Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-8-08 Riigikohtu halduskolleegiumi 7. aprilli 2008. a kohtuotsus OÜ Gerfolt kaebuses Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse 18. veebruari 2005. a maksuotsuse nr 12-5/85 tühistamiseks — RT III, 17, 117

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-8-08 Otsuse kuupäev 7. aprill 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Kohtuasi OÜ Gerfolt kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse 18. veebruari 2005. a maksuotsuse nr 12-5/85 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 2007. a otsus haldusasjas nr 3-05-430 Menetluse alus Riigikohtus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine 6. märts 2008 Kohtuistungil osalenud isikud Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse esindajad Gerly Kask ja Uku Tampere OÜ Gerfolt esindaja juhatuse liige Juri Levkovitš Resolutsioon 1. Rahuldada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 2007. a otsus haldusasjas nr 3-05-430 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. 3. Tagastada kautsjon. Asjaolud ja menetluse käik 1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskus (Põhja MK) kontrollis 18. märtsi 2004. a korralduse alusel OÜ Gerfolt kaupade ekspordi käibemaksu arvestamise ja tasumise õigsust ajavahemikus jaanuar 2002 kuni aprill 2004. Põhja MK tuvastas, et sel perioodil deklareeris osaühing 0%-lise maksumääraga maksustatavat käivet kokku 3 667 956 krooni, sh kaupade eksporti 3 345 610 krooni ulatuses. Maksuhaldur asus seisukohale, et kaupade eksport Venemaa äriühingule OOO Sintez on tõendamata ning maksukohustuslane on jätnud deklareerimata 18%-lise maksumääraga maksustatava käibe 3 259 695 krooni. Põhja MK kohustas 18. veebruari 2005. a maksuotsusega nr 12-5/85 OÜ-d Gerfolt tasuma käibemaksu 586 743 krooni ja intresse 208 904 krooni. 2. Maksu- ja Tolliamet jättis 9. mai 2005. a vaideotsusega rahuldamata OÜ Gerfolt vaide eelnimetatud maksuotsuse peale. 3. Halduskohtule esitatud kaebuses taotles OÜ Gerfolt maksuotsuse tühistamist. Kaebaja rõhutas, et kontrollitaval perioodil moodustas olulise osa tema käibest sõidukite varuosade eksport Venemaa äriühingule OOO Sintez. Kaubad soetati Eesti äriühingutelt, osaühingu juhatuse liige toimetas kauba üle piiri valdavalt oma sõiduautoga ning deklareeris Eesti tollipiiril kaupade ekspordi. Kauba deklareerimist Vene tollipiiril ei toimunud, kuna selle väärtus ei ületanud deklareerimiseks ettenähtud piirmäära. Kaebaja väitel anti kaup üle OOO Sintez esindajale ja selle eest tasuti sularahas. Ekspordi toimumist tõendavad ekspordi tollideklaratsioonid ning kaebaja poolt ostjale väljastatud arvete koopiad, kassadokumendid ja sularaha saamist tõendavad raamatupidamisdokumendid. Asjaolu, et maksuhalduri väitel pole OOO Sintez registreeritud Vene Föderatsiooni Maksuinspektsioonis ning kaupade sissevedu Venemaale pole deklareeritud, ei saa kaebaja jaoks kaasa tuua koormavat õiguslikku tagajärge. Kehtiva õigusega pole kooskõlas maksuhalduri järeldus, et ekspordi mittetoimumist tõendab OOO Sintez esindaja isikusamasust tõendava dokumendi puudumine kaebaja raamatupidamisdokumentide hulgas. Väites, et eksporti pole toimunud, oleks maksuhaldur pidanud selgitama, kellele on kaup Eestis müüdud. 4. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 22. detsembri 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-05-430 rahuldamata. Kohus leidis, et vaidlustatud maksuotsus on sisult õiguspärane. Kuna tehingute toimumine kaebaja ja Venemaa äriühingu OOO Sintez vahel pole kinnitust leidnud, pole tõendatud ka 0%-lise käibemaksumääraga maksustatav käive. Kui maksuhaldur kahtleb rahandusministri 18. detsembri 2001. a määruse nr 120 § 1 lg 1 punktis 1 loetletud dokumentide põhjal ekspordi toimumises, võib ta kohustada maksukohustuslast esitama täiendavaid dokumente, mis tõendaksid ekspordi reaalset toimumist. Aktsepteeritud tollideklaratsioonide esitamine maksuhaldurile ei välista täiendavate tõendite esitamist, liiatigi on nimetatud deklaratsioonid hiljem tühistatud. Ekspordi toimumist ei tõenda asjaolu, et tollideklaratsioonides näidatud kauba ekspordiga samaaegselt ületas OÜ Gerfolt juhatuse liige riigipiiri, kuna Venemaal pole kaupu deklareeritud ning juhatuse liige ületas piiri eraisikuna. Kuna kaupade eest tasumine toimus enam kui 3 miljoni krooni ulatuses sularahas, kohaldub rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 6 lg 5, mille järgi kaebaja oli kohustatud tuvastama oma lepingupartneri. Käesoleval juhul pole seda tehtud. Kaebaja on püüdnud ekspordi toimumist tõendada OOO Sintez esindaja ütluste abil, kes kaebaja seadusliku esindaja väitel ei nõustunud siiski kohtusse ilmuma. 5. Apellatsioonkaebuses palus OÜ Gerfolt tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Apellandi arvates pole selge, milliste tõendite alusel järeldab kohus ekspordi mittetoimumist. Apellant leidis, et kauba eksport on tõendatud rahandusministri 18. detsembri 2001. a määruse nr 120 § 1 lg 1 punktis 1 loetletud dokumentidega ning tõendamata on maksuhalduri väide, et kaup realiseeriti hoopis Eestis. Apellandi jaoks on arusaamatu ja tõendamata kohtu seisukoht, et ekspordideklaratsioonid on tühistatud. 6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. novembri 2007. a otsusega halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas OÜ Gerfolt kaebuse ja tühistas vaidlustatud maksuotsuse. Ringkonnakohus leidis: 1) poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kauba eksport Venemaale tegelikult toimus. Kauba eksport ei tähenda üksnes tolliasutuse märget tolliformaalsuste lõpetamise kohta, vaid ka kauba faktilist liikumist üle tollipiiri. Kõnealusel perioodil kehtis rahandusministri 18. detsembri 2001. a määrus nr 120, mis sätestas eksporti tõendavate tõendite loetelu. Väär on apellandi seisukoht, et maksuhaldur ei tohi täiendavalt nõuda muid eksporti tõendavaid dokumente; 2) Venemaa Föderaalse Tolliteenistuse Salakaubandusega Võitlemise Peavalitsuse 23. detsembri 2003. a vastusest Maksu- ja Tolliameti järelepärimisele nähtub, et nende elektroonilises andmebaasis puuduvad andmed OÜ Gerfolt ja äriühingu OOO Sintez vaheliste tehingute kohta, 19. novembri ja 30. novembri 2004. a vastuste kohaselt ei asu äriühing OOO Sintez järelepärimises märgitud aadressil ega ole registreeritud Maksuinspektsioonis. Seega ei saa maksuhalduri kahtlusi ekspordi mittetoimumise osas pidada alusetuks. Samas ei oma kauba ekspordi tõendamise seisukohalt tähtsust, kas äriühingu juhatuse liige ületas piiri eraisikuna või äriühingu esindajana. Impordideklaratsioonide puudumist on kaebaja selgitanud