Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/3-24/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 3. oktoobrist 1995. a. M. K. süüdistusasjas Vene NFSV KrK § 77¹ lg. 2, § 89 lg. 4, § 98 lg. 2 ja § 15 - § 188 lg. 2 järgi — RT III, 1996, 1, 4

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 3. oktoobril 1995. a. III-1/3-24/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe, Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvea parandamise korras läbi kriminaalasja M. K. süüdistuses Vene NFSV KrK § 771 lg. 2, § 89 lg. 4, § 98 lg. 2 ja § 15 – § 188 lg. 2 järgi. Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et M. K. mõisteti süüdi Permi Oblastikohtu 15. detsembri 1989. a. otsusega Vene NFSV KrK § 771 lg. 2, § 89 lg. 4, § 98 lg. 2, § 15 – § 188 lg. 2 järgi ja teda karistati kuritegude kogumi eest 8-aastase vabadusekaotusega. Mõistetud karistusele liideti osaliselt ENSV Harju Rajooni Rahvakohtu 21. augusti 1988. a. otsusega ENSV KrK § 195 lg. 2 järgi ja Gubahinski Linna Rahvakohtu 23. juuni 1989. a. otsustega VNFSV KrK § 193 lg. 2 järgi mõistetud, kuid ärakandmata karistusest neli aastat vabadusekaotust. Lõplikuks karistuseks loeti kohtuotsuste kogumi järgi 12 aastat vabadusekaotust erirežiimiga parandusliku töö koloonias. Karistuse kandmise aeg algas 7. augustist 1989. a. Eesti Vabariigi 7. mai 1992. a. seaduse ««Eesti NSV kriminaalkoodeksi» uue redaktsiooni – kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta» § 4 ja § 5 alusel vabastati M. K. Harju Maakohtu 23. juuli 1992. a. määrusega Vene NFSV kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistusest; lõplikku karistust vähendati kümnele aastale ja vabastati 31. juulil 1992. a. edasisest karistuse kandmisest. Prokuröri järelevalveprotesti alusel tühistas EV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegium 12. oktoobri 1992. a. määrusega Harju Maakohtu ebaseadusliku määruse ja materjalid tagastati uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ülemkohtu määruses märgiti, et vastavalt kriminaalkoodeksi uue redaktsiooni kehtestamise seadusele, kuuluvad karistuse kandmisest vabastamisele isikud, kes on süüdi mõistetud selliste kuritegude eest, mis ei ole enam kuriteod kriminaalkoodeksi uue redaktsiooni järgi. Ülemkohus leidis, et M. K. kandis karistust selliste kuritegude eest, mis ei anna alust tema vabastamiseks. Harju Maakohus jättis 21. oktoobril 1992. a. M. K. kohta materjalid läbi vaatamata ja toimepandud kuriteod ümber kvalifitseerimata. Riigiprokuröri asetäitja F. Saarevet esitas Riigikohtule avalduse kohtuvea parandamiseks Harju Maakohtu 21. oktoobri 1992. a. määruses. Avalduses taotletakse määruse tühistamist ja materjalide uuesti läbivaatamisele saatmist Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Taotlust põhistatakse vajadusega ümber kvalifitseerida M. K. poolt toimepandud kuriteod kehtiva kriminaalkoodeksi järgi, samuti karistuste vastavusse viimist kehtivate sanktsioonidega. Avaldust menetleti kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus 12. septembri 1995. a. istungil, kuid kuna kolmeliikmelises koosseisus tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused seaduse kohaldamisel, siis anti asi lahendamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud prokuröri, kes toetas avalduse rahuldamist, tuvastas: Harju Maakohtu 21. oktoobri 1992. a. määrus, millega jäeti läbi vaatamata M. K. kohta esitatud materjalid, on seaduslik ja ei sisalda endas kohtuviga. Määruses on tuginetud EV Ülemnõukogu 7. mai 1992. a. seaduse kriminaalkoodeksi ellurakendamise kohta punktile 3, mille kohaselt tuli järelevalvekomisjonide poolt esitatud materjalid maa- ja linnakohtutel läbi vaadata 1992. aasta 15. septembriks. 