Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-89-07 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 2007. a kohtumäärus K. S. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4 ja KarS § 356 lg 1 järgi — RT III, 2008, 3, 24

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-89-07 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 28. detsember 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe Kohtuasi Kriminaalasi K. S. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4 ja KarS § 356 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 25. septembri 2007. a määrus kriminaalasjas nr 1-06-13945 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ene Timmi, määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev 28. november 2007, kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. septembri 2007. a määrus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. 2. Määruskaebus rahuldada. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Maakohtu 4. aprilli 2007. aasta otsusega tunnistati K. S. süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 ja KarS § 356 lg 1 järgi ning teda karistati vangistusega vastavalt kaheksaks ja kuueks kuuks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõistis kohus K. S. liitkaristuseks üheaastase vangistuse, mis jäeti KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Kohus mõistis kannatanute tsiviilhagide aluselt K. S. Eesti Vabariigi kasuks välja 115 320 krooni ja R. E. kasuks 80 000 krooni. 1.1. Karistusseadustiku § 199 lg 2 p 4 järgi tunnistati K. S. süüdi selles, et tema ajavahemikus detsember 2004 kuni märts 2005 võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil langetas ebaseaduslikult Tartu maakonnas XXXXX vallas asuvalt R. E. kuuluvalt XXXXX-XXXXXXXXXXX kinnistult 200 tihumeetrit kasvavat metsa, mille ta seejärel varastas. Varastatud metsamaterjali väärtus oli 80 000 krooni. Puitmaterjali metsast äraviimisel kasutas K. S. M. S., kellele ta lõi pettekujutluse selle kohta, et töö on tellinud metsa omanik. K. S. pani nimetatud kuriteo toime isikuna, kes on ka varem varguse toime pannud. 1.2. Karistusseadustiku § 356 lg 1 järgi tunnistati K. S. süüdi selles, et ta ajavahemikus detsember 2004 kuni märts 2005 tegi Tartu maakonnas XXXXX vallas asuvalt R. E. kuuluval XXXXX-XXXXXXXXXXX kinnistul (eraldustel 14 ja 19) ebaseadusliku raie, rikkudes 9. jaanuaril 1999 jõustunud metsaseaduse § 20 lg-st 1 ja § 17 lg-st 2 tulenevaid nõudeid. Lähtudes Vabariigi Valitsuse 8. juuni 1999. a määrusega nr 186 kehtestatud metsaõigusnormide rikkumisega keskkonnale tekitatud kahju arvestamise määradest, tekitas K. S. ebaseadusliku raiega keskkonnale olulise kahju summas 115 320 krooni. Nimelt viis K. S. eraldusel 14 0,7 ha suurusel alal metsa rinnaspindala nõutavast 10,2 m2/ha võrra väiksemaks, mille tagajärjel tekkis keskkonnakahju 42 840 krooni, ja eraldusel 19 0,8 ha suurusel alal 15,1 m2/ha võrra väiksemaks, mille tagajärjel tekkis keskkonnakahju 72 480 krooni. 2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. S. kaitsja vandeadvokaat Marina Valge, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Muu hulgas märkis apellant, et maakohus oleks pidanud K. S. süüksarvatava keskkonnakahju suuruse üle kontrollima lähtudes 1. jaanuaril 2007 jõustunud metsaseadusest. 3. Tartu Ringkonnakohtu 25. septembri 2007. a määrusega tühistati Tartu Maakohtu otsus täies ulatuses ja kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks. Kaitsja apellatsiooni ringkonnakohus rahuldas. 3.1. Ringkonnakohus asus seisukohale, et maakohus on jätnud kontrollimata tegeliku keskkonnakahju suuruse lähtuvalt 1. jaanuaril 2007 jõustunud metsaseadusest, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Nimelt võib ümberarvestuste korral muutuda tekitatud keskkonnakahju suurus ja kui see kergendab süüdistatava olukorda, siis tuleb uut metsaseadust kohaldada tagasiulatuvalt. 