Riigikohtu üldkogu — 3-3-2-1-07 Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2008. a kohtuotsus Ivo Jurno, Meeri Konno, Pavel Žukovetsi, Vladimir Solovjovi, Tõnu Eichleri, Hele Metsa, Vladimir Uiki, Svetlana Gude, Jevgenia Nugise, Kiira Chagalli, Asta Korteli, Janika Toompere, Lembit Nokkuri, Valve Hääle ja Rudolf Polmani kaebustes ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a otsuse nr 4032 ja Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a korralduse nr 244-k seadusevastasteks tunnistamiseks — RT III, 2008, 12, 85

RIIGIKOHTU ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-2-1-07 Otsuse kuupäev 10. märts 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu Kohtuasi Ivo Jurno, Meeri Konno, Pavel Žukovetsi, Vladimir Solovjovi, Tõnu Eichleri, Hele Metsa, Vladimir Uiki, Svetlana Gude, Jevgenia Nugise, Kiira Chagalli, Asta Korteli, Janika Toompere, Lembit Nokkuri, Valve Hääle ja Rudolf Polmani kaebused ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a otsuse nr 4032 ja Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a korralduse nr 244-k seadusevastasteks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-6-99 ja Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 1999. a otsus haldusasjas nr II-3/148/99 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Karin Elisabeth Adelheid Edenbergi teistmisavaldus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta Karin Elisabeth Adelheid Edenbergi teistmisavaldus rahuldamata. 2. Mõista Karin Elisabeth Adelheid Edenbergilt välja menetluskulud Valve Hääle kasuks 2832 krooni, Ivo Jurno kasuks 5664 krooni, Ojari Ojamaa kasuks 2832 krooni ja Rudolf Polmani kasuks 2832 krooni. 3. Arvata kautsjon riigituludesse. Asjaolud ja menetluse käik 1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a otsusega nr 4032 loeti Tallinnas Kaupmehe 10/Kentmanni 17 (endine Kaupmehe 22) ehitised ja krunt (kinnistu nr 1067) omandireformi objektiks. Linnakomisjon luges tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Max Edenbergile. Nimetatud otsusega tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks selle vara suhtes Karin Trepp. Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a korraldusega nr 244-k otsustati elamu Kaupmehe 10/ Kentmanni 17 tagastada K. Trepile. 2. Nimetatud elamus asuvate korterite üürnikud Ivo Jurno, Meeri Konno, Pavel Žukovets, Vladimir Solovjov, Tõnu Eichler, Hele Mets, Vladimir Uik, Svetlana Gude, Tatjana Muravjova, Kiira Chagall, Asta Kortel, Janika Toompere, Lembit Nokkur, Valve Hääl ja Rudolf Polman esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palusid tunnistada seadusevastaseks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a otsuse nr 4032 ja Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a korralduse nr 244-k. Halduskohus lubas Tatjana Muravjova asemel viimase avalduse alusel protsessi Jevgenia Nugise. Tallinna Halduskohus tunnistas 17. juuni 1997. a otsusega haldusasjas nr 3-13/97 ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a otsuse nr 4032 osaliselt seadusevastaseks ja Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a korralduse nr 244-k täielikult seadusevastaseks. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. detsembri 1997. a otsusega haldusasjas nr II-3/262/97 Tallinna Halduskohtu 17. juuni 1997. a otsuse ja saatis asja uueks arutamiseks samale halduskohtule teises koosseisus. Tallinna Halduskohus jättis 6. augusti 1998. a otsusega haldusasjas nr 3-275/98 Kaupmehe 10 elamu üürnike kaebused rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis 17. novembri 1998. a otsusega nimetatud elamus asuvate korterite üürnike apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 6. augusti 1998. a otsuse muutmata. 3. I. Jurno, M. Konno, P. Žukovets, V. Solovjov, T. Eichler, H. Mets, V. Uik, S. Gude, J. Nugis, K. Chagall, A. Kortel, J. Toompere, L. Nokkur, V. Hääl ja R. Polman esitasid kassatsioonkaebuse. Riigikohtu halduskolleegium tühistas 22. märtsi 1999. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-6-99 Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. novembri 1998. a otsuse haldusasjas nr II-3/279/98 ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Riigikohtu halduskolleegium põhjendas määrust järgmiselt: 1) vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtis Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse «Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta» punkt 5. See kehtestas: «Omandireformi õigustatud subjektidele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise küsimused lahendatakse riikidevaheliste lepingutega määratud korras.» ORAS § 7 lg 3 ja Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse «Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta» punkti 5 sätete vahel ei ole sisulist erinevust; 2) haldusasjas tuvastati Tallinna Halduskohtu 6. oktoobri 1998. a otsusega, et Tallinnas Kaupmehe 10 asuva elamu endine omanik M. Edenberg lahkus koos perega 1941. a Eestist Saksamaale NSV Liidu ja Saksa riigi vahel 10. jaanuaril 1941. a sõlmitud kokkuleppe alusel. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu tuvastatud asjaoludega. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et isikutel, kes lahkusid Eestist 10. jaanuari 1941. a lepingu alusel, on ORAS kohaselt õigus nõuda vara tagastamist või kompenseerimist õigusvastaselt võõrandatud vara osas, mida nad ei ole nimetatud lepingu kohaselt deklareerinud ega üle andnud. Kui ümberasujalt oli vara ORAS § 6 tähenduses õigusvastaselt võõrandatud, näiteks natsionaliseeritud, siis tuleb tema õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldus ORAS § 7 lg 3 kohaselt lahendada riikidevahelise kokkuleppe, mitte aga omandireformi aluste seaduse alusel. 