Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-46-07 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2007. a kohtuotsus K. K. süüdistuses KrK § 161 ja KarS § 346 järgi — RT III, 2007, 36, 286

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-46-07 Otsuse kuupäev 19. oktoober 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtuasi Kriminaalasi K. K. süüdistuses KrK § 161 ja KarS § 346 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 2007. a otsus nr 1-04-52 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik K. K. kaitsja vandeadvokaat Ilmar Strauss, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 19. september 2007, kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Tühistada Harju Maakohtu 13. novembri 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 2007. a otsused K. K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 346 järgi ja mõista K. K. KarS § 346 järgi esitatud süüdistuses õigeks. 2. Kassatsioon rahuldada osaliselt. Asjaolud ja menetluse käik 1. Harju Maakohtu 13. novembri 2006. a otsusega mõisteti K. K. süüdi KrK § 161 järgi ja teda karistati ühe aasta ja kuue kuulise vangistusega. Sellest karistusest loeti KarS § 68 alusel kantuks 13 päeva. Karistusseadustiku § 73 lg 1 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui K. K. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Sama otsusega mõisteti K. K. süüdi KarS § 346 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 360 miinimumpäevamäära ulatuses, s.o summas 18 000 krooni. 2. Harju Maakohtu 13. novembri 2006. a otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Ilmar Strauss. Apellant vaidlustas maakohtu otsuse täies ulatuses, välja arvatud osas, mille järgi K. K. mõisteti õigeks I. R.-le töötasu maksmises. Kaitsja leidis, et kriminaalasja kohtulik uurimine oli ühekülgne, kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. 2.1. K. K. süüdimõistmises KrK § 161 järgi leidis appellant, et maakohus ei ole kahju suuruse tuvastamisel arvestanud sularahalisi liikumisi pankrotimenetluse ajal väljaspool panka ja 1998. a veebruaris pangas. Kohtumenetluses ei peetud vajalikuks tuvastada asjaolu, et K. K. tegi AS-i S (pankrotis) pankrotihaldurina suuri rahalisi kulutusi AS-i S (pankrotis) eest oma isiklike rahaliste vahendite arvel. Kohus ei arvestanud asjaoluga, et K. K. oli õigus tasaarvestada tema poolt laenatud rahalised vahendid samas ulatuses aktsiaseltsi rahaliste vahenditega. Kuni 1. jaanuarini 2004 kehtinud pankrotiseaduse §-d 83 ja 84 võimaldasid kustutada pankrotihalduri poolt pankrotipesale antud laenu esmajärjekorras (see oli nn pankrotimenetlusega seotud kulu). Tähtsust ei ole sellel, et K. K. ja AS-i S (pankrotis) vahel ei olnud sõlmitud kirjalikku laenulepingut. 2.2. Süüdistuses KarS § 346 järgi on kohus jätnud tähelepanuta, et K. K. hävitas dokumente, mis ei kuulunud säilitamisele mitte ühegi õigusnormi järgi. Kohus ei arvestanud asjaoluga, et KarS § 346 on blanketne norm, st kohus oleks pidanud ära näitama õigusnormi, mille alusel ja kui kauaks K. K. poolt hävitatud dokumendid säilitamisele kuulusid. Kuna kohus ei põhjendanud, millise õigusnormi alusel ja kui kauaks kuulusid säilitamisele K. K. poolt hävitatud dokumendid, siis tuleb K. K. süüdistuses KarS § 346 järgi õigeks mõista. 2.3 Lisaks märkis apellant, et kohtuotsus on üles ehitatud lihtsustatud korras. Selles on küll loetletud süüstavad tõendid, kuid puudub nende analüüs. 3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. aprilli 2007. a otsusega Harju Maakohtu 13. novembri 2006. a otsuse K. K. süüdimõistmises KrK § 161 järgi ja temalt tsiviilhagi katteks 485 826 krooni väljamõistmises ning saatis kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. 3.1. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus K. K. süüdimõistmises KrK § 161 järgi on põhjendamata – kohtuotsuses puuduvad motiivid, maakohtu järelduse kujunemine ei ole kohtuotsuses jälgitav ja kohtuotsust lugedes ei ole võimalik aru saada, miks on K. K.-le süüksarvatud teod kvalifitseeritavad KrK § 161 järgi. Kohtuotsuses on loetletud sarnaselt süüdistusaktile neljal lehel kirjalikud tõendid, mis kohtuotsuse kohaselt tõendavad K. K. süüd KrK § 161 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, kuid tõendite analüüs puudub. 3.2. Ringkonnakohus järeldas, et kuna K. K.-le süüksarvatud tegudega põhjustatud kahju kogusumma on saadud üksikute tegudega tekitatud kahjude liitmise teel, on tema teod loetud jätkuvaks kuriteoks. Maakohus ei ole aga põhjendanud, miks loeb ta K. K. toimepandud teod jätkuvaks ametiseisundi kuritarvitamiseks. 