Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-82/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 14. novembrist 1995. a. AS-i Himalaya hagis AS-i Nowe Pank vastu 1 928 555 krooni nõudmiseks ja AS-i Nowe Pank vastuhagis lepingu kehtetuks tunnistamiseks — RT III, 1996, 2, 23

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 14. novembril 1995. a. III-2/1-82/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laar­maa ja T. Vernik, AS-i Himalaya esindaja vandeadvokaat V. Kaasiku ja AS-i Nowe Pank esindaja vandeadvokaat L. Glikmani osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 6. novembril 1995. a. AS-i Himalaya kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 1995. a. otsuse AS-i Himalaya hagis AS-i Nowe Pank vastu 1 928 555 krooni nõudmiseks ja AS-i Nowe Pank vastuhagis lepingu kehtetuks tunnistamiseks. 29. novembril 1993. a. esitas AS Himalaya Tallinna Linnakohtusse hagi AS-i Nowe Pank vastu 1 928 555 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmi­sid pooled 1. oktoobril 1993. a. deposiidilepingu nr. 23, mille järgi hageja depo­neeris AS-i Nowe Pank 1 300 000 krooni väljamaksetähtajaga 1. novemb­ril 1993. a. Lepingu järgi oli intressimäär 180% aastas ja viivisemäär 1% päevas. Pank ei ole deposiidilepingust tulenevaid kohustusi täitnud ning võlgneb hage­jale summa, millest 1 300 000 krooni on deponeeritud summa, 195 000 krooni intress ja 433 555 krooni viivis. Võlgnevus suureneb iga päev 14 950 krooni võrra. Kohtumenetluse käigus suurendas hageja oma nõuet 4 293 300 kroonini, millest 1 300 000 krooni on deponeeritud summa, 195 000 krooni intress ja 2 900 300 krooni viivis 194 päeva eest seisuga 13. mai 1994. a. 12. aprillil 1994. a. esitas pank vastuhagi AS-i Himalaya vastu lepingu kehtetuks tunnistamiseks. Hagiavalduse kohaselt loetakse deposiidileping sõlmi­tuks raha üleandmise momendist. Vaidlusaluse lepingu p. 3 kohaselt tuli raha üle anda 10 päeva jooksul, AS Himalaya ei ole selle tähtaja jooksul panka sissemakset teinud. Sissemakse tegemise kohta ei ole AS Himalaya esitanud kohtule tõendeid. Nowe Panga seos Põhja-Eesti Panga 1. oktoobri 1993. a. sularaha väljamaksuorderiga nr. 0001048, mille alusel 1,3 miljonit krooni anti A. K.-le, on ebaselge. A. K. ei ole seda raha Nowe Panka andnud ja raha saamiseks ei ole ta pangalt volitust saanud. Küll maksis A. K. nimetatud summa AS-i Comex kassasse. Vaidlustatud tehing on seega rahatu. 13. mai 1994. a. otsusega jättis Tallinna Linnakohus hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi, tunnistades vaidlustatud deposiidilepingu kehtetuks. Kohus mõistis hagejalt riigituludesse riigilõivu 133 359 krooni ja kostja kasuks riigilõivu 100 krooni ning esindajatasu 15 000 krooni. Otsuse kohaselt on poolte vahel sõlmitud deposiidileping sisult laenuleping ja see loetakse TsK § 272 lg. 2 kohaselt sõlmituks raha üleandmise momendist. Raha üleandmine hageja poolt kostjale ei ole tõendatud — Põhja-Eesti Panga sularaha väljamaksuorderiga 1. oktoobrist 1993. a. on tõendatud, et A. K. sai hagejalt 1,3 miljonit krooni ja kassa sissetuleku orderiga nr. 422 on tõendatud, et samal päeval maksis A. K. 1,3 miljonit krooni AS-ile Comex. Panga sissetulekuorderit lepingu järgi panga­le 1,3 miljoni krooni maksmise kohta ei ole kohtule esitatud. Tehing on rahatu ja vastuhagi lepingu kehtetuks tunnistamiseks kuulub rahuldamisele. Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata, leides et otsus ei vaja täiendavat motiveerimist. Tsiviilkohtupidamise seadustiku § 201 kohaselt tehakse tagaseljaotsus ühe või mõlema poole puudumisel reeglina kohaloleva poole kasuks, selles otsuses ei analüüsita tõendeid ning otsus jõus­tub üksnes juhul, kui pool, kelle kahjuks otsus on tehtud, ei taotle asjas menet­luse taasta­mist. Antud asjas on menetlus taastatud ja tagaseljaotsusel puudub seega iga­sugune õiguslik tähendus. Pank ei ole küll vaidlustanud seda, et panga kommertsosakonna juhataja T. H. apellandiga vaidlusaluse lepingu sõlmis, on aga vaidlustanud T. H. volitusi panga nimel sellist lepingut sõlmida. Panga vastuväited on põhjendatud. Panga põhikirja p. 7 kohaselt oli osakonnal õigus teostada arveldus-, krediidi- ja teisi operatsioone panga nimel tema poolt antud volituste piires, mis vastavad panga tegevuse eesmärkidele ja tegevusaladele. Põhikirja punkti 75 i) alusel kinnitatud kommertsosakonna põhimääruse kohaselt oli sellel osakonnal õigus sõlmida deposiidilepinguid summas mitte üle 300 000 krooni aastaprotsendiga mitte üle 40%. Vaidlusaluse lepingu sõlmimisega ületas T. H. neid volitusi. Otsuse tege­mise ajal kehtinud TsK § 66 lg. 1 kohaselt loob, muudab või lõpetab tehing, mis on teostatud teise isiku poolt, kes ei olnud volitatud tehingut teostama või kes on volitusi ületanud, esindatava tsiviilõigusi ja -kohustusi ainult juhul, kui esindatav selle tehingu hiljem heaks kiidab. Pank ei ole vaidlusalust tehingut heaks kiitnud. Apellatsioonikohus leidis, et pank vaidlustas 1,3 miljoni krooni kätte­saami­se, sest vastuhagigi on pank esitanud motiivil, et ta tehingu järgi mingit raha ei saanud. Vaidlusaluses lepingus on tõepoolest märkus, mille kohaselt tšekk nr. 0001048 A. K. nimele loetakse kliendipoolseks deposiidi sissemakseks ning panga palvel väljastatakse sularaha väljamaksuorder nr. 0001048 A. K. nimele, kes on panga esindaja. Mingeid tõendeid selle kohta, et kommerts­osakonna juhataja T. H.-l oleks olnud volitus niisuguse tingimuse võtmiseks deposiidi­lepingusse või et tal oleks olnud volitus volitada A. K.-d panga esindajana iseenda nimele maksedokumenti 1,3 miljoni krooni saamiseks vastu võtma, ei ole kohtule esitatud. T. H. tegevus ei ole kooskõlas panga tegevuse eesmärki­dega (põhikirja p. 7). Panga põhikirja p. 8 kohaselt kuuluvad panga poolt arvetele, hoiustele, hoiule ja siireteks võetud rahalised vahendid välja­maksmi­sele nende omanike esimesel nõudmisel. Vaidlusaluse lepingu järgi ei võtnud pank vastu mingit raha ei arvetele, hoiustele, hoiule ega siireteks. Kassatsioonkaebuses palus AS Himalaya apellatsioonikohtu otsuse tühis­ta­da. Kostja esindaja on omaks võtnud, et deposiidileping oli pangale siduv, sest vastuhagis nõutakse selle lepingu kehtetuks tunnistamist. Kostja on tunnis­tanud, et T. H.-l oli volitus sõlmida lepingut kuni 300 000 krooni aasta­protsen­diga 40% ja hagi tuleks rahuldada osaliselt, s.o. põhisumma 300 000 krooni, intress 40% aastas ja viivist 1% päevas kokku 2 490 126 krooni. Apellatsiooni­kohus viitas kommertsosakonna põhimäärusele, mis sätestas T. H. volitused. Kohus kohaldas aga vääralt TsK § 66 lg. 1 sätteid jättes arvestamata TsK § 63 sätted, mille kohaselt tehingu ühe osa kehtetus (summa, mis ületab 300 000 krooni ja intress, mis ületab 40% aastas) ei too kaasa selle teiste osade kehtetust. Kostja esindaja võttis omaks, et hageja nõue on põhjendatud T. H. volituste piires. Kostja esindaja on kogu lepingu heaks kiitnud, kuid kohus seda ei arvestanud ning kohaldas vääralt TsK § 66 lg. 1 (TsÜSi § 103 lg. 1 ja 2) sätteid. Tallinna Linnakohtus oli arutusel T. H., A. K. ja