3.2. Ringkonnakohus leidis, et ta ei saa enesele võtta ebamäärast rolli süüdistuse seisukohalt olulise asjaolu ehk keskkonnakahju arvestuse osas. Kriminaalmenetluse seadustiku § 14 sätestab kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte ning olukord, kus ringkonnakohus peaks ise aktiivselt rakenduma süüdistuse sisustamiseks töösse ning tõendite otsingule, ei sobi kokku eelnimetatud kriminaalmenetluse primaarse printsiibiga. 3.3. Ringkonnakohus, leides, et prokuröri esitatud tõendid süüdimõistmiseks ja maakohtu otsuse jõustamiseks on puudulikud, ei pidanud võimalikuks omal initsiatiivil tõendeid juurde koguda. Samas on keskkonnakahju täpne suurus oluline ka süüdistatava kaitseõiguse tagamisel. Kohtumenetluse poolte passiivsuse juures ei saa apellatsioonikohtu ülesanne võistlevas protsessis olla oluliste tõendite kogumine, spetsialistide kohtusse kutsumine vms. Kui kohus asuks omal initsiatiivil tõendeid koguma, siis tähendaks see võistleva protsessi põhimõttest taganemist. Menetlusosaliste põhjendused 4. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse ringkonnaprokurör Ene Timmi, kes taotleb kohtumääruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Prokuröri põhiseisukohad on järgmised. 4.1. Ringkonnakohtu määruses ei ole põhjendatud, milles konkreetselt seisneb maakohtu poolne kriminaalmenetluse oluline rikkumine tegeliku keskkonnakahju tuvastamisel ning mille vastu on maakohus eksinud, tuvastades kahju suuruse teo toimepanemise ajal kehtinud metsaseaduse ja Vabariigi Valitsuse määruse sätete alusel. Apellatsioonis ei olnud esitatud põhjendusi, mis võinuksid tingida kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks esimese astme kohtule. 4.2. Samuti ei nõustu prokurör ringkonnakohtu poolt maakohtule tehtud etteheitega 1. jaanuaril 2007 kehtima hakanud metsaseaduses sätestatud kahju arvestamise määrade tähelepanuta jätmise osas. Nimelt on nii K. S. süüksarvatud teo toimepanemise ajal kehtinud metsaseaduse alusel Vabariigi Valitsuse 8. juuni 1999. a määrusega nr 186 kehtestatud «Metsaõigusnormide rikkumisega keskkonnale tekitatud kahju arvestamise määrad» lisa 1 tabelis 2 ja 1. jaanuaril 2007 jõustunud metsaseaduse lisas 3 kehtestatud kahju arvestamise määrad identsed. Seega ei ole seadus muutunud ning ei saa rääkida ka vajadusest kontrollida KarS § 5 lõikest 2 tulenevat võimalikku leevendavat mõju. 4.3. Ühtlasi leiab prokurör, et ringkonnakohus on rikkunud KrMS §-s 14 sätestatud kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtet ja see rikkumine on käsitletav kriminaalmenetluse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Apellatsioonikohus ei ole võtnud arvesse, et kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus ei ole süüdistatav ega tema kaitsja vaidlustanud keskkonnakahju suurust ega selle arvestamise aluseid. Kriminaalmenetluse seadustiku § 321 lõike 6 kohaselt võib apellant tugineda esimese astme kohtus uurimata jäetud tõenditele ainult siis, kui ta nende esimeses astmes esitamata jätmist põhjendab. Antud juhul ei ole apellant aga millegagi põhjendanud, miks ta esimese astme kohtus keskkonnakahju suurust ja selle arvestamise aluseid vaidlustanud ei ole. Kaitsja on esitanud üksnes paljasõnalise väite, et seoses uue metsaseaduse jõustumisega võib keskkonnakahju suurus olla muutunud. Ringkonnakohus on oma otsuses märkinud, et tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Seega oli maakohus olukorras, kus kumbki pool ei vaidlustanud keskkonnakahju suurust ega taotlenud ümberarvestuste tegemist, ja sellest tulenevalt ei saanud maakohus ka otsustada, kas ei esine süüdistatava olukorda kergendavaid asjaolusid. Olukorras, kus ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole otsuse langetamisel kõiki asjaolusid arvesse võtnud, pidanuks ta KrMS § 340 lg-st 1 tulenevalt ise uue otsuse tegema. Kolleegiumi seisukoht 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada selle põhistamatuse, s.o KrMS § 339 lg 1 p-s 7 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kolleegium põhistab oma seisukohta järgmiselt. 6. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et seoses K. S. KarS § 356 lg 1 järgi esitatud süüdistusega tuleb teha kindlaks, milline on toimepandud raiele vastava keskkonnakahju suurus lähtudes 1. jaanuaril 2007 jõustunud metsaseadusest ja selle alusel antud õigusaktidest. 6.1. Karistusseadustiku § 356 lg 1 sätestab vastutuse puude või põõsaste ebaseadusliku raie eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju keskkonnale. Oluline kahju keskkonnale KarS § 356 lg 1 mõttes on blanketne koosseisutunnus, mille sisustamisel tuleb lähtuda väljapoole karistusseadust jäävatest normidest, mis reguleerivad ebaseadusliku raie tagajärjel keskkonnale tekitatud kahju arvestamise aluseid ja määrasid. Olulise kahjuga KarS § 356 lg 1 tähenduses on tegemist siis, kui konkreetse raie tagajärgede hindamisel – lähtudes keskkonnakahju arvestamist reguleerivast normistikust – ilmneb, et kahju suurus vastab karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 8 p-s 1 ette nähtud summale. Seega on sätted, millest sõltub hinnang ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju suurusele, käsitatavad KarS § 356 lg 1 blanketti sisustavate normidena. Riigikohtu kriminaalkolleegium meenutab, et olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja «täisväärtuslik» osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted. Nende hulgas ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (KarS § 5 lg 2). (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-21-06 – RT III 2006, 20, 182, p 10.4.) Kui pärast ebaseadusliku raie toimepanemist, kuid enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist muudetakse ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju arvestamist reguleerivaid õigusakte, saab isiku KarS § 356 lg 1 järgi süüdi tunnistada üksnes tingimusel, et ka uue õiguse järgi tekitab samasugune metsaraie keskkonnale kahju ja kehtiva õiguse järgi arvestatav kahjusumma vastab KarSRS § 8 p-st 1 tulenevale määrale. 6.2. K. S. KarS § 356 lg 1 järgi esitatud süüdistuses on talle inkrimineeritava keskkonnakahju arvestamisel lähtutud 9. jaanuarist 1999 31. detsembrini 2006 kehtinud metsaseaduse § 56 lg 2 alusel antud Vabariigi Valitsuse 8. juuni 1999. a määrusest nr 186 «Metsaõigusnormide rikkumisega keskkonnale tekitatud kahju arvestamise määrade kinnitamine» ja sama seaduse § 17 lg 3 alusel kehtestatud keskkonnaministri 1. aprilli 1999. a määrusest nr 39 «Harvendusraie tegemisel metsa rinnaspindala ja täiuse lubatud alammäärade kinnitamine». 1. jaanuarist 2007, mil jõustus uus metsaseadus (RT I 2006, 30, 232), kaotasid kõik eelnimetatud aktid tulenevalt uue metsaseaduse §-st 73 ja haldusmenetluse seaduse § 93 lg-st 1 kehtivuse. Seega tekkis KarS § 5 lg 2 kohaselt ka vajadus kontrollida, kas ja kui, siis millises ulatuses tekitaks K. S. süüksarvatav raie keskkonnale kahju alates 1. jaanuarist 2007 kehtiva õiguse järgi. 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et see, kas pärast teo toimepanemist jõustunud seadusel on teo karistatavust välistav või muul viisil isiku olukorda leevendav toime KarS § 5 lg 2 tähenduses, on õiguslik küsimus, mida on ringkonnakohus õigustatud ja kohustatud lahendama ka omal algatusel. Selleks, et teha kindlaks, milline oleks enne 1. jaanuarit 2007 toime pandud metsaraiele vastav keskkonnakahju kehtiva õiguse järgi, on uute tõendite kogumine vajalik vaid siis, kui kahju arvestamise uus metoodika nõuab selliseid lähteandmeid, mille kohta pole senises menetluses tõendeid kogutud. 