Välisministeerium — Meresõitu ohustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamise konventsioon — RT II, 2007, 17, 0

VAREM AVALDATUD DOKUMENDI TÕLKE UUS REDAKTSIOON Välisministeerium esitas Riigi Teatajas avaldamiseks «Meresõitu ohustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamise konventsiooni» (RT II 2001, 28, 142) korrigeeritud eestikeelse tõlke. Koostatud 1988. aasta 10. märtsil Roomas Konventsiooni osalisriigid, pidades silmas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja eesmärki säilitada maailmas rahu ja julgeolek ning edendada riikide sõbralikke suhteid ja koostööd; tunnistades, et inimõiguste ülddeklaratsiooni ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti kohaselt tuleb kaitsta igaühe õigust elada ning igaühe isikupuutumatust ja vabadust; olles sügavalt mures selle üle, et kogu maailmas suureneb eri vormides terroriaktide toimepanemine, mis ohustab rahumeelseid inimesi või võtab neilt elu, kahjustab inimeste põhivabadusi ja riivab rängalt inimväärikust; arvestades, et meresõitu ohustav ebaseaduslik tegevus ohustab inimeste elu ja vara, mõjutab oluliselt mereveoteenuste osutamist ning õõnestab maailma rahvaste usaldust meresõiduohutuse vastu; arvestades, et selline tegevus teeb suurt muret rahvusvahelisele üldsusele; olles veendunud selles, et viivitamata on vaja tõhustada riikide koostööd ning töötada välja ja võtta tõhusad meetmed meresõitu ohustava ebaseadusliku tegevuse ärahoidmiseks ning selle toimepanijatele süüdistuse esitamiseks ja nende karistamiseks; tuletades meelde Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peaassamblee 1985. aasta 9. detsembri resolutsiooni nr 40/61, milles muu hulgas «tungivalt soovitatakse igal riigil aidata järk-järgult kõrvaldada rahvusvahelise terrorismi põhjused ning teha selles vallas koostööd teiste riikidega ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni asjaomaste organitega, pöörates erilist tähelepanu kolonialismile, okupatsioonile ja rassismile ning muudele inimõiguste ja põhivabaduste avaliku massilise rikkumise ilmingutele, mis võivad esile kutsuda rahvusvahelist terrorismi ning ohustada maailma rahu ja julgeolekut»; tuletades meelde, et resolutsiooniga nr 40/61 on «sõnaselgelt mõistetud kuriteona hukka iga terroriakt ja kogu terrorism kui riikide sõbralikke suhteid ja julgeolekut kahjustav tegevus»; tuletades ühtlasi meelde, et resolutsioonis nr 40/61 on kutsutud Rahvusvahelist Mereorganisatsiooni üles «uurima laeva pardal toimepandavaid ja laeva vastu toimepandavaid terroritegusid, et anda soovitusi asjakohaste meetmete võtmiseks»; pidades silmas Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni assamblee 1985. aasta 20. novembri resolutsiooni nr A.584(14), milles soovitatakse võtta meetmeid sellise ebaseadusliku tegevuse takistamiseks, mis ohustab laevu ning vähendab reisijate ja laevapere turvalisust; märkides, et konventsiooni ei kohaldata laevapere sellisele tegevusele, mille suhtes kehtib tavapärane laevakord; kinnitades, et riikidel on soovitatav kehtestada laeva ning laeva pardal olevate inimeste vastase ebaseadusliku tegevuse tõkestamiseks ja kontrollimiseks järelevalve-eeskiri, mida ajakohastatakse vajaduse järgi, arvestades Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni meresõiduohutuse komitee soovitusi laeva ohustava ning laeva pardal