Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-86-07 Riigikohtu halduskolleegiumi 7. mai 2008. a kohtuotsus AS Maag Piimatööstus (endise ärinimega AS Hea Meier) kaebuses põllumajandusministri 1. juuli 2005. a käskkirja nr 167 ning Maksu- ja Tolliameti 12. mai 2006. a maksuteate nr 12-5/46 tühistamiseks — RT III, 21, 147

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-3-1-86-07 Otsuse kuupäev 7. mai 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi AS Maag Piimatööstus (endise ärinimega AS Hea Meier) kaebus põllumajandusministri 1. juuli 2005. a käskkirja nr 167 ning Maksu- ja Tolliameti 12. mai 2006. a maksuteate nr 12-5/46 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 15. mai 2007. a otsus haldusasjas nr 3-05-617 Menetluse alus Riigikohtus AS Maag Piimatööstus kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine 29. november 2007 Kohtuistungil osalenud isikud Põllumajandusministeeriumi esindajad Ingrid Raidme ja Ene Maavere Maksu- ja Tolliameti esindajad Marilin Mihkelson ja Tanel Molok Resolutsioon 1. Lõpetada menetlus HKMS § 72 lg 1 p 3 ja § 24 lg 1 p 4 alusel. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. mai 2007. a ja Tallinna Halduskohtu 6. novembri 2006. a otsused haldusasjas nr 3-05-617. 3. Mõista AS Maag Piimatööstus kasuks välja menetluskulud Põllumajandusministeeriumilt 50 000 krooni ja Maksu- ja Tolliametilt 25 000 krooni. 4. Tagastada kautsjon. Asjaolud, riigikohtu varasem lahend, õiguslikud arengud ja menetluse käik 1. Põllumajandusministri 1. juuli 2005. a käskkirjaga nr 167 määrati AS Maag Piimatööstus (endise ärinimega AS Hea Meier) roo- ja peedisuhkru ning keemiliselt puhta sahharoosi ülekandevaru suuruseks 2696 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 97 579 kg. 2. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 12. mai 2006. a maksuteatega nr 12-5/46 arvutati AS-le Maag Piimatööstus üleliigse laovaru tasu suuruseks 848 118 krooni. 3. AS Maag Piimatööstus vaidlustas teda puudutavad põllumajandusministri 1. juuli 2005. a käskkirja ja MTA 12. mai 2006. a maksuteate halduskohtus, leides mh, et üleliigse laovaru tasu seaduse (ÜLTS) § 6 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 10, 11, 13, 31, 32. Kaebaja väitel läks AS Maag Piimatööstusel suhkrut vaja uue ettevõtluse – jäätise tootmise – arendamiseks, mida ettevõtja soovis alustada ajavahemikul 1. jaanuar 2004 kuni 1. mai 2004. Ettevõtmine aga ebaõnnestus, kuna firma, kellelt AS Maag Piimatööstus jäätisetootmise üle võttis, tootmisluba oli aegunud. 4. Vastustaja Põllumajandusministeerium leidis, et ettevõtja oleks pidanud sellise riskiga ise arvestama. Ministeerium tegi kindlaks, et suurem osa AS Maag Piimatööstus varust koguti aprillis 2004: 102 200 kg, samal ajal aprillis 2004 kasutas AS Maag Piimatööstus vaid 2659 kg suhkrut. Põllumajandusministeerium leidis, et tootmismahu suurendamine ei tähenda automaatselt laovaru suurenemist. 5. Vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtis ÜLTS § 6 järgmises sõnastuses: «(1) Ülekandevaru on 2004. a 1. mail käitleja valduses olev põllumajandustoote laovaru, mille suurus arvutatakse 2004. a-le eelnenud viimase nelja aasta 1. mai seisu keskmisena, mida suurendatakse 1,2 korda. (2) Kui käitleja ei ole enne 2004. a sellel tegevusalal tegutsenud või on tegutsenud vähem kui neli aastat, peab ta tõendama, et 2004. a 1. mail tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega.» 6. Riigikohtu halduskolleegiumi 5. oktoobri 2006. a otsusega asjas nr 3-3-1-33-06 jäeti ÜLTS § 6 lg 1 kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu (EL) õigusega ja soovitati Eesti seadusandjal kehtestada uus regulatsioon. Nimetatud asjas oli tegemist Euroopa Komisjoni 10. novembri 2003. a määruse nr 1972/2003/EÜ Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta (edaspidi Euroopa Komisjoni määrus nr 1972/2003/EÜ) kohase põllumajandustoote üleliigse laovaruga. Riigikohtu halduskolleegium oli seisukohal, et Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003/EÜ ei tulene täpselt, kuidas ja kui pika aja jooksul arvestatakse ühinemisele eelnevate aastate varude keskmine. Küll aga sätestab Euroopa Komisjoni 14. jaanuari 2004. a määruse nr 60/2004/EÜ, millega sätestatakse suhkrusektori üleminekumeetmed Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu (edaspidi Euroopa Komisjoni määrus nr 60/2004/EÜ), art 8 lg 2 alapunkt d, et eelnevate aastate varude arvestamise aluseks on nelja eelnenud aasta ühe kuupäeva (1. mai) andmed. Samas reguleerib nimetatud määrus EL liikmesriikidele kehtestatud suhkru laovarudest teavitamise korda. Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ preambulis leitakse, et suhkrusektori häirete risk on märkimisväärne ja et suhkrusektori iseärasuste arvessevõtmiseks on vajalikud eraldi eeskirjad. Euroopa Komisjoni määruses nr 60/2004/EÜ antud kriteeriumid ei tähenda iseenesest seda, et liikmesriik võtaks ettevõtjate üleliigse laovaru kindlaksmääramisel kasutusele samad vahendid, nagu teeb seda Euroopa Liit liikmesriikide üleliigsete varude kindlaksmääramisel. Kuigi nelja eelneva aasta arvestamise nõue on kooskõlas EL õigusega, ei tulene ÜLTS § 6 lg-s 1 esitatud kriteerium (kordaja 1,2) Euroopa õigusest ega võimalda piisavalt arvestada asjaolusid, mille käigus käitleja varud tekkisid. Kolleegiumi arvates ei võimalda üleliigse laovaru tasu seadus õiglast ja EL õigusega kooskõlas olevat üleliigsete laovarude väljaselgitamist (otsuse p-d 26 ja 27). Isegi kui kordaja kasutamist põhjendada vajadusega arvestada EL määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 2 punktis b sätestatud ühinemisele eelnevate aastate kaubanduse struktuuriga, piirab ülekandevaru arvutamisel automaatselt rakendatav kordaja 1,2 Riigikohtu halduskolleegiumi meelest võimalust arvestada konkreetsete asjaoludega, mille käigus varud tekkisid. Kolleegium ei välistanud, et kordaja 1,2 kohaldamine võib mõnel juhul adekvaatselt peegeldada käitleja laovarude põhjendatud kasvu, kuid ka siis on nimetatud tulemus juhuslik, mitte aga konkreetsete asjaolude kaalumisest tulenev. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et kohaldada ei saa ka ÜLTS § 10 lg-t 1 ja §-i 7, sest need viitavad ÜLTS § 6 lg 1 alusel arvestatud ülekandevarule. Üleliigse laovaru tasu seaduse § 6 lg 2 osas märkis kolleegium, et seal sisalduv nõue, mille kohaselt kui käitleja ei ole enne 2004. a oma tegevusalal tegutsenud või on tegutsenud vähem kui neli aastat, peab ta tõendama, et 2004. a 1. mail tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega, ei ole Euroopa õigusest tuletatav. 7. Tallinna Halduskohus rahuldas 6. novembri 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-05-617 AS Maag Piimatööstus kaebuse ja tühistas vaidlusalused haldusaktid. Halduskohus toetus oma otsuses Riigikohtu halduskolleegiumi 5. oktoobri 2006. a lahendile haldusasjas nr 3-3-1-33-06 ja leidis täiendavalt, et vaidlusalune põllumajandusministri käskkiri oli motiveerimata ega võtnud arvesse ettevõtja eripära, mh seda, et AS Maag Piimatööstus soovis alustada uut tootmist. 8. Põllumajandusministeerium esitas 4. detsembril 2006 Tallinna Halduskohtu otsuse peale tervikuna apellatsioonkaebuse, sest tema arvates ei ole Riigikohtu 5. oktoobri 2006. a lahend asjas nr 3-3-1-33-06 praeguses asjas kohaldatav, kuivõrd AS Maag Piimatööstus üleliigne laovaru määrati ÜLTS § 6 lg 2, mitte lg 1 alusel. Samuti käsitles Riigikohtu nimetatud lahend praeguses asjas relevantset Euroopa Komisjoni määrust nr 60/2004/EÜ üksnes puutumuslikult. Kriteeriumid, mida liikmesriik ettevõtja üleliigse suhkruvaru tuvastamisel peab arvesse võtma, on sätestatud Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 6 lg-s 3. Eestis loodud süsteem võimaldab laovaru määramisel arvesse võtta ladustamisrajatiste mahtu, samuti ettevõtja tegevuse taset. 