Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-72/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 17. oktoobrist 1995. a. A. T. süüdistusasjas KrK § 101 p. 2, 7 ja § 140 lg. 2 p. 1 ja 2 järgi — RT III, 1996, 1, 11

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 17. oktoobril 1995. a. III-1/1-72/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liik­med Herbert Lindmäe ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. T. süüdistuses KrK § 101 p. 2, 7 ja § 140 lg. 2 p. 1 ja 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu A. T. kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Kohtla-Järve Linnakohtu 15. märtsi 1995. a. otsusega mõisteti A. T. süüdi KrK § 101 p. 2, 7 ja § 140 lg. 2 p. 1 ja 2 järgi ning karistati KrK § 40 alusel kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega 8 aastat noortevanglas alates 8. septembrist 1994. a. A. T. tunnistati süüdi selles, et ta 31. augustil 1994. a. Kiviõli linnas joob­nud olekus huligaansel ajendil tapmise eesmärgil lõi A. B.-le rusikate ja jalgadega umbes 30 korral näkku ja kehasse. Eriti piinaval ja eriti julmal viisil tekitas ta A. B.-le kehavigastusi, mille tagajärjel viimane suri sündmuskohal. Veel tunnistati A. T. süüdi selles, et ta 6. septembril 1994. a. Kiviõli linnas koos R. B. ja M. L.-iga joobnud olekus nõudis raha J. K.-lt ja selle mitte­saami­sel lõi R. B. peaga J. K.-le vastu laupa ja A. T. võttis kannatanult ära käekella. Kohtla-Järve Linnakohtu 15. märtsi 1995. a. otsuse peale esitas apellat­sioonkaebuse A. T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belov, kes taotles kuritegude ümberkvalifitseerimist vastavalt § 107 lg. 2 p. 1 ja § 140 lg. 1 ning karistuse mõistmisel alaealisuse olulisemat arvestamist. Viru Ringkonnakohtu 22. mai 1995. a. otsusega jäeti Kohtla-Järve Linna­kohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse peale on esitanud kassatsioonkaebuse süüdimõiste­tu kaitsja S. Belov, kes jätkuvalt taotleb kuritegude ümberkvalifitseerimist nagu apellatsioonkaebuses. Kaebuses märgitakse, et kehavigastuste tekitamisel ei soovinud A. T. kannatanu surma, ei tegutsenud huligaansel ajendil ega soovinud valmistada kannatanule erilisi piinu ja kannatusi. Tema käitumises puudus ka eriline julmus. Kaebuses märgitakse ka seda, et J. K.-lt käekella võttes tegutses A. T. iseseisvalt ja tal puudus eelnev kokkulepe kaassüüdimõistetutega. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski seletuse, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamist ja prokuröri seletuse, milles ta leidis, et kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele, kuid kohtuotsusest tuleb välja jätta A. T. süüdimõistmine KrK § 101 p. 2 järgi, leidis: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et ei ole kogutud küllaldaselt tõendeid selle kohta, et A. T. tappis A. B. huligaansel ajendil. Huligaanse ajendi all tuleb mõista süüdlase tahtlust panna kuritegu toime viisil, mis väljendab ilmset lugupidamatust ühiselureeglite ja üldtunnustatud moraalinormide vastu. Kui tapmine pannakse toime küll avalikus kohas, kuid isiklikel ajenditel (antud juhul kättemaks solvangu eest) ning süüdlase käitu­mi­ses puudub soov rikkuda avalikku korda, ei ole tegemist tapmisega huligaan­sel ajendil. Nii Kohtla-Järve Linnakohus kui ka Viru Ringkonnakohus on A. T. käi­tumise kvalifitseerimisel KrK § 101 p. 2 järgi ekslikult lähtunud hinnangust, et ajend A. B. tapmiseks oli tähtsusetu. Samal ajal A. T. väited selle kohta, et teda ajendasid kannatanut peksma viimase solvavad väljendused vahetult enne peks­mist, ei ole ümber lükatud muude tõenditega. Seetõttu ei ole koh­tul, lähtudes süütuse presumptsiooni põhimõttest, õigust tema väiteid kõrvale lükata. Ülaltoodu alusel tuleb kohtuotsusest välja jätta A. T. süüdimõistmine KrK § 101 p. 2 järgi. Kehtiva seaduse mõtte kohaselt võib tapmine olla toime pandud nii otsese kui kaudse tahtlusega. Pekstes kannatanut vältavalt jalgade ja rusikatega vali­matult pähe, rindkeresse ja kõhtu nägi A. T. ette surma saabumise võimalust, kuid suhtus oma tegevuse tagajärgedesse ükskõikselt, seega pani tapmise toime kaudse tahtlusega. Löökide arv ning kannatanule tekitatud vigastuste hulk tõendavad tapmise toimepanemist eriti julmal viisil ning selles osas Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub linnakohtu ja ringkonnakohtu järeldustega. A. T. poolt koos kaaslastega toimepandud avalik vargus on õigesti kvali­fitseeritud KrK § 140 lg. 2 p. 1 ja 2 järgi, sest grupi liikmed tegutsesid kuri­tegeliku kavatsuse täideviimisel ühiselt ja kooskõlastatult ning seega ei saa A. T. tegevust vaadelda lahus teiste grupi liikmete tegevusest. Juhindudes AKKSi § 63 p. 3, § 64 p. 3 ja § 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaal­kolleegium otsustas: 1. Tühistada osaliselt Kohtla-Järve Linnakohtu 15. märtsi 1995. a. otsus ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 1995. a. otsus, jättes sellest välja A. T. süüdimõistmine KrK § 101 p. 2 järgi. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. Kassatsioonkaebus jätta rahul­damata. Kohtuotsus jõustub 17. oktoobril 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Herbert LINDMÄE Peeter VAHER