Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-100-07 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. veebruari 2008. a kohtuotsus T. T. süüdistuses KarS § 320 lg 1 järgi — RT III, 2008, 9, 63

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-100-07 Otsuse kuupäev 14. veebruar 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe Kohtuasi Kriminaalasi T. T. süüdistuses KarS § 320 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 30. septembri 2007. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-5814 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T. T. kaitsja vandeadvokaat Ann Saar, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 23. jaanuar 2008, kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 30. septembri 2007. a kohtuotsus T. T. süüdistusasjas KarS § 320 lg 1 järgi muutmata. 2. Kassatsioon jätta rahuldamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Maakohtu 21. juuni 2007. a kohtuotsusega tunnistati T. T. süüdi KarS § 320 lg 1 järgi. Ta tunnistati süüdi selles, et ta andis 3. juulil 2006 Tartu Maakohtus kriminaalasja nr 1-06-167 S. S-i süüdistuses KarS § 424 järgi kohtuliku arutamise käigus tunnistajana ülekuulamisel teadvalt vale ütluse, et ta juhtis 3. aprillil 2005 kella 01.00 paiku Tartus, Riia tänaval sõiduautot Opel Omega Caravan reg nr XXX XXX, parkides selle Riia tn 179a asuvasse parklasse. T. T.le mõisteti karistuseks kuus kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata kolmeaastase katseajaga. 1.1. Maakohus leidis, et T. T. süü on tõendatud S. S-i kriminaalasjas koostatud menetlusdokumentidega, s.t süüdistusakti, kohtuistungi protokolli ja kohtuotsustega. T. T. andis tunnistajana ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta. Teda oli hoiatatud vastutusest KarS § 318 järgi ütluste andmisest aluseta keeldumise eest ja KarS § 320 järgi teadvalt vale ütluse andmise eest. Kriminaalasjas nr 1-06-167 tehtud maa- ja ringkonnakohtu otsustest nähtub kogumis, et kohtud hindasid T. T. 3. juulil 2006 Tartu Maakohtus tunnistajana ülekuulamisel antud ütlusi ebausaldusväärseks. Ütluste eesmärgiks oli vältida S. S-ile reaalse vangistuse mõistmist. T. T. ütlusi toetavad vaid S. S-i antud enda süüd eitavad ütlused, mis on veenvalt kummutatud kohtulikul uurimisel uuritud tõenditega, eelkõige tunnistajate L. S-i, A. L-i, A. M. ja J. P. ütluste ja S. S-il joobeseisundi tuvastamise protokolliga. 1.2. Ühtlasi tuvastas kohus, et T. T. andis valeütluse kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes, kuna ta kujutas endale ette, et tema poolt teadvalt vale ütluse andmine on hädavajalik tingimus eesmärgi saavutamiseks – välistada sõbra süüdimõistmine kuriteo toimepanemises. 2. T. T. kaitsja esitas apellatsiooni, milles palus maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega mõista T. T. õigeks. Apellatsiooni kohaselt on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8 tähenduses. Samuti märkis kaitsja, et T. T. karistamine vangistusega ei ole õigustatud, sest teda ei ole varem kriminaalkorras karistatud ja tal on töökoht. Seetõttu oli võimalik mõista T. T-le rahaline karistus. 3. Ringkonnakohus jättis apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Maakohus on ringkonnakohtu arvates veenvalt tuvastanud T. T. süü KarS § 320 lg 1 järgi ja mõistnud karistuse kooskõlas KarS §-ga 56. Kassatsioonimenetluse poolte seisukohad 4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. T. kaitsja vandeadvokaat Ann Saar, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja T. T. õigeksmõistmist või asja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Samuti vaidlustab kaitsja mõistetud karistuse selle mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja T. T. isikule. 