Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-61-07 Riigikohtu halduskolleegiumi 19. mai 2008. a kohtuotsus Ants Ploompuu, Jaago Männiste, Margus Jõesaare (Jõesaar) ja Mati Kooskora kaebustes Saue Linnavolikogu 23. septembri 2004. a otsuse nr 142 ja Saue Linnavalitsuse 6. juuli 2006. a korralduse nr 250 tühistamiseks — RT III, 26, 175

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-61-07 Määruse kuupäev 19. mai 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Ants Ploompuu, Jaago Männiste, Margus Jõesaare (Jõesaar) ja Mati Kooskora kaebused Saue Linnavolikogu 23. septembri 2004. a otsuse nr 142 ja Saue Linnavalitsuse 6. juuli 2006. a korralduse nr 250 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2007. a otsus haldusasjas nr 3-04-356 Menetluse alus Riigikohtus Krister Kaarlepa (Kaarlep), Toomas Paasi (Paas), Tiit Kirsipuu, Ingmar Vesteri (Vester) ja Leana Einbergi (Einberg) kassatsioonkaebused ning Saue Linnavolikogu kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta kassatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2007. a otsus haldusasjas nr 3-04-356 muutmata. 2. Arvata kautsjonid riigituludesse. 3. Mõista Saue Linnavolikogult Ants Ploompuu kasuks välja menetluskulud 20 000 krooni. Asjaolud ja menetluse käik 1. Saue Linnavolikogu 23. septembri 2004. a otsusega nr 142 kehtestati Saue linnas asuva maaüksuse Tammetõru 39 detailplaneering. Nimetatud detailplaneering oli algatatud Enno Viidesele (Viides) kuuluval maa-alal aadressiga Saue linn, Tammetõru 39 eesmärgil muuta kinnistu maakasutuse sihtotstarvet, jagada kinnistu elamukruntideks ja teha juurdelõiked elamukruntide Tammelehe 20, 22 (M. Kooskora kinnistu), Tammelehe 24 (M. Jõesaare kinnistu) ja Tammelehe 26 (J. Männiste kinnistu) kasuks. 2. Saue Linnavalitsuse 6. juuli 2006. a korraldusega nr 250 väljastati ehitusluba Endel Bärendsonile Tammetõru 39 üksikelamu püstitamiseks. 3. Kaebajad A. Ploompuu, J. Männiste, M. Jõesaar ja M. Kooskora vaidlustasid Saue Linnavolikogu 23. septembri 2004. a otsuse nr 142 ning Saue Linnavalitsuse 6. juuli 2006. a korralduse nr 250 Tallinna Halduskohtus. Kaebajad leiavad, et detailplaneering rikub otseselt kaebajate kui Tammetõru 39 naaberkinnistute omanike õigusi. Kaebuste põhjenduste kohaselt on Saue Linnavolikogu 23. septembri 2004. a otsus nr 142 õigusvastane alljärgnevatel põhjustel: 1) detailplaneering on vastuolus Saue linna üldplaneeringuga, mis on kehtestatud Saue Linnavolikogu 21. juuni 2001. a määrusega nr 57, samuti maakonna teemaplaneeringuga. Detailplaneering hõlmab ala, millele üldplaneeringu kohaselt tuleb välja arendada võimalikult lai ja tihe mitmerindeline okaspuude kaitsehaljastus. Üldplaneeringuga on detailplaneeringu alale ette nähtud ka puurkaevu rajamine ning kaevu sanitaarkaitseala. Detailplaneeringu menetluses selle vastuolu üldplaneeringuga ei kõrvaldatud. Detailplaneering ei sisaldanud ka üldplaneeringu muutmise ettepanekut; 2) detailplaneering ei ole kooskõlas mürakaitse normidega vastavalt sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määrusele nr 42 «Müra normaaltasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid»; 3) planeeringu kehtestamise otsus on motiveerimata ja kaalutlemata. Vaidlustatud haldusaktis puuduvad mis tahes põhjendused ja motiivid. Saue Linnavalitsuse 6. juuli 2006. a korraldust nr 250 peavad kaebajad õigusvastaseks, kuivõrd ehitusluba on väljastatud kaebajate poolt vaidlustatud planeeringuotsuse alusel. Kooskõlas hea haldustavaga ei tohiks kohalik omavalitsus teha toiminguid ja anda haldusakte vaidlustatud planeeringu alusel kuni kohtuotsuse jõustumiseni. 4. Vastustaja vaidles kaebusele vastu, leides, et detailplaneering ei too kaasa haljastuse likvideerimist ega ka mürataseme suurenemist kõnealuses piirkonnas. Kaebajate kinnistute taha on planeeritud 5340 m2 suuruse roheala säilimine. Kaebajate täiendava kaitse müra eest tagavad planeeringuga ette nähtud mürasein ning ka rajatavad elamud. Pealegi jäävad kaebajate kinnistud detailplaneeringuga elamumaaks ette nähtud piirkonnast kõrvale ja nende olukord planeeringu realiseerimisega ei muutu. Vastustaja ei nõustunud seisukohaga, et detailplaneering on vastuolus maakonna teemaplaneeringuga ja üldplaneeringuga. Planeeringu menetluse käigus tehti detailplaneeringusse muudatused, mille tulemusena hõlmab see üksnes üldplaneeringuga ettenähtud elamuala ning ülejäänud osa kinnistust on haljasala maa. Kuivõrd Tammetõru 39 kinnistust on 1/4 haljasala maa, on sinna võimalik projekteerida ka vajaliku kaitsetsooniga puurkaev. Vastustaja ei nõustu ka väitega, et vaidlustatud haldusaktis puuduvad motiivid ja põhjendused. Viimased sisalduvad nii aktis kui ka selle seletuskirjas. Eeltoodust tulenevalt on õiguspärane ka Saue Linnavalitsuse 6. juuli 2006. a korraldus nr 250. Ehitusluba väljastati kehtiva detailplaneeringu alusel. Ehitusloa väljastamisest keeldumise alused on ammendavalt sätestatud PlanS § 26 lg-s 3. 5. Kolmandad isikud T. Kirsipuu, E. Bärendson, I. Vester, K. Kaarlep, L. Einberg ja E. Viides nõustusid vastustaja seletusega ning palusid jätta kaebus rahuldamata. Kolmandad isikud leidsid, et detailplaneeringut ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et kaebajatele ei meeldi nende kinnistute kõrvale uute elamute rajamine. Kolmandad isikud rõhutavad, et kuivõrd nad omandasid elamumaa otstarbega kinnistud, on neil õiguspärane ootus, et nad saavad nendele kinnistutele ka ehitada. Sõlmitud on juba elektri kasutamiseks liitumislepingud, hoonete rajamiseks projekteerimisleping, võetud laenu elamu püstitamiseks. E. Bärendsoni ehitus on pooleli ning tema poolt on kulutusi tehtud enam kui 500 000 krooni. 6. Tallinna Halduskohtu 20. detsembri 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-04-356 jäeti A. Ploompuu, J. Männiste, M. Jõesaare ja M. Kooskora kaebused rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt: 1) puudub detailplaneeringu vastuolu üldplaneeringuga. Üldplaneeringust nähtub, et kõnealust maad, millele jääb ka Tammetõru 39 kinnistu, soovib linn kasutada nii elamumaana kui ka haljasmaana, s.o konkreetselt väikeelamute maa-alana ja kaitsehaljastuse maana. Detailplaneeringuga haljastuse asendamine hoonetega, kui maa-alal ei ole kaitsealuseid objekte, ei ole keelatud. Detailplaneeringust nähtub, et viimasega on üldplaneeringus ettenähtud elamumaa-ala laiendatud osaliselt haljasmaale. PlanS § 9 lg 7 kohaselt võib detailplaneering vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Vastustaja väidetel on koostamisel uus üldplaneering ja selles leiavad kajastamist kõik detailplaneeringutega tehtud muudatused. Üldplaneering annab siiski kõigest põhimõtted tulevikus koostatavate detailplaneeringute jaoks. Ühisveevärk ja -kanalisatsioon rajatakse kohaliku omavalitsuse kinnitatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava alusel. 2002. a valminud Saue linna vastava kava kohaselt rajatakse puurkaev Tammelehe tänava lõppu, mitte aga Tammetõru 39 kinnistule. Asjaolu, et puurkaevu asukoht üldplaneeringuga võrreldes muutub, ei riku ühtki kaebajate õigust; 2) kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et Harjumaa ja Tallinna tervisekaitsetalitus on kinnitanud, et planeeringu lahendus on kooskõlas tervisekaitse normidega. Detailplaneeringuga ettenähtud müratõkke eesmärgiks on vähendada Keila maanteelt tulevat liiklusmüra nii, et see vastaks elamukruntide jaoks kehtestatud normidele; 3) Saue Linnavolikogu 23. septembri 2004. a otsus nr 142 on õiguspärane ja sellega ei rikuta kaebajate õigusi ega piirata nende vabadusi. Kohus nentis, et kaebajate tegelik kohtusse pöördumise põhjus seisnes selles, et kaebajad ja E. Viides ei saavutanud kokkulepet kaebajate kinnistute suurendamise küsimuses. Kaebajad on ise aastaid kasutanud planeeritavat ala kui omanikud, likvideerides seal haljastust, rajades sinna peenraid, kasvuhooneid, lõkkeplatse jne; 4) taotluse osas tühistada Saue Linnavalitsuse 6. juuli 2006. a korraldus nr 250 puudub kaebuses igasugune põhjendus selle kohta, kuidas vaidlustatud haldusakt kaebajate õigusi rikub ning milles seisneb selle õigusvastasus. Detailplaneeringu vaidlustamine ei tekita kaebajatele kaitstavat subjektiivset õigust nõuda ehitusloa aluseks oleva haldusakti tühistamist. Kohus märkis täiendavalt, et E. Bärendson, kellele ehitusluba väljastati, ei ole ka kaebajate vahetu naaber. Samuti on maa-ala, kuhu ehitamiseks on E. Bärendsonile ehitusluba antud, juba üldplaneeringu kohaselt elamumaa. 