9. Riigikogus võeti 25. jaanuaril 2007 vastu üleliigse laovaru tasu seaduse muutmise seadus, mis jõustus 16. veebruaril 2007. Seaduse § 6 lg-d 1 ja 2 jäid muutmata, kuid täiendavalt lisati § 6 lg 3 järgmises sõnastuses: «Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud käitleja, kes on enne 2004. a 1. maid sellel tegevusalal tegutsenud vähem kui neli aastat, kuid vähemalt aasta, ülekandevaru on 2004. a 1. mail käitleja valduses olev põllumajandustoote laovaru, mille suurus arvutatakse 2004. a-le eelnenud kas viimaste tegutsemisaastate 1. mai seisude keskmisena või viimase tegutsemisaasta 1. mai seisuna, mida suurendatakse 1,2 korda.» § 10 lg-t 2 muudeti selliselt, et käitleja ülekandevaru on võimalik suurendada ka 2004. a-le eelnenud aasta jooksul toimunud müügimahu kasvu tõttu. § 23 lg 2 võimaldab lisaandmete esitamise korral (ettevõtja täiendava deklaratsiooni alusel) ülekandevaru suurendada ka juhul, kui 2004. a eelnenud aastal toimunud tootmis-, töötlemis- või müügimahu kasv jätkus ajavahemikul 1. mai 2004 kuni 1. mai 2006. Seaduse kohaselt kohaldatakse ülekandevaru suurendamise võimalusi ettevõtjale, kes on ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise kohtus vaidlustanud ja kelle suhtes ei olnud Riigikohtu otsuse tegemise ajaks 5. oktoobriks 2006 jõustunud kohtulahendit. 10. Põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 85 muudeti tulenevalt üleliigse laovaru tasu seaduse 16. veebruaril 2007 jõustunud muudatustest vaidlusalust põllumajandusministri 1. juuli 2005. a käskkirja ning määrati kaebaja suhkru ülekandevaru suuruseks 10 260 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 90 015 kg (vähenes võrreldes 1. juuli 2005. a käskkirjaga 7564 kg). Põllumajandusministeerium leidis endiselt, et ülekandevaru suurendamist võimaldavaid asjaolusid ei esine, kuid müügimaht on pärast 1. maid 2004 kuni 30. aprillini 2006 suurenenud keskmiselt 4,3 korda (AS Maag Piimatööstus oli esitanud ÜLTS § 23 lg 3 kohase deklaratsiooni ajavahemikul 1. maist 2004 kuni 2006. a 1. maini tema valduses olnud roo- ja peedisuhkru ja sahharoosi müümise, üleandmise ja laovaru kohta), mistõttu esineb üleliigse laovaru tasu seaduse 16. veebruaril 2007 jõustunud redaktsioonis sätestatud alus ülekandevaru suurendamiseks. 11. Maksu- ja Tolliamet tegi 30. aprillil 2007 AS-le Maag Piimatööstus teatavaks maksuteate nr 12-5/74, mille kohaselt tuleb AS-l Maag Piimatööstus maksta üleliigse laovaru tasu kokku 782 382 krooni. 12. AS Maag Piimatööstus on põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 85 vaidlustanud Tallinna Halduskohtus (asi nr 3-07-891). Viimane peatas 30. augusti 2007. a määrusega asjas nr 3-07-891 menetluse kuni lõpplahendini praeguses kohtuasjas. Maksu- ja Tolliameti 30. aprilli 2007. a maksuteate nr 12-5/74 on AS Maag Piimatööstus vaidlustanud Tartu Halduskohtus. 13. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 15. mai 2007. a otsusega haldusasjas nr 3-05-617 Põllumajandusministeeriumi apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse tervikuna ja tegi ise uue otsuse, millega mh lõpetas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 24 lg 1 p 4 alusel menetluse põllumajandusministri vaidlustatud käskkirja ja MTA maksuteate selles osas, milles põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkiri nr 85 vähendas üleliigse laovaru suurust 7564 kg võrra. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt kujutanuks üleliigne varu konkurentsieelist: kui AS Maag Piimatööstus oleks jäätist tootma hakanud, siis oleks ta saanud mitu kuud odavama suhkruga jäätist toota. Ringkonnakohtu arvates sellisest ohust piisab, et häiritakse konkurentsi siseturul, sest Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ alusel ei ole lisatulu fakt oluline, piisab, kui esineb risk. Samuti leidis ringkonnakohus erinevalt halduskohtust, et AS-l Maag Piimatööstus oleks olnud võimalik üleliigne laovaru turult kõrvaldada. Ringkonnakohtu hinnangul vastab ÜLTS § 6 lg 2 ja § 10 lg 2 metoodika EL õiguse nõuetele. ÜLTS § 6 lg 2 on kooskõlas ka PS §-dega 10, 11, 13, 31, 32: ei riku õiguskindluse ega õigusselguse põhimõtteid ega piira põhjendamatult ettevõtlusvabadust ja omandit. Ringkonnakohus leidis, et üleliigse laovaru tasu seadus võeti vastu Euroopa Komisjoni määruste rakendamiseks ja Riigikohtu seisukoha järgi oli seaduse vastuvõtmine riigile kohustuslik ja vajalik, tegemist oli üldjoontes ettenähtava muudatusega, sest selle muudatuse asjaolud johtusid varem vastu võetud EL õigusest, millega mõistlikult tegutsev ettevõtja pidi kursis olema. Üleliigse laovaru tasu seadus on töötatud välja lähtuvalt üldistest huvidest, mille eesmärgiks on võrdsete konkurentsitingimuste tagamine EL ettevõtjatele ühisturul pärast EL laienemist. Need üldised huvid kaaluvad üles ettevõtjale seatud teatud piirangud. Asjaosaliste põhjendused Riigikohtus, Tallinna Halduskohtu eelotsuse taotlus ja sellest tulenev 14. AS Maag Piimatööstus kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus on eiranud Riigikohtu 5. oktoobri 2006. a lahendis antud seadusetõlgendust, mille kohaselt on sõnaselgelt asutud seisukohale, et ÜLTS § 6 lg 2 on vastuolus EL õigusega. ÜLTS § 6 lg 2 ei ole kooskõlas Euroopa Komisjoni määrusega nr 60/2004/EÜ ja selle eesmärgiga, sest ei arvesta üleliigse laovaru tuvastamisel asjaomase ettevõtja tegevuse liigiga ning eristab ettevõtjaid nende tegevusaja järgi. Üleliigse laovaru tasu seaduses sätestatud metoodika ei taga efektiivset üleliigse laovaru tuvastamise süsteemi, nagu näeb ette Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 6 lg 3. ÜLTS § 6 lg 2 ei võimalda üleliigse laovaru määramisel arvesse võtta ettevõtja ladustamisrajatiste mahtu ja tegevuse taset. Ühestki EL määrusest ei tulene, et ettevõtluse arendamine liitumiseelselt oleks keelatud või taunitav tegevus, selline seisukoht piiraks põhjendamatult isikute õigusi. ÜLTS § 6 lg 2 ei ole kooskõlas ka PS §-dega 10, 11, 13, 31 ja 32. Uudse õigusliku regulatsiooni jõustamiseks ette nähtud nelja päeva pikkune tähtaeg (vacatio legis), mis on oluliselt lühem, kui PS §-s 108 ette nähtud üldine üheksapäevane kohanemisaeg, ei ole kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega. Sanktsiooni iseloomuga kohustusi ei saa tagasiulatuvalt kehtestada. ÜLTS § 6 lg 2 on vastuolus õigusselguse põhimõttega. Ringkonnakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et vaidlustatava maksuteate kehtima jätmine tekitab õigusvastase topeltmaksustamise olukorra, eirab Maksukorralduse seaduse (MKS) § 103 lg 1 p-i 3 ja Riigikohtu praktikat. Käesoleval ajal eksisteerib õiguslikult paralleelselt kaks maksuteadet, millega kassaatorile on määratud üleliigse laovaru tasu kokku 1 630 500 krooni (848 118 + 782 382). Ringkonnakohus on loonud pretsedenditu olukorra, kus Põllumajandusministeeriumile antakse pädevus kaitsta kohtus MTA haldusakti kehtivust. Lisaks ei põhine ringkonnakohtu otsus asjas kogutud tõenditel, Põllumajandusministeerium ei ole millegagi tõendanud, et kassaatori varud ähvardasid kahjustada konkurentsi Euroopa Liidu kaubaturul. Ringkonnakohtu otsus on motiveerimata, jäänud paljasõnaliseks, põhjendatud haldusakti andmise ajal mittekehtinud õigusega, st üleliigse laovaru tasu seaduse 16. veebruarist 2007 kehtiva redaktsiooniga. AS Maag Piimatööstus esitas kohtukulude nimekirja ja menetluskulude väljamõistmise taotluse. Õigusabikulude kandmist tõendavate dokumentide alusel paluti kassatsioonkaebuse rahuldamisel vastustajalt välja mõista 33 443,17 krooni. 15. Vastustaja Põllumajandusministeerium palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Põllumajandusministeeriumi arvates on ÜLTS § 6 lg 2 kooskõlas EL õiguse ja selle eesmärgiga. Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 6 näol ei ole tegemist isikut soodustava ja talle õigusi andva sättega. Üleliigse laovaru tasu seadus on proportsionaalne, vastavate abinõude rakendamine tuleneb EL õigusest, mistõttu nende vajalikkust ei saa siseriiklikult hinnata. Põhjus, miks turumoonutusi tekitavaks ohuks on liitumise ajal uutes liikmesriikides olevate enne liitumist maailmaturu hinnaga soetatud põllumajandustoodete üleliigne laovaru, ükskõik kui väikeses koguses, tuleneb põllumajanduse valdkonna riigiabi eripärast. Tegeliku konkurentsi kahjustava tagajärje kindlakstegemine ei ole üleliigse laovaru puhul oluline. Põllumajandusministeerium palub juhul, kui Riigikohus siiski leiab, et ÜLTS § 6 lg-t 2 ei ole võimalik tõlgendada kooskõlas Euroopa Komisjoni määrusega nr 60/2004/EÜ ja jätab Eesti seaduse sätte kohaldamata, kohaldada vahetult Euroopa Komisjoni määrust nr 60/2004/EÜ. Üleliigse laovaru tasu seadus on kooskõlas PS §-dega 10, 11, 13, 31 ja 32. Eesti ühinemine EL-ga oli pikki aastaid kestev protsess. Alates Euroopa Liiduga ühinemisest on Eesti ettevõtjad vastavalt liitumislepingule kohe EL õiguse subjektid ja peavad sellega arvestama. Eesti, töötas alates 2003. a lõpust välja üleliigse laovaru tasu seaduse eelnõu, kaasas sinna ettevõtlusorganisatsioone ja teavitas seeläbi asjaomaseid ringkondi sellest, et Eestis hakatakse rakendama EL üleminekumeetmeid, mille eesmärgiks on vältida üleliigse varu kogumisest tingitud konkurentsi moonutamist ja spekulatiivset tulu. Vastustaja leiab, et ringkonnakohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme ja otsus on põhjendatud ning rajaneb esitatud tõenditel. 16. Vastustaja MTA leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning nõustub Põllumajandusministeeriumi vastustega kassatsioonkaebusele. MTA selgitab, et 30. aprilli 2007. a maksuteatega nr 12-5/74 sisuliselt muudeti maksuhalduri 12. mai 2006. a maksuteadet, kuigi see otsesõnu uues haldusaktis ei nähtu. Maksuhalduril tuleb teate väljastamisel arvestada Põllumajandusministri käskkirjas (eelhaldusakt) tuvastatud andmetega (üleliigse varuga). Teistsugust tasu ilma põllumajandusministri käskkirja muutmata, uut käskkirja või uut maksuteadet andmata ei ole võimalik kassaatorilt sisse nõuda. MTA osundab, et käesoleval ajal on AS Maag Piimatööstus maksuarvestuses üleval vaid 30. aprilli 2007. a maksuteates nr 12-5/74 märgitud summa 782 382 krooni, mille AS Maag Piimatööstus on ka tasunud. Maksuhaldur kinnitab, et võimalikku suuremat summat ei ole hakatud ega hakata kassaatorilt sisse nõudma. 17. Tallinna Halduskohus peatas 28. novembril 2007. a määrusega tema lahendamisel olevas asjas nr 3-07-902 menetluse, et küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Tegemist oli samuti Euroopa Komisjoni määruses nr 60/2004/EÜ käsitletud suhkru üleliigse laovaru määramisega. Muuhulgas küsis Tallinna Halduskohus Euroopa Kohtult järgmist: «(küsimus nr 2.3) Kui ettevõtja asus vastava põllumajandustoote käitlemisega tegelema vähem kui 1 aasta enne 1. maid 2004, siis kas EL õigus, eelkõige Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 ja Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 6 välistavad selle, et nimetatud ettevõtja ise peab tõendama, et 2004. a 1. mail tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega? Kui vastus on jaatav, siis kas vastus oleks teistsugune, kui sõltumata ettevõtja tõendamiskohustusest on haldusorganil kohustus võtta ettevõtja poolt esitatud põllumajandustoote deklaratsiooni alusel ettevõtja ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel arvesse ettevõtja pärast 2004. a 1. maid toimunud tootmis-, töötlemis- või müügimahu ja laovaru kasvu? (küsimus nr 2.4) Kas Euroopa Komisjoni määruste nr 1972/2003/EÜ ning nr 60/2004/EÜ eesmärgiga on kooskõlas üleliigse laovaru tasu sissenõudmine ka juhul, kui ettevõtjal tuvastatakse 1. mai 2004. a seisuga üleliigne laovaru, kuid ettevõtja tõendab, et ta üleliigse laovaru turustamisest pärast 1. maid 2004 hinnavahe näol reaalset kasu ei saanud?» 18. Põllumajandusministeeriumi 27. novembril 2007 Riigikohtule esitatud taotluses palutakse praeguse haldusasja menetlemine peatada. Vastustaja leiab, et Tallinna Halduskohtu Euroopa Kohtule (sel ajal veel tõenäoliselt) esitatav eelotsuse küsimus, mis on sarnane praeguses haldusasjas lahendamisel oleva õigusliku küsimusega, on praeguse haldusasja lahendamist mõjutavaks oluliseks asjaoluks. Eelotsuse eesmärgiks on EL õiguse võimalikult ühetaolise tõlgendamise ja kohaldamise tagamine, mis on eriti tähtis konkurentsiõiguse valdkonnas. Lisaks leiab Põllumajandusministeerium, et ka praeguses haldusasjas võiks esitada eelotsusetaotluse Euroopa Kohtule ja selleks ajaks menetluse peatada. Euroopa Kohtule esitatav küsimus võiks olla selles, kas EL õigusega, eelkõige Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ artikli 6 lõikega 3, on kooskõlas ettevõtja sellise põllumajandustoote, mille käitlemisega ta on tegelenud enne 2004. a 1. maid vähem kui ühe aasta, ülekandevaru suuruseks kogu selle ajavahemiku (7 kuu) jooksul töödeldud põllumajandustoote keskmise koguse määramine. 19. Vastustaja MTA toetas Põllumajandusministeeriumi taotlust. 20. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil viibinud menetlusosalised jäid oma seisukohtade juurde. 21. AS Maag Piimatööstus oma seisukohas Põllumajandusministeeriumi 27. novembri 2007. a taotluse kohta ei ole nõus praeguses asjas menetluse peatamisega kuni Euroopa Kohtult Tallinna Halduskohtu haldusasjas nr 3-07-902 küsitud eelotsuse jõustumiseni ja esitab järgmised põhjendused: 1) vastustajad ei saa tugineda kaevatavate haldusaktide õiguslikul põhistamisel Euroopa Komisjoni määrusele nr 60/2004/EÜ, kuna seda ei olnud Euroopa Liidu Teatajas kassaatori kohustuste tekkimise ajal eesti keeles veel avaldatud. Euroopa Liidu Teataja eriväljaanne, kus eestikeelne versioon avaldati, sai kassaatori andmetel Eesti isikutele teatavaks mitte varem kui veebruaris 2005, sest see trükiti alles 9. veebruaril 2005. AS Maag Piimatööstus tugineb Euroopa Kohtu 11. detsembri 2007. a otsusele kohtuasjas C-161/06: Skoma-Lux, mille kohaselt 1. mail 2004 Euroopa Liiduga ühinenud riikide (sh Eesti) Ühinemisakti artikkel 58 välistab selle, et kohustusi, mis sisalduvad ühenduse sellistes õigusnormides, mida ei ole avaldatud Euroopa Liidu Teatajas uue liikmesriigi keeles, vaatamata sellele, et see on Euroopa Liidu ametlik keel, võiks kohaldada üksikisikute suhtes vastavas liikmesriigis, ja seda ka juhul, kui need isikud oleksid saanud tutvuda nende õigusnormidega muude vahendite abil. Seega saab EL määruse ainus siduv versioon olla see, mis on avaldatud EL Teatajas liikmesriigi ametlikus keeles, kusjuures elektroonilisele versioonile ei saa tugineda ka juhul, kui see on avaldatud versiooniga kooskõlas. Kuna üleliigse laovaru kehtestamise aluseks olevad EL õigusaktid ei olnud 1. maiks 2004 nõuetekohaselt avaldatud, siis ei saanud üleliigse laovaru tasu kehtestamisega seotud küsimused olla ette nähtavad ka mõistlikult tegutsevale ettevõtjale, vastupidine oleks vastuolus põhiseadusliku õiguskindluse põhimõttega; 2) juhul, kui kohus leiab, et üleliigse laovaru tasu seadus on EL õigusega vastuolus, ei saa Euroopa Komisjoni määrust nr 60/2004/EÜ vahetult kohaldada ka seetõttu, et määruse art 6 lg 3 kujutab endast volitusnormi, mis ei vasta EL õiguses toodud otsekohaldatavuse kriteeriumidele; 3) praegune vaidlus rajaneb ÜLTS § 6 lg 2 tõlgendamisel ja selles osas on Riigikohus 5. oktoobri 2006. a otsuses asjas nr 3-3-1-33-06 oma seisukoha juba kujundanud. Seega ei näe kassaator sisulist vajadust menetluse peatamiseks ja/või eelotsuse küsimiseks Euroopa Kohtult. Riigikohus saab ka praeguses asjas juhinduda oma varasemast praktikast; 4) juhul kui Riigikohus ei pea siiski võimalikuks ise otsust ära teha, peab kassaator põhimõtteliselt võimalikuks menetluse peatamist kuni Euroopa Kohtult Tallinna Halduskohtu haldusasjas nr 3-07-902 küsitud eelotsuse jõustumiseni; 5) kuivõrd õiguslikud asjaolud on praeguses asjas enamjaolt samad, mis Tallinna Halduskohtu poolt