4.1. Kassaator leiab, et kohtud on T. T. süüdimõistmisel ebaõigesti aluseks võtnud S. S-i kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse ja kohtuistungi protokollid. Maa- ja ringkonnakohus on märkinud, et S. S-i kriminaalasjas tunnistajana antud T. T. ütlused erinevad tunnistajate L. S-i, A. L-i, A. M. ja J. P. ütlustest. T. T. kriminaalasja arutamisel ei ole neid tunnistajaid välja kutsutud. Kaitseõiguse tagamiseks on süüdistataval õigus tunnistajaid küsitleda. S. S-i kriminaalasja arutamisel puudus T. T.l tunnistajana võimalus ise teisi tunnistajaid küsitleda oma menetlusliku staatuse tõttu. Samuti ei saanud ta kohtuotsust vaidlustada. Kohus võib otsuses tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Seega on kohtud T. T. asja arutamisel ja otsuse tegemisel rikkunud KrMS §-de 14, 15 lg 1 ja § 61 lg 1 nõudeid, rajades kohtuotsuse S. S-i kriminaalasjas kogutud tõenditele. Kaitsja peab kirjeldatud olukorda kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses. 4.2. T. T. kriminaalasjas koostatud süüdistusaktis ei ole märgitud ühegi tunnistaja nime, kelle kutsumist kohtuistungile prokuratuur taotleb. Sellest lähtuvalt puudusid T. T. kriminaalasja arutamisel tõendid, mis oleksid vastavalt KrMS § 15 lg-le 1 kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning protokollitud. Asja uuel arutamisel ei koosta prokuratuur uut süüdistusakti, seega ei ole võimalik enam täiendavaid tõendeid esitada. Seetõttu tuleb T. T. õigeks mõista süütõendite puudumise tõttu. 4.3. Kaitsja leiab veel, et T. T. karistamisel ei ole kohtud arvestanud piisavalt KarS §-s 56 sätestatut. Karistusseadustiku § 320 lg 1 sanktsioon näeb vangistuse kõrval ka rahalise karistuse kohaldamise võimaluse. Karistuse mõistmisel oleks tulnud igal juhul arvestada, et T. T-l on töökoht ja tal ei ole takistusi hakata tasuma rahalist karistust. 5. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et kassatsioon rahuldamisele ei kuulu. 5.1. Ebaõige on kassatori seisukoht S. S-i kriminaalasjas koostatud kohtuistungi protokolli ja süüdimõistva kohtuotsuse tõenditena arvestamise võimatuse kohta. Vastavalt KrMS § 63 lg-le 1 saab tõendiks olla mh kohtuistungi protokoll või muu dokument. Karistusseadustiku § 320 lg 1 kuriteokoosseisu tõendamisesemeks on valeütluse andmine isiku poolt, keda on eelnevalt hoiatatud sellise teo eest järgnevast vastutusest. Seega kohus ei saanud jätta arvestamata kohtuistungi protokollis kajastatut, mille kohaselt on T. T. andnud tunnistajana ütlusi ja kohtuotsuseid, millega on tema ütlustele antud kohtupoolne hinnang. T. T. kriminaalasja arutav kohus ei saa võtta teistmisfunktsiooni. Seega puudub vajadus kuulata üle teises kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajaid. 5.2. Samuti leiab prokurör, et maakohus on piisavalt põhjendanud T. T.le mõistetud karistust ja ringkonnakohus on õigustatult sellega nõustunud. Kolleegiumi seisukoht 6. Karistusseadustiku § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteokoosseisu objektiivne külg seisneb menetlustoimingule allutatud tunnistaja poolt teadvalt vale ütluse andmises. T. T-le on esitatud süüdistus ja ta on süüdi tunnistatud tunnistajana teadvalt vale ütluse andmises Tartu Maakohtu 3. juuli 2006 kohtuistungil S. S-i kriminaalasjas. Sellel kohtuistungil arutati süüdistust kuriteos KarS § 424 järgi, mille objektiivne koosseis seisneb aga mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud samasuguse teo eest. Seega ei saa S. S-i kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajad anda ütlusi T. T-le esitatud süüdistuses kirjeldatud süüteokoosseisu asjaolude kohta. S. S-i kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajad ei saa anda ütlusi ka