Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-25-07 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 2007. a kohtuotsus Aivar Koppel`i süüdistuses KarS § 142 lg 2 p 1 järgi — RT III, 34, 276

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-25-07 Otsuse kuupäev 15. oktoober 2007 Kohtukoosseis Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Priit Pikamäe Kohtuasi Kriminaalasi Aivar Koppel’i süüdistuses KarS § 142 lg 2 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 1-06-12668 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Aivar Koppeli kaitsja vandeadvokaat Veljo Viilol, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 15. august 2007 Istungil osalenud isikud Aivar Koppeli kaitsja vandeadvokaat Veljo Viilol ja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Lugna Resolutsioon 1. Tühistada Pärnu Maakohtu 20. detsembri 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2007. a kohtuotsused kriminaalasjas Aivar Koppeli süüdistuses KarS § 142 lg 2 p 1 järgi ja saata kriminaalasi Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks. 2. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt. Asjaolud ja menetluse käik 1. Aivar Koppelit süüdistati KarS § 142 lg 2 p 1 järgi selles, et tema, kasutades ära kannatanu seisundit, milles viimane ei olnud võimeline vastupanu osutama, kaasas alaealise tema tahte vastaselt sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil. Olles surunud 15-aastase kannatanu vastu autot, tiris A. Koppel üles kannatanu rinnahoidja ja hõõrus oma keha vastu tema paljastatud rindu ning avas seejärel kannatanu püksiluku ja tiris alla tema püksid. 2. Pärnu Maakohus mõistis A. Koppeli 20. detsembri 2006. a otsusega KarS § 142 lg 2 p 1 järgi süüdi ja karistas teda üheaastase vangistusega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 alusel vähendas kohus karistust ühe kolmandiku võrra, määrates karistuseks 8 kuud vangistust. Vangistuse aja hulka luges kohus KarS § 68 lg 1 alusel A. Koppeli kahtlustatavana kinnipidamise aja 2 päeva. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jättis kohus vangistuse tingimisi kohaldamata, kui süüdimõistetu ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 3. Tuginedes nii kannatanu kui süüdistatava ütlustele ja kannatanu ütluste olustikuga seostamise protokollile, luges kohus tõendatuks, et süüdistatav võttis enda juhitud sõiduautosse maanteel autosid peatanud kannatanu, nad sõitsid ühes autos ning peatusid maanteest eemal metsateel. Kannatanu ütlustele tuginedes luges kohus tõendatuks, et süüdistatav tiris ta riided üles ja hõõrus ennast tema vastu. Kohus leidis, et kannatanu keha paljastamisel ja puudutamisel oli suguline iseloom ja need teod olid suunatud sugulise erutuse esilekutsumisele suguühendusest erineval viisil. Seda, et süüdistatava tegevus oli kannatanu tahte vastane, kinnitab asjaolu, et kannatanu lükkas süüdistatavat, kes surus teda kehaga vastu autot, endast eemale. Kuigi süüdistatav püüdis vägivaldselt kannatanu tõelist vastupanu maha suruda, õnnestus kannatanul lõpuks süüdistatav eemale tõugata ja põgeneda. 4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Koppeli kaitsja vandeadvokaat Eva Tibar, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja A. Koppeli õigeksmõistmist. 4.1. Apellatsioonis leiti, et kohtulik uurimine oli ühekülgne ja kohus lähtus ainult kannatanu ütlustest. Kõrvaldamata kahtlused tõlgendas kohus süüdistatava kahjuks. Nentides, et uurimistoiminguid oleks saanud teha rohkem, on maakohus sisuliselt nõustunud kaitsjaga, et A. Koppelile süüksarvatud tegu on tõendamata. Süüdistusaktis ja maakohtu otsuses on ebapiisavalt analüüsitud süüteokoosseisu, mis on tinginud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Süüdistuse kohaselt kasutas A. Koppel ära kannatanu seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama. Samas ei selgu süüdistusest, milles kannatanu eriline seisund seisnes. Maakohus on aga ebajärjepidev, kuna otsuses on räägitud nii abitusseisundi ärakasutamisest kui vägivallateost. Maakohus ei ole tuvastanud ka seda, kui vanaks süüdistatav kannatanut pidas. Seega pole tuvastatud tahtlust ühe süüteokoosseisu asjaolu suhtes. Kohtueelses menetluses rikuti süüdistatava kaitseõigust. A. Koppel avaldas 31. juulil 2006 toimunud ülekuulamisel, et ta ei soovi kaitsjat, kuid kuna kaitsja reaalne kohalolek ei olnud tagatud, siis ei olnud kaitsjast loobumine vabatahtlik. 