Põletusseadmetest välisõhku väljutatavate saasteainete heidete mõõtmise ja arvutusliku määramise meetodid

Määrus reguleerib põletusseadmetest välisõhku väljutatud vääveldioksiidi (SO2), lämmastikoksiidide (NO2 + NO), süsinikoksiidi (CO) ja lenduvate orgaaniliste ühendite (CnHm), osakeste ning raskmetallide heitkoguste määramist.

(1) Saasteaine heitkogus määratakse otsese mõõtmise alusel või arvutuslikult.

(2) Põletusseadmetel, mille summaarne soojussisendile vastav nimisoojusvõimsus on vähemalt 50 MWth, määratakse saasteainete eriheited ainult otsese mõõtmise alusel. Lenduvate orgaaniliste ühendite ja raskmetallide eriheited ning vedelkütuse kasutamisel väljutatava vääveldioksiidi eriheite võib määrata ka arvutuslikult.

(3) Eriheidete arvutamise alusena aktsepteeritakse mõõtmisi, mis on tehtud põletusseadme nominaalkoormusele lähedastel režiimidel, vähemalt 80% nominaalkoormusest.

Otsese mõõtmisega määratakse saasteaine heitkogus järgmiselt

1) koostatakse käesoleva määruse lisale 1 vastav kasutatud kütuseliikide koondtabel;

2) kütusekulu B arvutatakse ümber massiühikutest (t) soojusühikutesse (GJ), kasutades käesoleva määruse lisas 9 esitatud energiaühikute teisendustegureid ja vastava kütuseliigi alumist kütteväärtust Qr i, kasutades järgmist valemit

B1 = B × Qr i, GJ, kus

B – kütusekulu vaadeldaval perioodil, t;

Qr i – kütuse alumine kütteväärtus, MJ/kg;

3) mõõdetakse saasteainete sisaldust põletusseadmetest väljuvates suitsugaasides;

4) mõõtja koostab mõõtmise protokolli ja mõõtmistulemuste aruande käesoleva määruse lisa 2 kohaselt ja mõõtmiste tellija säilitab neid vähemalt viis aastat;

5) iga kasutatud kütuseliigi kohta saadud mõõtmistulemuste alusel arvutatakse i-nda saasteaine eriheide qi, kasutades järgmist valemit

qi = ci [Vg + (α–1) × V] / Qr i ≈ ci × α × 0,25 × k, g/GJ (raskmetallid mg/GJ), kus

ci – i-nda saasteaine sisaldus kuivades suitsugaasides, mg/Nm3 (teisendustegurid on käesoleva määruse lisas 10) – raskmetallid µg/Nm3;

Vg – 1 kg kütuse põlemisel tekkivate kuivade suitsugaaside maht, Nm3/kg;

V – 1 kg kütuse põlemiseks vajalik teoreetiline õhukogus, Nm3/kg;

α – liigõhutegur α = CO2 max / CO2 ≈ 20,9 / (20,9 – O2);

Qr i – kütuse alumine kütteväärtus, MJ/kg;

0,25 – kütuse kuivaine stöhhiomeetrilisel põlemisel tekkiv ligikaudne kogus kuivi suitsugaase energiaühiku kohta, Nm3/MJ;

k – kütuse niiskusest tulenev parandustegur, mis on esitatud käesoleva määruse lisas 11;

6) iga kasutatud kütuseliigi kohta arvutatakse i-nda saasteaine heide Mi, kasutades järgmist valemit

Mi = 10–6 × B1 × qi, t (raskmetallid kg), kus

B1 – kütusekulu vaadeldaval perioodil, GJ;

qi – i-nda saasteaine eriheide, g/GJ; (raskmetallid mg/GJ).

(1) Kui saasteaine heitkogust ei määrata otsese mõõtmisega, määratakse saasteaine heide järgmiselt

1) koostatakse käesoleva määruse lisale 1 vastav kasutatud kütuseliikide koondtabel;

2) kütusekulu B arvutatakse ümber massiühikutest (t) soojusühikutesse (GJ), kasutades lisas 9 esitatud energiaühikute teisendustegureid ja kasutatava kütuseliigi alumist kütteväärtust Qr i järgmiselt

B1 = B × Qr i, GJ, kus

B – kütusekulu vaadeldaval perioodil, t;

Qr i – kütuse alumine kütteväärtus, MJ/kg;

3) leitakse i-nda saasteaine eriheite qi väärtus käesoleva määruse lisast 3–8;

4) arvutatakse kütusekulu B1 ja eriheite qi alusel saasteaine heide Mi, vääveldioksiid välja arvatud, kasutades järgmist valemit

Mi = 10–6 × B1 × qi, t (raskmetallid kg), kus

B1 – kütusekulu vaadeldaval perioodil, GJ;

qi – i-nda saasteaine eriheide, g/GJ; (raskmetallid mg/GJ).

(2) Tahke ja vedelkütuse kasutamise korral arvutatakse vääveldioksiidi heide kütuse väävlisisaldusest lähtudes, kasutades järgmist valemit

MSO2 = 0,02 × B × Sr × (1–η), t, kus

B – kütusekulu vaadeldaval perioodil, t;

Sr – väävlisisaldus kütuse tarbimisaines, massiprotsent;

η – väävliärastusseadmest väljutatava või põlemisseadmes kütuse tuhaga seotava väävli suhteline hulk, mida arvestatakse ainult põlevkivi korral.

(3) Saasteaine hetkeline heitkogus arvutatakse järgmiselt

1) leitakse saasteaine eriheide qi käesoleva määruse lisast 3–8;

2) arvutatakse heiteallikast väljutatava i-nda saasteaine hetkeline heitkogus Mpi, lähtudes põletusseadme nimisoojusvõimsusest, kasutades järgmist valemit

Mpi = 10–3 × P × qi, g/s, (raskmetallide korral mg/s), kus

P – põletusseadme nimisoojusvõimsus sisseantava kütusekoguse põhjal, MWth;

qi – i-nda saasteaine eriheide, g/GJ (raskmetallide korral mg/GJ).

(4) Ühte ja samasse korstnasse suunatud töötavate katelde korral saadakse kogu heiteallika hetkeline heitkogus, summeerides katelde vastavad väärtused.

(5) Vääveldioksiidi hetkeline heitkogus MpSO2 tahke kütuse ja vedelkütuse põletamisel arvutatakse kütuse väävlisisaldusest lähtudes, kasutades järgmist valemit

MpSO2 = 20 × P × Sr × (1–η) / Qr i, g/s, kus

P – põletusseadme nimisoojusvõimsus sisseantava kütusekoguse põhjal, MWth;

Sr – väävlisisaldus kütuse tarbimisaines, massiprotsent;

η – väävliärastusseadmest väljutatava või põlemisseadmes kütuse tuhaga seotava väävli suhteline hulk;

Qr i – kütuse alumine kütteväärtus, MJ/kg.

Määrus jõustub 2017. aasta 1. jaanuaril.