3.3. Ringkonnakohus rõhutas, et asja uuel arutamisel tuleb arvestada karistusseadustiku muudatustega, millised kehtivad alates 15. märtsist 2007 ning Riigikohtu seisukohaga, mis on väljendatud Riigikohtu otsustes kriminaalasjades nr 1-1-130-04 ja nr 1-1-144-05. Kohus peab tuvastama, kas K. K.-le inkrimineeritud tegevus on karistatav ka pärast nimetatud muudatuste jõustumist ja millise karistusseadustiku sätte järgi on need teod karistatavad käesoleval ajal. Kui maakohus tuvastab, et K. K. tegevus on karistatav ka kehtiva karistusseadustiku kohaselt, siis tulenevalt karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg-st 2 ja Riigikohtu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-43-03 väljendatud seisukohast on võimalik ka käesoleval ajal K. K. süüdimõistmine KrK § 161 järgi. 3.4. K. K. süüdimõistmist KarS § 346 järgi pidas ringkonnakohus seaduslikuks ja põhjendatuks. Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi seisukohaga, et KarS § 346 on blanketne norm ja et maakohus oleks pidanud ära näitama õigusnormi, mille alusel ja kui kauaks K. K. hävitatud dokumendid säilitamisele kuulusid. Vaidlust ei ole selles, et hävitatud dokumendid olid ametlikud dokumendid. Juriidilise isiku ametlike dokumentide hävitamine ei saa toimuda ilma vormistamata ja kirjalikult fikseerimata. Ka leidis ringkonnakohus, et sellel, millisel eesmärgil K. K. ametlikke dokumente hävitas, ei ole määravat tähtsust tema tegevusele juriidilise hinnangu andmisel ja tähtis ei ole ka asjaolu, kas need dokumendid kajastasid mingilgi määral pankrotimenetlust või mitte. Kassatsioonimenetluse poolte seisukohad 4. Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 2007. a otsuse peale esitas kassatsiooni K. K. kaitsja. Kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, milles kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks maakohtule ja osas, milles maakohtu otsus jäeti KarS § 346 järgi esitatud süüdistuses muutmata. 4.1. Kassaator leiab, et KarS § 346 puhul on tegemist blanketse normiga, mistõttu süüdistuses on vaja viidata konkreetsele õigusnormile, mille järgi dokument säilitamisele kuulus või mida järgides on ainuvõimalik dokumenti hävitada. Samuti leiab kassaator, et kohus on jätnud tuvastamata K. K. eesmärgi dokumentide hävitamisel. Seetõttu tuleks K. K. KarS § 346 järgi õigeks mõista. 4.2. K. K. süüdistuse kohta KrK § 161 järgi märgib kassator, et ta nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et maakohtu otsus K. K. süüdimõistmises KrK § 161 järgi oli põhjendamata. Samas leiab kassaator, et ringkonnakohtu tuvastatud rikkumised oli võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses ja ringkonnakohus ei oleks pidanud saatma kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule. 5. Kassatsioonivastuses märgib Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Lumiste, et K. K. süüdimõistmine KarS § 346 järgi on seaduslik ja põhjendatud. Samas nõustub prokurör kassaatoriga selles, et süüdistuses KrK § 161 järgi oleks ringkonnakohus saanud teha ise uue otsuse ilma kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. Kolleegiumi seisukoht 6. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus on õigesti tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise K. K. süüdimõistmisel KrK § 161 järgi. Seega on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud osas, millega kriminaalasi K. K. süüdistuses KrK § 161 järgi saadeti maakohtule uueks arutamiseks. Riigikohtu põhjendused on selles osas järgmised. 6.1. Ringkonnakohus sedastas, et maakohtu otsuses puuduvad motiivid K. K. süüdimõistmise kohta KrK § 161 järgi. Maakohtu otsuses on loetletud sarnaselt süüdistusaktile neljal lehel kirjalikud tõendid, mis kohtuotsuse kohaselt tõendavad K. K. süüd KrK § 161 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, kuid tõendite analüüs puudub. 6.2. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et tõendite analüüsi puudumine kohtuotsuses on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. oktoobri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-05 – RT III 2005, 34, 336, p 10). Seejuures on KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud rikkumise näol tegemist sellise kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 igal juhul kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja tagasisaatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-110-05 – RT III 2005, 40, 392, p 8). Eelnevast lähtudes puudub ringkonnakohtul pädevus KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud rikkumise tuvastamise korral seda ise kõrvaldada. 