4. Tallinna Ringkonnakohus tunnistas 10. mai 1999. a otsusega haldusasjas nr II-3/148/99 täielikult seadusevastaseks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a otsuse nr 4032 ja Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a korralduse nr 244-k ning kohustas linnakomisjoni ja linnavalitsust vaatama asi uuesti läbi ja tegema uue otsuse. Ringkonnakohus oli seisukohal, et tulenevalt Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse «Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta» punktist 5 ja ORAS § 7 lg-st 3 ei ole Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel lahkunud isikud õigustatud nõudma nende omandis olnud ja ümberasumisel Eestisse jäänud vara kompenseerimist ja tagastamist omandireformi aluste seaduse alusel. Sellist õigust ei saa olla ka nimetatud isikute pärijatel. Kuna M. Edenberg lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel, siis ei saa K. Trepp olla õigustatud subjekt Kaupmehe 10 vara osas. Menetlusosaliste põhjendused 5. Karin Elisabeth Adelheid Edenberg (end Trepp) esitas 12. detsembril 2006 teistmisavalduse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 1999. a otsuse haldusasjas nr II-3/148/99 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a määruse haldusasjas nr 3-3-1-6-99 ning jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 6. augusti 1998. a otsuse haldusasjas nr 3-275/98 ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. novembri 1998. a otsuse haldusasjas nr II-3/279/98 ning teha Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutus tühistatud kohtuotsuste tagasitäitmiseks. Teistmisavalduses väidetakse järgmist: 1) TsMS § 702 lg 2 p 7 järgi on asjas teistmise aluseks Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsus, millega ORAS § 7 lg 3 tunnistati 12. oktoobrist 2006 kehtetuks tingimusel, et ei ole jõustunud ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus. Riigikohtu üldkogu asus 6. detsembri 2006. a otsuses seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 on kehtetu alates 12. oktoobrist 2006; 2) teistmisavalduse aluseks olev asjaolu ilmnes 12. oktoobril 2006, mil Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusest lähtuvalt tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks; 3) teistetavate kohtulahendite peamiseks õigusnormiks oli ORAS § 7 lg 3. Nende kohtulahenditega loodi õiguslik olustik, mille järgi K. E. A. Edenberg ei ole õigustatud subjekt omandireformi aluste seaduse alusel ja õigustatud isiku vara tagastamisel. 6. V. Hääl, I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman paluvad jätta teistmisavalduse läbi vaatamata, kuna see on esitatud tähtaega rikkudes, avalduse läbivaatamise korral aga jätta see rahuldamata. V. Hääl, I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman väidavad järgmist: 1) teistmisavaldus on esitatud, rikkudes TsMS § 704 lg-s 1 sätestatud kahekuulist tähtaega, sest Riigikohus tunnistas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks 28. oktoobri 2002. a otsusega. Kuni 31. detsembrini 2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik ei sätestanud teistmise alusena õigustloova akti või selle sätte põhiseadusevastasust. Puuduvad ka üleminekusätted teistmisavalduse esitamise tähtaja kohta olukorras, kus kohtulahend tugineb enne uue seadustiku jõustumist põhiseadusevastaseks tunnistatud sättele. Kui Riigikohus siiski leiab, et TsMS § 702 lg 2 p 7 on asjas kohaldatav, siis tulnuks teistmisavaldus esitada hiljemalt kahe kuu jooksul seadustiku jõustumisest, s.o hiljemalt 1. märtsil 2006, sarnaselt Riigikohtu seisukohtadele haldusasjas nr 3-3-1-66-04; 2) ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse tuvastas Riigikohtu üldkogu teist korda 12. aprilli 2006. a otsusega. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise osas lükati otsuse jõustumine edasi 12. oktoobrini 2006. Muus osas, sh p 26, millega teist korda tuvastati sätte põhiseadusevastasus, jõustus kohtuotsus juba 12. aprillil 2006. Nimetatud kohtuotsus avaldati Riigi Teatajas 19. mail 2006. Teistmisavaldus tulnuks esitada hiljemalt 19. juulil 2006. TsMS § 705 ja § 682 lg 1 ning HKMS §-de 76 ja 77 koosmõjust tulenevalt tuleb teistmisavaldus jätta läbi vaatamata, sest see on esitatud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist; 3) TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmise alus pole halduskohtumenetluses tulenevalt HKMS § 5 lg-st 2 kohaldatav. Halduskohus peab kaebuse läbivaatamisel omal algatusel kontrollima kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust täies ulatuses ja halduskohtu lahend on kinnitus, et kohaldatud säte on põhiseaduspärane. Kuna enne 1. jaanuari 2006 ei olnud teistmisavalduse esitamise alusena sätestatud kohtulahendi aluseks olnud normi põhiseadusevastaseks tunnistamist, siis tekkis kaebuse esitajatel alus loota, et Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a määrust ja Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 1999. a otsust pole teistmise teel võimalik muuta; 4) kui Riigikohus peab TsMS § 702 lg 2 p 7 käesolevas asjas kohaldatavaks, tuleb kontrollida selle tagasiulatuva kohaldamise põhiseaduspärasust. Riigikohus on varem rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjas tehtud otsusel pole tagasiulatuvat jõudu (asi nr 3-4-1-10-00); 5) kuna ORAS § 7 lg 3 polnud kohtulahendite tegemise ajal põhiseadusevastane, siis puudub TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmise alus. Riigikohtu üldkogu tunnistas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks aastate jooksul süvenenud õigusselgusetuse tõttu, sest alles hiljem selgus, et sättes viidatud lepingut ei kavatseta sõlmida. Varem on Riigikohus pidanud ORAS § 7 lg-t 3 põhiseaduspäraseks teistetavas asjas, samuti loakogu 4. augusti 1999. a määruses nr 3-7-2-4-205, millega jäeti menetlusse võtmata K. E. A. Edenbergi (Trepp) kassatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 1999. a otsuse peale. Teistmisavalduse rahuldamisel õigusselgusetus süveneks, sest omandireformi kistaks taas elamu, mille suhtes reform lõppes aastaid tagasi; 6) teistmisavalduse