7. Tallinna Halduskohtu 20. detsembri 2006. a otsuse peale esitasid A. Ploompuu, J. Männiste, M. Jõesaar ja M. Kooskora apellatsioonkaebused, vaidlustades kohtuotsuse Saue Linnavolikogu otsuse nr 142 osas. Apellatsioonkaebuste põhjenduste kohaselt on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja jätnud osa tõendeid hindamata. Apellandid leiavad, et detailplaneering ei ole kooskõlas üldplaneeringuga ning see on piisav alus Saue Linnavolikogu 23. septembri 2004. a otsuse nr 142 tühistamiseks. Apellandid leiavad, et detailplaneeringuga ette nähtud kuuest rajatavast hoonest kaks asuvad üldplaneeringuga määratud rohealal. Asjaomane detailplaneering ei sisaldanud üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Detailplaneeringusse ei ole sisse viidud ka maavanema poolt järelevalve teostamisel vajalikuks peetud parandusi. Mis tahes raietööde tegemine üldplaneeringuga ette nähtud rohealal ei ole üldplaneeringuga kooskõlas. Apellantide väitel on planeeringu kehtestamise otsus motiveerimata ja kaalutlemata. Apellandid leiavad, et kuni üldplaneeringut ei ole muudetud, on neil õiguspärane ootus eeldada, et üldplaneeringuga ettenähtud rohealasid ei hoonestata. Planeeringuala naaberkinnistute omanikena on apellandid huvitatud, et nende vahetus läheduses asuv roheala säiliks. 8. Kolmandad isikud K. Kaarlep, I. Vester, T. Paas ja L. Einberg leiavad oma vastustes apellatsioonkaebustele, et Saue Linnavolikogu 23. septembri 2004. a otsus nr 142 on õiguspärane. Kolmandad isikud nõustuvad väitega, et detailplaneering ei vasta täielikult Saue linna üldplaneeringu plaanile. Samas on Saue linn käsitanud Tammetõru 39 detailplaneeringut kui üldplaneeringut muutvat lepingut. Juhul, kui detailplaneeringuga nähakse ette üldplaneeringu muutmine, ei pea see toimuma detailplaneeringu algatamise etapis. Üldplaneeringu kehtestamise menetlus on pikaajaline ja keerukas ning seaduse mõtteks ei ole olnud, et igal põhjendatud vajadusel kehtestatakse kohe uus üldplaneering või selle muudatused. Tammetõru 39 detailplaneeringust tulenevad muudatused nähakse ette koostamisel olevas üldplaneeringus. Kolmandad isikud leiavad, et apellantidel ei ole saanud tekkida õiguspärast ootust, et üldplaneering jääb igaveseks muutmata. Kolmandate isikute T. Kirsipuu ja E. Bärendsoni vastustes apellatsioonkaebustele leitakse, et halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebuse väidete osas leiavad kolmandad isikud, et antud juhul detailplaneering üldplaneeringut ei muuda. Üldplaneeringus esitatud põhimõtted ning kaardimaterjalil esitatud piirjooned ei määra katastriüksuste piire ning sihtotstarbeid. Isegi kui väita, et kõnealune detailplaneering muudab üldplaneeringut, pole tegemist üldplaneeringut muutva planeeringu kehtestamise nõuete rikkumisega. Üldplaneeringu korrigeerimine vastavalt kehtestatud detailplaneeringutele toimub kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsuse alusel uue üldplaneeringu koostamise raames. Puudub apellantide subjektiivsete õiguste rikkumine. Õiguspärast ootust ei saanud tekitada haldusakt, mille osas apellandid teadsid, et seda võidakse muuta. Kolmandad isikud leiavad, et planeeringu kehtestamise otsuse motivatsioon on tuletatav sellele lisatud dokumentidest. 9. Vastustaja Saue Linnavolikogu leiab oma vastuses apellatsioonkaebusele, et detailplaneering ei ole vastuolus üldplaneeringuga. Üldplaneeringuga ei saa kindlaks määrata katastriüksuste piire ja sihtotstarbeid. Kas, kuidas, millises ulatuses ja mis asjaoludel võib eksisteerida detailplaneeringu ja üldplaneeringu vastuolu, mis peaks kaasa tooma üldplaneeringu muutmise vajaduse ja vastava menetluse algatamise, on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus tulenevalt nende planeeringute erinevatest eesmärkidest. Meelevaldne on seisukoht, et üldplaneeringu muutmise protsess tuleks algatada iga juhul, kui detailplaneeringuga ette nähtud krundi piir osutub üldplaneeringu kaardimaterjali alusel viimasega vastuolus olevaks kas või meetri jagu. Üldplaneeringu kui haldusakti suhtes ei saa isikul tekkida õiguspärast ootust. Planeeringu kehtestamise otsuse motivatsioon on tuletatav sellele lisatud dokumentidest. 10. Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2007. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldati. Ringkonnakohus tühistas Tallinna Halduskohtu 20. detsembri 2006. a otsuse osas, millega kaebused jäeti rahuldamata Saue Linnavolikogu 23. septembri 2004. a otsuse nr 142 tühistamise nõudes. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega tühistas Saue Linnavolikogu 23. septembri 2004. a otsuse nr 142. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt puuduvad vaidlustatud haldusaktis igasugused detailplaneeringu kehtestamise motiivid. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu võrdlemisel leidis ringkonnakohus, et detailplaneering ei ühti üldplaneeringus kavandatuga. Ringkonnakohus leidis, et PlanS § 25 lg 5 kohaselt kannab kohalik omavalitsus vastavad muudatused üldplaneeringusse ning seejärel kehtestab detailplaneeringu, kui kehtestatav detailplaneering sisaldab üldplaneeringu muutmise ettepanekut ja maavanem on järelevalve käigus muudatustega nõustunud. Küll aga pole vajalik üldplaneeringu jooniste muutmine enne detailplaneeringu kehtestamist. Üldplaneeringusse muudatuste kandmiseks ei ole planeerimisseaduse kohaselt vajalik täiendavate haldusaktide kehtestamine ega (avatud) haldusmenetluse läbiviimine. Muudatuste kandmist üldplaneeringusse detailplaneeringu ettepanekust tulenevalt ei saa samastada üldplaneeringu muutmisega eraldi detailplaneeringust. Olukorras, kus peatselt on kavas kehtestada uus üldplaneering, võib aga joonise muutmisest loobuda. Igal juhul on aga nõutav detailplaneeringus ettepaneku tegemine üldplaneeringu muutmiseks. Ringkonnakohtu arvates ei ole vaidlustatud otsuses esitatud põhjendusi vastuväidete kohta, mis puudutavad suurenevat mürataset ja haljastuse asendamist elamutega. Kohtuotsuses ja planeeringus ei ole osundatud, kas ja millisel viisil detailplaneeringu lahenduste elluviimine võrreldes praeguse olukorraga mürataset võib mõjutada, mis on planeeringu kehtestamisel diskretsiooniveaks. Vastustajad ei ole müra taset kavandatavate elamute piiril õigest mõõtnud, järgitud ei ole sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määruse nr 42 § 10 lg 6 nõudeid. Ringkonnakohus nendib, et apellantidel puudub õiguspärane ootus, et olemasolev kõrghaljastus jääb püsima ning apellantide naabrusse uusi elamute maa-alasid juurde ei looda. Kohus nendib samas, et kolmandate isikute omandiõigus ei saa olla kaalukam apellantide õigusest kehtiva üldplaneeringuga kavandatud elukeskkonna säilimiseks ja huvist seaduslikkuse tagamiseks. 11. Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2007. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused kolmandad isikud K. Kaarlep, T. Paas, T. Kirsipuu, I. Vester, L. Einberg ning vastustaja Saue Linnavolikogu. Kassaatorid taotlevad Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2007. a otsuse tühistamist ning Tallinna Halduskohtu 20. detsembri 2006. a otsuse jõusse jätmist. Menetlusosaliste seisukohad Riigikohtus 12. Kolmandate isikute kassatsioonkaebusi põhjendatakse järgmiselt: 1) Tallinna Ringkonnakohus on jätnud arvestamata Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 1995. a määrusega nr 36 kinnitatud «Katastriüksuste sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste» (edaspidi Aluste) sätted, mille kohaselt määratakse kruntide sihtotstarve. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et kuna detailplaneeringus ulatuvad krundid kuni tee piirini (paiknevad osaliselt teekaitsevööndis), on tegemist detailplaneeringu mittevastavusega üldplaneeringule. Vaatamata sellele, et kruntide alale jääb ka teekaitsevöönd, ei määrata krundi sihtotstarvet kooskõlas Alustega sel põhjusel veel transpordimaaks; 2) Tammetõru 39 detailplaneeringus ettenähtud üldplaneeringu muudatused (elamukruntidele ette nähtud juurdepääsude asukohad ja puurkaevu puudumine) on niivõrd väikesed, et ei too kaasa elukeskkonna muudatusi naaberkinnisasjadel; 3) ringkonnakohus ei ole osundanud planeerimisseaduse sätetele, mida linn üldplaneeringut muutva detailplaneeringu menetluses eiras ning mis oleksid takistanud linnal detailplaneeringu kehtestamise otsuse vastuvõtmist. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et igal juhul on detailplaneeringu kehtestamise otsuses nõutav ettepaneku tegemine üldplaneeringu muutmiseks ning kuivõrd seda ettepanekut ei sisaldunud otsuses sõnaselgelt, on ebaõigesti kohaldatud kaalutlusõigust. Kassaatorid leiavad, et PlanS § 24 lg-st 5 ei tulene selget vormi, milles ettepanek üldplaneeringu muutmiseks peaks olema tehtud; 4) asjaolu, et vaidlustatud otsus on ebapiisava motiveerituse tõttu formaalselt õigusvastane, et saa olla selle tühistamise ainsaks aluseks. Põhjendamine ja kaalutlemine on toimunud kogu detailplaneeringu menetlemise vältel. Saue linn on vastuväidete esitajatele saatnud vastuseid, vastuväiteid on osaliselt arvestatud ning menetluse käigus muudeti detailplaneeringu lahendust oluliselt. Ringkonnakohus on vääralt hinnanud haldusakti vormivigade tagajärgi; 5) Tammetõru 39 detailplaneeringu menetlemisel puudub kaebuse esitajate subjektiivsete õiguste rikkumine. Kohus on vääralt kohaldanud PlanS § 26 lg-t 1; 6) kolmandate isikute huvid ja linna huvid kaaluvad ilmselgelt üle vastustajate (apellantide) huvid. Detailplaneeringu tühistamine ei too kaasa sihtotstarbe ja kruntide määramise korralduste tühisust ega kohustust neid tühistada, samuti ei järgne sellele kinnistusregistrikannete kustutamine või muutmine. Tammetõru 39 jagamise tulemusena on uued kinnisasjad juba moodustatud ning nende otstarbeks on määratud elamumaa. Ringkonnakohtu otsuse jõustumisel ei saaks kassaatorid ehitada endale kuuluval elamumaa sihtotstarbega kinnistul. Seega on kohtulahend vastuolus PS §-dega 11 ja 32; 7) ringkonnakohus on oma otsuses müraprobleemi käsitledes väljunud apellatsioonkaebuse piiridest ja rikkunud HKMS § 34 lg-t 2. 13. A. Ploompuu, J. Männiste, M. Jõesaare ja M. Kooskora vastustes leitakse, et ringkonnakohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse ja kohtumenetluse norme. Saue Linnavolikogu vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et Saue Linnavolikogu nõustub kolmandate isikute kassatsioonkaebustes toodud seisukohtadega selles osas, mis ei puuduta üldplaneeringu muutmist detailplaneeringuga. Saue Linnavolikogu on jätkuvalt seisukohal, et Saue Linnavolikogu kehtestas üldplaneeringuga kooskõlas oleva detailplaneeringu. 14. Saue Linnavolikogu kassatsioonkaebuses leitakse, et Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2007. a otsus on täielikult põhjendamatu ning oluliselt vastuolus seadusega, mistõttu see kuulub tühistamisele. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole õige ringkonnakohtu järeldus, et vaidlusalune haldusakt on motiveerimata ning selline vormiviga võis mõjutada otsustamist. Detailplaneeringu kehtestamisel on kogu detailplaneeringu dokumentatsioon ja selles sisalduv seletuskiri üheks haldusakti osaks; 2) olulisemaks küsimuseks on, kas üldplaneeringuga saab määrata kindlaks hoonestusalade, põllumaade ja teiste maa-alade piire. Õige ei ole ringkonnakohtu järeldus, et perspektiivse elamute maa-ala ja olemasoleva kaitsehaljastuse maa vaheline piir tuleb PlanS § 8 lg 3 p 6 kohaselt kindlaks määrata üldplaneeringuga ning et üldplaneeringu joonise mõõtkava erinevus detailplaneeringu joonisel kasutatavast mõõtkavast ei saa olla takistuseks alade piiride määramisele üldplaneeringuga. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu vastuolu tuvastamiseks tuleb esmalt tõlgendada planeerimisseaduses sätestatud planeeringute eesmärke. Üldplaneeringu eesmärgiks on eelkõige valla või linna ruumilise arengu põhimõtete kujundamine. Detailplaneeringu eesmärgiks on eelkõige planeeritava maa-ala kruntideks jaotamine ja sihtotstarvete määramine. PlanS § 8 lg-t 7 ei saa tõlgendada selliselt, et üldplaneeringuga saab määrata eksimatult maa-alade piire. Üldplaneeringu eesmärgist tulenevalt ei lisata üldplaneeringu materjalide juurde täpset kaardimaterjali; kaardimaterjali lisamise nõue sisaldub alles detailplaneeringu koostamise järgus vastavalt PlanS § 9 lg-le 6. Piire saab kindlaks määrata kruntide mõõdistamise ja katastrisse kantud kruntide piiripunktide koordinaatide alusel. Kui nõustuda ringkonnakohtu otsuses toodud seisukohaga, siis tekiks olukord, kus üldplaneeringu kaardimaterjali joone paksust on vaja hakata tõlgendama, tuvastamaks, kas konkreetne detailplaneeringu lahendus on vastuolus üldplaneeringuga. Üldplaneeringu muutmise vajaduse ja üld- ja detailplaneeringu vastuolu tuvastamine on kohaliku omavalitsuse diskretsiooniotsustus. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kohalik omavalitsus on teinud diskretsioonivea, olles seisukohal, et üldplaneeringut ei muudetud, ja jättes kaalumata, kas ja millisel põhjusel üldplaneeringut muuta; 3) ringkonnakohtu seisukohad on vastuolulised ka juhul, kui eeldada detailplaneeringu ja üldplaneeringu vastuolu. Ringkonnakohus on leidnud, et sellisel juhul tuleb üldplaneeringu joonist muuta pärast detailplaneeringu kehtestamist. Samas leiab kohus ka seda, et joonise muutmisest võib loobuda tulenevalt HMS § 5 lg-st 2. Täiendavalt on kohus leidnud ka seda, et kui üldplaneeringusse tulnuks muudatused kanda enne detailplaneeringu kehtestamist, oleks muudatuste kandmata jätmine hinnatav sellise menetlusveana, mis ei mõjutanud asja otsustamist. Kassaator väidab, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kas detailplaneeringus sisalduv erinevus üldplaneeringust on käsitatav ettepanekuna üldplaneeringu muutmiseks PlanS § 9 lg 7 mõttes; 4) ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kohalik omavalitsus ei ole esitanud põhjendusi vastuväidete, mis puudutavad suurenevat mürataset ja haljastuse asendamist elamutega arvestamata jätmise kohta; ebaõige on kohtu järeldus, et planeering on õigusvastane ka siis, kui sellega kavandatakse elamute püstitamist alale, kus müratase ületab lubatud piiri. See järeldus ei võta arvesse müratõkke paigaldamist vaidlusaluse detailplaneeringu lahenduses; 5) kassaator ei nõustu kohtu põhjendusega, et kolmandate isikute omandiõigus ei saa olla kaalukam kaebajate õigusest kehtiva üldplaneeringuga kavandatud elukeskkonna säilitamiseks ja huvist seaduslikkuse tagamiseks. 15. Kolmandad isikud K. Kaarlep, I. Vester, T. Paas, L. Einberg ja T. Kirsipuu oma vastustes kassatsioonkaebusele nõustuvad Saue Linnavolikogu kassatsioonkaebuses toodud seisukohtadega selles osas, mis langeb kokku kolmandate isikute poolt nende kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtadega. Samas leiavad kolmandad isikud, et detailplaneering ei järgi täielikult kehtivat Saue linna üldplaneeringut, kuivõrd juurdepääs uutele kinnistutele Tammelehe tänavalt on ümber tõstetud sissesõiduks Tammetõru tänavalt ning detailplaneeringus on kaotatud ka üldplaneeringus ette nähtud puurkaevu asukoht. Kolmandad isikud leiavad, et üldplaneeringu faktiline muutmata jätmine ei ole piisavaks aluseks detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamisele. 