Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium — 3-4-1-4-96 Riigikohtu halduskolleegiumi 11. novembri 1996. a. taotluse, tunnistada kehtetuks Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 «Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1993. a. määruse nr. 408 täiendamine ja viina sisseveo ning hulgi- ja jaemüügi korralduses tehtavad muudatused» punkt 2 ja lisa nende vastuolu tõttu põhiseaduse §-ga 87 p. 6, läbivaatamine — RT I, 1997, 4, 29

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. detsembril 1996. a. 3-4-1-4-96 Riigikohtu halduskolleegiumi 11. novembri 1996. a. taotluse, tunnistada kehtetuks Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 «Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1993. a. määruse nr. 408 täiendamine ja viina sisseveo ning hulgi- ja jaemüügi korralduses tehtavad muudatused» punkt 2 ja lisa nende vastuolu tõttu põhiseaduse §-ga 87 p. 6, läbivaatamine Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, koosseisus eesistuja Rait Maruste, liikmed Tõnu Anton, Lea Kalm, Jaano Odar ja Jüri Põld, vaatas 6. detsembri 1996. a. istungil õiguskantsler Eerik-Juhan Truuvälja ning kolleegiumi sekretär Piret Lehemetsa juuresolekul läbi Riigikohtu halduskolleegiumi taotluse 11. novembrist 1996. a. Justiitsminister ja Vabariigi Valitsuse esindaja istungil ei osalenud. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatud materjalidest nähtub, et Riigikohtu halduskolleegiumi 11. oktoobri 1996. a. määrusega haldusõiguserikkumise asjas nr. 3-3-1-30-96 jäeti kohaldamata Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 «Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1993. a. määruse nr. 408 täiendamine ja viina sisseveo ning hulgi- ja jaemüügi korralduses tehtavad muudatused» punkt 2 ja lisa nende vastuolu tõttu põhiseaduse §-ga 87 p. 6. Riigikohtu halduskolleegium esitas 13. novembril 1996. a. põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 5 kohaselt taotluse, millega käivitus järelevalvemenetlus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis. Halduskolleegiumi taotlusest ja lisatud materjalidest nähtub, et I. Kutsarevat ja S. Kutsarevi karistati haldusõiguserikkumiste seadustiku (HÕS) § 1374 lg. 1 p. 2 järgi Eestisse sissevedamiseks mittelubatud viina «Magic Crystal» ning piirituse «Royal American Spirits» ja piirituse toidukompositsiooni «Troopilised viljad» hoidmise eest. Karistuse määramise põhjuseks loeti Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1993. a. määruse nr. 408 rikkumist. Selle määruse punktiga 2 peatati alates 15. jaanuarist 1995. a. ajutiselt, kuni vastavate andmete andmepanka kandmiseni, valge viina sissevedamiseks antud tegevuslitsentside kehtivus, välja arvatud sama määruse lisas loetletud viinad. Faktiliselt keelati sellega määruse lisas nimetamata viinade kaubanduslikes kogustes Eestisse sissevedu. Keelatud viinade hulgas oli selle määruse kohaselt ka viin «Magic Crystal». Halduskolleegium leidis, et Eestisse sissevedamiseks mittelubatud viina hoidmise eest karistamine eeldab, et oleks seadus või seaduse alusel antud halduse üldakt, mis keelab mingi viina Eestisse sisseveo. Halduskolleegium osundas, et põhiseaduse § 87 p. 6 sätestab, et Vabariigi Valitsus annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi. Samasisuline oli ka 10. oktoobril 1992. a. vastu võetud Vabariigi Valitsuse seaduse § 5 esimene lause, mis kehtis Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 andmise ajal. Need sätted eeldasid, et Vabariigi Valitsus saab määruse anda vaid siis, kui seaduses on vastavasisuline delegatsiooninorm. Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 preambulas märgitakse, et see määrus tugineb tarbijakaitseseadusele, täpsustamata seaduse sätet, mis volitab valitsust määrust andma. 15. detsembril 1993. a. vastu võetud tarbijakaitseseaduses polnud 28. detsembril 1994. a. halduskolleegiumi arvates ühtegi sätet, mis volitanuks Vabariigi Valitsust andma sellesisulist määrust. 