olevate reisijate ja laevapere vastase ebaseadusliku tegevuse tõkestamiseks; kinnitades, et neis valdkondades, mida konventsioon ei reguleeri, rakendatakse ka edaspidi rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid; tunnistades riikide vajadust rangelt järgida meresõitu ohustava ebaseadusliku tegevuse vastu võitlemisel rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid, on kokku leppinud järgmises. Artikkel 1 Konventsiooni tähenduses on laev dünaamilise tõstejõuga veesõiduk, allveesõiduk või muu alus või ujuvvahend, mis ei ole püsivalt kinnitatud merepõhja. Artikkel 2 1. Konventsiooni ei kohaldata: a) sõjalaevale; b) riigile kuuluvale või riigi kasutuses olevale mereväe abilaevale või tolli või politsei kasutatavale laevale; c) meresõidust ajutiselt või lõplikult kõrvaldatud laevale. 2. Konventsiooni ei kohaldata sõjalaeva ega riigile kuuluva mitteärilisel eesmärgil kasutatava laeva puutumatuse suhtes. Artikkel 3 1. Isik paneb toime kuriteo, kui ta õigusvastaselt ja tahtlikult: a) hõivab laeva või kontrollib seda jõudu kasutades, sellega ähvardades või muul viisil hirmutades; b) kasutab laeva pardal viibiva isiku vastu vägivalda, mis ohustab laeva ohutut juhtimist; c) hävitab laeva või tekitab laevale või lastile kahjustuse, mis ohustab laeva ohutut juhtimist; d) paigutab või laseb paigutada laevale seadme või aine, mis võib laeva hävitada või mis võib laeva või lasti kahjustada laeva juhtimist ohustavalt; e) hävitab navigatsiooniseadmed või kui ta tekitab neile suuri kahjustusi või oluliselt takistab nende tööd ja selline tegevus ohustab laeva ohutut juhtimist; f) edastab valeinfot, ohustades sellega laeva ohutut juhtimist; g) tekitab teisele isikule tervisekahjustuse või tapab ta punktides a–f nimetatud kuritegu toime pannes või kuriteokatsel. 2. Isik paneb toime kuriteo ka siis, kui ta: a) teeb lõikes 1 nimetatud kuriteo toimepanemise katse; b) aitab teisel isikul lõikes 1 nimetatud kuriteo toime panna või on muul moel selle isiku kaasosaline, kes paneb toime sellise kuriteo; c) ähvardab toime panna lõike 1 punktis b, c või e nimetatud kuriteo ja selline ähvardus ohustab tõenäoliselt laeva juhtimist; riigisisestes õigusaktides sätestatakse, kas ähvardusega peab kaasnema füüsilisele või juriidilisele isikule avaldatav sund teha mingi tegu või hoiduda sellest, või mitte. Artikkel 4 1. Konventsiooni kohaldatakse meresõidule, kui laev sõidab või sõiduplaani alusel peab sõitma vetesse, läbi vete või välja vetest, mis asuvad väljaspool osalisriigi territoriaalmere välispiiri või väljaspool tema territoriaalmere piiri, mis tal on külgneva riigiga. 2. Kui lõike 1 alusel konventsiooni ei kohaldata, järgitakse seda siiski juhul, kui kuriteo toimepanija või oletatav toimepanija tabatakse muu kui lõikes 1 nimetatud osalisriigi territooriumil. Artikkel 5 Artiklis 3 nimetatud kuriteo toimepanemise eest näeb osalisriik ette kuriteo raskusele vastava karistuse. Artikkel 6 1. Osalisriik võtab vajalikke meetmeid, et kehtestada oma jurisdiktsioon artiklis 3 nimetatud kuriteo suhtes: a) mis pannakse toime selle riigi lipu all sõitva laeva vastu või selle pardal; b) mis pannakse toime selle riigi territoriaalmeres või mujal riigi territooriumil; c) mille paneb toime selle riigi kodanik. 