Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-32-07 Riigikohtu halduskolleegiumi 5. juuni 2008. a kohtuotsus Ernst-Sergei Behri kaebuses ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsuste nr 12209, 12210 ja 12212 punkti 1 tühistamiseks ning 10. septembri 2001. a otsuse nr 12211 tühistamiseks ja vara tagastamise taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks — RT III, 28, 190

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-32-07 Otsuse kuupäev 5. juuni 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Kohtuasi Ernst-Sergei Behri kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsuste nr 12209, 12210 ja 12212 punkti 1 tühistamiseks ning 10. septembri 2001. a otsuse nr 12211 tühistamiseks ja vara tagastamise taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2007. a otsus haldusasjas nr 3-01-8 Menetluse alus Riigikohtus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine 29. mai 2008 Kohtuistungil osalenud isikud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni esindaja Kaarel Berg Resolutsioon 1. Rahuldada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2007. a otsus ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 22. novembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-01-8, täiendades seda käesoleva otsuse põhjendustega. 3. Tagastada kautsjon. Asjaolud ja menetluse käik 1. Ernst-Sergei Behr esitas 3. novembril 1992 avalduse tema isale Ernst-Karl-Albert Behrile Tallinnas kuulunud õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamiseks ja kompenseerimiseks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsuse nr 12209 punktiga 1 jäeti rahuldamata E.-S. Behri taotlus Tallinnas, Kadaka tee 2, endisel kinnistul nr 1331 asunud 1/4 mõttelise osa maa tagastamiseks ja kompenseerimiseks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsuse nr 12210 punktiga 1 jäeti rahuldamata E.-S. Behri taotlus Tallinnas, Kadaka teel, endisel kinnistul nr 1372 asunud 1/3 kuulunud mõttelise osa maa tagastamiseks ja kompenseerimiseks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsuse nr 12212 punktiga 1 jäeti rahuldamata E.-S. Behri taotlus Tallinnas, Kadaka teel, endisel kinnistul nr 1330 asunud 1/4 mõttelise osa maa tagastamiseks ja kompenseerimiseks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsusega nr 12211 jäeti rahuldamata E.-S. Behri taotlus Tallinnas, Kadaka tee 4, endisel kinnistul nr 1391 asunud ehitiste ja maa tagastamiseks. Taotluste rahuldamata jätmist põhjendati asjaoluga, et E.-S. Behri isa E.-K.-A. Behr lahkus Eestist NSV Liidu ja Saksamaa vahel 10. jaanuaril 1941 sõlmitud kokkuleppe alusel ning ORAS § 7 lg 3 järgi lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ning Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega. E.-S. Behri taotlus tema vanaema Dorothea Behri, onu Edgar Behri ja tädi Eva Behri vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks jäeti nimetatud otsuste nr 12209, 12210 ja 12212 punktiga 2 rahuldamata ORAS § 7 lg 2 alusel, sest need isikud ei omanud seisuga 16. juuni 1940 Eesti kodakondsust. E.-S Behr nimetatud otsuste punkte 2 ei vaidlustanud (tl 64). 2. E.-S. Behr esitas 31. oktoobril 2001 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsuste nr 12209, 12210 ja 12212 punktid 1 ning otsus nr 12211 tühistada ja kohustada vara tagastamise taotlused uuesti läbi vaatama. Kaebaja leidis, et nimetatud otsused on ebaseaduslikud. Tema isa E.-K.-A. Behr suri Kanadas 18. juunil 1984. Vara natsionaliseerimise hetkel oli ta Eesti kodanik. Ta lahkus Eestist Eesti kodakondsuses ja ei andnud varasid aktiga üle Saksa Usaldusvalitsusele. Ta ei ole saanud teiste riikide poolt kompensatsiooni temalt natsionaliseeritud vara eest. Linnakomisjon kohaldas ekslikult ORAS § 7 lg-t 3. Kohaldamisele kuulub ORAS § 7 lg 1 punkt 1. 3. Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusega asjas nr 3-4-1-5-02 tunnistati ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes. Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusega tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. See otsus jõustus 12. oktoobril 2006. a (tulenevalt Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsusest asjas nr 3-3-1-63-05). 4. Tallinna Halduskohtu 22. novembri 2006. a otsusega asjas nr 3-01-8 jäeti E.-S. Behri kaebus rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid järgmised: 1) kaebaja taotlus tema isale kuulunud vara osas jäeti rahuldamata, tuginedes ORAS § 7 lg-le 3, mis nägi ette ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuste tegemise ajal 10. septembril 2001, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et E.-K.