5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. veebruari 2007. a otsusega apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. 5.1. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega, et kannatanu oli tema tahte vastaselt kaasatud A. Koppeli poolt sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil. Seejuures ei olnud kannatanu võimeline vastupanu osutama põhjusel, et süüdistatav surus teda tihedalt vastu autot. Isiku tugevasti vastu autot surumisel on tema liikumisvõime oluliselt piiratud. Seega A. Koppel kasutas ära kannatanu liikumist piiravat seisundit oma eesmärgi saavutamiseks. Ringkonnakohus ei pidanud põhjendatuks kaitsja etteheiteid, et maakohus tugines eelkõige kannatanu ütlustele. See, et süüdistatav juhtis auto üksikule metsateele, näitab, et tema eesmärgiks oli ilmselgelt tegutsemine väljaspool pealtnägijate vaatevälja. 5.2. Vastuseks apellandi väitele, et maakohtu menetluses ei tuvastatud, et süüdistatav oli teadlik kannatanu vanusest, märkis ringkonnakohus, et A. Koppel on kahtlustatavana ülekuulamisel rääkinud, et pidas kannatanut 16–20-aastaseks ja teda kannatanu vanus eriti ei huvitanudki. Seega pidas ta võimalikuks ka kannatanu alaealisust. 5.3. Ringkonnakohus pidas paljasõnaliseks apellatsioonis esitatud väidet, et maakohtus toimunud kohtulik uurimine oli ühekülgne. Sellisel juhul oleks apellandil olnud võimalik taotleda apellatsioonikohtult sellise kohtuliku uurimise läbiviimist, mis tagaks selle igakülgsuse. Antud juhul apellatsioonis sellekohaseid taotlusi ei esitatud. Ka olid süüdistatav ja kaitsja mõlemad nõus asja lahendamisega lühimenetluse sätete alusel. Süüdistatav ei soovinud ka enda ülekuulamist kohtus. Kohtukolleegium leidis, et kaitsja reaalne mittekohalolek menetlustoimingu juures, kus süüdistatav loobus kaitsjast, ei takistanud süüdistatava poolt kaitsja osavõtu taotlemist. 5.4. Kolleegium ei pidanud põhjendatuks väidet, et ekspertiisi läbiviimata jätmine eeluurimisel võiks mõjutada kohtuotsuse seaduslikkust ja peaks kaasa tooma õigeksmõistva kohtuotsuse. Kaitsja märkis oma taotluses kriminaalmenetluse lõpetamiseks, et tulnuks läbi viia õigeaegselt kiu-, koe- ja trassoloogia ekspertiisid tuvastamaks, kas kannatanu oli ikka surutud auto vastu. Prokurör jättis taotluse rahuldamata ja põhjendas, miks A. Koppeli kinnipidamisel ei olnud nende ekspertiiside läbiviimine enam tõenduslikust seisukohast vajalik. Kriminaalmenetluse seadustiku § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Seega ei saa ka ühe või teise tõendi (ekspertiisiakti) puudumine mõjutada seadusliku kohtuotsuse tegemist. Käesoleval juhul on maakohus oma otsustust A. Koppeli süü osas põhjendanud ja maakohtu seisukoht rajaneb kogutud tõendite analüüsil. 5.5. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, millised oleksid andnud alust A. Koppelile mõistetud karistuse kergendamiseks. Kassatsioonimenetluse poolte põhjendused 6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Koppeli kaitsja vandeadvokaat Veljo Viilol, kes taotleb nii maa- kui ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja A. Koppeli õigeksmõistmist. 6.1. Kassatsioonis leitakse, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Ringkonnakohus ei vastanud sisuliselt apellatsiooni väidetele, et maakohus tugines põhjendamatult vaid kannatanu süüdistavatele ütlustele ning jättis kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks tõlgendamata. Kannatanu erinevatel aegadel antud ütlused lahknevad selles osas, kas ta tõukas süüdistatava eemale ühel korral ja lahkus kohe seejärel, või lükkas ta enne sündmuskohalt lahkumist süüdistatavat endast eemale kahel korral. See seab kahtluse alla kannatanu ütluste usaldusväärsuse ning kohtute poolt väidetud süüdistatava tegutsemise kannatanu tahte vastaselt. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud süüdistatava ütlusi, mis erinesid kannatanu omadest. Kassaatorile jääb arusaamatuks, mil moel annab kannatanu ütluste usaldusväärseks ja sugulise kire rahuldamise kannatanu tahte vastaselt tõendatuks lugemiseks alust asjaolu, et süüdistatav juhtis autot. 6.2. Märkides, et kannatanu ei saanud vastupanu osutada, sest oli surutud vastu autot, leidis ringkonnakohus, et tegemist oli vägivallaga sugulise kire rahuldamisele kaasamisega. Süüdistusaktis ei ole aga viidatud vägivallale. Kohtu seisukoht, et kannatanu ei olnud võimeline vastupanu osutama, on vastuolus kannatanu enda ütlustega, mille kohaselt ta tõukas süüdistatava endast eemale ja lahkus. Ka ei lähe kohtute seisukohad abitusseisundi ärakasutamise osas kokku Riigikohtu otsusega kohtuasjas nr 3-1-1-12-06. 6.3. Kassaator leiab, et alusetu on ringkonnakohtu põhjendus, miks oli süüdistatava kaitsja taotletud ekspertiisist keeldumine õiguspärane. 7. Kirjalikus kassatsioonivastuses ei pea prokurör kassatsioonis esitatud taotlust põhjendatuks. Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes vastamata apellatsiooni argumentidele. Ringkonnakohus on otsuses põhjendanud, miks ta nõustub maakohtu otsuses esitatud seisukohtadega. Jättes maakohtu otsuse muutmata, võib ringkonnakohus osas, milles ta nõustub maakohtu seisukohtadega, jätta KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata. Kassaatori väide, et ringkonnakohtu otsusest tulenevalt on A. Koppel pannud teo toime vägivallaga, on alusetu. Vägivald karistusseadustiku tähenduses peab sisaldama KarS § 121 tunnuseid, nendele aga kohus viidanud ei ole. Süüdistatava tahtlus kõigi objektiivse süüteokoosseisu asjaolude suhtes (sh kannatanu vanus) on tuvastatud. Süüdistatav on andnud ütlusi, mille kohaselt pidas ta kannatanut 16–20-aastaseks, s.o pidas võimalikuks, et kannatanu on alaealine. Vastuseks kassaatori seisukohale, et kohtulik uurimine oli ühekülgne, leiab prokurör, et sellise etteheite tegemisel tuleks ära näidata, mida oleks tulnud teisiti teha. Seda aga kassaator teinud ei ole. Kolleegiumi seisukoht 8. Käesoleva kohtuasja keskseks küsimuseks on see, kas A. Koppelile süüdistuses omistatud käitumine vastab KarS § 142 lg 2 p 1 objektiivse koosseisu tunnustele. Karistusseadustiku § 142 on alternatiivaktiline süüteokoosseis, mis eeldab lisaks inimese tahte vastasele kaasamisele sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil ka seda, et süüdlane on selleks kasutanud vägivalda või on ära kasutanud kannatanu seisundit, milles viimane ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. 9. Süüdistuse kohaselt kasutas A. Koppel ära kannatanu seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama. Kassatsiooni väidete kohaselt kohtud abitusseisundi ärakasutamist ei tuvastanud, vaid leidsid, et A. Koppel kasutas kannatanu tahte murdmiseks vägivalda. Sellest tulenevalt leidis kassaator, et kohtud oleks pidanud A. Koppeli õigeks mõistma, sest A. Koppelile ei ole esitatud süüdistust kannatanu kaasamises sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil, kui selleks on kasutatud vägivalda. 10. Kriminaalkolleegium leiab, et kohtuotsustes kannatanu seisundile antud hinnangud on vastuolulised. 10.1. Maakohtu otsusest nähtub järgmist: «Kasutamise viisidest on oluline vägivald või isiku seisund, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. /…/ Süüdistuse järgi on süüdistaja piirdunud seisundiga, milles kannatanu ei olnud võimeline vastupanu osutama.» Seega võib järeldada, et ka kohtu arvates on tegemist sellise olukorra ärakasutamisega, kus kannatanu ei olnud võimeline vastupanu osutama. Samas märgitakse kohtuotsuses järgnevalt: «Kuigi kannatanu suutis süüdistatavat eemale lükata kahel korral ja viimasel korral lahkuda, näitab see kannatanu vastupanusuutlikkust ära hoida enda suhtes muu järgnev tahtevastane tegu. Ometi jääb see tegu süüdistatava vägivaldseks tegevuseks, mis on füüsiline mõjutamine kannatanu tõelise vastupanu mahasurumiseks. Hinnates kannatanu ütlusi ei ole võimalik aru saada, et kannatanu oleks teeselnud või olnud arusaamisvõimetu.» Selline sõnastus viitab pigem vägivalla tuvastamisele, kuigi maakohus ise nentis, et selles osas ei ole süüdistust esitatud, seega puudus kohtul alus isikut vägivalla kasutamises süüdi mõista. 