16. Kaebajate vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse ja kohtumenetluse norme. 17. Halduskolleegium vaatas asja läbi kohtuistungil 13. detsembril 2007 kolmeliikmelises koosseisus. Kohtuistungil jäid menetlusosalised oma varasemate seisukohtade juurde. Halduskolleegiumi 26. veebruari 2008. a kohtumäärusega otsustati asi anda läbivaatamiseks halduskolleegiumi kogu koosseisule. Kohtumääruses põhjendati asja andmist läbivaatamiseks kolleegiumi kogu koosseisule seoses vajadusega veel kord kaaluda varasemates lahendites sisalduvat seisukohta, et maavanema heakskiit üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule on HMS § 16 lg 1 kohane siduva iseloomuga kooskõlastus, samuti seda, kas sellise kooskõlastuse vaidlustamine planeeringuvaidluses on vajalik ning kas maavanem peab olema kaasatud sellise planeeringuvaidluse lahendamise kohtumenetlusse. Kolleegium pidas vajalikuks kujundada ühtne seisukoht ka PlanS § 26 lg-st 1 tuleneva kaebeõiguse alustele. 18. Asja andmisega kolleegiumi kogu koosseisule esitasid oma seisukohad Saue Linnavolikogu ja kaebuse esitajad (vastustajad). Saue Linnavolikogu leiab, et maavanema heakskiit on käsitatav menetlustoiminguna, mida saab vaidlustada üksnes koos lõpliku haldusaktiga. Seadusest tulenevalt on võimalikud KOV ja maavanema vahelised vaidlused planeeringu üle. Eraldi maavanema menetlustoimingu – järelevalveotsuse vaidlustamine ei ole sisuliselt põhjendatud. Vaidlustamise seisukohast vaadatuna on samas võimalik maavanema heakskiitu käsitada eelhaldusaktina. Volikogu loeb põhjendatuks, kui maavanema kooskõlastusele laieneb HMS § 16 regulatsioon. Maavanema igakordne kaasamine pole vajalik. Maavanema kaasamine peaks jääma kohtu otsustada. Kui maavanema seisukoht on oluline vaidluse lahendamiseks lähtuvalt konkreetse vaidluse faktilistest asjaoludest, siis peaks kohtul olema kohustus maavanema kaasamiseks. Linnavolikogu peab oluliseks ühtse seisukoha kujundamist nn populaarkaebuste menetlemisel. Kaebajad oma seletuses leiavad, et maavanema järelevalveotsust tuleks käsitada menetlustoiminguna. Maavanema seisukoht ei ole iseseisev haldusakt, sest sellel ei ole väljapoole suunatud mõju. Järelevalve teostaja heakskiit on haldusorgani jaoks õiguslikult siduv toiming. Maavanema poolt planeerimismenetluses tehtud toimingu vaidlustamata jätmine ei saa kaasa tuua planeeringu menetleja poolt antud haldusakti vaidlustamise võimatust. HKMS § 14 lg 3 p-des 2 ja 3 nimetatud isikute kaasamine on kohtuniku diskretsiooniotsus, mis sõltub konkreetse haldusasja spetsiifikast. Põhjendatud oleks maavanema kaasamine järelevalveorganina. Maavanema kaasamata jätmine ei saa kaasa tuua asjas tehtud kohtuotsuse tühistamist ja asja saatmist alama astme kohtule uueks arutamiseks. Kaebajad on seisukohal, et praegusel juhul on kaebus esitatud nii seoses õiguste rikkumisega kui ka vastuolu tõttu seadusega abstraktselt. Kaebajate eesmärgi saavutamise seisukohast pole oluline, kas kohus lähtub objektiivsest õigusvastasusest või isiku subjektiivsete õiguste rikkumise tõendatusest. Kuna isikul on õigus vaidlustada planeering muu hulgas ka objektiivsest õigusvastasusest tulenevalt, ei saa asja lahendamisel tõusetuda küsimust selle pinnalt, kas tegemist on üleminekuga õiguste kaitse kaebuselt populaarkaebusele. Kaebeõiguse alus ei oma tähendust. Planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel isiku poolt ei peagi kohus kontrollima, kas vaidlustatud akt isiku subjektiivseid õigusi rikub või piirab. Kolleegiumi seisukoht 19. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et Saue Linnavolikogu 23. septembri 2004. a otsusega nr 142 kehtestatud detailplaneering on vastuolus kehtiva üldplaneeringu lahendustega. Kohus on planeeringute lahknevuse tuvastanud kaardimaterjali hindamise alusel ning sellest järeldanud, et detailplaneering muudab ka üldplaneeringuga määratud maa kasutamise sihtotstarvet. Kolleegium nõustub Saue Linnavolikogu väitega, et üldplaneeringuga ei ole määratud kinnisasjade piire ega ka konkreetsete katastriüksuste sihtotstarbeid. Üldplaneeringu kohane nn kaitsehaljastuse maa ei kujuta endast Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 1995. a määrusega nr 36 kinnitatud Aluste mõttes katastriüksuse sihtotstarbe liiki. Üldplaneering fikseerib maa-ala juhtfunktsiooni. Maakatastriseaduse § 18 lg 2 kohaselt määrab detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe kehtestatud detailplaneeringu alusel. Samas ei käsitle kolleegium neid kassaatori väiteid, mis seonduvad ringkonnakohtu poolt asjaoludele tõendite hindamise alusel antud hinnangutega. HKMS § 52 lg 1 kohaselt kontrollib kolleegium kassatsioonimenetluses kassatsioonkaebuse alusel üksnes seda, kas kohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja järginud kohtumenetluse normi. 20. PlanS § 8 lg 7 kohaselt on kehtestatud üldplaneering aluseks detailplaneeringute koostamisele detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel. Samas võib PlanS § 9 lg 7 kohaselt detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada üldplaneeringu muutmise ettepanekuid. Eelnimetatud sätetest tuleneb ühelt poolt nõue järgida üldplaneeringu lahendusi ning teiselt poolt ka võimalus teha detailplaneeringu alusel muudatusi üldplaneeringusse. Sellisel juhul peab detailplaneering aga sisaldama üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Planeerimismenetluses teostab vastavalt PlanS § 23 lg 3 p-le 2 üldplaneeringu ning detailplaneeringute vastavuse üle järelevalvet maavanem. Juhul, kui detailplaneeringu kehtestamine eeldab üldplaneeringu muutmist, on maavanema järelevalve teostamine kohustuslik. Maavanem saab ka PlanS § 23 lg 2 p 3 alusel anda nõusoleku liigilt üldisema planeeringu muutmiseks temale esitatud vastavat ettepanekut sisaldava planeeringu kehtestamisel. PlanS § 24 lg 5 kohaselt teeb kohalik omavalitsus vastavad muudatused üldplaneeringus ja kehtestab detailplaneeringu juhul, kui kehtestatav detailplaneering sisaldab üldplaneeringu muutmise ettepanekut ja maavanem on järelevalve käigus muudatustega nõustunud. Vastavalt KOKS § 22 lg 1 p-le 33 kuulub sellise detailplaneeringu kehtestamine, mille puhul planeerimisseaduse kohane järelevalve on kohustuslik, kohaliku omavalitsuse volikogu pädevusse. 21. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on maavanem detailplaneeringu menetluses teostanud järelevalvet Saue Linnavalitsuse kahe erineva pöördumise alusel. Esimene järelevalvemenetlus alustati Saue Linnavalitsuse 21. aprilli 2003. a kirja nr 12-6.1/172 alusel, millega detailplaneering esitati PlanS § 23 alusel maavanemale järelevalve teostamiseks ning taotleti nõusolekut üldplaneeringu muutmiseks detailplaneeringu alusel. Teine järelevalvemenetlus algas linnavalitsuse 19. mai 2004. a kirja nr 12-6.1/509 alusel, millega esitati detailplaneering maavanemale vastuväidete lahendamiseks ja heakskiidu saamiseks. Esimese kirja alusel teostatud järelevalve tulemusena leidis maavanem (22. mai 2003. a kiri nr 2.1-13/2045), et ta ei pea põhjendatuks ja maakonna teemaplaneeringu eesmärkidega kooskõlas olevaks Tammetõru 39 kinnistu detailplaneeringuga kavandatud ulatuses elamuala laiendamist ning Saue linna üldplaneeringu vastavat muutmist. Maavanem ei nõustunud Saue linna üldplaneeringu muutmisega ning tagastas detailplaneeringu projekti muutmiseks. Teistkordselt esitatud detailplaneeringu osas leidis maavanem (16. juuli 2004. a kiri nr 2.1-13/3007), et elamuehituse mahtu on võrreldes varasemaga vähendatud ning vastuolu teemaplaneeringuga ning üldplaneeringuga pole. Samuti nentis maavanem, et puurkaevu sobivama asukoha määramine on kohaliku omavalitsuse ainupädevuses ning koostatavas üldplaneeringus kavandatakse perspektiivse puurkaevu asukoht Tammelehe tänava lõppu. Maavanem andis planeeringule heakskiidu ja tagastas detailplaneeringu kohalikule omavalitsusele planeeringu kehtestamise otsustamiseks. 22. Vastustaja, Saue Linnavolikogu, on detailplaneeringu kehtestamise otsustamisel ning ka järgnenud kohtuvaidluses olnud järjekindlalt seisukohal, et detailplaneering ei ole vastuolus kehtiva üldplaneeringuga. Selle hinnangu üheks aluseks on ka maavanema järelevalvemenetluse järeldus vastuolu puudumise kohta. Ringkonnakohus on jõudnud maavanema poolt järelevalvemenetluses tuvastatust erinevale seisukohale. 23. Kolleegium peab eelnevaga seoses vajalikuks rõhutada, et kehtivas õiguses puudub piisav materiaalõiguslik ning ka menetlusõiguslik regulatsioon olukorraks, kus haldusmenetluses tuleb akti andmise tingimused kooskõlastada järelevalveorganiga. Kolleegium on ka 19. aprilli 2007. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-12-07 leidnud, et maavanema heakskiit üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule on HMS § 16 lg 1 kohane siduva iseloomuga kooskõlastus. Sellise heakskiidu andmine kujutab endast menetlustoimingut, mitte aga haldusakti andmist. Kolleegium ei pea vajalikuks muuta seda seisukohta ka praeguses asjas. Kolleegium rõhutab, et kuigi detailplaneeringu kehtestamise otsus on sisulises kooskõlas maavanema heakskiiduga, ei saa sellest heakskiidust tuletada kohaliku omavalitsuse kohustust kehtestada maavanema järelevalve läbinud planeering. HMS § 16 lg 1 kohane kooskõlastus ei tekita haldusorganile kohustust akti andmiseks. 24. Praeguse asja menetluses ei ole esitatud kaebust maavanema järelevalvetoimingute peale ning maavanem ei ole olnud menetlusosaliseks. Kuid kaebajad on kohtumenetluse käigus maavanema järelevalve õiguspärasuse kahtluse alla seadnud, sealhulgas ka kohtuasja lahendamisel halduskohtus. Tekkinud on olukord, kus kohtu järeldused ja riikliku järelevalve teostaja järeldusotsustus on vastuolus. Kolleegium nõustub menetlusosaliste seisukohaga, et planeerimismenetluses on maavanema ja kohaliku omavalitsuse õiguslik vahekord eelkõige haldusesisene. Seetõttu ei ole maavanema poolt antava kooskõlastuse kui menetlustoimingu iseseisev vaidlustamine üldjuhul võimalik. Järelevalveotsuse vaidlustamine eraldi on siiski võimalik juhul, kui järelevalveotsusest tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu 19. aprilli 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-12-07). Selles asjas ei oma maavanema nõusolek iseseisvat regulatiivset tähendust. Planeeringu kehtestamise otsuse tühistamisel kaotab maavanema nõusolek tähenduse ka planeeringu kehtestamise otsuse andnud kohaliku omavalitsuse jaoks. 25. Kolleegium peab vajalikuks käsitleda ka küsimust järelevalveorgani kaasamisest kohtumenetlusse. Lähtudes sellest, et puudub võimalus järelevalveorgani otsustuse (kooskõlastuse) vaidlustamiseks, on vajalik selgitada selle organi kaasamise võimalus ja vajadus. Võimalus tuleneb HKMS § 14 lg 3 p-st 2, mille kohaselt on kaasatud isikuteks järelevalvet teostav asutus või ametnik. Järelevalveorgani kaasamise üle otsustab kohus kaalutlusõiguse alusel. Kaasamise otsustamisel tuleb arvestada konkreetse asja eripära. Praeguses asjas on kohus jõudnud detailplaneeringu ja üldplaneeringu vastavuse hindamisel teisele seisukohale kui maavanem oma kooskõlastuses. Seepärast on kolleegium seisukohal, et asja lahendav kohus pidanuks HKMS § 14 lg 3 p 2 alusel kaasama maavanema kohtumenetlusse kui järelevalveorgani, mis taganuks viimasele võimaluse anda arvamust. Samas ei ole maavanema selles asjas kaasamata jätmine käsitatav olulise menetlusveana, mis tooks kaasa kohtulahendite tühistamise. 26. PlanS § 26 lg 1 kohaselt võib planeeringu kehtestamise otsust vaidlustada iga isik, kes leiab, et otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Nimetatud regulatsioon, mis loob ka nn populaarkaebuste esitamise võimaluse, ei välista, vaid pigem toetab nõuet, et iga kaebuse esitanud isik määratleks kaebuse esitamise aluse. Kohustus väljendada kaebuses oma seos vaidlustatud aktiga tuleneb HKMS §-de 7 ja 10 nõuetest. Kolleegium juhib tähelepanu, et selles asjas on kohtud määratlenud kaebajate positsiooni ebajärjekindlalt. Mõneti ebaselge on ka kaebajate endi seisukoht antud küsimuses. Kolleegium on 9. juuni 2004. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-28-04 leidnud, et PlanS § 26 lg 1 kohaldamisel ei lasu kohtutel kohustust tuvastada, kas planeeringu kehtestamisega on rikutud isiku subjektiivseid õigusi või õigusvastaselt piiratud tema vabadusi. Ringkonnakohus on praeguses asjas juhindunud eelnimetatud põhimõttest. Kolleegium ei pea vajalikuks muuta oma varasemat seisukohta selles küsimuses ka praegu. Sellest ei saa järeldada, et planeeringuvaidlustes ei tule kohaldada halduskohtumenetluse seadustiku sätteid, mis nõuavad kaebajalt kaebeõiguse aluse esitamist. 27. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuste väited ning ülalnimetatud asjaolud ei anna alust ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendustega ega korda neid. Kassatsioonkaebused jäävad rahuldamata. Kolleegium jätab jõusse Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-04-356. Kautsjonid tuleb arvata riigituludesse. 28. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus on tehtud. Riigikohtus on menetluskulude väljamõistmise nõude esitanud A. Ploompuu (kaebaja), kes taotleb Saue Linnavolikogult (vastustaja) 41 596,70 krooni kantud õigusabikulude väljamõistmist. Kohus loeb kantud kulud põhjendatuks. Samas tuleb arvestada asjaolu, et menetlus Riigikohtus toimub nii Saue Linnavolikogu kui ka kolmandate isikute kassatsioonkaebuste alusel. A. Ploompuu taotlusest ei nähtu, et eelnimetatud kulud oleksid seotud ainuüksi Saue Linnavolikogu kassatsioonkaebuse menetlemisega. Nendel asjaoludel ja juhindudes HKMS § 92 lg-st 10, rahuldab kohus A. Ploompuu taotluse osaliselt ja mõistab Saue Linnavolikogult A. Ploompuu kasuks välja menetluskulud 20 000 krooni. Teiste menetlusosaliste kulud jäävad nende endi kanda. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Julia LAFFRANQUE Jüri PÕLD Harri SALMANN Kohtunik Indrek Koolmeistri eriarvamus Leian, et käesolev kohtuotsus on ekslik alljärgnevatel asjaoludel: I 1. Asjaolu, et maavanem on järelevalvemenetluse tulemusena jõudnud järeldusele, et vastuolu üldplaneeringuga puudub ning on andnud detailplaneeringule heakskiidu, on käesoleva asja lahendamisel määrava tähendusega. Kolleegium on varasemas (Riigikohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-12-07) leidnud, et maavanema heakskiit üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule on HMS § 16 lg 1 kohane siduva iseloomuga kooskõlastus. Nimetatud otsuses on kolleegium sellist kooskõlastust käsitanud menetlustoiminguna, mida saab teatud juhtudel vaidlustada koos lõpliku haldusaktiga, s.o detailplaneeringu kehtestamise otsusega. Ka käesolevas asjas on kolleegium asunud samale seisukohale. 