7.1. Käesolevas asjas tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saatis kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks ainuüksi seetõttu, et maakohus jättis kontrollimata, kui suur oleks K. S. KarS § 356 lg 1 järgi süüksarvatud ebaseadusliku raie tagajärjel tekkinud koosseisuline keskkonnakahju 1. jaanuaril 2007 jõustunud metsaseaduse alusel. Kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist põhjendas apellatsioonikohus asjaoluga, et tulenevalt kriminaalkohtumenetluse võistlevuse põhimõttest (KrMS § 14), ei saa ringkonnakohus omal initsiatiivil koguda uusi tõendeid, mis on vajalikud K. S. süüksarvatava ebaseadusliku raie tagajärjel tekkinud keskkonnakahju arvestamiseks alates 1. jaanuarist 2007 kehtiva metsaseaduse järgi. Seejuures jättis ringkonnakohus aga märkimata, millised on konkreetselt need maakohtu poolt tuvastamata jäetud kahju arvestamiseks tarvilikud faktilised asjaolud, mille kindlakstegemiseks oleks vaja täiendavaid tõendeid koguda. 7.2. K. S. süüdistatakse KarS § 356 lg 1 järgi keskkonnale kahju tekitamises seeläbi, et ta viis metsaraiega XXXXX-XXXXXXXXXXX kinnistu eraldustel 14 ja 19 metsa rinnaspindala alla lubatud alammäära. 1. jaanuaril 2007 jõustunud metsaseaduse § 67 lg 2 p 1 kohaselt tekitatakse keskkonnale kahju muu hulgas siis, kui metsaraiel ei peeta kinni puistu rinnaspindala või täiuse lubatud määrast. Tulenevalt sama seaduse § 67 lg-test 3 ja 11, metsaseaduse lisast nr 3 «Metsa raiumisel metsa rinnaspindala lubatud alammäärast väiksemaks viimisega keskkonnale tekitatud kahju arvestamise määrad» ja keskkonnaministri 27. detsembri 2006. a määruse nr 88 «Metsa majandamise eeskiri» (RTL 2007, 2, 16) lisast nr 1, on kehtivas õiguses selleks, et teha kindlaks puistu rinnaspindala alla alammäära viimisega tekitatava keskkonnakahju suurus, vaja tuvastada järgmised lähteandmed: 1) metsa kategooria; 2) puistu enamuspuuliik; 3) puistu vanus aastates; 4) puistu pindala hektarites; 5) puistu kõrgus meetrites; 6) puistu rinnaspindala summa ruutmeetrites hektari kohta pärast metsaraiet. 7.3. Tehes kindlaks, kui suur oli K. S. tekitatud keskkonnakahju tulenevalt 31. detsembrini 2006 kehtinud metsaseadusest ja selle alusel antud õigusaktidest (vt käesoleva määruse punkti 6.2), luges maakohus sisuliselt tuvastatuks faktilised asjaolud, mis kajastuvad ringproovide metsalugemislehtedel (tl 16–17) ja XXXXX-XXXXXXXXXXX metsade majandamise kavas (tl 10–15). Muu hulgas nähtub nimetatud andmetest, et XXXXX-XXXXXXXXXXX kinnistu eraldise nr 14 suurus oli 0,7 hektarit, sellel kasvas 85 aasta vanune tulundusmets, mille enamuspuuliik oli kask. Puistu keskmine kõrgus oli 25 meetrit ja rinnaspindala summa pärast raiet 8,3 m2/ha. Eraldise nr 19 suurus oli 0,8 hektarit, sellel kasvas 80-aastane tulundusmets, mille enamuspuuliik oli kuusk. Puistu keskmine kõrgus oli 25 meetrit ja rinnaspindala summa pärast raiet 8,8 m2/ha. Ringkonnakohus ei ole oma määruses esitanud põhistusi selle kohta, et need maakohtu otsuse tegemise aluseks olnud andmed ei ole usaldusväärselt tõendatud. Siinkohal meenutab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. märtsi 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-8-05 – RT III 2005, 10, 97, p 8). Eeltoodud asjaolude kontrollimise ja nendele õigusliku hinnangu andmise asemel piirdus apellatsioonikohus tõdemusega, et K. S. teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks pole kogutud piisavalt tõendeid. 7.4. Kokkuvõttes leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kuna ringkonnakohus ei ole maakohtu otsust tühistades viidanud ühelegi konkreetsele faktilisele asjaolule, mille tuvastamatuse tõttu ei olnud apellatsioonikohtul võimalik uusi tõendeid kogumata K. S. süüksarvatud metsaraiega tekitatud keskkonnakahju suurust 1. jaanuarist 2007 kehtiva õiguse alusel hinnata, rikkus kohus KrMS § 339 lg 1 p-st 7 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. 8. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 25. septembri 2007. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule uues kohtukoosseisus. Prokuröri määruskaebus tuleb rahuldada. Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR Priit PIKAMÄE