10.2. Kuigi apellatsioonis tõstatati vastav küsimus, ei ole ringkonnakohus selgitanud, miks süüdistuses kirjeldatud süüdistatava tegevus kujutab kannatanu sellise seisundi ärakasutamist, kus ta ei olnud võimeline vastupanu osutama. Ringkonnakohus on leidnud, et maakohtul ei olnud alust kahelda selles, et kannatanu ei olnud võimeline vastupanu osutama seetõttu, et A. Koppel surus teda tihedalt vastu autot. Edasi märgib ringkonnakohus järgmist: «… olukorras, kus kannatanu on surutud süüdistatava poolt tugevasti vastu autot, on tema liikumisvõime oluliselt piiratud. Selline olukord, kus kannatanu on tugevasti mingi pinna vastu surutud ja ei saa ennast liigutada, kergendab süüdlasel oluliselt ka tema suhtes endale meelepäraste tegude toimepanemist. Süüdlane saab väga hästi aru, et selline seisund piirab või välistab üldse aktiivse vastupanu osutamise, mis omakorda takistaks tema suhtes seksuaaltoimingute toimepanemist. Neid asjaolusid arvestades leiab kohtukolleegium, et A. Koppel kasutas ära kannatanu liikumist piiravat seisundit oma eesmärgi saavutamiseks.» Seega kirjeldab ka ringkonnakohus süüdistatava poolt kannatanu füüsilist mõjutamist tema vastupanu murdmiseks, mis on üldjuhul vägivalla tunnuseks. Vägivalla kasutamises aga süüdistatavat süüdistatud ei ole. Seega puudus kohtul seaduslik alus tuvastada süüdistatava poolt kannatanu suhtes vägivalla kasutamist. Ringkonnakohtu otsusest ei ole aru saada, mida mõistis kohus väljendi all «… A. Koppel kasutas ära kannatanu liikumist piiravat seisundit …». Kohtuotsusest ei nähtu, milles seisnes kannatanu abitusseisund, millal see algas ja millal lõppes. 11. Lisaks ei nähtu kohtuotsustest, et maa- ja ringkonnakohus oleks tuvastanud süüteokoosseisu subjektiivse külje, st A. Koppeli teadlikkuse kannatanu abitusseisundist ja selle ärakasutamise tahtluse. Maakohus märkis kohtuotsuses vaid seda, et subjektiivsest küljest on tegemist otsese tahtlusega, samas ei selgu otsuse põhjendavast osast, kuidas kohus sellisele järeldusele jõudis. Ringkonnakohus nentis umbisikuliselt, et sellises olukorras saab süüdlane väga hästi aru, et selline kannatanu seisund piirab või välistab üldse aktiivse vastupanu osutamise. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu sellele, et KarS §-s 142 sisalduva süüteokoosseisu realiseerimise tuvastamiseks ei piisa üksnes objektiivse abitusseisundi konstateerimisest, vaid vajalik on ka tuvastada, et süüdistatav oli kannatanu abitusseisundist teadlik ja kasutas seda enda eesmärkide teostamiseks. Seega tuleb tuvastada tahtlus ka nendele objektiivsetele tunnustele vastavate asjaolude osas (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprill 2006. a otsus nr 3-1-1-12-06, p 11 – RT III 2006, 14, 127). 12. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et kohtud on käesoleva kriminaalasja lahendamisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest nad on jätnud kohtuotsustes konkretiseerimata KarS § 142 lg 2 p 1 objektiivse koosseisu, st millist viisi (kas vägivalda ja/või kannatanu abitusseisundit) kasutas süüdistatav kannatanu kaasamiseks tema tahte vastaselt sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil. Samuti ei ole kohtuotsustes avatud, milles seisnes käesoleval juhul kannatanu abitusseisund ega tuvastatud süüteokoosseisu subjektiivset külge. Kohtuotsustest ei nähtu ka seda, kas süüdistatava tegevus täitis temale süüks arvatud süüteo lõpuleviidud koosseisu või jäi see süüteokatse staadiumi. 13. Kohtupraktika ühetaolisuse tagamiseks selgitab kriminaalkolleegium järgmist. Abitusseisund tähendab, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Kannatanu võimetuse all vastupanu osutada mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures ei ole nõutav igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumine. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Olukorra, kus kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama, ärakasutamine tähendab seda, et süüdlane saab kannatanu seisundist aru ja selle tõttu osutub süüdlasel objektiivselt võimalikuks või vähemalt on kergendatud kannatanu kaasamine tema tahte vastasele sugulise kire rahuldamisele. Süüdistuses ja kohtuotsuses peab seega alati olema näidatud, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes leitakse, et kannatanu kaasati sugulise kire rahuldamisele tema tahte vastaselt, s.o tema nõusolekuta, ja milles seisnes igal konkreetsel juhtumil kannatanu abitusseisund. 13.1. Vägivalla all tuleb KarS § 142 objektiivse koosseisu tunnusena mõista tegusid, mis on kirjeldatud KarS §-des 120–122. Samas tuleb tähele panna, et KarS §-s 25 sätestatud süüteokatse regulatsioon laiendab eriosa koosseise selliselt, et karistatav ei ole mitte ainult vastava süüteo lõpuleviimine, vaid juba selle vahetu alustamine. Karistusseadustiku § 142 lg-s 1 sätestatud liitkoosseisulise süüteokoosseisu puhul (ühelt poolt sugulise kire rahuldamisele suunatud toiming ja teiselt poolt vägivalla tarvitamine või abitusseisundi ärakasutamine) tähendab see, et sugulise kire vägivaldse rahuldamise katse algab KarS § 25 lg 2 kohaselt hetkest, kui toimepanija vastavalt oma teoplaanile alustab liitkoosseisus kirjeldatud mitmest osateost ühte. Juhul kui selleks osateoks on vägivalla kasutamine, piisab objektiivsest küljest sellest, kui toimepanija alustab kannatanule valu tekitada võivat kehalist väärkohtlemist KarS § 121 mõttes. Kriminaalkolleegium rõhutab siiski, et selline tegevus võib moodustada sugulise kire vägivaldse rahuldamise katse KarS §-de 25 lg 2 ja 142 lg 1 mõttes üksnes juhul, kui subjektiivsest küljest on ühtlasi tuvastatud, et valu tekitamisele suunatud tegevus oli toimepanija ettekujutuse kohaselt kantud edasiste seksuaalset laadi toimingute läbiviimise eesmärgist. 14. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 20. detsembri 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2007. a kohtuotsused Aivar Koppeli süüdistusasjas KarS § 142 lg 2 p 1 järgi ja saadab kriminaalasja Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. Hannes KIRIS Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG Lea KIVI Priit PIKAMÄE Riigikohtunik Hannes Kirise eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-25-07 1. Nõustun Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu otsusega selles, et Pärnu Maakohtu 20. detsembri 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2007. a kohtuotsused kriminaalasjas Aivar Koppeli süüdistuses KarS § 142 lg 2 p 1 järgi tuleb tühistada. Samas leian, et kriminaalasja saatmine uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule ei ole põhjendatud ja kriminaalkolleegiumi täiskogul tulnuks A. Koppel talle KarS § 142 lg 2 p 1 järgi süüksarvatud teo toimepanemises õigeks mõista. Põhjendan oma seisukohta järgnevaga. 2. A. Koppelit süüdistati KarS § 142 lg 2 p 1 järgi selles, et tema, kasutades ära kannatanu seisundit, milles viimane ei olnud võimeline vastupanu osutama (s.o kasutades ära kannatanu abitusseisundit), kaasas alaealise tema tahte vastaselt sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil. Abitusseisund, mille kasutamist A. Koppelile ette heideti, seisnes selles, et ta surus 15-aastase kannatanu vastu autot. 3. Karistusseadustiku § 142 on alternatiivaktiline süüteokoosseis, mis eeldab lisaks inimese tahte vastasele kaasamisele sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil ka seda, et süüdlane on selleks kasutanud vägivalda või ära kasutanud kannatanu seisundit, milles viimane ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. 