2. Osalisriik võib kehtestada oma jurisdiktsiooni ka siis, kui: a) kuriteo paneb toime kodakondsuseta isik, kelle peamine elukoht on selles riigis; b) kuriteo toimepanemise käigus on selle riigi kodanik vangistatud, teda on ähvardatud, talle on tekitatud tervisekahjustus või ta on tapetud; c) kuriteo eesmärk on sundida seda riiki midagi tegema või millegi tegemisest hoiduma. 3. Osalisriik, kes on kehtestanud lõikes 2 nimetatud jurisdiktsiooni, teavitab sellest Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni peasekretäri (edaspidi peasekretär). Kui osalisriik jurisdiktsiooni kohaldamisest loobub, teatab ta sellest peasekretärile. 4. Osalisriik võib võtta meetmeid, et kehtestada oma jurisdiktsioon artiklis 3 nimetatud kuriteo suhtes ka siis, kui kuriteo oletatav toimepanija viibib tema territooriumil ning osalisriik ei anna teda välja sellele osalisriigile, kes on kehtestanud oma jurisdiktsiooni lõigete 1 ja 2 kohaselt. 5. Konventsioon ei välista kriminaaljurisdiktsiooni kohaldamist riigisisese õiguse alusel. Artikkel 7 1. Kui asjaolud nõuavad, võtab osalisriik tema territooriumil viibiva kuriteo toimepanija või oletatava toimepanija oma õigusaktide kohaselt vahi alla või rakendab muid abinõusid, et tagada tema kohalolek kriminaal- või väljaandmismenetluse ajal. 2. Oma õigusakte järgides korraldab nimetatud riik viivitamata eeluurimise. 3. Isikul, kelle suhtes rakendatakse lõikes 1 nimetatud abinõusid, on õigus: a) võtta viivitamata ühendust oma kodakondsusriigi lähima asjakohase esindajaga või muu pädeva esindajaga või kui ta on kodakondsuseta isik, siis selle riigi esindajaga, kus on tema peamine elukoht; b) kohtuda selle riigi esindajaga. 4. Lõikes 3 nimetatud õigusi kasutatakse kooskõlas selle riigi õigusaktidega, mille territooriumil kuriteo toimepanija või oletatav toimepanija viibib, kui nimetatud õigusaktide kohaldamine võimaldab täita eesmärke, milleks lõikes 3 sätestatud õigused on antud. 5. Kui osalisriik on käesoleva artikli kohaselt võtnud isiku vahi alla, teatab ta vahistamisest ja vahistamise asjaoludest viivitamata riikidele, kes on kehtestanud jurisdiktsiooni kooskõlas artikli 6 lõikega 1, ning kui ta peab vajalikuks, siis muule huvitatud riigile. Lõikes 2 nimetatud eeluurimist korraldav riik teeb uurimistulemused ja jurisdiktsiooni kohaldamise kavatsuse nimetatud riikidele viivitamata teatavaks. Artikkel 8 1. Osalisriigi (käesolevas artiklis edaspidi lipuriik) laeva kapten võib teise osalisriigi (käesolevas artiklis edaspidi vastuvõttev riik) ametiisikule üle anda isiku, kelle puhul on alust arvata, et ta on toime pannud artiklis 3 nimetatud kuriteo. 2. Lipuriik tagab, et tema laeva kapten teeb vastuvõtva riigi ametiisikule enne selle riigi territoriaalmerre sisenemist võimaluse korral teatavaks nii kavatsuse anda tema laeva pardal olev isik lõike 1 kohaselt üle kui ka üleandmise põhjuse. 3. Kui vastuvõttev riik peab võimalikuks kohaldada üleandmise tinginud tegevuse suhtes konventsiooni, nõustub ta üleandmisega ja tegutseb artikli 7 kohaselt. Vastuvõtmisest keeldumise korral tuleb seda põhjendada. 4. Lipuriik tagab, et tema laeva kapten täidab kohustuse esitada vastuvõtva riigi ametiisikule tema valduses olevad tõendid, mis kuriteo toimepanemist kinnitavad. 