D. I. krimi­naalasi, kelle vastu oli esi­tatud süüdistus selles, et panga ametnikena jätsid nad lepingud panga raama­tu­pidamises fikseerimata sooviga riisuda panga poolt teenitavat intressi. Kohtu­otsusega on tuvastatud, et lepinguid tunnustasid mõle­mad pooled. Kassaator esitas täienduse kassatsioonkaebusele kinnitamaks, et Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 1995. a. otsusega kriminaalasjas nr. II-1/401 1995. a. tunnistati eeltoodud pangatöötajad süüdi. TsK § 449 alusel vastutab pank töötajate süü läbi nende töökohustuste täitmisel tekitatud kahju eest. Panga juhatuse esimehe D. I. juhtimisel sõlmiti vaidlusalune leping ja pank on kohustatud seda täitma. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis panga esindaja, et apellatsioonikohtu otsus on õige ja kassaator ei ole viidanud otsuse tühistamise alustele (TsKSi § 347). Kaebuses viidatakse TsK § 66 lg. 1 (TsÜSi § 103), s.o. esindatava poolt tehingu hilisemale heakskiitmisele, kuid see ei olnud esitatud hagi aluseks ja hagi alust ei saa muuta Riigikohtus. Kassaator on lubanud endale alternatiivseid ja teineteist välistavaid väiteid, mistõttu vastustaja on pidanud protsessi käigus mitmetel alustel vastu vaidlema. Vastustaja ei ole lepingut tunnistanud ega heaks kiitnud. Kassaator ei viita materiaalõigusnormile, mille alusel võiks või saaks hagi osaliselt rahuldada T. H. volituste piires. Sellist nõudmist ei saa esitada Riigikohtus. Kriminaalasja arutamisel ei lahendatud lepingu kehtivuse küsimust. Kolleegiumi istungil jäid kassaator ja vastustaja oma seisukohtade juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. AS Himalaya esitas 29. novembril 1993. a. hagi TsK § 272—274 (laenu­leping) ja 173 (kohustise täitmine nõuetekohasel viisil) alusel. Hagi alust ei ole protsessi käigus muudetud. Kassatsioonkaebuse väide, et kohus pidanuks kostjalt välja mõistma nõutud summast selle osa, mille kohta lepingu sõlminud isikutel olid volitused, sest pank vastutab tema töötajate süü läbi kliendile tekitatud kahju eest TsK § 449 alusel, ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Hageja nõudis pangalt laenulepingu järgse kohustise täitmist ja kohus sellisena vaidluse lahendaski. TsK § 449 sätestab kahju tekitamisest tuleneva lepingu­välise vastutuse. Sellist hagi ei ole aga kohtule esitatud ja kohus ei saanud seda ka arutada. TsKSi § 230 lg. 1 p. 1 kohaselt ei või kohus otsuses ületada poole nõuete piire. Kassaatori seisukoht, et kohus võinuks hagi osaliselt rahuldada arvestades kostjapoolsete lepingusõlmijate volituste piire, ei ole kooskõlas seadusega. Kohus ei saanud väljuda nõuete piiridest. Hagi osalist rahuldamist linnakohtus ei taotletud. Kohtud seda ka ei arutanud. Riigikohus kontrollib kassat­sioon­kaebuse alusel, kas apellatsioonikohus on kohaldanud õigesti õigusnorme (TsKSi § 336 lg. 1). Nõudeid, mida alama astme kohtutes ei esitatud, Riigi­kohus ei aruta ja selliste nõuete Riigikohtus esitamine ei ole apellatsioonikohtu otsuse tühistamise aluseks. Apellatsioonikohus on põhjendatult asunud seisukohale, et pank ei ole vaidlusalust tehingut heaks kiitnud ei osaliselt ega täielikult ja see on kohtu­otsuses seadusekohaselt motiveeritud. Kohtuotsus kriminaalasjas ei mõjuta lepingulise vaidluse lahendamist ega ole apellatsioonikohtu otsuse tühistamise aluseks. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKSi § 346 p. 1 kolleegium otsustas: Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 1995. a. otsus ja kaebus rahuldamata. Eesistuja J. LUIK Liikmed L. LAARMAA T. VERNIK