Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/3-28/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 26. septembrist 1995. a. M. R.-i süüdistusasjas VNFSV KrK § 99, § 109 ja § 120 lg. 1 järgi — RT III, 1996, 1, 3

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 26. septembril 1995. a. III-1/3-28/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liik­med Eerik Kergandberg ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise korras läbi kriminaalasja M. R.-i süüdistuses VNFSV KrK § 99, § 109 ja § 120 lg. 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu M. R.-i seadus­lik esindaja K. R. ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Pärnu 2. jsk. rahvakohtu 23. detsembri 1949. a. otsusega mõisteti M. R. süüdi ja teda karistati VNFSV KrK § 99, § 109 ja § 120 lg. 1 järgi karistuste liitmisel kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega 4 aastat ühes õiguste kaotusega 2 aastaks ja kogu vara konfiskeerimisega. Kohtuotsusega tunnistati M. R. süüdi selles, et tema, töötades Pärnu loomtoorsaaduste varumiskontoris kokkuostjana, ostis ajavahemikus 1947. a. juulikuust kuni 7. augustini 1949. a. talunikelt kokku toornahku ja vahetas neid töödeldud nahkade vastu, märkimata kokkuostukviitungitele nahakoguseid. Taotledes varumisplaani täitmist ja kasu kokkuostuprotsendi suurendamisest, kirjutas ta hiljem kviitungitele suuremad nahakogused, lisades kokkuostetud kaubale nahakoguseid oma nahaparkimistöökojast. Ühtaegu jätkas ta ilma loata kodutöönduslikult toornahkade parkimist. Nii oli 29. augustil 1949. a. tema nahaparkimistöökojas töötlemisel 29 toornahka. Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 13. jaanuari 1950. a. määrusega jäeti Pärnu 2. jsk. rahvakohtu 23. detsembri 1949. a. otsus M. R.-i süüdistusasjas VNFSV KrK § 99, § 109 ja § 120 lg. 1 järgi muutmata ja tema kassatsioonkaebus rahuldamata. Süüdimõistetu M. R.-i seadusliku esindaja, tema poja K. R.-i avalduses kohtuvea parandamiseks taotletakse M. R.-i õigeksmõistmist talle süüks arva­tud tegudes. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokurör M. Püssi arvamuse, milles ta toetas avaldust kohtuvea parandamiseks osaliselt, tuvastas: M. R.-i karistati nõukogude okupatsiooni ajal VNFSV KrK § 99, § 109 ja § 120 lg. 1 järgi. Eesti Vabariigi kodaniku karistamine VNFSV KrK § 99 järgi on vastuolus Rooma 4. novembri 1950. a. Konventsiooniga inimõiguste ja põhivabaduste kaitseks (art. 7 p. 2), mis keelab isiku kriminaalvastutusele võtmise teo eest, mis selle toimepanemise ajal ei olnud kuritegu tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnus­tatud õiguse üldpõhimõtete järgi. Ka Eesti Vabariigi kriminaalseadus­tikus ei peetud kodutöönduses toornahkade töötlemist kuriteoks. Kuna Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 järgi on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhi­mõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa, puudub M. R.-ile VNFSV KrK § 99 järgi süüksarvatud teo puhul kuriteosündmus. Kooskõlas rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega võib okupeeriv riik kehtestada okupeeritud territooriumil kriminaalseadusi, mis näevad ette kriminaalvastutuse okupatsioonivõimude poolt keelatud tegude eest, kui need on samal ajal kuriteod ka tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnus­tatud õiguse üldpõhimõtete järgi. Sellest tulenevalt võisid okupatsioonivõimud kehtestada kriminaalvastutuse VNFSV KrK § 109 ja § 120 sätestatud tegude eest. M. R.-i süüdimõistmine VNFSV KrK § 120 lg. 1 järgi ei ole aga põhjen­datud, kuna VNFSV KrK § 109 sätestatud ametialase kuriteo puhul hõlmab selle subjektiivne külg ka süüdlase omakasuajendit ja sellest lähtudes ametlikes dokumentides teadvalt valede sissekannete tegemist. Kuritegude konkurentsi puudumise tõttu tulnuks M. R.-ile süüksarvatud teod kvalifitseerida üksnes VNFSV KrK § 109 järgi. Kuna M. R. on VNFSV KrK § 109 järgi süüdi mõistnud okupeeriva riigi kompetentne kohtuorgan ning kriminaalasja arutamisel ja kohtuotsuse tegemi­sel on järgitud kehtestatud protsessikorda, kusjuures Eesti Vabariigis ei ole isiku rehabiliteerimist talle süüks arvatud tegudes seadusega sätestatud, puudub õiguslik alus nõukogude okupatsiooniaegse kriminaalasja lõpetamiseks kuri­teosündmuse või kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Eeltoodu välistab M. R.-ile karistuse mõistmisel VNFSV KrK § 49 sätete kohaldamise ning tema lõplikuks karistuseks tuleb lugeda VNFSV KrK § 109 järgi mõistetud vabaduse­kaotuslik karistus. Juhindudes KrMK § 5 lg. 1 p. 1 ning AKKSi § 63 p. 2, § 64 p. 3 ja § 65 lg. 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 13. jaanuari 1950. a. määrus ja Pärnu 2. jsk. rahvakohtu 23. detsembri 1949. a. otsus M. R.-i süüdimõistmises VNFSV KrK § 99 ja § 120 lg. 1 järgi ja mõista ta selles osas õigeks. M. R.-ile VNFSV KrK § 109 järgi mõistetud vabaduse­kaotusliku karistuse osas jätta kohtulahendid muutmata. 2. K. R.-i avaldus kohtuvea parandmiseks rahuldada osaliselt. Riigikohtu otsus jõustub 26. septembril 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Eerik KERGANDBERG Herbert LINDMÄE