5. Isiku üleandmisega lõike 3 kohaselt nõustunud vastuvõttev riik võib lipuriigilt taotleda isiku üleandmist. Lipuriik kaalub taotlust ja kui ta on otsustanud selle rahuldada, tegutseb ta artikli 7 kohaselt. Kui lipuriik lükkab taotluse tagasi, esitab ta vastuvõtvale riigile oma otsuse põhjenduse. Artikkel 9 Konventsiooniga ei ole vastuolus riigi õigus järgida rahvusvahelise õiguse neid sätteid, mille alusel ta võib kohaldada uurimisele ja otsuse täitmisele oma jurisdiktsiooni ka selle laeva suhtes, mis ei sõida tema lipu all. Artikkel 10 1. Kui osalisriik ei anna oma territooriumil tabatud kuriteo toimepanijat või oletatavat toimepanijat välja, annab ta artiklis 6 nimetatud juhtudel oma õigusaktides ettenähtud menetlust järgides asja viivitamata lahendada oma pädevale asutusele sellest olenemata, kas kuritegu on toime pandud tema territooriumil. Pädev asutus kohaldab otsust tehes selle riigi õiguses raske kuriteo kohta sätestatut. 2. Artiklis 3 nimetatud kuriteo menetlemise ajal tagatakse isikule õiglane kohtlemine ja tal on kõik õigused, mis on ette nähtud tema viibimiskoha riigi õigusega. Artikkel 11 1. Artiklis 3 nimetatud kuritegu loetakse lisatuks osalisriikide vahelistesse väljaandmislepingutesse kui kuritegu, mille puhul kohaldatakse väljaandmist. Osalisriik kohustub selle kuriteo lisama sõlmitavatesse väljaandmislepingutesse kuriteona, mille puhul kohaldatakse väljaandmist. 2. Kui osalisriik annab isiku välja üksnes väljaandmislepingu alusel ja ta saab väljaandmistaotluse osalisriigilt, kellega ta ei ole lepingut sõlminud, võib ta artiklis 3 nimetatud kuriteo suhtes kohaldada väljaandmise õigusliku alusena konventsiooni. Väljaandmisele kohaldatakse taotluse saanud osalisriigi õigust. 3. Kui osalisriik ei sea väljaandmise eelduseks lepingu sõlmimist, käsitab ta artiklis 3 nimetatud kuritegu sellise kuriteona, mille puhul kohaldatakse väljaandmist, järgides taotluse saanud osalisriigi õigusaktidega ette nähtud tingimusi. 4. Väljaandmise korral kohaldatakse artiklis 3 nimetatud kuriteole nii selle toimepanemise koha riigi õigust kui ka väljaandmist taotleva osalisriigi õigust. 5. Kui osalisriik ise süüdistust ei esita ja saab väljaandmistaotluse vähemalt kahelt artikli 6 kohaselt jurisdiktsiooni kehtestanud riigilt, arvestab ta kuriteo toimepanija või oletatava toimepanija väljaandmiseks riiki valides selle osalisriigi huve ja kohustusi, kelle lipu all laev kuriteo toimepanemise ajal sõitis. 6. Kuriteo oletatava toimepanija konventsioonijärgset väljaandmist otsustades arvestab taotluse saanud riik seda, kas oletatav toimepanija saab taotluse esitanud riigis teostada artikli 7 lõikes 3 sätestatud õigusi. 7. Kui osalisriigi väljaandmisleping või muu kokkulepe ei ole konventsiooniga kooskõlas, tuleb leping või kokkulepe konventsiooni nõuetega kohandada. Artikkel 12 1. Osalisriigid esitavad üksteisele artiklis 3 nimetatud kuriteo suhtes alustatud kriminaalmenetluses kõik nende käsutuses olevad tõendid ja annavad muud õigusabi. 2. Osalisriigid täidavad lõikes 1 ettenähtud kohustusi vastastikuse abi lepingute alusel. Kui lepingut ei ole sõlmitud, abistavad osalisriigid üksteist riigisisese õiguse kohaselt. Artikkel 13 1. Artiklis 3 nimetatud kuriteo ärahoidmiseks rakendab osalisriik koostöös teiste osalisriikidega abinõusid, et: a) ära hoida tema territooriumil tehtavad ettevalmistused nimetatud kuriteo toimepanemiseks kas tema territooriumil või väljaspool seda; b) vahetada riigisisese õiguse kohaselt teavet ning kooskõlastada haldus- ja muud abinõud, mida vajaduse korral võetakse artiklis 3 nimetatud kuritegude ärahoidmiseks. 