kaubapartiide koguse ja maksumusega, mis ei ületanud deklareerimiseks vajalikku piirmäära. Kaebaja vastavaid väiteid kummutavaid tõendeid pole maksuhaldur esitanud; 3) eeltoodust sõltumata polnud käibemaksu määramine põhjendatud. Asjas on tõendid selle kohta, et OÜ Gerfolt on ajavahemikus jaanuar 2002 kuni märts 2004 esitanud käibedeklaratsioonid ning maksukohustuslane on sel perioodil korduvalt esitanud tagastusnõudeid, mille puhul maksuhaldur esmalt pikendas maksusumma tagastamise tähtaega, kuid seejärel rahuldas tagastusnõuded. Esitatud dokumentidest ei nähtu, kas kaebajalt nõuti 0%-lise määraga maksustatava käibe tõendamiseks ka muid dokumente. Kaebaja väitel esitas ta varem samad dokumendid, mis olid ka vaidlustatud maksuotsuse tinginud kontrollimisel aluseks ning kaebaja oli valmis maksuhalduri nõudel esitama ekspordi tõendamiseks täiendavaid dokumente; 4) asjaolust, et maksuhaldur otsustas varasematel tagastusnõude täitmise pikendamise juhtudel enammaksed siiski tagastada, võib MKS § 107 lg 3 põhjal järeldada, et ta luges esitatud tõendid enammakse tagastamiseks piisavaks ja ekspordi toimumise tõendatuks. MKS § 107 lg-st 4 tuleneb, et kui pärast tagastusnõude täitmist selgub, et selleks puudub seaduslik alus, teeb maksuhaldur summa tagasinõudmise kohta otsuse. Käesoleval juhul ei ole sellist alust tuvastatud; 5) õige on kaebaja väide, et täiendavate tõendite esitamine tagantjärele võib olla võimatu või keerukam kui tagastusnõuete kontrollimise ajal. Ringkonnakohus rahuldas ka apellandi taotluse välja mõista tema kasuks menetluskulud, mis koosnesid kahes kohtuastmes makstud riigilõivust (kokku 10 000 krooni) ja 7000 krooni suurusest õigusabikulust. Asjaosaliste põhjendused Riigikohtus 7. Kassatsioonkaebuses taotleb Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist asja uueks arutamiseks saatmata. Kassaator väidab järgmist: 1) ringkonnakohus pidas tõendeid hinnates õigeks maksuhalduri seisukohta, et OÜ-l Gerfolt puudus õigus deklareerida 0%-lise käibemaksumääraga käivet; 2) ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud MKS § 107 lg 3 ja 4 ning jõudnud väärale järeldusele, et kui maksuhaldur pikendab MKS § 107 lg 3 alusel tagastusnõude läbivaatamist ja küsib täiendavaid dokumente ning rahuldab seejärel tagastusnõude, ei saa tagastatud summat MKS § 107 lg 4 alusel tagasi nõuda. MKS § 107 lg 4 sõnastusest ega maksukorralduse seaduse eelnõu seletuskirjast ei tulene, et uue asjaolu ilmnemine on selle sätte kohaldamise vajalik eeldus. Ringkonnakohtu tõlgendus muudab selle sätte tarbetuks; 3) maksuhaldur peab tagastustaotluse läbivaatamisel tegutsema viivitamatult ning rahuldama tagastusnõude ka juhul, kui on selle õigsuse osas kahtleval seisukohal. Seda põhimõtet on rõhutanud ka Riigikohus (otsus haldusasjas nr 3-3-1-82-04, p 13), kelle seisukohtade kohaselt peab tagastamise otsustamine toimuma kiiresti, kuid praktikas võib asjaolude väljaselgitamine (näiteks päringud välisriiki) olla aeganõudev; 4) sarnaselt juba aktsepteeritud tollideklaratsioonide menetlusega (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-05) ei ole tagastusnõude aktsepteerimine oma olemuselt maksuotsus ja selle alusel ei saa maksukohustuslasel tekkida õiguspärast ootust, et asjaolusid ei võidaks veel kontrollida ega tagastusotsust muuta. Ka Riigikohtu praktika (otsus haldusasjas nr 3-3-1-18-03) kohaselt ei tähenda tagastamine veel seda, et maksuhaldur on pidanud maksukohustuslase taotlust õiguspäraseks ning taotlusega seonduvate asjaolude hilisem kontrollimine pole võimalik; 5) maksukorralduse seadus võimaldab ka tagastusnõude täitmise peatamist, kuid MKS § 107 lg 1 sõnastusest tulenevalt võib see toimuda maksuseaduste rikkumise tuvastamise korral, millega seoses on alustatud kriminaal- või väärteomenetlust. Riigikohtu praktikas on tagastusnõude täitmise peatamist peetud erandlikuks meetmeks, mis oluliselt riivab omandiõigust; 6) õige on, et kuuel korral otsustas maksuhaldur OÜ Gerfolt tagastustaotluse täitmise pikendamise ja tähtaja möödudes rahuldas tagastusnõude. Asjasse ei puutu kindlasti neist üks juhtum, kui kontrolliti üksnes tulu- ja sotsiaalmaksu deklareerimist. Neljal juhul kontrolliti küll käibemaksu deklareerimise õigsust, kuid üksnes 18%-lise käibemaksumäära puhul, mitte muude määrade või sisendkäibemaksu osas. Vaid ühel juhul (16. oktoobri 2003. a tagastusotsus) kontrolliti 0%-lise määraga käibemaksu deklareerimise õigsust, kuid maksuhalduri hinnangul ei välista seegi võimalust maksukohustuslaselt talle juba tagastatud summat tagasi nõuda. Iga tagastamistaotlust tuleb menetleda individuaalselt ja selle asjaolusid arvesse võttes. Varasema kontrollimise tulemus ei saa olla siduv hilisemate juhtumite puhul; 7) kuigi kassaator ei pea oluliseks uue asjaolu ilmnemist MKS § 107 lg 4 kohaldamiseks, leiab ta, et käesoleval juhul on olemas ka uus asjaolu – Venemaa maksuhaldurilt saadud teave. Tagastamistaotluse läbivaatamist on võimalik pikendada 30 päeva võrra, kuid võimaliku ekspordi tõendamiseks Venemaalt andmete kogumine võib nõuda rohkem aega. Asjaolu, et väidetavat lepingupartnerit tegelikult ei eksisteeri, selgus alles hilisema kontrollimise käigus. 8. OÜ Gerfolt palub kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Vastuses leitakse, et vaidlustatud maksuotsuses ei lähtunud maksuhaldur tegelikest asjaoludest. Maksuhalduri seisukoht, et MKS § 107 lg 4 on kohaldatav ka ilma uute asjaolude ilmnemiseta, võib olla aluseks ametiseisundi kuritarvitamisele ja omavolile. Põhjendamatu on tagastamistaotluste menetluse võrdlemine tollideklaratsioonide esitamise ja kontrollimisega. OÜ Gerfolt leiab, et ta on oma õigusi kasutanud ja kohustusi täitnud heas usus ning teinud maksuhalduriga koostööd. Teave OÜ Gerfolt lepingupartneri kohta puudus maksuhalduril seetõttu, et seda ei nõutud tagastustaotluste menetlemisel. Vastuses palutakse ka menetluskulude väljamõistmist kassaatorilt. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 9. MKS § 33 lg 1 näeb ette, et maksumaksjal, kes on tasunud maksuseaduses ettenähtust suurema maksusumma, on õigus kolme aasta jooksul enammakse tekkimise päevast arvates taotleda maksuhaldurilt enammakstud summa tagastamist või tasaarvestamist. Üldjuhul tagastab maksuhaldur summa, mille tagasisaamiseks on isikul õigus, 30 päeva jooksul taotluse saamise päevast (MKS § 106 lg 2). Selle aja jooksul peab maksuhaldur kontrollima tagastusnõude õigsust ja võtma seisukoha, kas summa tagastada või mitte. Riigikohus on oma varasemas praktikas (halduskolleegiumi 16. detsembri 2004. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-82-04, p 13) märkinud, et maksuhaldur ei saa otsustamist edasi lükata ega seostada otsuse tegemist oodatava kohtuotsusega mõnes teises maksuvaidluses. MKS § 107 lg-st 3 tulenevalt võib maksuhaldur juhul, kui tagastusnõue ei ole piisavalt tõendatud, pikendada kirjaliku motiveeritud otsusega selle täitmise tähtaega, määrates tagastusnõude esitajale tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks. Kui tõendeid ei esitata tähtaegselt, teeb maksuhaldur otsuse enammakse tagastamata jätmise kohta. MKS § 116 lg-st 2 tuleneb, et kui maksuhaldur ei ole täitnud tagastusnõuet seadusega sätestatud tähtaja jooksul, on ta kohustatud arvestama tähtpäevaks tagastamata summalt intressi. MKS § 107 lg 4 sätestab, et kui pärast tagastusnõude täitmist selgub, et selleks puudus seaduslik alus, teeb maksuhaldur summa tagasinõudmise kohta otsuse. Otsuse tegemisel juhindutakse maksuotsuse kohta sätestatust. Käesolevas asjas on pooled erineval seisukohal selles, kas ja millistel tingimustel saab maksuhaldur määrata tasumisele kuuluva maksusumma juhul, kui ta on eelnevalt otsustanud nõutud summa tagastada maksukohustuslase tagastusnõude alusel. 10. Kolleegium leiab, et tagastusnõude rahuldamisega ei määra maksuhaldur veel siduvalt kindlaks lõplikku maksukohustust. Tagastusnõude täitmisega seonduvast regulatsioonist ei tulene, et tagastusnõuete esitamise ja nende rahuldamise korral piirdubki maksukohustuse väljaselgitamine maksuhalduri jaoks tagastusnõude täitmiseks sätestatud tähtajaga. Kolleegium leiab, et maksukohustus tuleb lõplikult kindlaks määrata MKS § 98 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja jooksul ja maksuhaldur võib seda teha ka pärast tagastusnõude rahuldamist. Seisukohta, et enammakstud maksusumma tagastamine ei tähenda, et maksuhaldur on tunnistanud maksukohustuslase taotluse õiguspäraseks ega või selle taotluse aluseid enam edaspidi kontrollida, on kolleegium väljendanud ka oma varasemas praktikas (9. aprilli 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-18-03, p 15). See seisukoht on välja öeldud kuni 1. juulini 2002 kehtinud MKS § 10 lg 4 kohaldamisel seoses enammakstud maksusumma tagastamise peatamisega. Kolleegiumi varasemast praktikast (6. aprilli 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-06 ja 13. aprilli 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-22-06) tulenevalt ei ole põhjendatud enammakstud maksusumma tagastamise peatamine iga vähimagi kahtluse korral, kuna see piirab maksumaksja õigust enammakstud maksusummat mõistliku aja jooksul tagasi saada. Maksusumma tagastamine viivitusteta ning mõistliku aja jooksul ei välista edaspidist täielikumat kontrolli ning maksusumma lõplikku kindlaksmääramist MKS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Põhimõtet, et tagastusnõude täitmine ei määra lõplikku maksukohustust, kajastab ka MKS § 107 lg 5, mis võimaldab tagastusnõude pikendamise või peatamise korral tagastusnõude täitmise, kui maksukohustuslane esitab piisava tagatise. 