T. T. kohtus ülekuulamise asjaolude kohta, sest tunnistajad L. S., A. L. ja A. M. kuulati S. S-i kriminaalasjas üle 17. aprillil 2006, samas kui J. P. ja T. T. kuulati üle alles 3. juulil 2006. Seejuures kuulati tunnistaja J. P. üle enne T. T. ilmumist kohtuistungile. Kõigi tunnistajate, sh T. T. ütlused on kirjas kohtuistungi protokollides. Üksnes nendes protokollides fikseeritud T. T. ütlused saavad olla uurimisesemeks käesolevas kriminaalasjas. Seetõttu ei ole põhjendatud kassaatori väide, et T. T. süüdistusasja arutamisel oleks tulnud uuesti üle kuulata kõik S. S-i kriminaalasjas kohtus ülekuulatud tunnistajad, kuna nimetatud kahe kriminaalasja tõendamisesemed on erinevad. 7. Ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina teises kriminaalasjas ei ole välistatud. Kriminaalmenetluse koodeksi kehtivuse ajal tehtud Riigikohtu üldkogu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-2-1-00 (RT III 2000, 16,169) ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-81-00 p-s 7.3 (RT III 2000, 20, 225) asuti seisukohale, et kohtuotsus kriminaalasjas, aga näiteks ka selle kohtuotsuse tegemisele eelnenud kohtuistungi protokoll, on käsitatavad «muu dokumendina» KrMK § 48 lg 2 mõttes. Nende dokumentidega saab põhimõtteliselt tuvastada üksnes mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt teadvalt vale ütluse andmist. Teadvalt vale ütluse andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks. Seega võib kohtuotsust ja kohtuistungi protokolli KarS § 320 järgi alustatud kriminaalmenetluses kasutada tõendina tuvastamaks süüdistatava ütluste erinevust tõenditest, millele kohus on tuginenud otsuse tegemisel. Kolleegium leiab, et need seisukohad kehtivad jätkuvalt ka pärast kriminaalmenetluse seadustiku jõustumist ja ühe kriminaalasja menetlusdokumente, sh süüdistusakti, kohtuotsust ja kohtuistungi protokolli võib kasutada teises kriminaalasjas tõendina – muu dokumendina – KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Sealjuures tuleb KarS § 320 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohtulikul arutamisel tuvastada, et isik oli tunnistaja kriminaalmenetluses, teda on vastutusest hoiatatud ja ta andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta. 8. Kohtud tuvastasid T. T. süüdistusasjas, et S. S-i kriminaalasjas oli T. T. tunnistajana hoiatatud võimalikust vastutusest KarS §-de 318 ja 320 järgi. T. T. andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta ja tema ütlused erinesid teistest kohtu poolt usaldusväärseteks tunnistatud tõenditest. Tuvastatud on ka teadvalt vale ütluse andmise aeg ja koht, milleks on kohtulik arutamine Tartu Maakohtus 3. juulil 2006. a. T. T. valetas teadlikult vaidlusaluste asjaolude suhtes, st ta ei eksinud ega unustanud vms. Seejuures tuginesid kohtud käesoleva otsuse p-s 1.1 märgitud kirjalikele tõenditele, mitte S. S-i süüdistusasja kohtuistungil antud tunnistajate ütlustele. 9. Karistusliigi ja määra valikut on maakohus piisavalt põhjendanud (vt maakohtu kohtuotsuse lk 6) leides, et T. T. suhtes puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Samas puudub tal sissetulek. Talle väärtegude eest 2003. aastal mõistetud rahatrahv 10 200 krooni on täies ulatuses tasumata. Seetõttu ei pea kohus õigeks karistada T. T. rahalise karistusega. Ringkonnakohus on nende põhjendustega nõustunud. Seega on T. T.le karistuse mõistmisel KarS § 56 nõudeid täidetud. 10. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et kohtud ei ole T. T. süüdistusasjas kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 30. septembri 2007. a kohtuotsuse T. T. süüdistusasjas KarS § 320 lg 1 järgi muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Ott JÄRVESAAR Lea KIVI Priit PIKAMÄE