rahuldamine kahjustaks kaebuse esitajate õiguskindlust korterite omandamise õiguspärasuse suhtes. Kõik kaebuse esitajad, v.a O. Ojamaa, sõlmisid korterite erastamise ostu-müügilepingud 16. juunil 1999. Seitsmeaastane omand korterite suhtes tingib teistmisavalduse rahuldamata jätmise sõltumata teistmisavaldusele esitatud vastuses toodud muudest põhjendustest. Tagantjärele tuvastatud õigusselgusetuse tingimustes ei saa ette heita, et kortereid erastades usaldati jõustunud kohtuotsuseid ja haldusakte. Õiguskindlus on tekkinud mitte üksnes Tallinna linna, vaid peamiselt kohtute tegevuse tulemusel, kes on korduvalt jätnud rahuldamata teistmisavalduse esitaja taotlused ja kaebused, mille eesmärgiks oli korterite erastamise takistamine. Tallinna Halduskohtu 3. veebruari 2002. a määrusega haldusasjas nr 3-38-02 võeti vastu K. Trepp-Edenbergi loobumine kaebusest ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse nr 10788 peale, millega ORAS § 7 lg 3 alusel jäeti rahuldamata tema taotlus tagastada vaidlusalune elamu ja krunt. Tallinna Linnakohtu 16. jaanuari 2001. a otsusega tsiviilasjas nr 273/25-996/00 ja Tallinna Ringkonnakohtu 18. aprilli otsusega tsiviilasjas nr II-2/558/01 jäeti rahuldamata K. E. A. Edenbergi (Trepp) hagi tuvastada 16. juunil 1999 sõlmitud Kaupmehe 10-1 korteri erastamise ostu-müügilepingu tühisus. Riigikohtu loakogu ei võtnud 9. mai 2001. a määrusega asjas nr 3-7-2-5-249 kassatsioonkaebust menetlusse. Tallinna Halduskohtu 19. aprilli 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-752/2001 ja Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2001. a otsusega haldusasjas nr II-3/316/2001 jäeti rahuldamata K. E. A. Edenbergi (Trepp) kaebus Tallinna Linnavalitsuse 6. oktoobri 1999. a korralduse nr 6753-k peale, millega määrati Kaupmehe 10 asuva ehitise teenindamiseks vajalik krunt korteriomandi seadmiseks korralduses seatud tingimustel. Tallinna Linnakohtu kohtunikuabi 24. aprilli 2000. a kinnistamisotsusega jäeti rahuldamata K. E. A. Edenbergi (Trepp) vastuväide Kaupmehe 10 elanike ühisele kinnistamisavaldusele kinnistusregistriosa avamiseks ja korteriomandi seadmiseks; 7) asjas esinevad ja võivad esineda täiendavad vara tagastamist välistavad alused. Tallinnas Kaupmehe tn 10 asuv elamu on tervikuna teiste isikute heauskses omandis (ORAS § 12 lg 3 p 3), mistõttu pole võimalik jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 6. augusti 1998. a otsust haldusasjas nr 3-275/98 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsust haldusasjas nr II-3/279/98. Välistatud pole, et Saksa riik on maksnud M. Edenbergile kui ümberasujale kompensatsiooni, mis ORAS § 17 lg 5 järgi võtab õiguse nõuda vara tagastamist või kompenseerimist. Olemasolev omandireformi regulatsioon pole mõeldud kasutamiseks olukorras, kus 2006. a tunnistatakse kehtetuks ORAS § 7 lg 3 (Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse p 30). Aastaid tagasi erastatud kortereid pole võimalik asuda tagastama 1991. aastast kehtivate põhimõtete alusel. Arvestada tuleb vahepeal ehitises toimunud muudatusi, sh kaebajate investeeringuid; 8) teistmisavaldus väljub kaebuse piiridest ja ei vasta HKMS § 26 lg-le 1. Avaldaja taotleb tühistatud kohtuotsuste tagasitäitmist. HKMS § 19 lg 7 järgi vaatab kohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. Kohus ei saa teha ettekirjutust, mida kaebuse esitaja pole taotlenud. Kaebuse esitajad pole esitanud ega kavatse esitada taotlust kohtuotsuste tagasitäitmiseks. HKMS § 26 lg 1 järgi saab tagasitäitmise ettekirjutuse teha vaid haldusakti suhtes. 7. T. Eichler palub mitte võtta teistmisavaldust tähtaja möödumise tõttu menetlusse, avalduse menetlusse võtmisel aga jätta see rahuldamata, sest põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsustel on ajas ex nunc toime. T. Eichler väidab järgmist: 1) teistmisavalduse esitamise tähtaeg oli 12. detsembriks 2006 möödunud, sest TsMS § 704 lg 3 kohaselt ei või teistmisavaldust esitada, kui kohtuotsuse jõustumisest, mille teistmist nõutakse, on möödunud viis aastat. TsMS § 704 lg 4 ei luba teistmisavalduse esitamise tähtaega pikendada ega ennistada; 2) avalduse esitaja ei saa oma õigusi teistmismenetluses realiseerida. Teistmisele esitatud Riigikohtu määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus andsid õigusliku aluse erastada Kaupmehe 10 elamus asuvad eluruumid üürnikele. Erastamine on lõpule viidud ja Kaupmehe 10-5 korteriomand on kinnistatud T. Eichleri nimele 24. aprillil 2004. Kuna T. Eichleri õigus tulenes seadusest ja oli kohtu poolt kontrollitud, siis ei saa olla kahtlust, et ta omandas korteri heauskselt ja seda ei saa ORAS § 12 lg 3 p 3 järgi tagastada; 3) Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsus, milles asuti seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 on tulenevalt üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusest kehtetu alates 12. oktoobrist 2006, ei oma tagasiulatuvat jõudu Kaupmehe 10 elamu eluruumide erastamise suhtes. Riigikohus on korduvalt (otsus asjas nr 3-4-1-5-00, punkt 37, otsus asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 37, otsus asjas nr 3-4-1-8-02, punkt 15) asunud seisukohale, et kuna põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsustel on ajas ex nunc toime, siis ei anna otsus alust nõuda tagasitäitmist isikutele, kes pole haldusakti vaidlustanud või kelle kaebuse suhtes on jõustunud halduskohtu otsus. 8. Tallinna Linnavalitsus on seisukohal, et asjas puuduvad seaduses sätestatud teistmise alused ning teistmisavaldus on esitatud ka hilinenult. Linnavalitsus väidab järgmist: 1) TsMS § 702 lg 2 p 7 järgi on teistmise aluseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses õigustloova akti põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine. Riigikohtu üldkogu tunnistas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks 28. oktoobril 2002. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamine üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusega alates 12. oktoobrist 2006 ei saa TsMS § 702 lg 2 p 7 kohaselt olla teistmise aluseks, kuna teistmine on seotud akti põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisega; 2) 2002. aastal, mil Riigikohus tuvastas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse, ei sätestanud seadus otsesõnu, et teistmise aluseks on õigustloova akti põhiseadusevastaseks tunnistamine. Avaldaja peab ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasust asjaoluks, mis polnud Riigikohtu halduskolleegiumile ja ringkonnakohtule 1999. a teada, kuid mis oleks mõjutanud kohtulahendi tegemist. Sellele käsitusele vastas kõige enam 2002. a kehtinud HKMS § 75 lg 2 p 1. Tollal kehtinud HKMS § 76 lg 3 järgi oli teistmisavalduse esitamise tähtaeg kolm kuud päevast, mil teistmisavalduse esitaja sai või pidi teada saama uutest asjaoludest. Seega tulnuks teistmisavaldus esitada kolme kuu jooksul Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsuse avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 28. jaanuaril 2003; 3) teistmisavaldus poleks tähtaegne ka siis, kui TsMS § 702 lg 2 p-s 7 on sätestatud uus teistmise alus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku uus redaktsioon jõustus 1. jaanuaril 2006. Selleks ajaks oli ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasus tuvastatud. Seetõttu hakkas teistmisavalduse esitamise tähtaeg kulgema seadustiku jõustumisest ja teistmisavaldus tuli TsMS § 704 lg 1 järgi esitada hiljemalt kahe kuu jooksul seadustiku jõustumisest, s.o 1. veebruariks 2006. TsMS § 704 lg 3 järgi ei või teistmisavaldust esitada, kui kohtulahendist, mille teistmist nõutakse, on möödunud viis aastat. Kohtulahendi tegemisest on möödunud kuus aastat; 4) PSJKS § 58 lg 2 järgi jõustub kohtuotsus kuulutamisest. Seetõttu pole Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsusel ja 12. aprilli 2006. a otsusel tagasiulatuvat jõudu ja vaidlustatud kohtuotsuste tegemise ajal oli ORAS § 7 lg 3 kooskõlas põhiseadusega. Järelduvalt üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusest pole ORAS § 7 lg 3 olnud kogu aeg vastuolus põhiseaduse §-dega 13 ja 14. Säte muutus põhiseadusevastaseks ajast, mil Riigikohus tegi kindlaks, et on möödunud mõistlik aeg asjakohase õigusliku regulatsiooni kehtestamiseks. Riigikohus pole tuvastanud, et ORAS § 7 lg 3 oli põhiseadusevastane 1999. a; 5) teistmisavalduse põhjendatust tuleb hinnata ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a otsuse nr 4032 ja Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a korralduse nr 244-k õiguspärasuse kontekstis. Haldusakt peab vastama andmise ajal kehtivale õigusele ja faktilisele olukorrale. Nende aktide õigusvastasus tulenes Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse «Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta» punktist 5, mida pole kunagi põhiseadusevastaseks tunnistatud. 9. Kohtumenetluse ajal, 10. aprillil 2007 esitasid V. Hääl, I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman Riigikohtule täiendava kirjaliku seisukoha, milles väidavad järgmist: 1) alles Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusega saabus selgus, et ümberasunutele kuulunud vara ei tohi kuni ORAS § 7 lg 3 muutmiseni erastada. Senisele õiguslikule olukorrale hinnangut andes märkis üldkogu nimetatud otsuse punktis 34 sõnaselgelt, et ORAS § 7 lg-s 3 võimaluse jätmine vara tagastamiseks riikidevahelise kokkuleppega jätab selgusetuks, kas ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud vara võõrandamise keeld laieneb ümberasujatelt õigusvastaselt võõrandatud varale ja kas seda vara võib erastada. Samas punktis märkis üldkogu koguni järgmist: «kui ORAS § 18 lubaks võõrandada või koormata asjaõigusega ümberasunute vara, mille suhtes tagastamise või kompenseerimise taotlus on jäetud rahuldamata, siis hoopiski selgusetu on, kas on võimalik võõrandada või asjaõigusega koormata seda vara ..., mille tagastamiseks või kompenseerimiseks pole isik ORAS § 7 lg-s 3 sätestatut arvestades avaldust esitanud.» Kaebuse esitajad on üldkogu otsusele tuginedes seisukohal, et erastamislepingute sõlmimise ajal ei nähtunud seadusest õigusselguse põhimõttele vastavat eluruumide erastamise keeldu; 2) õigusselge erastamise keeld ei saanud tuleneda ORAS § 18 lg-st 1, sest ümberasunutele kuulunud vara ei kuulunud toona selle seaduse alusel tagastamisele, ega EES § 3 lg 5 p-st 4, sest see nägi erastamise piirangu ette vaid juhul, kui tagastamise küsimus on lahendamata; 3) puudus selgus, kas tagastamisavalduse rahuldamata jätmisel on vara tagastamise küsimus lahendatud ajutiselt või lõplikult. Haldusmenetluses tähendab avalduse rahuldamata jätmine tavaliselt lõplikku sisulist lahendit avalduse suhtes, vastandudes avalduse läbivaatamata jätmisele või avalduse läbivaatamise peatamisele; 4) korterite erastamise tehing ei saa normi rikkumise tõttu olla tühine, kui normist tulenev tehingu tegemise keeld pole õigusselge; 5) Riigikohus tõdes 28. oktoobri 2002. a otsuses ka seda, et põhiseadusele ei vasta olukord, kus pole selge, kas eluruum tuleb erastada, ja tegi ühtlasi kindlaks, et selline olukord takistab kodu loomist ja perekonnaelu korraldamist. Seega pidi põhiseadusevastane olema ka ORAS § 7 lg-st 3, § 18 lg-st 1 ja EES § 3 lg 5 p-st 4 tagantjärele välja loetav erastamiskeeld; 6) ÕVVTK 24. mai 1999. a otsus oli tegemise ajal õiguspärane ja seda saab muuta ainult kooskõlas HMS §-des 64–70 sätestatud piirangutega. Kaebuse esitajate usaldust tugevdas komisjoni otsuse peale esitatud kaebusest loobumine, erastamislepingute kehtetuks tunnistamiseks esitatud hagide ja kinnistamisavalduste peale esitatud vastuväidete rahuldamata jätmine ning kolmanda isiku kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmine. Kaebuse esitajate usaldust vara tagastamise avalduste rahuldamata jätmise otsuste kehtima jäämise vastu tuleb lugeda kaalukamaks