11. MKS § 107 lg 4 sätestab maksuhalduri õiguse nõuda tagastatud maksusumma tagasi, kui pärast tagastusnõude täitmist selgub, et selleks puudus seaduslik alus. Sellest sättest ega muudest tagastusnõude täitmist käsitlevatest normidest ei tulene täiendavaid tingimusi selle õiguse realiseerimiseks. Kolleegium nõustub kassaatori väitega, et MKS § 107 lg 4 kohaldamiseks ei pea ilmnema uus asjaolu, vaid tagastatud summa tagasinõudmiseks võib tekkida alus ka siis, kui selguvad täiendavad tõendid, mis võimaldavad maksuhalduril maksukohustust lõplikult kindlaks määrata. Seejuures ei oma tähendust, kas maksuhaldur on enne tagastusnõude täitmist kasutanud MKS § 107 lg-s 3 sätestatud võimalust tagastusnõude täitmise tähtaja pikendamiseks või mitte. Täitmise tähtaja pikendamine sel alusel sõltub sellest, kuivõrd põhjendatuks maksuhaldur tagastusnõuet olemasoleva informatsiooni pinnalt hindab ja kas ta peab vajalikuks täiendavate tõendite esitamist. Täitmise tähtaja pikendamine ei välista asjaolude ja tõendite arvessevõtmist, mis selguvad pärast tagastusnõude täitmist. MKS eelnõu seletuskirjas märgiti § 107 lg 4 kohta järgmist: «Sätestatud on ka see, mis saab juhul, kui summa on alusetult tagastatud – siis teeb maksuhaldur summa tagasinõudmise kohta otsuse (lõige 4). Otsuse tegemisel juhindutakse maksuotsuse kohta sätestatust.» Ka seaduseelnõu seletuskirjast ei nähtu, et seadusandja oleks soovinud tagasinõudmise aluseid piirata ning kehtestada nõude, et tagastatud summa tagasinõudmine on võimalik mingite uute asjaolude ilmnemisel. 12. Maksukohustust ei saaks tagastusnõude täitmisega lõplikult kindlaksmääratuks lugeda ka seetõttu, et maksuhalduri kontrolli objekt ja kontrollitav periood ning tagastusnõude objekt ja enammakse tekkimise periood ei pruugi alati üheselt kokku langeda, mistõttu poleks alati võimalik eristada, millised asjaolud on konkreetsel juhul maksukohustust mõjutanud ja milliseid neist ei tohiks enam pärast enammakse tagastamist kontrollida. 13. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul võis üksnes tagastusnõuete rahuldamisest järeldada, et esitatud tõendid olid piisavad ja eksport tõendatud ning maksuhaldur poleks ekspordi tõendatuse otsustamiseks ning käibemaksukohustuse kindlaksmääramiseks tohtinud enam tugineda pärast tagastusnõude täitmist saadud teabele. Ringkonnakohus, sisustades ebaõigesti MKS § 107 lg-t 4, on käesoleva vaidluse lahendamisel lähtunud eeldusest, et juba tagastusnõuete täitmisega on tõendatud eksport Venemaale ning seega ka maksukohustuslase õigus deklareerida 0%-lise käibemaksumääraga käivet. Seejuures pole ringkonnakohus võtnud lõplikku seisukohta ekspordi tõendatuse osas. Ringkonnakohus on, osundades maksuhalduri poolt esitatud tõenditele, asunud küll seisukohale, et maksuhalduri kahtlusi ekspordi mittetoimumise osas ei saa pidada alusetuks, kuid märkinud samas, et maksuhaldur pole esitanud tõendeid, mis lükkaks ümber kaebaja väited eksporti tõendada võivate impordideklaratsioonide puudumise kohta. 14. Eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht, kas käibemaksu määramine OÜ-le Gerfolt oli Riigikohtu eeltoodud seisukohti arvestades õiguspärane. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et rahandusministri 18. detsembri 2001. a määruse nr 120 §-s 1 ei loetletud ammendavalt kõiki ekspordi toimumist tõendavaid dokumente ning maksuhalduril on õigus tasumisele kuuluva maksusumma kindlaksmääramiseks tugineda täiendavalt kogutud tõenditele. Käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang ekspordi toimumise tõendatusele ning sellega seonduvalt 0%-lise käibemaksumääraga käibe deklareerimise õigsusele. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Jüri PÕLD