-A. Behr lahkus Eestist 1941. a ümberasumise korras Saksamaale ja et lahkumine Eestist toimus NSV Liidu ja Saksamaa vahel 10. jaanuaril 1941. a sõlmitud kokkulepete alusel. Kaebaja arutlused tema isa kodakondsuse üle on asjakohatud, sest vaidlustatud otsustest ei nähtu, et kaebaja taotlused oleksid jäetud rahuldamata seetõttu, et isa ei omanud seisuga 16. juuni 1940 Eesti kodakondsust. Küll ei omanud selle kuupäeva seisuga Eesti kodakondsust kaebaja vanaema D. Behr, onu E. Behr ja tädi E. Behr ning seetõttu jäeti kaebaja taotlus nende isikute vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks rahuldamata ORAS § 7 lg 2 alusel. Kaebaja ei ole nende isikute osas kohtule vastupidiseid tõendeid esitanud; 2) Riigikohtu üldkogu tunnistas 28. oktoobri 2002. a otsusega ORAS § 7 lg 3 Põhiseaduse vastaseks ja sellel otsusel puudub tagasiulatuv jõud. Seetõttu olid ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsused kooskõlas nende vastuvõtmise ajal kehtinud ORAS § 7 lg-ga 3. ORAS § 7 lg 3 tunnistas Riigikohtu üldkogu 12. aprillil 2006 kehtetuks ja see otsus jõustus 12. oktoobril 2006. Riigikohus märkis 12. aprilli 2006. a otsuse punktides 27 ja 29, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tulemuseks oleks see, et Saksa riigiga 1941. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused tuleb uuesti läbi vaadata ning et nimetatud isikutelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise küsimustes võimalike lahendusvariantide vahel tuleb teha valik eelkõige täitevvõimul ja seadusandjal. Kohalikel omavalitsustel tuleb ära oodata selge õiguslik regulatsioon ja vastavalt sellele tuleb ka kaebaja avaldus tulevikus läbi vaadata. 5. E.-S. Behri apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada, teha uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata, millega tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaidlustatud otsused. Apellant leidis, et halduskohus jättis ta ebamäärasesse olukorda. Tema kaebus linnakomisjoni otsuste tühistamiseks jäeti rahuldamata põhjusel, et linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsused olid nende vastuvõtmise ajal kooskõlas ORAS § 7 lg-ga 3. Kuid samas viitas halduskohus võimalusele linnakomisjoni otsused tulevikus uuesti läbi vaadata. Halduskohus ei teinud aga linnakomisjonile ettekirjutust avalduste uueks läbivaatamiseks. Selline kohtuotsus jätab kaebaja tulevikus kaitseta juhul, kui uus vastuvõetav seadus ei kohustagi linnakomisjoni avaldusi uuesti läbi vaatama. Riigikohus tunnistas 28. oktoobri 2002. a otsusega ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks põhiseadusega, mis tähendab seda, et see säte on olnud põhiseaduse vastane algusest peale. Põhiseaduse vastasele normile ei saa halduskohus toetuda (PS § 152). Apellatsioonkaebuse täienduses viidati Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-63-05. 6. Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2007. a otsusega tühistati halduskohtu otsus, tehti asjas uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata, millega tühistati vaidlustatud linnakomisjoni otsused, ja kohustati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni E.-S. Behri taotlused uuesti läbi vaatama. Ringkonnakohus leidis, et linnakomisjoni vaidlustatud otsused tuginevad Põhiseaduse vastasel õigusnormil, mistõttu tuleb need otsused tühistada. Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsuses asjas nr 3-4-1-5-02 leiti, et ORAS § 7 lg 3 on vastuolus Põhiseaduse § 13 lõikega 2 ja §-ga 14 nende koostoimes seetõttu, et seadusandja pole täitnud oma kohustust sõnastada piisavalt arusaadavalt 1941. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunute ning neile kuulunud vara kasutajate õigused ja seadust polnud senini suudetud kohandada uuele olukorrale, vastavat riikidevahelist kokkulepet ei olnud sõlmitud ning väljavaade kokkuleppe sõlmimiseks tulevikus puudub. Nimetatud asjas vaidlustati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 8. oktoobri 2001. a otsust, käesolevas asjas vaidlustatakse linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsust. Õige ei ole ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni seisukoht, et ORAS § 7 lg 3 ei olnud nende otsuste vastuvõtmise ajal põhiseadusega vastuolus ja seda sätet võis kohaldada. Linnakomisjoni otsuste tühistamist ja kohustamiskaebuse rahuldamist (ettekirjutuse tegemist) ei takista asjaolu, et seadusandja pole veel vastu võtnud praktiliste küsimuste lahendamiseks vajalikku regulatsiooni. Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-63-05 leiti, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 7. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2. märtsi 2007. a kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebuses väidetakse järgmist: 1) ringkonnakohus lahendas lisaks tühistamiskaebusele ka kohustamistaotluse (apellatsioonkaebuse täiendus 23. jaanuarist 2007), mida kaebaja halduskohtus ei esitanud ja mille esitamise õigust ei ole ringkonnakohtus. Sellega rikuti HKMS § 34 lg-s 4 sätestatud tähtaegsuse nõuet ja lg-s 3 sätestatud nõuete esitamise lubatavust; 2) on kujunenud olukord, kus ei ole veel jõustunud Riigikogu poolt vastu võetud omandireformi aluste seaduse § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise seadus, sest see seadus saadeti tagasi Riigikogule selle kooskõlla viimiseks põhiseadusega. Seadusandja ei ole välja töötanud ka vastavaid rakendusakte. Samas on aga jõustunud Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-05, millega tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks, ja selles märgiti järgmist: «Sätte kehtetuks tunnistamine lõpetaks õigusselgusetuse nii ümberasunutele kui ka neile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud majade üürnike jaoks. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tulemuseks oleks see, et Saksa riigiga 1941. a sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused, samuti ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete üürnike avaldused korterite ja maa erastamiseks tuleb läbi vaadata.» Seega on kohalikel komisjonidel igal juhul kohustus ORAS § 7 lg 3 tunnustele vastanud isikute avaldused uuesti läbi vaadata. Sellele seisukohale ei ole linnakomisjon kunagi vastu vaielnud. Riigikohtu üldkogu tegi samas asjas 6. detsembril 2006 otsuse, milles märgiti järgmist: «ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega üldistel alustel ja üldises korras.» Need Riigikohtu seisukohad ei anna aga linnakomisjonile võimalust lahendada kaebaja poolt esitatud avaldust, sest 12. aprilli 2006. a otsuses märkis Riigikohus, et ümberasunutele kuulunud vara suhtes tehtav otsus on alus praktiliste küsimuste lahendamiseks vajaliku edasise õigusliku regulatsiooni väljatöötamiseks; seadusandlikku lahendamist vajaksid kindlasti veel mitmed küsimused, mis vältimatult kaasnevad ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisega. Käesoleva hetkeni puudub aga selge õiguslik regulatsioon materiaalõigusnormi rakendamiseks, mistõttu kohalikel komisjonidel ja omavalitsustel ei ole võimalik õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldusi lahendada; 3) ringkonnakohus rahuldas E.-S. Behri apellatsioonkaebuse, tuginedes seejuures Riigikohtu otsustele, mis tehti alles pärast ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a vaidlustatud otsuseid. Kuid halduskohus kontrollib kaebuse lahendamisel vaidlustatud haldusakti vastavust selle vastuvõtmise ajal kehtinud õigusele. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon ei saanud 10. septembril 2001 ette näha tulevikus tehtavaid Riigikohtu lahendeid. Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsusest tulenevalt on vastuolu põhiseadusega tekkinud aja jooksul ja Riigikohus ei tühistanud selles otsuses ORAS § 7 lg-t 3. Seega ei olnud ORAS § 7 lg 3 põhiseadusega vastuolus algusest peale. Põhiseadusega vastuolus olevaks võiks seda sätet lugeda alates Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsusest, kuid kehtetu on see säte alates 12. oktoobrist 2006. Kuni selle ajani ORAS § 7 lg 3 kehtis, kuigi selle rakendamine oli võimatu. 8. E.-S. Behri esindaja kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on ainetu, sest halduskohtus väitis kassaatori esindaja, et kõik Eestist ümberasunud isikute avaldused vaadatakse ÕVVTK Tallinna linnakomisjonis uuesti läbi. 9. Riigikohus peatas 29. mai 2007. a määrusega ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebuse menetluse kuni Riigikohtu halduskolleegiumi menetluses olevate asjade nr 3-3-1-99-06 (Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus V. Raudsepa asjas) ja 3-3-2-1-07 (Karin Elisabeth Adelheid Edenbergi teistmisavaldus) menetluse lõppemiseni (otsuse tegemiseni). 10. Riigikohus uuendas 14. mai 2008. a määrusega ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebuse menetluse, sest menetluse peatamise alus langes ära. Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2008. a otsusega nr 3-3-2-1-07 jäeti K. E. A. Edenbergi teistmisavaldus rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegiumi 14. mai 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-99-06 jäeti Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi seisukoht 11. Käesolevas asjas vaieldakse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsuste nr 12209, 12210, 12211 ja 12212 üle, millega jäeti rahuldamata E.-S. Behri taotlused tema isale E.-K.-A. Behrile kuulunud varade tagastamiseks ja kompenseerimiseks. Taotluste rahuldamata jätmist põhjendas ÕVVTK Tallinna linnakomisjon asjaoluga, et E.