küsitud eelotsuse aluseks olevas asjas, siis puudub Riigikohtul vajadus paralleelselt Euroopa Kohtult eelotsust küsida, sest eelotsuse seisukohad on üldkehtivad; 6) mis puudutab Põllumajandusministeeriumi sisulisi väiteid, siis ei ole ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramisel lähtumine viimase nelja aasta keskmisest varude mahust põhjendatud. See võib paika pidada vaid ettevõtluse suhtes, kus turg on juba jaotatud ja sisuline konkurents puudub, st tegevus saab ja peab jätkuma nelja aasta jooksul samas mahus. Kasvava ettevõtte puhul nagu kassaator, on taoline metoodika aga ettevõtja arengut pidurdav. Hinnata tuleks hoopis 1. maile 2004 järgneva perioodi töötlemis- ja müügimahtu, sest just selle perioodi kasutamiseks olid varud suunatud. Ka siin ei ole põhjendatud lähtuda 2004–2006 keskmisest, sest tihedas konkurentsis võib mitme aasta jooksul muutuda toodete müügistruktuur. Samuti on toiduainetetööstus sageli sesoonse iseloomuga, seda enam, et vaadatakse üht kindlat kuupäeva – 1. maid. Tartu Ülikooli majandusarvestuse õppetooli 2007. a vastavast uuringust selgus, et 2004. a-l hindas 75% küsitluses osalenud 36 Eesti suurimast ettevõttest end kasvufaasis olevaks. Põllumajandusministeeriumi metoodikas ei ole arvestatud majandusteoorias üldtunnustatud põhimõtetega ja seega on haldusakt materiaalselt õigusvastane. Kolleegiumi seisukoht 22. Esmalt annab Riigikohtu halduskolleegium hinnangu praeguse kohtuasja aluseks olnud haldusmenetlusele (I) ja sellega seoses ringkonnakohtus kohtumenetluse seaduse kohaldamisele (II). Seejärel peatub kolleegium materiaalõiguse kohaldamisest tulenevatel küsimustel, mis vajavad vastamist edasistes menetlustes (III), ning lõpuks lahendab praeguse asja (IV). I 23. Riigikohtu halduskolleegium jõudis Põllumajandusministeeriumi tegevust analüüsides ja vaidlusaluse käskkirja muudatusi vaagides järeldusele, et faktiliselt on põllumajandusministri 1. juuli 2005. a käskkiri nr 167 kaotanud kehtivuse seoses põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 85 vastuvõtmisega ja esialgse käskkirja osas tuleb menetlus lõpetada. Samuti leiab Riigikohtu halduskolleegium, et Maksu- ja Tolliamet on 30. aprilli 2007. a maksuteatega nr 12-5/74 sisuliselt kehtetuks tunnistanud oma 12. mai 2006. a maksuteate nr 12-5/46 ning ka viimase osas tuleb seetõttu menetlus lõpetada. Sellega seoses leiab Riigikohtu halduskolleegium (vt praeguse määruse põhjenduste II osa), et Tallinna Ringkonnakohus on rikkunud kohtumenetluse norme, sest ringkonnakohus arvestas põllumajandusministri 1. juuli 2005. a käskkirja nr 167 sisulisel analüüsimisel põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 85, mis ei olnud halduskohtus vaidluse esemeks, ja lõpetas 30. märtsi 2007. a käskkirjale tuginedes osaliselt apellatsioonimenetluse. Ringkonnakohus ei oleks tohtinud sel moel toimida, kuivõrd 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 85 näol on tegemist sisuliselt uue haldusaktiga, mis tugineb vahepeal aset leidnud materiaalõiguse muudatustel ja mille osas tuleb võimaldada eraldiseisvat vaidlustamist. Menetlus tulnuks neil põhjustel lõpetada juba apellatsiooniastmes ka Maksu-ja Tolliameti 2006. a maksuteate osas. 24. Praeguses asjas on põllumajandusministri 1. juuli 2005. a käskkirja nr 167 ülevaatamise vajadus tingitud Riigikohtu halduskolleegiumi 5. oktoobri 2006. a otsuse asjas nr 3-3-1-33-06 ajendil muudetud üleliigse laovaru tasu seaduse 25. jaanuaril 2007 vastu võetud muudatustest. Viimased võimaldavad teatud juhtudel käitleja ülekandevaru suurendada ja üleliigset laovaru vähendada. Nii sätestab üleliigse laovaru tasu seaduse 16. veebruaril 2007 kehtima hakanud redaktsiooni § 23 lg 2, et ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel pärast 2004. a 1. maid kuni 1. maini 2006 toimunud põllumajandustoote tootmis-, töötlemis- või müügimahu ja laovaru kasvu arvesse võtmiseks võib esitada põllumajandustoote deklaratsiooni käitleja, kes on vaidlustanud ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise otsuse halduskohtus ja kelle suhtes ei ole kohtulahend 2006. a 5. oktoobriks jõustunud. ÜLTS § 23 lg 3 täpsustab, et deklaratsioon peab sisaldama andmeid ajavahemikul 2004. a 1. maist kuni 2006. a 1. maini käitleja valduses olnud põllumajandustoote tootmise, müümise, muul viisil tasu eest või tasuta üleandmise või soetamise ning laovaru kohta ja deklaratsioon esitatakse hiljemalt 2007. a 1. märtsiks. ÜLTS § 23 lg 4 kohaselt määrab asjakohane haldusorgan ÜLTS § 23 lg-s 3 nimetatud põllumajandustoote deklaratsiooni andmete alusel käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru 2007. a 30. märtsiks. Kui ülekandevaru ja üleliigse laovaru määrab Põllumajandusministeerium, edastab ta selle haldusakti ärakirja Maksu- ja Tolliametile samaks tähtpäevaks. Praegusel juhul oli AS Maag Piimatööstus vaidlustanud ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise halduskohtus ja kohtulahend ei olnud 5. oktoobriks 2006 veel jõustunud, kohtumenetlus ei olnud lõppenud. Samuti esitas AS Maag Piimatööstus ÜLTS § 23 lg 3 kohaselt Põllumajandusministeeriumile põllumajandustoote deklaratsiooni ka ajavahemikul 2004. a 1. maist kuni 2006. a 1. maini tema valduses olnud roo- ja peedisuhkru ning keemiliselt puhta sahharoosi müümise, muul viisil tasu eest või tasuta üleandmise või soetamise ning laovaru kohta. Põllumajandusministeerium vaatas esialgse, 2003 ja 2004. a deklaratsiooni uuesti läbi ja lisaks sellele vaatas läbi ka täiendava deklaratsiooni ajavahemiku 1. mai 2004 – 1. mai 2006 kohta. 25. Põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 85 andmise aluseks on märgitud ÜLTS § 10 lg 1, sarnaselt 1. juuli 2005. a käskkirjale nr 167. Lisandunud on aga viide 16. veebruaril 2007 jõustunud ÜLTS § 23 lg-le 4. Nii nagu 1. juuli 2005. a käskkirjas nr 167, on põllumajandusminister ka 30. märtsi 2007. a käskkirjas nr 85 leidnud, et AS Maag Piimatööstus deklaratsioonist ei nähtu ÜLTS § 10 lg-s 2 sätestatud ülekandevaru suurendamise asjaolu. 1. juuli 2005. a käskkirjas märgiti, et kuna AS Maag Piimatööstus on tegelenud suhkru käitlemisega vähem kui neli aastat ja lähtutud on deklaratsioonis tegutsemisaja kohta esitatud asjakohastest andmetest, siis võib käitleja ülekandevaru määramisel tavapärase laovaru suurusena arvestada kogu tema tegutsemisvaldkonnas tegutsemise aja jooksul kuni 1. maini 2004 (ajavahemikul 15. oktoobrist 2003 kuni 30. aprillini 2004) ümbertöötlemisel kasutatud suhkru laovaru keskmist suurust. Sel teel on ülekandevaru suuruseks saadud 2696 kg. 30. märtsi 2007. a käskkirjas nr 85 on sama ajavahemiku ülekandevaru määramisel lähtutud ÜLTS § 6 lg-st 2 ja kasutatud metoodikat, mille kohaselt arvestatakse ülekandevaru määramisel tavapärase laovaru suurusena kogu tegutsemisvaldkonnas tegutsemise aja jooksul kuni 1. maini 2004 (kokku 7 kuud) töödeldud ja müüdud suhkrukoguse keskmist suurust, saades ülekandevaru suuruseks 4154 kg. Lisaks leitakse 30. märtsi 2007. a käskkirjas, et esineb ÜLTS § 23 lg-s 2 sätestatud ülekandevaru suurendamise asjaolu ja kirjeldatakse vastavat valemit, mille abil saadakse ülekandevaru suuruseks 10 260 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 90 015 kg (varasemas käskkirjas oli üleliigseks laovaruks märgitud 97 579 kg). Nii on 30. märtsi 2007. a haldusaktis jõutud teistsugusele tulemusele kui 1. juuli 2005. a käskkirjas nr 167. Põllumajandusminister on 30. märtsi 2007. a käskkirjas nr 85 kasutanud ülekandevaru arvutamisel teistmoodi metoodikat kui 1. juuli 2005. a käskkirjas nr 167. Lisaks sisaldab 30. märtsi 2007. a käskkiri nr 85 eraldiseisvat vaidlustamisviidet, millest adressaadil on võimalik järeldada, et käskkirjaga mittenõustumisel tuleb see vaidlustada eraldi ja muudatuste käsitlemisest esialgse käskkirja vaidlustamise raames ei piisa. 