26. juunil 1996. a. võeti vastu «Vabariigi Valitsuse seaduse ja selle rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seadus». Selle seaduse §-ga 30 muudeti tarbijakaitseseaduse paragrahvi 11. Tarbijakaitseseaduse § 11 lg. 3 esimene lause sätestab: «Käesoleva seadusega sätestatud tarbija õiguste tagamiseks kehtestab Vabariigi Valitsus kaupluse töö üldeeskirjad, toitlustamise üldeeskirjad, toiduainete ja muude toodete märgistamise eeskirjad, alkoholi, tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, tootmise ja müügi eeskirjad, tervisekaitse eeskirjad toiduainete valmistamisel, säilitamisel, vedamisel ja müümisel, samuti seaduses sätestatud juhtudel muud eeskirjad tarbija õiguste tagamiseks.». Vabariigi Valitsuse seaduse ja selle rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seadus jõustus 26. juulil 1996. a. ega omanud tagasiulatuvat jõudu. Selle seaduse §-ga 30 ei sätestatud, et tarbijakaitseseaduse § 11 lg. 3 sanktsioneerib tagasiulatuvalt varem antud Vabariigi Valitsuse määrusi. Halduskolleegium leidis, et demokraatlikus õigusriigis ei saa seadusandja tagasiulatuvalt sanktsioneerida halduse üldakte, mis piiravad isikute õigusi ja vabadusi ja mille täitmist tagatakse karistustega. Tarbijakaitseseaduse § 11 lg. 3, 26. juuni 1996. a. redaktsioonis, annab Vabariigi Valitsusele õigusliku aluse anda alkoholi Eestisse sissevedamist reguleerivaid määrusi üksnes pärast seaduse selle redaktsiooni jõustumist. Seega ei legaliseeritud Vabariigi Valitsuse seaduse ja selle rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seadusega Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 punkti 2 ja lisa põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. Halduskolleegium leidis samuti, et ka tolliseaduse § 21 lg. 3 ja HÕS § 2 lg. 1 ei saa antud juhul olla delegatsiooninormiks põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. Halduskolleegium osundas samuti, et HÕS § 2 lg. 1 sisalduv norm, mille kohaselt «Eeskirjad, mille rikkumise eest on käesoleva seadustikuga ette nähtud haldusvastutus, kehtestatakse seadusega, Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega või Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras». See norm ei ole aga halduskolleegiumi arvates delegatsiooninormiks põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes, sest demokraatlikus õigusriigis ei saa delegatsiooninorm olla üldist laadi. Halduskolleegium leidis, et sellise delegatsiooninormi lubatavuse tunnustamine tähendaks võimaluse möönmist, et Riigikogu võib üheainsa delegatsiooninormiga praktiliselt loobuda talle kohustusliku legislatiivfunktsiooni teostamisest Vabariigi Valitsuse või ministri kasuks. Tulenevalt põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõttest, ei saa HÕS § 2 lg. 1 olla delegatsiooninormiks põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. See norm on käsitatav nn. abistava normina, mis suunab normi rakendajat otsima seadusest, Vabariigi Valitsuse määrusest või subdelegatsiooni alusel antud ministri määrusest eeskirju, mille rikkumise eest HÕS kehtestab vastutuse. Seega on Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 punkt 2 ja määruse lisa antud pädevust ületades. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, ära kuulanud õiguskantsleri sõnavõtu, kes toetas halduskolleegiumi taotlust, ning tutvunud esitatud materjalidega, leidis: Riigikohtu halduskolleegiumi poolt 11. novembri 1996. a. haldusasjas nr. 3-3-1-30-96 tehtud taotluse põhistus on kokkulangev haldusasjas nr. 3-3-1-29-96 esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse põhistusega. Viimase suhtes võttis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium seisukoha 20. detsembri 1996. a. otsuses nr. 3-4-1-3-96. Kolleegium ei pea vajalikuks selles otsuses esitatud motiive korrata. Seega leiab põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määrus nr. 408 punkt 2 ja lisa on vastuolus põhiseaduse §-ga 3 lg. 1, 4 ja 87 p. 6 ning juba eelmärgitud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusega kehtetuks tunnistatud. Eeltoodu alusel ning juhindudes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 19 lg. 1 p. 2, kolleegium otsustas: Lugeda Riigikohtu halduskolleegiumi 11. novembri 1996. a. taotlus haldusasjas nr. 3-3-1-30-96 rahuldatuks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. detsembri otsusega nr. 3-4-1-3-96. Otsus jõustub kuulutamisel, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees Rait MARUSTE