-K.-A. Behr lahkus Eestist NSV Liidu ja Saksamaa vahel 10. jaanuaril 1941 sõlmitud lepingute alusel ja ORAS § 7 lg 3 järgi lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon väidab kassatsioonkaebuses, et kuna Riigikohtu üldkogu tunnistas 12. aprilli 2006. a otsusega ORAS § 7 lg 3 kehtetuks 12. oktoobrist 2006. a, siis oli see säte ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsuste vastu võtmise ajal jõus, mistõttu linnakomisjoni vaidlustatud otsus on õiguspärane. Halduskohus oli seisukohal, et Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusel, millega tunnistati ORAS § 7 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks, puudub tagasiulatuv jõud, kehtetuks tunnistati see säte aga alles 12. aprillil 2006, ja seetõttu on linnakomisjoni vaidlustatud otsused kooskõlas nende vastuvõtmise ajal kehtinud ORAS § 7 lg-ga 3. Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtuga ja lähtus sellest, et ORAS § 7 lg 3 on tulenevalt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusest põhiseadusega vastuolus olev ja seetõttu on ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaidlustatud otsused õigusvastased ning tuleb tühistada. Ringkonnakohus võttis seejuures aluseks Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsuse ja kohustas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni E.-S. Behri taotlused uuesti läbi vaatama. 12. Halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega vaidlustatud otsuste õigusvastasuse kohta. Kolleegium märkis haldusasjas nr 3-3-1-23-08, et Riigikohtu üldkogu on teinud seonduvalt ORAS § 7 lg-ga 3 mitu otsust. Üldkogu selgitas 10. märtsi 2008. a otsuse punktis 30, et ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või kuni kaotab kehtivuse ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2008. a otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvalt seisukohale, mille järgi üldkogu 28. oktoobri 2002. a, 12. aprilli 2006. a ja 6. detsembri 2006. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2. Kolleegium lähtub üldkogu seisukohtadest. Kuna ORAS § 7 lg 3 oli kehtiv 12. oktoobrini 2006, siis olid õiguspärased ka selle sätte alusel vastu võetud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsused. Seega tuleb ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebus rahuldada. 13. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebuses väidetakse, et kohalikel komisjonidel ja omavalitsustel ei ole võimalik õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise ja kompenseerimise avaldusi läbi vaadata, kuna puudub selge õiguslik regulatsioon materiaalõiguse rakendamiseks. Halduskolleegium märkis haldusasjas nr 3-3-1-23-08, et Riigikohtu üldkogu jõudis 6. detsembri 2006. a otsuse motivatsiooni punktis 5 järeldusele, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja korras. Riigikohtu üldkogu märkis 10. märtsi 2008. a otsuses, et käesoleva otsuse tegemise ajaks on kujunenud olukord, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega, samuti regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist. Üldkogu asus seisukohale, et tagada tuleb põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena. Kolleegium leiab, et puuduvad õiguslikud takistused E.-S. Behri avalduse menetlemiseks. 14. Kolleegium märkis haldusasjas nr 3-3-1-23-08 veel, et hoolimata sellest, et Riigikohus tunnistas ORAS § 7 lg 3 kehtetuks selle põhiseadusvastasuse tõttu, ei ole Vabariigi Valitsus kehtetuks tunnistanud 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra» punkti 12, mis sätestab: «Vastavalt omandireformi aluste seaduse paragrahvi 7 lõikele 3 lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlused riikidevahelise kokkuleppega.» Vabariigi Valitsus ei ole täitnud põhiseaduse § 87 p-st 6 tulenevat kohustust viia määrus seadusega kooskõlla. Nimetatud korra punkt 12, mis viitab ORAS § 7 lg-le 3, ei omanud ega oma mingit iseseisvat regulatiivset toimet, sest selles korratakse vaid seadust, mis ei takista ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisest tulenevate otsustuste ja toimingute tegemist. Kolleegium jääb selle varem esitatud seisukoha juurde. 15. Eeltoodust tulenevalt on halduskolleegium seisukohal, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon peab menetlema E.-S. Behri avaldust õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamiseks ja kompenseerimiseks. 16. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2007. a otsus haldusasjas nr 3-01-8 tuleb tühistada. Jõusse jääb Tallinna Halduskohtu 22. novembri 2006. a otsus, mida täiendatakse käesoleva otsuse põhjendustega. Kautsjon kuulub tagastamisele. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Harri SALMANN