2. Võib möönda, et teatud juhul saab järelevalveorgani poolt kooskõlastuse andmine esineda ka menetlustoiminguna. Nimetatud käsitlust ei saa pidada piisavaks aga käesoleval juhul. PlanS § 23 lg 2 p 2 ja 3 alusel on maavanema järelevalvemenetluse ülesandeks nii planeeringu liigilt üldisemale kehtestatud planeeringule vastavuse kontrollimine kui ka nõusoleku andmine liigilt üldisema planeeringu muutmiseks liigilt konkreetsema planeeringu kehtestamisel. Maavanema järelevalvepädevus eelnimetatud juhtudel seondub planeeringute õiguspärasuse kontrollimisega. Tulenevalt planeerimismenetlusele omasest laialdasest diskretsiooniruumist, puudub maavanemal võimalus hinnata planeeringute otstarbekust. Teostades planeeringute õiguspärasuse kontrolli saab maavanem aga hinnata muu hulgas ka kohaliku omavalitsuse poolt diskretsioonivolituste kasutamise õiguspärasust. Kohaliku omavalitsuse poolt esitatud planeeringudokumentide laekumisel alustab maavanem järelevalvemenetlust. Planeerimisseadus ei sätesta üldjuhul selle menetluse läbiviimise täpsemaid reegleid. PlanS § 23 lg 3 p 5 kohaselt kuulab maavanem järelevalvemenetluses ära kirjalikke vastuväiteid esitanud isikud, samuti planeeringu koostamist korraldava kohaliku omavalitsuse. Seadus ei sätesta seda, millises vormis esitab maavanem oma järeldusotsuse. Asjaolust, et maavanema järelevalvemenetlus toimub planeerimismenetluse raames ja on lõppastmes allutatud planeerimismenetluse eesmärkidele, ei saa veel järeldada, et maavanema järeldusotsuse näol on tegemist õiguslikus tähenduses pelgalt (planeerimismenetluse) menetlustoiminguga. 3. Nõustudes seisukohaga, et maavanema järelevalvemenetlust lõpetav järeldusotsustus on kohalikule omavalitsusele siduva iseloomuga, mille pinnalt tekkivaid kohaliku omavalitsuse ja maavanema lahkarvamusi saab lahendada vastavalt PlanS § 23 lg-le 5 Siseministeerium, on põhjendatud lugeda selline järeldusotsustus, mis muu hulgas siduvalt tuvastab ka õiguslikke asjaolusid, haldusaktiks. Seda vaatamata konkreetsele vormile (kiri vms), milles konkreetsel juhul otsustus on väljendatud. Planeerimismenetluse kui terviku aspektist on maavanema järelevalveotsustus käsitatav eelhaldusaktina. Väide, et tegemist on üksnes haldusesisese, regulatiivset mõju mitteomava aktiga, ei ole veenev. Nimetatud järeldusotsus määrab kindlasti haldusorgani võimaliku tegevuse iseloomu. Kohalik omavalitsus on planeerimisakti andmisel seotud maavanema järeldusotsusega, sh tuvastatud asjaoludega. Teisiti öeldes, kohalik omavalitsus ei saa kehtestada sellist planeeringut, mis erineb maavanema poolt heakskiidetust. Kolleegiumi poolt väljendatud seisukoht, et kohalik omavalitsus ei pea kehtestama planeeringut, mille on heaks kiitnud maavanem, on asjakohatu. Kohalik omavalitsus peab vaieldamatult planeerimismenetluse lõpule viima (kas keelduma planeeringu kehtestamisest või kehtestama planeeringu) ning selles tegevuses on ta seotud maavanema otsustusega. Hüpoteetiline situatsioon, kus kohalik omavalitsus keeldub planeeringu kehtestamisest, pidades õigusvastaseks motiive, mis on saanud heakskiidu maavanemalt, on praktikas mõeldamatu. Planeerimistegevuses kohalik omavalitsus omab küll arvestatavat diskretsiooniruumi, kuid tegutseb sealjuures riigi poolt määratud järgult kõrgemate planeeringute raames ja riigi järelevalve all. Maavanem on riigi esindajaks, kes järelevalve vormis teostab eelnimetatud aspektides riigipoolset kontrolli. Tuleb rõhutada, et riiklik järelevalve laieneb ka avalikku võimu teostavatele asutustele. Selliseid järelevalvesuhteid, vaatamata asjaolule, et suhte mõlemaks subjektiks on haldusorgan, ei saa aga käsitada halduse sisesuhetena. Maavanema järeldusotsustus omab samas regulatiivset mõju ka isiku suhtes, kelle avalduse alusel on planeering alustatud. Juhul, kui maavanem keeldub planeeringule heakskiitu andmast, et ole soovitud planeeringu kehtestamine, seega ka isiku taotluse rahuldamine võimalik. Kolleegium möönab, et maavanema keelduv otsustus võib olla iseseisvalt vaidlustatav. Järeldus, et maavanema keeldumine planeeringu heakskiidust on kohtulikult vaidlustatav, ei tekita vastuväiteid. Samas on raskesti mõistetav, kuidas saab otsustuse vaidlustatavus sõltuda selle akti resolutsiooni liigist. Õiguslikult on nonsenss väide, et maavanema heakskiit kaotab oma kehtivuse ja regulatiivse toime planeeringu kehtestamise otsuse tühistamisel. Kohtuotsus, mis on tehtud kohaliku omavalitsuse konkreetse akti suhtes, ei saa mõjutada selles kohtasjas mittevaidlustatud teise ja sealjuures menetlusse kaasamata haldusorgani poolt antud akti õiguslikke omadusi. 4. Ei saa nõustuda ka maavanema järelevalvemenetluses tehtava otsustuse käsitamisega kooskõlastusena HMS § 16 tähenduses. HMS § 16 ei ole kohaldatav õigussuhetele, kus üheks suhte pooleks on riikliku järelevalve organ ning suhte sisuks ongi riikliku järelevalve teostamine. Siinjuures pole neile suhetele kohaldatav ka HMS § 16 lg 2, mis võimaldab haldusorganil tegutseda (oma tahet avaldada) n-ö «vaikimisi». Üldjuhul halduse tegevus «vaikimisi» ei ole õiguspärane ka muudes õigussuhetes. 5. Seega olen seisukohal, et maavanema heakskiitu detailplaneeringule väljendav dokument on käesolevas asjas käsitatav haldusaktina, mis planeeringu kehtestamise otsuse suhtes esineb eelhaldusaktina. Selline eelhaldusakt on vaidlustatav halduskohtus. II 6. Ringkonnakohtu poolt on tuvastatud detailplaneeringu ja üldplaneeringu vastuolu. Ringkonnakohus on seega asunud maavanema poolt tuvastatust erinevale seisukohale ning kohtuotsusest saab järeldada maavanema otsustuse õigusvastasust. Loomulikult oleks ebamõistlik arvata, et järelevalveorganite otsustused on alati õiguspärased. Järelevalveorganite otsustused, mis omavad haldusakti tähendust, peavad olema ka kohtulikult vaidlustatavad. Ringkonnakohtu konkreetne lahend ei kõrvalda aga järelevalveotsustuse siduvust ja kehtivust. Järelevalveotsustus ei ole olnud iseseisvaks kohtuvaidluse esemeks ning maavanem ei ole saanud osaleda asja menetluses. Kujunenud on õiguslikult ebaselge situatsioon, kus ühel ajal omavad õiguslikku kehtivust ja siduvust teineteist sisuliselt välistavad haldusakt kui ka kohtuotsus. Ühelt poolt puuduvad vastustajal nendes oludes mõistlikud võimalused edasiseks õiguspäraseks käitumiseks. Volikogu ei saa muuta üldplaneeringut kohtuotsusest tulenevalt, sest üldplaneeringu muutmine detailplaneeringuga eeldab maavanema sellekohast nõusolekut, st maavanema senise ja jätkuvalt kehtiva järelevalveotsustuse muutmist. Teiselt poolt ringkonnakohtu lahendist ei tulene ega saagi tuleneda maavanema kohustust sama detailplaneeringu osas uue järelevalvemenetluse alustamiseks. 7. Olen seisukohal, et juhul kui kohtuasja lahendamisel tuleb anda sisuline hinnang ka planeerimisjärelevalve menetluses tehtud ja õiguslikult kehtivale järeldusotsusele, on nõutav ka selle järeldusotsustuse vaidlustamine koos detailplaneeringu kehtestamise otsusega. Maavanem tuleb sellisel juhul kaasata menetlusse vastustajana. Käesoleva asja menetluses ei ole esitatud kaebust maavanema järelevalveotsustuse peale ning maavanem ei ole olnud menetlusosaliseks. Kaebajad on kohtumenetluse käigus maavanema järelevalve õiguspärasuse kahtluse alla seadnud, sealhulgas ka kohtuasja lahendamisel halduskohtus. Samas ei ole asja lahendavad kohtud juhtinud kaebaja tähelepanu vajadusele vaidlustada ka maavanema järelevalveotsustus. Tuleb märkida, et planeeringu kehtestamise otsuse tühistamine iseendast ei saa mõjutada järelevalvemenetluse otsust. Viimane otsus ei kaota seeläbi automaatselt oma kehtivust ja omab kohaliku omavalitsuse jaoks jätkuvat regulatiivset mõju. Olukorda ei lahenda ka kolleegiumi käesolevas otsuses vajalikuks peetud maavanema kui järelevalveorgani kaasamine kohtumenetlusse, milleks õigusliku aluse võib anda HKMS § 14 lg 3 p 2. Järelevalvet teostava organi kaasamine menetlusse eeltoodud alusel loob küll organile võimaluse anda arvamusi, kuid ei võimalda kohtul anda õiguslikku hinnangut selle isiku tegevusele. Tuleb tähelepanu juhtida ka asjaolule, et riikliku järelevalve teostamisel on äärmiselt oluline roll avaliku huvi ja õiguskorra tagamisel. Valides praktika, kus kohus saab vaikimisi ületada järelevalveotsustusi, vähendame me alusetult õiguslikult sätestatud järelevalveorganite tegevuse tähtsust ja nende otsustuste õiguslikku kaalu. Seega on käesoleval juhul kohus rikkunud oluliselt menetlusnorme, tegemata kaebajatele ettepanekut ka maavanema akti vaidlustamiseks ning jättes maavanema kaasamata. III 8. Ka sellisel juhul, kui eeldada, et õige on kolleegiumi poolt väljendatud seisukoht, mille kohaselt maavanema heakskiit kujutab endast menetlustoimingut, pole kohus järginud menetlusnorme. Maavanema järeldusotsustus on lisatud kohtuasja toimikusse ja on eelnimetatud lähenemise korral dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 lg 2 tähenduses. Maavanema järelevalveotsustuses on maavanem põhjendanud, miks ta leiab, et detailplaneering ei muuda kehtestatud üldplaneeringut. HKMS § 16 lg 3 kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Kõikide tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustus tuleneb ka TsMS § 232 lg 1 nõuetest. Käesoleval juhul ei ole kohus nimetatud tõendit hinnanud, kõrvaldamata on ka tõenditevaheline vastuolu. Tõendite hindamata jätmine nagu ka tõenditevahelise vastuolu kõrvaldamata jätmine on oluline menetlusõiguse rikkumine, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Riigikohus ei saa kehtiva õiguse kohaselt hinnata tõendeid. Samas saab kohus siiski kontrollida, kas tõendeid on ringkonnakohtu poolt hinnatud objektiivselt ning kas kohtu järeldused tuginevad asjas hinnatud tõenditele. Sellega seoses jagan kassaatori kahtlust selles, kas plaanimaterjali visuaalsel võrdlemisel tehtud järeldused on ja saidki olla objektiivsed või on tegemist n-ö «joonepaksuse» probleemiga. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu vastavuse tuvastamine ei ole pelgalt kaardimaterjali võrdlemise küsimus, vaid peab lähtuma esmalt nendes planeeringutes sätestatud territoriaalse arengu eesmärkidest. Seega on ringkonnakohus oluliselt rikkunud kohtumenetluse nõudeid tõendamismenetluse osas. IV 9. Ringkonnakohtu lahendist tuleneb, et Saue Linnavolikogu detailplaneeringu kehtestamise otsuse põhipuuduseks on see, et detailplaneeringu kehtestanud Saue Linnavolikogu otsuses puudub ettepanek üldplaneeringu muutmiseks. Ringkonnakohus on leidnud, et käesoleval juhul oli detailplaneeringu kehtestamisel nõutav ettepaneku tegemine üldplaneeringu muutmiseks (otsuse p 11: «Kuid igal juhul on detailplaneeringu kehtestamisel nõutav ettepaneku tegemine üldplaneeringu muutmiseks.»). Halduskolleegium ei ole ringkonnakohtu nimetatud seisukohta ümber lükanud. Ringkonnakohtu selle seisukohaga ei saa aga täielikult nõustuda. Üldplaneeringu muutmise ettepanek peab esmalt sisalduma detailplaneeringus ja seeläbi käivitub järelevalvemenetlus. Nimetatud ettepaneku tegemine alles detailplaneeringu kehtestamise otsuses on vastuolus selle ettepaneku eesmärgiga ning planeerimismenetluse kehtiva regulatsiooni mõttega. See aga ei välista, et detailplaneeringu kehtestamise otsuses fikseeritakse üldplaneeringu muutmine. Kehtestatud detailplaneering sisaldas ettepanekut üldplaneeringu muutmiseks ning nimetatud ettepanekut on menetletud vastavalt kehtivale õigusele. Planeeringu kehtestamise otsus ei sisaldanud kohaliku omavalitsuse otsustust muuta üldplaneeringut juba seetõttu, et nii maavanem kui ka akti andnud haldusorgan ei tuvastanud vastuolu üldplaneeringuga. 10. Planeerimisseadusest (§ 24 lg 5) tuleneb kohaliku omavalitsuse volikogu kohustus kanda detailplaneeringust tulenevad muudatused üldplaneeringusse. Tuleb möönda, et planeerimisseadusest ei ilme, millises korras volikogu nimetatud kohustuse peab täitma ja kas üldplaneeringu muutmine sellisel juhul on toiminguks või seondub haldusakti andmisega. Ilmselt saab volikogu seda teha üksnes talle omastes õiguslikes vormides ja eelduslikult haldusakti andmise teel. Samas asja materjalidest nähtub, et detailplaneeringu kehtestamise hetkeks puudus selliste muudatuste tegemise kohta otsus ning detailplaneeringust tulenevad muudatused ei olnud kantud üldplaneeringusse ka faktiliselt. Omavalitsusorgan kavandas teha vajalikke muudatusi uude koostatavasse üldplaneeringusse. Käesolevas kohtuasjas ei ole vaidlustatud volikogu tegevusetust üldplaneeringu muutmisel. Ringkonnakohus oma põhistustes on leidnud, et selliseid muudatusi võib faktiliselt teostada ka detailplaneeringu kinnitamise järgselt. Sellise seisukohaga võib nõustuda, kuid silmas tuleb pidada seda, et üldplaneeringu faktiline muutmise ei ole käesoleva vaidluse raames sisulist tähtsust omav küsimus. Täiendavalt tuleks rõhutada, et planeerimisseaduse regulatsioon üldplaneeringu muutmise kohta detailplaneeringu alusel ei ole detailne ega käsitle sealhulgas kuigivõrd üksikasjaliselt vastavat menetlust ega sätesta täpset vastava muutmisettepaneku esitamise ja menetlemise korda. Samas võib PlanS § 9 lg-st 7, § 23 lg 3 p-st 3 ning § 24 lg-st 5 nende koosmõjus järeldada järgmist: üldplaneeringu muutmise ettepanek peab sisalduma detailplaneeringus; muutmise ettepaneku olemasolul on kohustuslik maavanema järelevalve teostamine; maavanem võib anda nõusoleku üldplaneeringut muutva detailplaneeringu kehtestamiseks; maavanema nõusolekul olemasolul saab volikogu kehtestada üldplaneeringut muutva detailplaneeringu, kusjuures volikogu pädevuses on ka vastava muudatuse tegemine üldplaneeringu lahendustesse. Eelnimetatud õiguslik mehhanism ei sisalda nõuet, et detailplaneeringu kehtestamise otsus sisaldaks ettepanekut üldplaneeringu muutmiseks. Selline ettepanek formuleeritakse detailplaneeringu koostaja poolt ning peab sisalduma detailplaneeringus. Detailplaneeringu vastu võtnud ja tema avalikku väljapanekut korraldav omavalitsusorgan on kohustatud sellist ettepanekut sisaldava detailplaneeringu enne selle kinnitamist edastama maavanemale järelevalve teostamiseks, sealhulgas nõusoleku saamiseks. Olen eelnevast tulenevalt seisukohal, et nõue vormistada üldplaneeringu muutmise ettepanek detailplaneeringu kehtestamise korralduses ei tugine kehtivale õigusele ega ole ka sisuliselt põhjendatud. V 11. PlanS § 26 lg 1 kohaselt võib planeeringu kehtestamise otsust vaidlustada iga isik, kes leiab, et see otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kohtupraktika eelnimetatud sätte kohaldamisel on vastuoluline. Mõningatel juhtudel kohtud kontrollivad kaebaja puutumust planeeringuga, mõningatel juhtudel aga mitte. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohale tuginevalt pole PlanS § 26 lg 1 alusel esitatud kaebustes (s.o sisuliselt planeeringukaebustes tervikuna) vajalik tuvastada, kas planeering riivab isiku õigusi ja vabadusi. Nõustun kolleegiumiga, et nimetatud regulatsioon, mis loob avalikes huvides esitatavate nn populaarkaebuste võimaluse, ei välista nõuet, et iga kaebuse esitanud isik määratleks kaebuse esitamise aluse. PlanS § 26 lg 1 sõnastusest tulenevalt eristatakse selles normis kahte kaebuse võimalikku alust. Sellisel eristamisel puuduks mõte, kui erinevatest alustest tulenevalt ei oleks kohtumenetluse sisu erinev. Kohustus väljendada kaebuses oma seos vaidlustatud aktiga tuleneb muu hulgas HKMS § 7 ja § 10 nõuetest. Samas ei jaga ma kohtu seisukohta, et ka juhul, kui kaebus on esitatud subjektiivsete õiguste rikkumise või vabaduste piiramise motiivil, ei pea kohus hindama, kas vaidlustatud akt saab eelnimetatud õigusi ja vabadusi rikkuda või riivata ning kas selline rikkumine või riive on faktiliselt aset leidnud. Käesolevas asjas on kaebajad leidnud, et detailplaneering rikub nende kui naaberkinnistute omanike õigusi, sh privaatsust. Oma õiguste rikkumisele tuginesid kaebajad ka apellatsioonkaebuses, väites, et neil on õiguspärane ootus üldplaneeringu kehtimajäämise suhtes ja nad on huvitatud, et naabruses asuv roheala säiliks. Kaebajad on menetluse käigus (ka vastuses kassatsioonkaebusele) rõhutanud, et planeeringu kehtestamise otsusest ei nähtu, et haldusorgan oleks teostanud kaalumist, s.o nende huvide ja detailplaneeringuga hõlmatud kinnisasjade omanike huvide hindamist. Halduskohus on käesoleva kohtuasja lahendamisel leidnud, et kaebus on esitatud motiivil, et haldusakt rikub isikute õigusi ja piirab nende vabadusi. Halduskohus jõudis järeldusele, et nimetatud aktiga ei rikuta kaebajate õigusi ega piirata nende vabadusi. Siinjuures on halduskohus nentinud, et kaebajaid ei kaitse ka üldplaneeringust tulenev usaldus või ootus. Ka ringkonnakohus on käsitlenud sisuliselt kaebust isiku õiguste ja huvide riive aspektist. Mööndes üldplaneeringust tuleneva kaitstava usalduse või ootuse puudumist, on ringkonnakohus samas väitnud, et kolmanda isiku omandiõigus ei saa olla kaalukam apellantide õigusest kehtiva üldplaneeringuga kavandatud elukeskkonna säilimiseks. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamise otsus rikuks kaebajate õiguslikult kaitstavaid õigusi või riivaks nende huve. Kolleegium on varasemas märkinud (vt 19. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-12-07), et kehtestatud üldplaneering ei tekita isikutele abstraktselt kaitstavat usaldust sellega kindlaks määratud tingimuste muutmatuna säilimiseks. Selles planeeringuasjas ei esine ka selliseid planeerimismenetluse vigu, mis tingiksid kaebuste rahuldamise juhul, kui neid käsitada populaarkaebustena. 12. Eeltoodust tulenevalt pean vajalikuks rõhutada, et planeerimisseaduse § 26 lg 1 alusel esitatud kaebuse kohtulikuks läbivaatamiseks ettevalmistamisel peavad kohtud kontrollima, kas on täidetud HKMS §-s 10 sätestatud nõuded, sealhulgas, kas kaebusest nähtub, millised taotlused on kaebaja arvates seotud tema õiguste ja vabaduste rikkumisega. Juhul kui kaebaja on kohtusse pöördumise põhjusena näidanud ainuüksi oma õiguste rikkumist, puudub kohtul alus omal algatusel üle minna populaarkaebusele ning menetleda kaebust osas, mis väljub kaebaja poolt nimetatud kaebuse esemest ja alusest. 13. Populaarkaebuse esitamisel saab kohus kaebuses esitatud nõuete ulatuses kontrollida üksnes akti kooskõla seadustega, eelkõige planeerimismenetlusele kehtestatud nõuete täitmist. Populaarkaebuse rahuldamine ning planeerimisotsuse tühistamine ei saa iseendast olla vahetuks aluseks ka kahjunõudele. Populaarkaebuse eesmärgiks ei ole abstraktsete kolmandate isikute erahuvide kaitse. Populaarkaebus teenib üksnes avalike huvide kaitset. Populaarkaebuse korral on kitsendatud kohtu volitused kontrollida kaalutlusõiguse kasutamist ning hinnata akti motiveerituse piisavust. Juhul, kui tegemist on populaarkaebusega, ei saa kohus tuletada erahuvisid, mida haldusorgan oleks pidanud kaaluma ja hindama koosmõjus avalike huvidega. Käesolevas kohtuasjas on ringkonnakohus käsitlenud etteheidetavana asjaolusid (nt müra), mis selles asjas saavad seonduda üksnes isikute subjektiivsete õiguste rikkumisega, hindamata sealjuures, kas isikul on vastav subjektiivne õigus ning kas planeering reaalselt rikub sellist õigust. VI 14. Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane ka seetõttu, et ta pole motiveeritud ning sellest ei nähtu kaalutlusõiguse teostamine. Käesolevas otsuses Riigikohus ei muutnud seda hinnangut. Kaalutlemine ja vastavate põhjenduste esitamine on oluline ulatusliku diskretsiooni alusel antavates haldusaktides eelkõige selleks, et akt oleks kontrollitav ja puudutatud isik saaks aru, miks on antud sellise sisuga, s.o tema õigusi ja vabadusi mõjutav akt. Populaarkaebuste puhul, nagu ülal nimetatud, puudub eeldus kaalutlusõiguse kasutamise õiguspärasuse ja ka akti motivatsiooni piisavuse hindamiseks eelnimetatud alustel. 15. Planeerimisotsuste motivatsiooni hindamisel tuleb arvestada, et detailplaneeringu kehtestamise otsuse põhjendused võivad olla tuletatavad haldusaktile lisatud dokumentidest. Tuleb nõustuda kohtupraktikas kujunenud seisukohaga, et ulatuslikumate aktide, sh detailplaneeringute kehtestamise otsuste korral on põhjendatud nõuda põhimotiivide esitamist ka otsuses endas (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. oktoobri 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-54-03). Kolleegium on varasemates lahendites (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. oktoobri 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-39-07) leidnud, et HMS § 56 vastaselt haldusakti motiveerimata jätmine tähendab üldjuhul alati selle haldusakti õigusvastasust ning on haldusakti tühistamise aluseks. Siiski võib esineda olukordi, mille puhul motiveeringu haldusaktis esitamise ebapiisavus ei too vältimatu järelmina kaasa haldusakti tühistamist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. mai 2005. a otsus asjas nr 3-3-1-16-05). Kohtud peavad igal konkreetsel juhul hindama, kas planeerimisotsuse motiivid sisalduvad asja materjalides, on nad huvitatud isikutele piisaval määral kättesaadavad ja kas isikutel on võimalik piisava selgusega saada aru neid puudutava akti andmise eesmärgist ja asjaoludest. Juhul, kui kohus leiab, et vaidlustatud haldusakt on motiveerimata, peab kohus osutama ka sellele, millises osas on vajalikud motiivid ebapiisavad või puuduvad hoopiski. Ebaõige on praktika, kus kohtud piirduvad abstraktse järeldusega motivatsiooni ebapiisavusest. Kohtu poolt kaalutlemise ja motiveerimise nõude esitamine väljaspool konkreetse juhtumi asjaolusid võib viia ebamõistliku, ülemäärase motivatsiooni ja kaalutlemise nõude seadmisele. 16. Ringkonnakohtu arvates seisneb diskretsiooniviga selles, et «… akti andnud organ, olles seisukohal, et üldplaneeringut ei muudetud, jättis teostamata kaalutlusõiguse, kas ja millisel põhjusel üldplaneeringut muuta» (otsuse p 12). Kahjuks ei ole nimetatud väitest võimalik ratsionaalselt aru saada. Ringkonnakohtu poolt ei ole selles asjas minu arvates ka muudes aspektides usutavalt näidatud, et haldusorgan oleks ületanud kaalutlusõiguse piire või muul viisil väärkasutanud kaalutlusõigust. Käesolevas asjas ei ole vaidluse all ka see, et detailplaneeringu kehtestamise motiivid ilmnevad nii detailplaneeringu kehtestamise otsuse seletuskirjast, Saue Linnavolikogu 23. septembri 2004. a istungi protokollist kui ka detailplaneeringu toimiku muudest materjalidest. Kaebajate vastuväiteid detailplaneeringule on käsitlenud maavanem järelevalvemenetluses. Kõik eelnev võib anda kaebajatele piisava informatsiooni planeeringu kehtestamise motiivide kohta. Kaebajad ei ole osundanud, millist tähendust omab nende jaoks motiivide mitteesitamine vahetult haldusaktis ning millised nõutavad motiivid puuduvad. Siinjuures on alusetu ringkonnakohtu väide, et motiividest oleks pidanud nähtuma, kuidas on kaalutud kinnistu omanike ja kaebajate huve. Kuivõrd minu arvates kaebajatel sellised kaitstavad õigused või huvid antud asjas puudusid, puudus vajadus ka kaaluda nimetatud huve. Kordan, et minu veendumuse kohaselt on selles asjas tegemist kaebusega, mida saab käsitada üksnes populaarkaebusena ja sellise kaebuse korral oleks alusetu nõuda, et haldusorgan kaalutlemisel ja motiveerimisel lähtuks kaebajate huvidest. 17. Vajalik on rõhutada ka seda, et kohaliku omavalitsuse volikogu näol on tegemist kollegiaalse ja oma olemuselt poliitilise esindusorganiga. Selline esindusorgan ei või oma otsuseid langetada meelevaldselt. Samas selliste organite aktide põhistamise nõuded ei ole samastatavad täitevorganite aktidele esitatavate nõuetega kahel põhjusel: ulatusliku poliitilise diskretsiooni tõttu ning akti vastuvõtmise menetluse eripära tõttu. Õiguspäraseks tuleb lugeda levinud praktikat, kus esindusorganite poolt vastuvõetavate aktide põhjendused sisalduvad reeglina vastavatele aktidele lisatud materjalides (seletuskirjades jne). Ringkonnakohtu poolt ei ole väide, et põhjendused sisalduvad planeeringuasja materjalides, veenvalt ümber lükatud. Käesolevas asjas ei näe ma seetõttu haldusorgani olulist eksimust kaalutlusõiguse teostamisel ning ka akti motiveerimisel. Võimalikud puudused ei ole aga ühelgi juhul oma laadilt sellised, mis tingiksid akti tühistamise. Indrek KOOLMEISTER