21. oktoobriks 1992. a. oli seaduses ettenähtud tähtaeg möödunud ja Harju Maakohus jättis põhjendatult materjalid läbi vaatamata. Sel ajal oli õiguslikult pädev M. K. poolt toimepandud kuritegusid ja mõistetud karistusi kriminaalkoodeksiga vastavusse viima EV Ülemkohus. Ülemkohtu poole aga vastava taotlusega keegi ei pöördunud. Seega on kuni käesoleva ajani seadusjõus ja täitmiseks kohustuslik Permi Oblastikohtu 15. detsembri 1989. a. otsus M. K.-le mõistetud 12-aastase vabadusekaotusliku karistuse kohta. Kuna M. K. tunnistati eriti ohtlikuks retsidivistiks Harju Rajooni Rahvakohtu 15. veebruari 1985. a. otsusega, siis pidi ta ka karistust kandma eriti ohtlikele retsidivistidele ettenähtud kinnipidamiskohas – erirežiimiga koloonias. Eesti territooriumil ei olnud võimalik Harju Rajooni Rahvakohtu seadusliku otsuse alusel mõistetud karistuse kandmine ja seetõttu kandis M. K. karistust Venemaal, Permi oblastis, mis on käsitletav tolleaegse ENSV karistuse kandmise süsteemi koostisosana. Teod, mis M. K. pani toime karistuse kandmise kohas Venemaal, Permi oblastis Kizeli linnas, on kuriteod nii varemkehtinud ENSV KrK kui ka käesoleval ajal kehtiva kriminaalkoodeksi järgi. M. K. kandis karistust kinnipidamisasutuse tegevuse desorganiseerimise eest, vara varguse ja tahtliku hävitamise eest, põgenemiseks ettevalmistuse eest karistuse kandmise kohast, mis oli seotud vägivallaga teiste isikute suhtes, kuritahtliku huligaansuse eest ja vägivalla kasutamise eest ametiisiku või isiku suhtes, kes täidab ühiskondlikku kohustust. Eesti Vabariigi seaduse ««Eesti NSV kriminaalkoodeksi» uue redaktsiooni – kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta» § 4 ja § 5 kohaselt kuuluvad ümberkvalifitseerimisele M. K.-le Vene NFSV KrK järgi inkrimineeritud kuriteod, osundatud seaduse § 6 alusel tuleb aga kvalifitseerimisel välja jätta eriti ohtliku retsidivisti tunnus ning karistuse kandmise koht määrata vastavalt kriminaalkoodeksi § 23 lg. 7. Mõistetud karistused nii eraldi kuritegude lõikes kui ka lõpliku karistuse osas on kooskõlas kehtiva kriminaalkoodeksi sanktsioonidega ja seetõttu muutmisele ei kuulu. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks ümberkvalifitseerida M. K. poolt toimepandud kuriteod kriminaalkoodeksi eriosa paragrahvide järgi, siis väljub kolleegium esitatud avalduse piiridest, raskendamata seejuures süüdimõistetu olukorda. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKSi § 39 lg. 2 p. 1, § 49 lg. 3, § 777, § 63 p. 3, § 64 p. 3, § 65 lg. 3 ning seaduse ««Eesti NSV kriminaalkoodeksi» uue redaktsiooni – kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta» § 4, § 5 ja § 6, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Kvalifitseerida M. K.-le Permi Oblastikohtu 15. detsembri 1989. a. otsusega VNFSV KrK § 771 lg. 2 süüksarvatud kuritegu KrK § 75 1 järgi; VNFSV KrK § 89 lg. 4 järgi süüksarvatud kuritegu kvalifitseerida KrK § 139 lg. 2 p. 1, 2, 3 järgi; VNFSV KrK § 98 lg. 2 järgi süüksarvatud kuritegu KrK § 144 järgi ja VNFSV KrK § 15 – § 188 lg. 2 järgi süüksarvatud kuritegu KrK § 15 lg. 2 – § 176 lg. 2 järgi. Mõistetud karistus kanda kinnises vanglas. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 2. Kvalifitseerida Gubahinski Linna Rahvakohtu 25. juuni 1989. a. otsusega VNFSV KrK § 193 lg. 2 järgi süüksarvatud kuritegu KrK § 184 lg. 2 järgi. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 3. Prokuröri avaldus jätta rahuldamata. Otsus jõustub 3. oktoobril 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Herbert LINDMÄE Lea KALM Eerik KERGANDBERG Jüri RÄTSEP Peeter VAHER