4. Nõustun täiskogu otsuse alapunktis 13.1 märgitud seisukohaga, et vägivalla all tuleb KarS § 142 objektiivse koosseisu tunnusena mõista tegusid, mis on kirjeldatud KarS §-des 120–122. Seega saab vägivallast KarS § 142 tähenduses rääkida vaid juhul, kui inimene kaasatakse tema tahte vastaselt sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil, kasutades seejuures kas a) tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamist, kui on alust karta selle ähvarduse täideviimist; b) teise inimese tervise kahjustamist; c) löömist; d) peksmist; e) valu tekitanud muud kehalist väärkohtlemist või f) piinamist (s.o järjepidevat või suurt valu põhjustanud kehalist väärkohtlemist). Kõnealuse kriminaalasja menetluses A. Koppelit sellise vägivalla kasutamises süüdistatud ei ole, samuti ei ole taolise vägivalla kasutamist A. Koppeli poolt ka tuvastatud. 5. Kohtud on A. Koppeli talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistanud. Seega on kohtud asunud seisukohale, et kannatanu viibis abitusseisundis ja A. Koppel kasutas seda seisundit ära. Leian, et seda väites, s.t jaatades kannatanul abitusseisundi esinemist, sisustasid kohtud abitusseisundit vääralt – lugedes abitusseisundiks n.ö «liikumist piirava seisundi» – ning selle tulemusel kohaldasid valesti materiaalõigust. 6. Materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele kohtute poolt viitab minu hinnangul ka täiskogu otsuse punktis 13 esitatud abitusseisundi sisustamine. Nimelt leidis täiskogu, et abitusseisund tähendab kannatanu viibimist objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Seejuures mõeldakse kannatanu võimetuse all vastupanu osutada just sellist olukorda, kus kannatanu kas ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. 7. A. Koppelile heideti ette, et ta kasutas ära kannatanu abitusseisundit, mis seisnes kannatanu surumises vastu autot. Seejuures on kohtud lugenud tõendatuks, et vaatamata vastu autot surumisele tõukas kannatanu A. Koppeli eemale ja lahkus auto juurest. Minu hinnangul on kohtud seeläbi tuvastanud ühtlasi asjaolu, et olukorras, kus kannatanu viibis A. Koppeli tegevuse tagajärjel, ehk siis vastu autot surutuna, oli ta võimeline nii aru saama toimuvast kui ka osutama A. Koppelile ründe lõpetamiseks piisavalt tõhusat vastupanu. Sellega on kohtud üheselt tuvastanud kannatanu abitusseisundi puudumise. Pelgalt asjaolu, et A. Koppelil õnnestus kannatanu vastu autot suruda ja piirata seeläbi kannatanu liikumisvabadust, ei tähenda viimase sattumist abitusseisundisse. Tavapärases inimestevahelises suhtlemises ei pea maanteel hääletaja olema valmis selleks, et teda auto peale võtnud juht hakkab teda vastu autot surudes lahti riietama. Seega on iseenesest mõistetav, et taoline olukord tuleb kannatanu jaoks ootamatult ja üllatavana ning nõuab kannatanult adekvaatseks reageerimiseks teatavat aega. Taoline isiku «üllatamine» ründaja poolt – olgugi, et ründaja jõuab selle üllatusmomendi ärakasutamse tõttu teha mingi seksuaalse iseloomuga toimingu enne, kui kannatanu jõuab osutada talle vastupanu – ei moodusta aga veel abitusseisundit. 8. Seega on kohtud kõnealuses asjas sisuliselt tuvastanud, et A. Koppel kaasas kannatanu viimase tahte vastaselt sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil, kuid ei kasutanud selleks vägivalda ega kannatanu abitusseisundit, sest seda seisundit objektiivselt ei esinenud. Kuivõrd A. Koppeli tegevus ei täida KarS § 142 objektiivset koosseisu, samuti ei vasta see mõne muu kuriteokoosseisu tunnustele, tuleks A. Koppel minu hinnangul õigeks mõista. 9. Õigeksmõistva kohtuotsuse kasuks kõneleb ka täiskogu poolt otsuse punktis 13 märgitud seisukoht, et asjades, milles kedagi süüdistatakse KarS § 142 järgi peab nii süüdistuses kui ka kohtuotsuses olema alati näidatud, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes leitakse, et kannatanu kaasati sugulise kire rahuldamisele tema tahte vastaselt, s.o tema nõusolekuta, ja milles seisnes igal konkreetsel juhtumil kannatanu abitusseisund. Leian, et kõnealuses asjas ei ole juba süüdistuses näidatud, milles seisnes kannatanu abitusseisund, kui aga süüdistuse teksti pinnalt ei ole võimalik teha järeldust, et süüksarvatav tegu vastab kuriteokoosseisule, tuleb isik õigeks mõista. Hannes KIRIS