26. Tulenevalt eeltoodust leiab Riigikohtu halduskolleegium, et põllumajandusministri 1. juuli 2005. a käskkirja nr 167 regulatsioon asendati täielikult 30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 85. Tegemist on uue sisuga haldusaktiga uutel õiguslikel ja faktilistel (metoodilistel) alustel. Seetõttu tuleb praeguses asjas menetlus lõpetada. Põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkiri nr 85 on vaidlustatud eraldiseisvas menetluses Tallinna Halduskohtus. 27. Riigikohtu halduskolleegium märgib siiski, et põllumajandusminister oleks eeltoodut arvestades pidanud ise 1. juuli 2005. a käskkirja nr 167 ka formaalselt kehtetuks tunnistama ning andma 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 85 täiesti uue haldusaktina, mitte varasema akti muudatusena. Selline tegevus oleks olnud vastavuses hea halduse põhimõttega, taganud õigusselguse ja haldusakti adressaadi jaoks haldusakti parema määratletuse. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (vt nt 17. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-39-07). Haldusakti muutmine ja varasema haldusakti jõusse jätmine olukorras, kus muutmisega anti sisuliselt uus haldusakt, ei olnud selge ega üheselt mõistetav. 28. Analoogiliselt leiab Riigikohtu halduskolleegium, et ka Maksu- ja Tolliamet andis 30. aprillil 2007 maksuteatega nr 12-5/74 uue haldusakti, millega tunnistas oma varasema, 12. mai 2006. a maksuteate nr 12-5/46 sisuliselt kehtetuks. 29. Riigikohtu halduskolleegiumi eelnevat seisukohta kinnitab Maksu- ja Tolliameti vastus kassatsioonkaebusele, milles selgitatakse, et 30. aprilli 2007. a maksuteatega nr 12-5/74 sisuliselt muudeti maksuhalduri esialgset 12. mai 2006. a maksuteadet, kuigi haldusaktis otsesõnu nimetatud muutmine ei nähtu. 30. aprilli 2007. a maksuteate väljastamise põhjustas põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkiri nr 85. Põllumajandusministri käskkiri on maksuteate eelhaldusaktiks, uue maksuteate kohaselt kuulub tasumisele üleliigse laovaru tasu summas 782 382 krooni. Teistsugust ega varasemat, suuremat tasu ei ole võimalik ilma põllumajandusministri käskkirja muutmata ja uut maksuteadet välja andmata kassaatorilt sisse nõuda. Lisaks osundab MTA, et praegusel ajahetkel on AS Maag Piimatööstus maksuarvestuses üleval vaid 30. aprilli 2007. a maksuteates nr 12-5/74 märgitud üleliigse laovaru tasu summa 782 382 krooni, mille kassaator on ka juba tasunud. Maksuhaldur kinnitab, et võimalikku suuremat summat (848 118 krooni, mis kajastus 12. mai 2006. a maksuteates nr 12-5/46), ei ole kassaatorilt sisse nõudma hakatud ega hakata ka edaspidi nõudma. 30. Eeltoodut silmas pidades leiab Riigikohtu halduskolleegium, et Maksu- ja Tolliamet oleks pidanud, arvestades MKS § 103 lg 1 p-i 3, ise 30. aprilli 2007. a maksuteates nr 12-5/74 tunnistama oma varasema, 12. mai 2006. a maksuteate nr 12-5/46 ka formaalselt kehtetuks. Selline tegevus oleks olnud vastavuses hea halduse põhimõttega, taganud õigusselguse ja haldusakti adressaadi jaoks haldusakti parema määratletuse (vt määruse p 27). 31. Riigikohtu halduskolleegium ei pea võimalikuks ühe ja sama käitleja sama toote üleliigse laovaru eest kahe erineva maksusumma (MKS § 103 lg 2 tähenduses teineteist välistavate maksuteadete) samaaegset kehtimist, mille tulemusena kehtivad formaalselt kaks paralleelset maksuteadet üleliigse laovaru tasu määramiseks kokku summas 1 630 500 krooni (848 118 + 782 382). Kuivõrd praeguse määrusega lõpetab Riigikohtu halduskolleegium menetluse põllumajandusministri 1. juuli 2005. a käskkirja nr 167 osas, siis ei saa menetlus edasi kesta ka sellele haldusaktile toetunud MTA 12. mai 2006. a maksuteate nr 12-5/46 osas. II 32. Tallinna Ringkonnakohus lõpetas HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel apellatsioonimenetluse ja tühistas HKMS § 46 lg 1 p 5 järgi halduskohtu otsuse osas, mis puudutab suhkrukogust (7564 kg), mille võrra põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjas nr 85 suurendati AS Maag Piimatööstus suhkru ülekandevaru ja vähendati suhkru üleliigset laovaru. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et sellega on ringkonnakohus rikkunud kohtumenetluse norme. 33. Ringkonnakohus on menetluse nii vaidlustatud põllumajandusministri käskkirja kui ka MTA maksuteate osas osaliselt lõpetanud, tuues põhjenduseks vaidlustatud käskkirja muutva põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 85. Viimatinimetatud käskkirja ei olnud aga AS Maag Piimatööstus esimese astme kohtus praeguses menetluses vaidlustanud, sest akt anti alles pärast halduskohtu otsust. Halduskohtu 6. novembri 2006. a otsus ei käsitlenud ega saanudki käsitleda põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 85 õiguspärasuse küsimust. Samuti ei puudutanud apellatsioonkaebus mitte põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 85, vaid põllumajandusministri 1. juuli 2005. a käskkirja nr 167. Ringkonnakohtu istungil (tl 291) esitas Põllumajandusministeerium taotluse võtta asja materjalide juurde põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkiri nr 85, mille ringkonnakohus ka rahuldas. AS Maag Piimatööstus on põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 85 vaidlustanud Tallinna Halduskohtus eraldiseisvas menetluses (haldusasi nr 3-07-891). 34. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates on ringkonnakohus ekslikult hinnanud praeguses asjas ka põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 85 õiguspärasust. Nii on ringkonnakohus oma otsuses (otsuse lk 7) leidnud, et vaidlusalune käskkiri (põllumajandusministri 1. juuli 2005. a käskkiri nr 167) on, arvestades selles 30. märtsil 2007 tehtud muudatusi, õiguspärane, piisavalt motiveeritud ja antud õiguslikul alusel, mistõttu halduskohtu otsus tuleb tühistada ning AS Maag Piimatööstus kaebus põllumajandusministri käskkirja tühistamiseks jätta rahuldamata. Samuti on ringkonnakohus oma otsuse põhjendavas osas hinnanud põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 85 aluseks olnud metoodikat ning lähtunud üleliigse laovaru tasu seaduse 16. veebruaril 2007 jõustunud muudatustest, millega vaidlustatud käskkiri selle andmise ajal 2005. a-l ei saanud mingil moel arvestada. Seega on ringkonnakohus oma otsust motiveerinud haldusakti andmise ajal mittekehtinud õigusega. Nii on ringkonnakohus otsuse lk-l 8 leidnud järgmist: «ÜLTS § 6 lg 2 määratud metoodikal on võimalik suurendada ülekandevaru suurust ÜLTS § 10 lg 2 ja alates 16. veebruarist 2007 kehtestatud ÜLTS § 23 lg 2 sätestatud asjaolude ilmnemise korral. Ringkonnakohtu hinnangul võimaldavad nimetatud sätted täiel määral arvestada konkreetse käitleja eripära ning AS Maag Piimatööstus suhkru ülekandevaru määramisel on seda nõuet järgitud.» Riigikohtu hinnangul erineb aga uus metoodika oluliselt põllumajandusministri 1. juuli 2005. a käskkirjas käsitletud metoodikast. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei oleks ringkonnakohus põllumajandusministri 1. juuli 2005. a käskkirja nr 167 õiguspärasust hinnates tohtinud esialgset käskkirja analüüsida 30. märtsil 2007 tehtud muudatuste valguses ja neid muudatusi arvestades. Ringkonnakohus oleks pidanud analüüsima, kui kaalukad muudatused on põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 85 aset leidnud, mitte hindama nende sisu õiguspärasust, sest see ei olnud ega saanudki olla tema menetluses oleva asja esemeks. 35. Tulenevalt eelnevast leiab Riigikohtu halduskolleegium, et ringkonnakohus on väljunud apellatsioonkaebuse piiridest ja hinnanud halduskohtu otsust pärast selle tegemist antud haldusakti valguses. Riigikohtu halduskolleegium on 17. mai 1999. a määruses asjas nr 3-3-1-16-99 leidnud, et ringkonnakohus kontrollib apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust selle tegemise hetkel ja haldusakti tühistamine pärast halduskohtu otsuse tegemist ei saa mõjutada halduskohtu otsuse seaduslikkust. 36. Asja piiridest väljumisega on ringkonnakohus kitsendanud AS Maag Piimatööstus kaebeõigust. Arvestades oma põhjendustes põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjaga nr 85, on ringkonnakohus astunud sisuliselt esimese astme kohtu asemele praeguseks Tallinna Halduskohtu menetluses olevas haldusasjas nr 3-07-891 ning hinnanud juba sealses menetluses vaidlustatud haldusakti õiguspärasust. Seetõttu on AS Maag Piimatööstuse õigus pöörduda kaebusega esimese astme kohtusse põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 85 vaidlustamiseks muutunud sisutühjaks, kuivõrd küsimus on lahendatud juba teise asja menetlemisel apellatsiooniastmes. 37. Lisaks märgib Riigikohtu halduskolleegium, et ringkonnakohus on Põllumajandusministeeriumi apellatsioonkaebust lubamatult laiendanud, rahuldades ministeeriumi palve käsitada apellatsioonkaebust halduskohtu otsuse tervikuna vaidlustamisena. Ringkonnakohus ei oleks tohtinud kontrollida halduskohtu otsuse seaduslikkust osas, millega tühistati MTA 12. mai 2006. a maksuteade nr 12-5/46, sest Maksu- ja Tolliamet ise halduskohtu otsust ei apelleerinud ega esitanud ka oma seisukohta Põllumajandusministeeriumi apellatsioonkaebuse suhtes. III 38. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et arvestades eelnevalt käsitletud haldusorgani haldusmenetluse ja ringkonnakohtu halduskohtumenetluse alaseid rikkumisi, ei ole praegusel juhul vajalik võtta seisukohta materiaalõiguse kohaldamise küsimuses. Riigikohus ei asu hindama ei põllumajandusministri 1. juuli 2005. a käskkirja nr 167, 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 85, MTA 12. mai 2006. a maksuteate nr 12-5/46 ega MTA 30. aprilli 2007. a maksuteate nr 12-5/74 sisulist õiguspärasust. 39. Siiski peab Riigikohtu halduskolleegium materiaalõiguse kohaldamise küsimuses vajalikuks juhtida tähelepanu mõnedele asjaoludele. Tallinna Halduskohus on 28. novembri 2007. a määrusega tema menetluses olevas teises asjas nr 3-07-902 peatanud menetluse selleks, et küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Riigikohtu arvates puudutavad Tallinna Halduskohtu poolt Euroopa Kohtule esitatud küsimused, eeskätt praeguse määruse punktis 17 välja toodud küsimused nr 2.3 ja 2.4 käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel ettevõtja pärast 2004. a 1. maid toimunud tootmis-, töötlemis- või müügimahu ja laovaru kasvu arvesse võtmise võimaldamisest ning sellest, kas üleliigse laovaru sissenõudmine ka juhul, kui leiab tõendamist, et ettevõtja ei ole hinnavahe näol üleliigse laovaru turustamisest pärast 1. maid 2004 reaalset kasu saanud, ka AS-le Maag Piimatööstus ülekandevaru suuruse ja üleliigse laovaru suuruse määramist. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 85 ning Maksu- ja Tolliameti 30. aprilli 2007. a otsus-maksuteate nr 12-5/74 õiguspärasuse hindamisel võivad Euroopa Kohtu eelotsuses antavad tõlgendused (eelkõige need, mis puudutavad Euroopa Komisjoni määrust nr 60/2004/EÜ, sh selle eesmärke ja artikli 6 lg-t 1) saada oluliseks ka Eesti materiaalõiguse kohaldamisele. 40. Lisaks on AS Maag Piimatööstus vaidlustanud ÜLTS § 6 lg 2 kooskõla Euroopa Komisjoni määrusega nr 60/2004/EÜ selles osas, et üleliigse laovaru tasu seadus ei võimalda laovaru tuvastamisel arvesse võtta Euroopa Komisjoni nimetatud määruse art 6 lg-s 3 toodud kriteeriumi ettevõtja tegevuse liigist ning eristab ettevõtjaid nende tegevusaja järgi. Mõnevõrra hõlmavad seda problemaatikat Tallinna Halduskohtu 28. novembril 2007 Euroopa Kohtule esitatud küsimus 2.1 (küsimus ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise metoodikast üldisemalt: nelja eelneva tegutsemisaastaga arvestamisest ja kordaja 1,2 automaatsest rakendamisest) ning küsimusele 2.3 lisatud selgitused. Lahendada tuleb niisiis küsimus sellest, kas ettevõtjate, kes tegutsesid vastava toote töötlemise, vahendamise, müügiga jne vähem kui neli aastat enne Eesti EL-ga ühinemist, kohtlemine erinevalt neist ettevõtjaist, kes tegutsesid vastavas valdkonnas vähemalt neli aastat enne EL-ga ühinemist, on õiguspärane. 41. Peale selle on Tallinna Halduskohus 19. märtsil 2008 taotlenud eelotsust ka haldusasjas nr 3-07-845, kus on samuti palutud Euroopa Kohtult vastuseid üleliigset laovaru puudutava Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg-te 1 ja 2 tõlgendamiseks, mis on paljuski sarnane praeguses vaidluses asjassepuutuva Euroopa Komisjoni määrusega nr 60/2004/EÜ. Asjassepuutuvaks võib osutuda küsimus ja Euroopa Kohtu võimalik vastus sellele, kas EL õiguse eesmärgiga on kooskõlas üleliigse laovaru tasu sissenõudmine ka juhul, kui ettevõtja tõendab, et ta üleliigse laovaru turustamisest pärast 1. maid 2004 hinnavahe näol reaalset kasu ei saanud. Kuigi otseselt ei ole Euroopa Kohtult küsitud, kas ettevõtja tegevuse alustamine ja sel eesmärgil suurema laovaru muretsemine, kui see sattus Eesti EL-ga ühinemise aega, on juba vaadeldav spekulatsioonina EL õiguse mõttes, vajab ka see küsimus AS Maag Piimatööstuse vaidluses lahendamist. 42. Samuti vajab analüüsimist põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirjas nr 85 käsitletud metoodika õiguspärasus, seda AS Maag Piimatööstuse nii 1. maile 2004 eelnenud tegevusega kui ka ajavahemikul 1. mai 2004 kuni 1. mai 2006 toimunud tegevusega arvestamise osas. Lisaks on juhul, kui üleliigne suhkrukogus leiab täielikult või osaliselt kinnitamist, endiselt üleval probleem sellest, miks AS Maag Piimatööstus ei kõrvaldanud ise väidetavat üleliigset suhkrut turult. 43. Täiendavalt märgib Riigikohtu halduskolleegium, et terve rida Euroopa Liiduga 2004 ühinenud liikmesriike on vaidlustanud Euroopa Komisjoni 4. mai 2007. a otsuse nr 2007/361/EÜ (teatavaks tehtud numbri K(2007) 1979 all), milles käsitletakse muude põllumajandustoodete kui suhkru ülemääraste varude kindlaksmääramist ning nende kõrvaldamise finantstagajärgi seoses Tšehhi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisega. Nende, ajavahemikul 11. juulist kuni 13. juulini 2007 Euroopa Ühenduste esimese astme kohtule esitatud kaebuste (kohtuasi T-243/07: Poola vs. Euroopa Komisjon; kohtuasi T-247/07: Slovakkia vs. Euroopa Komisjon; kohtuasi T-248/07: Tšehhi vs. Euroopa Komisjon; kohtuasi T-262/07: Leedu vs. Euroopa Komisjon), menetlemisel ei ole lahenditeni veel jõutud. Küll aga on nendes asjades liikmesriigid vaidlustanud Euroopa Komisjoni otsuse liikmesriikidele määratud üleliigsete varude ja tasude kehtestamise kohta paljuski samadel põhjendustel, mille on välja toonud Eesti ettevõtjad neile määratud suhkru ja teiste põllumajandustoodete üleliigset laovaru ja selle eest nõutavat tasu vaidlustades. Seetõttu ei saa eeltoodud menetlusi jätta tähelepanuta (vt lähemalt Riigikohtu halduskolleegiumi 7. mai 2008. a määrus asjas nr 3-3-1-85-07, p 37). Arvestada tuleks ka seda, et Euroopa Ühenduste esimese astme kohtus on samuti veel pooleli Poola kaebuste, mis puudutavad Euroopa Komisjoni määruste nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ vaidlustamist (kohtuasjad T-257/04 ja T-258/04) ning Küprose ja Eesti algatatud kaebuste, mis puudutavad Euroopa Komisjoni määratud üleliigse suhkruvaru vaidlustamist (vastavalt kohtuasjad T-300/05 ja T-324/05), menetlemine. AS Maag Piimatööstus on halduskohtule esitatud kaebuses Poola kaebusi (kohtuasjad T-257/04 ja T-258/04) küll maininud, kuid ei ole seetõttu otseselt praeguse menetluse peatamist taotlenud. Riigikohtu halduskolleegiumi menetluses olnud varasemas üleliigse laovaru tasuga seotud vaidluses ei kahelnud menetlusosalised samuti EL õigusaktide kehtivuses, mistõttu Riigikohtu halduskolleegium ei pidanud, toetudes ka Euroopa Kohtu varasemale praktikale, tarvilikuks Euroopa Komisjoni määruste kehtivust eelotsuse abil Euroopa Kohtus vaidlustada (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 5. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-33-06, p 13). 44. Kas üleliigse laovaru tasu seaduse väidetavat vastuolu põhiseadusega on vajalik täiendavalt analüüsida või mitte, sõltub üleliigse laovaru tasu seaduse Euroopa Liidu õigusele vastavuse väljaselgitamise tulemustest. Vt selles osas Riigikohtu halduskolleegiumi 7. mai 2008. a määrus asjas nr 3-3-1-85-07, punktid 38 ja 39. 45. AS Maag Piimatööstus on vastuses Põllumajandusministeeriumi 27. novembril 2007 Riigikohtule esitatud menetluse peatamise taotlusele toonud välja probleemi, mis puudutab EL õigusaktide õigeaegset ja õiguspärast avaldamist 1. mail 2004 Euroopa Liiduga ühinenud riikide ametlikes keeltes ning tõusetus Euroopa Kohtu 11. detsembri 2007. a otsuses kohtuasjas C-161/06: Skoma-Lux. See Euroopa Kohtu otsus võib osutuda relevantseks ka Eesti kohtute menetluses olevate nn üleliigse laovaru tasu asjade lahendamisel. Nimelt ütles Euroopa Kohus 11. detsembri 2007. a otsuses kohtuasjas C-161/06: Skoma-Lux p-s 51 järgmist: «Akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu asutamislepingutesse tehtavate muudatuste kohta artikkel 58 välistab selle, et kohustusi, mis sisalduvad ühenduse sellistes õigusnormides, mida ei ole avaldatud Euroopa Liidu Teatajas uue liikmesriigi keeles vaatamata sellele, et see on Euroopa Liidu ametlik keel, võiks kohaldada üksikisikute suhtes vastavas liikmesriigis, ja seda ka juhul, kui need isikud oleksid saanud tutvuda nende õigusnormidega muude vahendite abil.» Niisiis, kuigi Euroopa Kohtu sama lahendi kohaselt sellisel teel õigeaegselt avaldamata jäänud EL õigusaktid ei ole kehtetud, vaid kehtivad edasi, ei too nad kaasa kohustusi vastavate uute liikmesriikide üksikisikutele. 46. Siiski piiras Euroopa Kohus oma otsuse ajalist kehtivust ja lisas eelkäsitletud põhimõtte (üksikisikutele kohaldatavuse välistamine) võimaliku tagasiulatuva jõu kohta oma otsuse p-des 70 kuni 73 järgmist: «Sellest tuleneb, et kuigi õigusakt on õigusvastane ning leitakse, et seda ei ole kunagi olemas olnud, võib Euroopa Kohus EÜ asutamislepingu sõnaselge sätte alusel otsustada, et määrus evib siiski õiguspäraselt teatavaid õiguslikke tagajärgi. Õiguskindluse nõudest tulenevalt kehtib see ka liikmesriigi otsuste suhtes, mis on vastu võetud selliste ühenduse õiguse sätete rakendamisel, millele ei saa tugineda seetõttu, et neid ei ole Euroopa Liidu Teatajas vastava liikmesriigi keeles nõuetekohaselt avaldatud, välja arvatud otsused, mille osas on käesoleva kohtuotsuse kuupäeva seisuga algatatud vaide- või kohtumenetlus. Järelikult puudub asjaomastel liikmesriikidel ühenduse õigusest tulenevalt kohustus seada küsimuse alla kõnesolevate eeskirjade alusel tehtud haldus- või kohtuotsuseid, kui need on jõustunud vastavalt kohaldatavale siseriiklikule õigusele. Ühenduse õiguse kohaselt on teisiti vaid erandjuhtudel, kui eeskirjade alusel on võetud halduslikud meetmed või langetatud kohtuotsused – eelkõige siis, kui need on karistusliku iseloomuga -, mis kahjustavad põhiõigusi, kusjuures selle kindlakstegemine kuulub neis piirides siseriikliku pädeva asutuse pädevusse.» 47. AS Maag Piimatööstus väidab, et EL asjassepuutuvaid määrusi ei olnud eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud. Euroopa Liidu Teataja eestikeelses versioonis eriväljaanne sai kassaatori andmetel Eesti isikutele kättesaadavaks mitte varem kui veebruaris 2005, sest see trükiti alles 9. veebruaril 2005. Kuigi põllumajandusministri esimene käskkiri anti 1. juulil 2005, tekkis AS-le Maag Piimatööstus kohustus varem, põllumajandustoote deklaratsioon esitati oktoobris 2004, ja kuna üleliigse laovaru kehtestamise aluseks olevad Euroopa Liidu õigusaktid ei olnud 1. maiks 2004 nõuetekohaselt avaldatud, siis ei saanud üleliigse laovaru tasu kehtestamisega seotud küsimused olla ettenähtavad ka mõistlikult tegutsevale ettevõtjale. Seega ei olnud üleliigset laovaru ja selle tasu puudutavad EL õigusaktid Eesti ettevõtjatele Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga 1. mail 2004 ametlikult avaldatud kujul EL Teatajas eesti keeles kättesaadavad. Sellised EL õigusaktid ei saanud Euroopa Kohtu 11. detsembri 2007. a otsuse kohaselt endaga kaasa tuua kohustusi ettevõtjatele, hoolimata sellest, et ettevõtjatel oli võimalus tutvuda aktide tekstiga elektrooniliselt nii eesti kui ka teiste EL liikmesriikide ametlikes keeltes. 48. Küll aga ei oma Euroopa Kohtu 11. detsembri 2007. a otsuses toodud käsitlus tagasiulatuvat jõudu, välja arvatud nende ettevõtjate suhtes, kes on Euroopa Kohtu otsuse teatavakstegemise kuupäeva seisuga sellistele EL määrustele tuginevad liikmesriigi haldusaktid vaide- või kohtumenetluses vaidlustanud. Euroopa Kohtu lahendis ei ole täpsustatud, kas vaidlustamise all peetakse silmas vaidlustamist üleüldse või vaidlustamist sellest aspektist, et EL õigus ei olnud eesti keeles EL Teatajas avaldatud. Avarama võimaluse kasuks räägib Euroopa Kohtu praktika, mis puudutab küll mitte EL õigusaktide avaldamist, vaid teatud juhtudel EL õigusest tulenevat liikmesriigi haldusmenetluse uuendamist. Euroopa Kohtu 12. veebruari 2008. a otsuses kohtuasjas C-2/06: Kempter leitakse, et haldusakti andmise uuesti läbi vaatamisel ei nõua EL õigus, et põhikohtuasja kaebuse esitaja oleks selle otsuse peale algatatud siseriiklikus kohtumenetluses tuginenud ühenduse õigusele. AS Maag Piimatööstus on halduskohtumenetluses vaidlustanud Eesti haldusaktid, mis toetusid üleliigse laovaru tasu seaduse kaudu EL määrusele, mis ei olnud õigeaegselt ja õiguspäraselt EL Teatajas eesti keeles avaldatud. Nende haldusaktidega määrati ettevõtjale ülekandevaru ja üleliigne laovaru ning selle alusel omakorda üleliigse laovaru tasu. AS Maag Piimatööstuse vaidlus oli Euroopa Kohtu 11. detsembri 2007. a otsuse teatavakstegemise ajal pooleli. Kuigi põllumajandusministri 1. juuli 2005. a käskkirja nr 167 ja MTA 12. mai 2006. a maksuteate nr 12-5/46 osas menetlus lõpetatakse, on AS Maag Piimatööstus Euroopa Kohtu 11. detsembri 2007. a otsuse teatavakstegemise ajaks vaidlustanud ka hilisemad haldusaktid, s.o põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 85 ja MTA 30. aprilli 2007. a maksuteate nr 12-5/74. Järelikult võib kõne alla tulla, et AS Maag Piimatööstus suhtes on Euroopa Kohtu 11. detsembri 2007. a otsuses käsitletu põhimõtteliselt kohaldatav (vt ka määruse punktid 49 ja 50). Juhul kui ettevõtja ei oleks haldusakte vaidlustanud või vaidlus oleks lõppenud, saaks tagasiulatuvalt Euroopa Kohtu 11. detsembri 2007. a otsuse seisukohad olla kohaldatavad vaid erandjuhtudel, eelkõige siis, kui EL määruste alusel võetud halduslikud meetmed või langetatud kohtuotsused on karistusliku iseloomuga, mis kahjustavad põhiõigusi, kusjuures selle kindlakstegemine kuulub neis piirides siseriikliku asutuse pädevusse. Sellisel juhul peaks lahendama küsimuse sellest, kas üleliigse laovaru tasu on karistusliku iseloomuga või mitte. Eesti kohtud, sh Riigikohtu halduskolleegium (vt 5. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-33-06, p 16) on leidnud, et tegemist on avalik-õigusliku rahalise kohustusega, mis on vaadeldav riikliku maksuna. 49. See, kas Euroopa Kohtu 11. detsembri 2007. a otsus kohtuasjas C-161/06 on ka sisuliselt AS Maag Piimatööstus osas kohaldatav, sõltub aga sellest, kas Euroopa Kohus on oma otsuses pidanud silmas liikmesriigi haldusorganite otsuseid, mis toetuvad vahetult EL määrustele (nii nagu Euroopa Kohtu menetluses olnud asjas) või ka selliseid otsuseid, mis on antud EL määruse rakendamiseks vastu võetud siseriikliku õigusakti alusel. Viimasega on tegemist ka praegusel juhul. Siinkohal on Euroopa Kohtu kohtujurist Juliane Kokott oma 18. septembri 2007. a ettepanekus kohtuasjas C-161/06 p-des 54 kuni 58 märkinud järgmist: «Ühenduse õigusaktide – eelkõige vahetult kohaldatavate määruste – liikmesriigis avaldamise nõuetekohaseks pidamine võib põhjustada vääritimõistmist. Ei tohi tekkida ekslik mulje, nagu tuleks määrused üle võtta siseriiklikusse õigusesse. Vastupidi, ühenduse määruse vahetu kohaldatavus ei nõua siseriiklike rakendusmeetmete võtmist, eeskätt määruste avaldamist liikmesriigis. Euroopa Kohus on sellegipoolest leidnud, et teatud asjaoludel võivad viited vahetult kohaldatavatele ühenduse õigusaktidele osutuda kasulikuks. Nii võib rakendussätete omavahelise seose ja nende adressaadile arusaadavaks tegemise huvides olla isegi ühenduse määruse teatavate punktide kordamine. Samamoodi on see õigusakti avaldamise puhul liikmesriigi tasandil, seni kuni ühenduse poolt on õigusakt asjaomases ametlikus keeles nõuetekohaselt avaldamata. See pigem toetab kui kahjustab määruse sätete vahetut kohaldatavust. Selle võimalikkust kinnitab kaitstud päritolunimetust Grana Padano käsitlev Euroopa Kohtu 20. mai 2003. a otsus kohtuasjas C-469/00: Ravil. Euroopa Kohus avas siseriiklikule kohtule võimaluse kohaldada ettevõtjate suhtes vaidlusaluseid õigusnorme, kui need olid varasema siseriikliku õigusakti raames nõuetekohaselt avaldatud. Kas eespool käsitletud avaldamise vormid võivad sellist mõju avaldada, on esmajärjekorras Tšehhi õiguse küsimus, mille üle peab otsustama eelotsusetaotluse esitanud kohus. Ühenduse õiguse kriteeriumid tulenevad seejuures eelkõige võrdväärsuse põhimõttest ja tõhususe põhimõttest. Võrdväärsuse põhimõtte kohaselt peab ühenduse õiguse sätete täiendav avaldamine liikmesriigi tasandil tagama õiguskindluse vähemalt samal määral kui siseriiklike õigusaktide avaldamine asjaomases liikmesriigis. Ühtlasi oleks tõhususe põhimõttega vastuolus, kui ühenduse õiguse sätete avaldamine liikmesriigi tasandil tagaks õiguskindluse vähemal määral kui nende avaldamine Euroopa Liidu Teatajas.» 50. Juhul, kui Euroopa Kohus peaks «ühenduse õiguse sätete rakendamisel vastu võetud liikmesriigi otsuseks» mitte ainult haldusakte või kohtuotsuseid, vaid ka õigustloovaid akte, praegusel juhul üleliigse laovaru tasu seadust ja/või siis ka selle seaduse alusel antud haldusakte, siis läheks AS Maag Piimatööstus Euroopa Kohtu 11. detsembri 2007. a otsuse kohtuasjas C-161/06 «kaitse alla» ja ülekandevaru, üleliigset laovaru ning tasu selle eest ei oleks tohtinud talle määrata. Samas on selge, et Ühinemisakti art 2 ja Euroopa Kohtu praktika kohaselt võisid sellised, õigeaegselt ja nõuetekohaselt uue liikmesriigi ametlikus keeles avaldamata jäänud EL õigusaktid tekitada sellest hoolimata õigusi ja kohustusi EL uutele liikmesriikidele, sh Eestile, kes pidi igal juhul üleliigse laovaru võimalikkusega arvestama ja vajadusel selle eest tasu maksma. Euroopa Kohtu 11. detsembri 2007. a otsuse kohtuasjas C-161/06 p-i 59 kohaselt ei mõjuta asjaolu, et EL määrusele ei saa tugineda üksikisikute vastu liikmesriigis, kus seda ei ole avaldatud, kuidagi seda, et acquis communautaire‘i (EL kehtiva õigustiku) osana on selle määruse sätted alates ühinemisest asjaomastele liikmesriikidele siduvad. Riigikohtu halduskolleegium on Eesti riigi kohustust käsitlenud oma 5. oktoobri 2006. a otsuses asjas nr 3-3-1-33-06 ja leidnud, et kuigi EL määrused on üldjuhul vahetult kohaldatavad, ei saa põllumajandustoote ülekandevaru ja üleliigse laovaru arvutamise metoodika tuleneda otse Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003/EÜ, vaid seda täiendati üleliigse laovaru tasu seadusega. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et seadus ei olnud osaliselt EL õigusega kooskõlas ja tuli jätta kohaldamata ning seadusandjal on võimalik seadust parandada (vt ka määruse p 6). Seadusandja on üleliigse laovaru tasu seadust muutnud. Vaidlused muuhulgas ka nende muudatuste õiguspärasuse ja EL õigusele vastavuse üle on pooleli Tallinna Halduskohtus. Viimane on EL õiguse tõlgendamiseks taotlenud Euroopa Kohtult eelotsust. Omaette küsimus võib seega tekkida ka juhul, kui eelviidatud pooleliolevate menetluste raames Euroopa Kohtu antavate EL õiguse tõlgenduste abil jõutakse järeldusele, et Eesti õigus on EL õigusega jätkuvalt vastuolus ja tuleb jätta kohaldamata ning tekib uuesti küsimus, kas ja millisel juhul on EL õigus, konkreetsel puhul Euroopa Komisjoni määrus nr 60/2004/EÜ vahetult kohaldatav. Sellisel juhul võib reeglina vahetult kohaldatavale EL määrusele, nt Euroopa Komisjoni määrusele nr 60/2004/EÜ ja selle alusel antud vaidlustatud haldusaktile laieneda Euroopa Kohtu 11. detsembri 2007. a otsuses kohtuasjas C-161/06 viidatud EL Teatajas liikmesriigi keeles õigeaegselt avaldamata EL määruste üksikisikule kohaldatavuse keeld. IV 51. Määruse I ja II osas toodud põhjendustel tühistab Riigikohtu halduskolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 15. mai 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-05-617 kohtumenetluse normide olulise rikkumise tõttu. Riigikohtu halduskolleegium lõpetab asjas menetluse HKMS § 72 lg 1 p 3 ja § 24 lg 1 p 4 alusel, kuivõrd vaidlustatud haldusakt, põllumajandusministri 1. juuli 2005. a käskkiri nr 167 ja MTA 12. mai 2006. a maksuteade nr 12-5/46 tuleb lugeda haldusorganite endi poolt kehtetuks tunnistatuteks. HKMS § 46 lg 1 p 5 alusel kuulub seoses menetluse lõpetamisega tühistamisele ka Tallinna Halduskohtu 6. novembri 2006. a otsus asjas nr 3-05-617. AS Maag Piimatööstus 12. juunil 2005. a-l MTA maksuteate osas esitatud esialgse õiguskaitse taotluse osalisest rahuldamisest Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2006. a määrusega liidetud asjades nr 3-05-617 tulenevale kohaldub HKMS § 121 lg 5. Põllumajandusministri 30. märtsi 2007. a käskkirja nr 85 ja MTA 30. aprilli 2007. a maksuteate nr 12-5/74 kehtivust käesolev lahend ei mõjuta. Samuti ei võta Riigikohtu halduskolleegium seisukohta AS Maag Piimatööstus määratud ülekandevaru ja üleliigse laovaru ega üleliigse laovaru tasu õiguspärasuse kohta. Selles osas jätkub vaidlus eraldi menetlustes halduskohtus. 52. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 5 kannab vastustaja kohtukulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 24 lg 1 p-s 4 sätestatud alustel. Kuigi HKMS § 92 lg-s 5 on kasutatud mõistet «kohtukulud», tuleb Riigikohtu halduskolleegiumi arvates selle mõiste sisu ja maht samastada HKMS § 83 lg-s 1 defineeritava mõiste «menetluskulud» omadega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 9. aprilli 2007. a määrus asjas nr 3-3-1-92-06). 53. Asja menetlemisel halduskohtus esitas AS Maag Piimatööstus kantud menetluskulude väljamõistmise taotluse summas 53 293,06 krooni koos käibemaksuga, sealhulgas 10 + 5000 krooni riigilõivu (tl-d 155-156). Halduskohus rahuldas AS Maag Piimatööstus taotluse täielikult, jagades menetluskulud vastustajate vahel proportsionaalselt ja mõistes 2/3 välja Põllumajandusministeeriumilt ning 1/3 Maksu- ja Tolliametilt. Apellatsiooniastmes on AS Maag Piimatööstus esitanud kantud õigusabikulude väljamõistmise taotluse summas 38 350 krooni koos käibemaksuga (tl 283). Ringkonnakohtu istungil leidis vastustaja Põllumajandusministeerium, et põhjendatud kulud peaksid olema 30 000 krooni piires (vt ringkonnakohtu istungi protokoll, tl 293). Kassatsiooniastmes on AS Maag Piimatööstus esitanud kantud õigusabikulude väljamõistmise taotluse summas 33 443,17 krooni (sisaldab käibemaksu). Kolme kohtuastme peale kokku on kantud õigusabikuludeks seega 120 076,23 krooni + 5010 krooni riigilõivu. Arvestades sellega, et HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud, peab Riigikohtu halduskolleegium põhjendatuks lugeda AS Maag Piimatööstus kasuks väljamõistvateks menetluskuludeks 75 000 krooni, sh riigilõiv. Sellest tuleb, arvestades põllumajandusministri käskkirja vaidlustamise proportsionaalsust praeguses asjas ja seda, et käskkiri on MTA maksuteate andmise sisuliseks aluseks, Põllumajandusministeeriumilt välja mõista 50 000 krooni ja Maksu- ja Tolliametilt 25 000 krooni. AS Maag Piimatööstus tasutud kautsjon kuulub tagastamisele. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Julia LAFFRANQUE Jüri PÕLD Harri SALMANN