7. Järgnevalt kaalub Riigikohtu kriminaalkolleegium seda, kas kohtud on K. K. õigesti süüdi mõistnud KarS § 346 järgi. 7.1. K. K.-le on esitatud süüdistus selles, et tema, «/…/olles vastavalt pankrotiseaduse §-le 62 AS-i S pankrotihaldurina vastutav pankrotivara arvestuse ja raamatupidamise eest ning olles AS-i S dokumentide hoidja, hävitas 13. veebruaril 2003. a ja 14. veebruaril 2003. a Lääne maakonnas XXXXXXXX külas aadressil XXXXXXXX XXX XXX põletamise teel tema valduses olnud AS-i S raamatupidamises olevad originaalarved, -lepingud ja -kirjavahetuse /…/.» Maakohus ja ringkonnakohus tunnistasid K. K. süüdi KarS § 346 järgi ametlike dokumentide hävitamises. 7.2. Karistusseadustiku §-s 346 sätestatud süütekoosseisuga kaitstavaks hüveks on ametliku dokumendi puutumatus, selle kaudu ka ametliku dokumendiga seotud õiguskäibe valdkond. Ametliku dokumendiga seotud käivet saab lugeda kahjustatuks üksnes siis, kui hävitatud on selline ametlik dokument, mille säilitamine on õiguskäibe seisukohalt oluline. Õiguskäibe seisukohalt oluliste ametlike dokumentide säilitamise kohustus tuleneb õigusnormidest, mis kuuluvad karistusõigusest väljaspool seisvate õigusharude alla (nt raamatupidamise seaduse § 12). 7.3. Samas leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et karistatav saab olla üksnes sellise ametliku dokumendi hävitamine, mille säilitamine on kohustuslik. Vastasel juhul tekiks olukord, kus iga ametliku dokumendi, sh säilitamiskohustuseta ametliku dokumendi hävitamine tooks endaga kaasa kriminaalvastutuse. See tähendaks aga sisuliselt seda, et karistusõigus sätestaks teistest õigusharudest sõltumatult kohustuse säilitada kõiki ametlikke dokumente määramata aja jooksul. Sellisel juhul läheks KarS § 346 vastuollu karistusõiguse aktsessoorsuse põhimõttega. 7.4. Riigikohus ei nõustu kassaatori seisukohaga, et KarS § 346 näol on tegemist blanketse normiga. Blanketne on koosseis, kus osutatakse mõne teise õigusharu normatiivaktile, mille rikkumine moodustab süüteo. KarS § 346 sellist osutust ei tee. 7.5. K. K.-le on süüdistuses ette heidetud aktsiaseltsi raamatupidamises olevate originaalarvete, -lepingute ja -kirjavahetuse hävitamist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on selline süüdistus konkretiseerimata. Selles ei ole nimetatud konkreetseid dokumente ega näidatud dokumentide koostamise aega, nagu ka tunnuseid, mille alusel lasus K. K. kohustus neid säilitada. Seetõttu on võimatu hinnata, kas süüdistuses nimetatud dokumentide suhtes kehtis säilitamiskohustus või mitte. 7.6. Kassaatori etteheide selle kohta, et kohtud ei ole tuvastanud K. K. dokumentide hävitamisel mingisuguste õiguste omandamise või kohustustest vabanemise eesmärki, on põhjendamatu. Karistusseadustiku § 346 ei sätesta koosseisulise tunnusena õiguste omandamise või kohustustest vabastamise eesmärki. Seega ei olnud kohtutel kohustust ka seda eesmärki tuvastada. 8. Tulenevalt eelmärgitust on kriminaalkolleegium seisukohal, et kohtud on käesoleva kriminaalasja lahendamisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna K. K. on süüdi tunnistatud konkretiseerimata süüdistuse alusel. K. K.-le esitatud süüdistuses ega ka kohtuotsustes ei ole vajalikul määral konkretiseeritud, millised olid ametlikud dokumendid, mille hävitamist K. K.-le ette heidetakse. Kui süüdistus on sedavõrd puudulik, et see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus, tuleb kaaluda süüdistatava õigeksmõistmist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06 – RT III 2007, 2, 13, p 16). Kuna käesolevas kriminaalasjas ei ole K. K.-le esitatud süüdistuse põhjal võimalik tuvastada, kas tal lasus kohustus säilitada just nimelt neid dokumente, milliste põletamist talle ette heidetakse, ei saa lugeda tuvastatuks ka kuriteokoosseisu olemasolu tema käitumises. Seetõttu mõistab Riigikohtu kriminaalkolleegium K. K. selles süüdistuses õigeks. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 309 lg-st 2 tühistab Riigikohus Harju Maakohtu 13. novembri 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 2007. a kohtuotsused K. K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 346 järgi ja mõistab K. K. KarS § 346 järgi õigeks. Muus osas jätab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. Hannes KIRIS Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR