Vabariigi President — Vabariigi Presidendi otsus nr. 647 — RT I, 1995, 92, 1605

Jätan välja kuulutamata Riigikogus 14. novembril 1995 vastu võetud «Kriminaalmenetluse koodeksi, kriminaalkoodeksi, apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku, raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse ning täitemenetluse seadustiku muutmise ja täiendamise seaduse». Seaduse 16. paragrahv, millega täiendati kriminaalkoodeksi 37. paragrahvi 3. lõikega, on vastuolus põhiseaduse 12. paragrahviga, Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti 14. artikliga, Euroopa Inimõiguste Konventsiooni 6. artikli punktiga 1 ning kriminaalkoodeksi 36. paragrahviga. Kriminaalkoodeksi 37. paragrahvi 3. lõige sätestab, et altkäemaksu võtjate, vahendajate ja andjatena esinenud kohtunike, kohtu-, prokuratuuri-, politsei-, tolli-, kaitseväe- ja piirivalvetöötajate suhtes seaduses kirjeldatud vastutust kergendavaid asjaolusid kohus ei arvesta. Põhiseaduse 12. paragrahv näeb ette, et kõik on seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Seega kaasneb kriminaalkoodeksi täiendamisega koodeksi 37. paragrahvi 3. lõikes loetletud ametiisikute diskrimineerimine muude asjaolude tõttu, mida põhiseadus ei luba. Ametiseisundist lähtuvalt on samuti kõik seaduse ees võrdsed. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning Euroopa Inimõiguste Konventsiooni osundatud artiklite järgi on igal inimesel õigus õiglasele kohtupidamisele, mis tähendab asja arutamist erapooletus kohtus ja kohtu poolt õiglase karistuse määramist vastavalt toimepandud kuriteo raskusele ning isiku süü suurusele. Kuna kriminaalkoodeksi täiendamisega on kohtule seadusega ette kirjutatud teatud ametiisikute suhtes süüd kergendavate asjaolude arvestamise keeld, siis ei saa kohtu poolt määratud karistus olla õiglane. Kriminaalkoodeksi 36. paragrahv sätestab karistuse mõistmise üldsätted, mille kohaselt karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Sellele nõudele peavad vastama koodeksi kõik teised normid. Koodeksi 37. paragrahvi täiendus teeb sellest põhjendamatult erandi. Seaduse 2. paragrahv, millega muudeti kriminaalmenetluse koodeksi 351. paragrahvi, on vastuolus Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti 9. artikli punktiga 4. Nimetatud pakti viidatud artikkel sätestab, et igaühel, kellelt on võetud vabadus aresti või vahi all pidamise teel, on õigus tema asja arutamisele kohtus, et see kohus võiks viivitamatult teha otsuse tema kinnipidamise seaduslikkuse suhtes ja anda korraldusi tema vabastamiseks, kui kinnipidamine on ebaseaduslik. Vastuvõetud seadus ei võimalda enam vahi all oleval isikul osaleda kohtuniku juures tema vahi all viibimise tähtaja pikendamise arutamisel. Peale selle ei ole kriminaalkoodeksi 37. paragrahvi 3. lõikes avatud «kohtu-, prokuratuuri-, politsei-, tolli-, kaitseväe- ja piirivalvetöötajate» mõiste, mis annab nimetatud isikute määratlemisel laia tõlgendamise võimaluse. Eelneva põhjal pean vajalikuks seadust Riigikogus uuesti arutada ja otsustada ning viia see kooskõlla põhiseaduse, rahvusvaheliste õigusaktidega ja kriminaalkoodeksi kehtivate sätetega. Alus: Eesti Vabariigi põhiseaduse § 107. LENNART MERI