kui kolmanda isiku õigust vara tagastamisele, sest aastaid hiljem erastamisõiguse mittetunnustamise tagajärjed oleksid kaebuse esitajatele väga rasked. Kaebuse esitajad on loobunud muude eluruumide soetamisest ajal, mil ehitustööde ja kinnisvarahinnad olid praegusest tunduvalt odavamad; 7) isegi kui erastamislepingud poleks kehtivad ja kaebuse esitajatel poleks omandiõigust korteritele tekkinud, oleks neil õiguspärane ootus, et erastamisavaldused vaadatakse läbi avalduste esitamise ajal kehtinud õiguse alusel. Pole alust arvata, et erastamisavalduste esitamise ajal kehtinud ORAS § 7 lg 3 oleks toonud kaasa Kaupmehe 10 tagastamise, arvestades muu hulgas, et M. Edenbergile võidi maksta ümberasumisel kompensatsiooni ja elamu oli koormatud laenuga. Pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist tekkinud uus õiguslik olustik, mis võimaldab vara tagastada ilma riikidevahelise kokkuleppeta, on kaebuse esitajate jaoks oluliselt ebasoodsam ja seda ei saa ilma seaduses sätestatud konkreetse rakendusregulatsioonita kohaldada. Samas oleks rakendusregulatsioon vastuolus õiguskindluse põhimõttega, sest seadusega oli kaebuse esitajatele antud lootus, et korterid erastatakse, kui riikidevahelist kokkulepet ümberasunute vara kohta ei sõlmita; 8) 1995. aastast väldanud, vahepeal vaibunud ja siis taas avatud kohtuvaidluse edasikestmine pole Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 punktile 1 vastav kohtumenetlus; 9) kui kolmandale isikule on õigusselgusetu seaduse tõttu tekkinud kahju, peab avalik võim leidma selle korvamiseks muu võimaluse, mitte aga võtma kaebuse esitajatelt õigusselguse tingimustes erastatud korterid. Korterite äravõtmine tekitab kaebuse esitajatele suuremat kahju kui kolmandale isikule korterite tagastamata jätmine. Kaupmehe 10 tagastamine oleks vastuolus ORAS § 2 lg-ga 2. 10. V. Hääl, I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman esitasid taotluse mõista K. E. A. Edenbergilt HKMS §-de 92 ja 95 alusel nende kasuks välja kantud kohtukulud. Riigikohtule esitatud arvete järgi on V. Hääle kantud kohtukulud 2832 kr, I. Jurno kantud kohtukulud 5664 kr, O. Ojamaa kantud kohtukulud 2832 kr ja R. Polmani kantud kohtukulud 2832 kr. Üldkogu seisukoht 11. Avaldaja palub teista Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a määruse haldusasjas nr 3-3-1-6-99 ja Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 1999. a otsuse haldusasjas nr II-3/148/99. Teistmisavaldus esitati Riigikohtule 12. detsembril 2006. Nimetatud kohtulahendite teistmise aluseks loeb avaldaja Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsust, millega ORAS § 7 lg 3 tunnistati 12. oktoobrist 2006 kehtetuks tingimusel, et ei ole jõustunud ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus. Avalduse kohaselt ilmnes teistmisavalduse aluseks olev asjaolu 12. oktoobril 2006, mil Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusest lähtuvalt tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. Ka Riigikohtu üldkogu asus 6. detsembri 2006. a otsuses seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 on kehtetu alates 12. oktoobrist 2006. Teistetavad kohtulahendid tuginesid peamiselt ORAS § 7 lg-le 3 ja nendega loodi õiguslik olustik, mis välistab K. E. A. Edenbergi võimaluse olla õigustatud subjekt omandireformi aluste seaduse alusel ja õigustatud isiku vara tagastamisel. 12. Tallinnas Kaupmehe 10 asuva maja korterite omanikud ning Tallinna Linnavalitsus on seadnud kahtluse alla nii teistmisavalduse lubatavuse kui ka selle, et Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsus saab sisu poolest olla teistmise aluseks. 13. Riigikohtu üldkogu esitab alljärgnevalt oma seisukoha selle kohta, kas TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisalus on kohaldatav halduskohtumenetluses (I), kas see teistmisalus on kohaldatav kohtulahendite suhtes, mis tehti enne nimetatud teistmisaluse sätestamist (II), milline võib olla põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsuste toime ajas (III), kas teistmisavaldus on esitatud tähtaegselt (IV), kas teistmisavalduse läbivaatamist takistab see, et ringkonnakohtu otsusega seadusevastaseks tunnistatud haldusaktid anti mitte ORAS § 7 lg 3, vaid Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse «Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta» punkti 5 alusel (V), kas 12. aprilli 2006. a otsus on ka sisuliselt, s.o enda olemusest lähtuvalt teistmise aluseks (VI). Otsuse VII osas võtab üldkogu seisukoha teistmisavalduses esitatud taotluse kohta ning lahendab menetluskulude küsimuse. Otsuse VIII osas käsitleb üldkogu seda, mida teha olukorras, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid Riigikogu pole kehtestanud kujunenud olukorra jaoks õiguslikku regulatsiooni. I 14. Menetlusosalised on kahtluse alla seadnud võimaluse kohaldada TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisalust halduskohtumenetluses, väites, et see pole kooskõlas HKMS §-s 5 sätestatud halduskohtumenetluse erisustega ning et halduskohtu otsus peab olema tagatiseks, et kohaldatud seadus on põhiseaduspärane (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 3). 15. HKMS § 75 lg 2 sätestab, et halduskohtumenetluses tehtud kohtulahendi teistmise alusteks on tsiviilkohtumenetluses sätestatud teistmise alused. TsMS § 702 lg 2 p 7 järgi on teistmise aluseks ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras selle õigustloova akti või selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine, millele tugines kohtulahend teistetavas tsiviilasjas. Seega on seadusandja selgelt lugenud TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisaluse kohaldatavaks ka halduskohtumenetluses. HKMS §-s 5 osundatud halduskohtumenetluse erisused ei tingi TsMS § 702 lg 2 p 7 kohaldamata jätmist halduskohtumenetluses. Millegagi pole võimalik õigustada seda, et eraõiguslikes suhetes saab põhiseadusevastaseks tunnistatud sättele tuginenud kohtuotsust teista, kuid avalik-õiguslikes suhetes on see võimatu. Üldkogu märgib, et üheski instantsikohtumenetluses, sh halduskohtumenetluses tehtud Riigikohtu otsus ei saa olla tagatiseks, et kohaldatud seadust peetakse põhiseaduspäraseks ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. Selliseks tagatiseks ei saa olla ka Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-6-99. II 16. Analüüsimist vajab ka küsimus, kas TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisalus on kohaldatav nende kohtulahendite suhtes, mis tehti enne selle seadustiku jõustumist, s.o enne 1. jaanuari 2006. Nimelt ei sätestanud varem kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik praegu kehtiva TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatuga analoogilist teistmisalust. Vastuses teistmisavaldusele ongi seatud kahtluse alla TsMS § 702 lg 2 p 7 kohaldamise põhiseaduspärasus nende kohtulahendite suhtes, mis on tehtud enne 1. jaanuari 2006, s.o enne kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku jõustumist. Nimetatud kahtlus on seostatud õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõttega (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 4). 17. Üldkogu arvates on Riigikohtu tsiviilkolleegium 27. märtsi 2007. a otsuses asjas nr 3-2-2-1-07 vaikimisi möönnud enne 1. jaanuari 2006 tehtud kohtulahendite teistmise võimalust TsMS § 702 lg 2 p 7 alusel. Käesoleva asja lahendamisel ei saa aga selle tõdemusega piirduda, sest menetlusosalised on esitanud vastupidise väite. Üldkogu seab TsMS § 702 lg 2 p 7 põhiseaduspärasuse uurimisel kaalukausile selle isiku huvi, kes kaotas õigushüve põhiseadusevastasele seadusele tugineva kohtuotsusega, ja selle isiku huvi, kes sai õigushüve nimetatud kohtuotsuse alusel, ning leiab, et põhiseadusevastaselt kannatanud isikute huvi kaalub üles teiste isikute usalduse kohtuotsuse kehtima jäämise suhtes. Õiguskindlust on määratud kaitsma HKMS § 76 lg-s 2 ja TsMS §-s 704 sätestatud teistmisavalduse esitamise tähtajad. Menetlusosalised pole esitanud ühtegi argumenti, millest nähtuks, et tähtaegade pikkus pole põhiseaduspärane. Nimetatud tähtaegade pikkuse põhiseaduspärasust pole ka üldkogu arvates käesolevas asjas põhjust kahtluse alla seada. Õiguskindlust, usalduse kaitset ja proportsionaalsust on võimalik kaaluda haldusasjas teistmisavalduse sisulisel läbivaatamisel, samuti uue haldusakti andmisel, mitte aga selle üle otsustamisel, kas teistmisavalduse esitamine on menetlusõiguslikult lubatav. III 18. Vastustes teistmisavaldusele (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 4 ja punkti 7 alapunkt 3) väidetakse, et Riigikohus on varasemates otsustes rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjades tehtud otsustel pole tagasiulatuvat jõudu (otsused asjades nr 3-4-1-5-00 (p 37), 3-4-1-10-00 (p 37), 3-4-1-8-02 (p 15)). 19. Riigikohtu üldkogu on seisukohal, et teistmisavalduse esitamise lubamatust ei saa põhjendada Riigikohtu üldkogu ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsustega, milles leiti, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsustel pole tagasiulatuvat toimet. Ajal, mil üldkogu ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tegid ülalnimetatud otsused, ei olnud sätestatud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsus on halduskohtumenetluses kohtulahendite teistmise aluseks. Kohtulahendite teistmise võimaluse andmisega halduskohtumenetluses on seadusandja selgelt rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsustel võib olla tagasiulatuv jõud. Kohtulahendi teistmine oleks mõeldamatu, kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsusel oleks vaid ex nunc toime. 20. Riigikohtu üldkogu on seisukohal, et TsMS § 702 lg 2 p-s 7 nimetatud teistmise aluse sätestamine ei tähenda kõigi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud kohtuotsuste automaatset tagasiulatuvat toimet. PSJKS § 58 lg 3 võimaldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses teha kohtuotsuse, millel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet. Samuti ei tähenda TsMS § 702 lg 2 p-s 7 nimetatud teistmise aluse sätestamine seda, et teistmisavalduse rahuldamise korral tuleb teistetavas asjas alati korraldada õigussuhete täielik restitutsioon. Kui halduse kandja annab pärast teistmisavalduse rahuldamist uue haldusakti usalduse kaitset ja muid asjaolusid arvestades, siis võib erineda, kuid alati ei pea uue haldusakti resolutsioon erinema vaidlustatud haldusakti resolutsioonist. Õigusvastase haldusakti tagajärgede kõrvaldamine ei pea ilmtingimata seisnema akti tagasitäitmises. Võimalik on ka kahju hüvitamine. IV 21. Vastustes teistmisavaldusele väidetakse, et avalduse esitamise tähtaeg on möödunud (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 2, punkti 7 alapunkt 1 ning punkti 8 alapunktid 2 ja 3). 22. TsMS § 704 lg 3 sätestab: «Teistmisavaldust ei või esitada, kui kohtulahendi jõustumisest, mille teistmist nõutakse, on möödunud viis aastat. Teistmisavaldust põhjusel, et pool ei olnud menetluses osalenud või esindatud või käesoleva seadustiku § 702 lõike 2 punktis 8 nimetatud juhul, ei või esitada, kui kohtulahendi jõustumisest on möödas kümme aastat.» Teistsugune regulatsioon on aga HKMS § 76 lg-s 2, mis sätestab: «Teistmisavalduse esitamisele ei kohaldata tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 704 lõikes 3 sätestatut. Teistmisavalduse võib tagastada läbi vaatamata, kui kohtulahendi tegemisest, mille teistmist taotletakse, on möödunud üle kümne aasta.» Seega kehtestab halduskohtumenetluse seadustik TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud alusel teistmisavalduse esitamiseks pikema tähtaja kui tsiviilkohtumenetluse seadustik. Teistetavad kohtulahendid on tehtud 1999. aastal. Järelikult on käesolevas asjas teistmisavaldus esitatud HKMS § 76 lg-s 2 sätestatud kümneaastase tähtaja kestel. 23. Vaidluse all on küsimus, kas teistmisavaldus on esitatud TsMS § 704 lg 1 esimese lausega sätestatud kahekuuse tähtaja kestel. TsMS § 704 lg 1 esimene lause sätestab: «Teistmisavalduse võib esitada kahe kuu jooksul teistmise aluse olemasolust teadasaamisest alates, kuid mitte enne lahendi jõustumist.» 24. Seonduvalt teistetava kohtuasjaga on Riigikohtu üldkogu teinud kolm otsust. 28. oktoobri 2002. a otsusega asjas nr 3-4-1-5-02 tunnistas üldkogu ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks, kuid jättis selle sätte kehtetuks tunnistamata. 12. aprillil 2006 tegi üldkogu asjas nr 3-3-1-63-05 osaotsuse, millega tunnistas ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. Üldkogu nägi ette, et otsus jõustub selles osas 12. oktoobril 2006. a tingimusel, et ei ole jõustunud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus. Üldkogu tegi 6. detsembril 2006. a asjas nr 3-3-1-63-05 teise otsuse, mille põhjendava osa punktis 4 üldkogu konstateeris, et kuna ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus ei ole jõustunud, siis on ORAS § 7 lg 3 Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusest tulenevalt kehtetu alates 12. oktoobrist 2006. 25. Avaldaja loeb teistmise aluseks just Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsust, millega ORAS § 7 lg 3 tunnistati kehtetuks 12. oktoobrist 2006. Teistmisavaldus esitati 12. detsembril 2006. Seega on teistmisavaldus esitatud TsMS § 704 lg-s 1 sätestatud kahekuuse tähtaja jooksul. Kuna teistmisavaldus on esitatud TsMS § 704 lg-s 1 sätestatud kahekuuse tähtaja sees, siis pole üldkogul vajadust analüüsida kõiki väiteid selle kohta, et nimetatud tähtaega on rikutud. Üldkogu märgib vaid seda, et TsMS § 702 lg 1 esimeses lauses sätestatud kahekuulist teistmisavalduse esitamise tähtaega ei saa arvutada 12. aprillist 2006 või üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse Riigi Teatajas avaldamisest, sest nimetatud otsusega andis Riigikohtu üldkogu seadusandjale 12. oktoobrini 2006 aega jõustada kohane regulatsioon. Üldkogu möönis 28. oktoobri 2002. a otsuse punktis 37, et seadusandjal on isegi võimalik jätta ümberasunutele kuulunud vara tagastamata. Üldkogu on seisukohal, et mõttetu olnuks esitada teistmisavaldust ja kanda sellega seotud kulusid 12. aprillist kuni 12. oktoobrini 2006 kestnud ebamäärases olukorras, s.o olukorras, kus polnud teada, missuguseks võib kujuneda õiguslik olustik pärast üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuses eeldatud seadusandja tegevust. Teistmisavalduse sai esitada päevast, mil ilmnesid 12. aprilli 2006. a otsuses märgitud tagajärjed, s.o 12. oktoobrist 2006, mil sai selgeks, et ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse. V 26. Vastuses teistmisavaldusele (vt käesoleva otsuse punkti 8 alapunkt 5) väidetakse, et vaidlustatud haldusaktid anti mitte ORAS § 7 lg 3, vaid Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse «Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta» punkti 5 alusel. 27. Haldusaktid, mis tunnistati teistetava ringkonnakohtu otsusega seadusevastaseks, olid tõepoolest antud ajal, kui ei kehtinud ORAS § 7 lg 3, vaid kehtis Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse «Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta» punkt 5. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et ORAS § 7 lg 3 ja Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse «Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta» punkti 5 vahel ei ole sisulist erinevust (vt 22. märtsi 1999. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-6-99). Ka Riigikohtu üldkogu on 28. oktoobri 2002. a ja 12. aprilli 2006. a otsustes lähtunud sellest, et Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse «Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta» punkti 5 ja ORAS § 7 lg 3 materiaalne sisu on ühesugune ja tegemist on vaid sõnastuslike erinevustega. 28. Riigikohtu halduskolleegium ja ringkonnakohus on teistmisavalduses märgitud otsustes juhindunud nii Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse «Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta» punktist 5 kui ka samasisulisest ORAS § 7 lg-st 3. Seega ei saa teistmisavalduse läbivaatamist takistada asjaolu, et teistetava ringkonnakohtu otsusega seadusevastaseks tunnistatud haldusaktid olid antud ajal, mil kehtis Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse «Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta» punkt 5, mitte aga ORAS § 7 lg 3. VI 29. Vastata tuleb küsimusele, kas üldkogu 12. aprilli 2006. a otsus on ka sisu poolest teistmise aluseks. Selle küsimuse lahendamiseks tuleb meenutada, mida tähendas ORAS § 7 lg 3 ning millistele seisukohtadele Riigikohtu üldkogu on ORAS § 7 lg 3 suhtes tehtud varasemates kohtuotsustes jõudnud. 30. ORAS § 7 lg 3 sätestas: «Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega.» ORAS § 7 lg 3 toimis koos ORAS §-ga 18, mille lg 1 sätestab: «Kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised. Nimetatud vara võib võõrandada riigile või kohalikule omavalitsusüksusele või õigustatud subjektide notariaalselt kinnitatud nõusolekul teistele isikutele. Kuni õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamiseni on vara praegustel valdajatel õigus seda rentida või muul viisil valdusse anda üksnes tähtaega määramata, välja arvatud, kui õigustatud subjektid on nõus tähtajalise suhtega. Tähtajatu üürilepingu suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse § 12.1 sätteid. Tähtajatud lepingud kuuluvad lõpetamisele kolmekuulise etteteatamisega.» Seega sätestas ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega keelu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu võib iseloomustada kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. 31. Riigikohtu üldkogu on seonduvalt ORAS § 7 lg-ga 3 teinud kolm otsust. 32. 28. oktoobri 2002. a otsuse resolutsiooniga tunnistas üldkogu ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes. Kohtuotsuse resolutsioonis nimetatud sätet kehtetuks ei tunnistatud, piirduti vaid sätte põhiseadusevastasuse tuvastamisega (vt ka üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse punkt 24). 28. oktoobri 2002. a otsuse motivatsiooni punkti 37 viimases lõigus asus üldkogu järgmisele seisukohale: «Üldkogu möönab, et ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse konstateering tähendab ebamäärase olukorra jätkumist. Seadusandja peab selle ületamiseks andma asjakohase õigusliku regulatsiooni. Kuni seadust ei viida kooskõlla õigusselguse põhimõttega, ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada seda vara.» Seega jättis üldkogu ORAS § 7 lg 3 ning nimetatud sättest ja § 18 lg-st 1 tuleneva moratooriumi kehtima, mistõttu endiselt ei saanud ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada, kompenseerida ega erastada. 33. Üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2 oli alljärgnev: «Tunnistada Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg 3 kehtetuks. Otsus jõustub selles osas 12. oktoobril 2006. a tingimusel, et ei ole jõustunud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus.» Otsuse motivatsiooni punktis 27 üldkogu rõhutas, et teistkordne ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse tuvastamisega piirdumine ilma sätet kehtetuks tunnistamata ei aita kaasa olukorra lahendamisele. Aastaid kestnud põhiseadusevastase olukorra lõpetamiseks tuleb ORAS § 7 lg 3 tunnistada kehtetuks. Sätte kehtetuks tunnistamine lõpetaks õigusselgusetuse nii ümberasunute kui ka neile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud majade üürnike jaoks. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tulemuseks oleks see, et Saksa riigiga 1941. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused, samuti ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete üürnike avaldused korterite ja maa erastamiseks tuleb läbi vaadata. Seega jättis üldkogu ka selle otsusega ORAS § 7 lg 3 kehtima. 34. Üldkogu 6. detsembri 2006. a motivatsiooni punktis 4 leidis üldkogu järgmist: «Kuna ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus ei ole jõustunud, siis on ORAS § 7 lg 3 Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusest tulenevalt kehtetu alates 12. oktoobrist 2006.» Sama otsuse punktis 5 jõudis üldkogu järeldusele: «Üldkogu on seisukohal, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras.» 35. Üldkogu on seisukohal, et ülalnimetatud kolmest Riigikohtu üldkogu otsusest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2. Seetõttu puudub käesolevas asjas teistmise alus. VII 36. Seega jääb teistmisavaldus rahuldamata. 37. V. Hääl, I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman esitasid taotluse mõista K. E. A. Edenbergilt HKMS §-de 92 ja 95 alusel nende kasuks välja kantud kohtukulud. Riigikohtule esitatud arvete järgi on V. Hääle kantud kohtukulud 2832 kr, I. Jurno kantud kohtukulud 5664 kr, O. Ojamaa kantud kohtukulud 2832 kr ja R. Polmani kantud kohtukulud 2832 kr. 38. Üldkogu on seisukohal, et teistmine toimub pärast korralise kohtumenetluse lõppemist ega ole korralise kohtumenetluse osa. Kuna korraline kohtumenetlus on lõppenud ja halduskohtumenetluse seadustik ei sätesta teistmismenetluse jaoks menetluskulude jaotuse eriregulatsiooni, siis tuleb teistmisavalduse esitaja suhtes kohaldada poole suhtes sätestatut. HKMS § 92 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. 39. Eeltoodust lähtuvalt tuleb menetluskuludena K. E. A. Edenbergilt välja mõista V. Hääle kasuks 2832 kr, I. Jurno kasuks 5664 kr, O. Ojamaa kasuks 2832 kr ja R. Polmani kasuks 2832 kr. VIII 40. Praeguseks ajaks on kujunenud olukord, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega, samuti regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist. 41. Üldkogu on seisukohal, et tagada tuleb põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Neid avaldusi tuleb hakata menetlema. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Üldkogu juhib tähelepanu sellele, et 31. jaanuari 2007. a otsuses asjas nr 3-4-1-14-06 leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et puudub mõistlik põhjus, miks Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seadus kohtleb erinevalt isikuid, kelle avaldus jäeti rahuldamata, võrreldes isikutega, kelle avaldust ei vaadatud läbi (punktid 29 ja 30). Selles kohtuotsuses täheldas kolleegium ebavõrdset kohtlemist välja kuulutamata jäetud seaduse sellise regulatsiooni puhul, mis nägi ette läbi vaatamata jäetud avalduste läbivaatamise, kuid ei kohustanud haldusorganit läbi vaatama neid avaldusi, mis olid jäetud ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata. 42. Üldkogu leiab, et läbi tuleb vaadata ka need avaldused, mille suhtes tehtud haldusotsustus on ORAS § 7 lg 3 alusel halduskohtu otsusega tunnistatud seadusevastaseks või tühistatud. Nimetatud kohtuotsused, ehkki formaalselt jõus olevad, ei saa takistada avalduste läbivaatamist, sest need tehti ORAS § 7 lg-s 3 sätestatud keeldu rikkuvate haldusaktide suhtes eesmärgiga tagada sellise olukorra säilimine, mis võimaldaks teha ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelisest lepingust tulenev haldusotsustus või lepingu sõlmimata jätmise korral seadusest tulenev haldusotsustus. 43. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena. 44. Üldkogu ei saa välistada, et mõni isik, oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. Sellise avalduse esitamisel tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul, s.o uurida, miks 12. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud. Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel tagastati läbivaatamatult. Ants KULL Tõnu ANTON Jüri ILVEST Peeter JEROFEJEV Henn JÕKS Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG Hannes KIRIS Lea KIVI Indrek KOOLMEISTER Lea LAARMAA Julia LAFFRANQUE Jaak LUIK Jüri PÕLD Harri SALMANN Tambet TAMPUU