2. Kui laev on artiklis 3 nimetatud kuriteo toimepanemise tõttu sunnitud hilinema või sõidu katkestama, teeb osalisriik kõik endast sõltuva, et vältida tema territooriumil asuva laeva, laevapere või lasti või laeva pardal olevate reisijate põhjendamatut kinnipidamist. Artikkel 14 Kui osalisriigil on alust arvata, et kavatsetakse toime panna artiklis 3 nimetatud kuritegu, esitab ta tema valduses oleva asjakohase teabe kooskõlas oma õigusega võimalikult kiiresti riikidele, kelle kohta on andmeid, et nad on kehtestanud jurisdiktsiooni artikli 6 alusel. Artikkel 15 1. Osalisriik edastab oma õigusakte järgides peasekretärile võimalikult kiiresti teabe, milles on nimetatud: a) kuriteo asjaolud; b) artikli 13 lõike 2 kohaselt võetud meetmed; c) kuriteo toimepanija või oletatava toimepanija suhtes võetud meetmed ja väljaandmismenetluse või muu kohtumenetluse tulemused. 2. Osalisriik, kus esitatakse kuriteo oletatavale toimepanijale süüdistus, teeb menetlustulemuse peasekretärile teatavaks oma õiguse alusel. 3. Peasekretär teeb lõigete 1 ja 2 kohaselt edastatud andmed teatavaks osalisriikidele, Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (edaspidi organisatsioon) liikmesriikidele ja teistele asjaomastele riikidele ning asjaomastele rahvusvahelistele organisatsioonidele. Artikkel 16 1. Konventsiooni tõlgendamisest või kohaldamisest tulenev vaidlus, mida osalisriigid ei ole mõistliku aja jooksul lahendanud läbirääkimiste teel, esitatakse ühe vaidlusosalise nõudmisel lahendada vahekohtule. Kui vaidlusosalised ei ole vahekohtule taotluse esitamisest alates kuue kuu jooksul suutnud vahekohtu moodustamises kokku leppida, võib vaidlusosaline edastada Rahvusvahelisele Kohtule selle põhikirja kohase taotluse vaidluse lahendamiseks. 2. Riik võib konventsiooni alla kirjutades või ratifitseerides, seda heaks kiites või sellega ühinedes teatada, et ta lõiget 1 ei kohalda. Sel juhul ei kohalda teised osalisriigid seda lõiget reservatsiooni teinud osalisriigi suhtes. 3. Lõikes 2 nimetatud reservatsiooni teinud osalisriik võib selle alati tagasi võtta, teatades sellest peasekretärile. Artikkel 17 1. Rahvusvahelisel meresõitu ohustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamise konverentsil osalevatele riikidele on konventsioon allakirjutamiseks avatud 1988. aasta 10. märtsil Roomas ja kõigile riikidele 1988. aasta 14. märtsist kuni 1989. aasta 9. märtsini organisatsiooni peakorteris. Pärast seda on konventsioon avatud ühinemiseks. 2. Riik võib väljendada oma nõusolekut siduda end konventsiooniga: a) sellele ratifitseerimis- või heakskiitmistingimuseta alla kirjutades; b) sellele ratifitseerimis- või heakskiitmistingimusega alla kirjutades ning seejärel konventsiooni ratifitseerides või heaks kiites; c) sellega ühinedes. 3. Ratifitseerimine, heakskiitmine või ühinemine toimub asjakohase kirja hoiuleandmisega peasekretärile. Artikkel 18 1. Konventsioon jõustub üheksakümne päeva möödumisel kuupäevast, kui viieteistkümnes riik on sellele ratifitseerimis- või heakskiitmistingimuseta alla kirjutanud või oma ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja peasekretärile hoiule andnud. 2. Pärast konventsiooni jõustumist ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andnud riigi suhtes jõustub konventsioon kirja hoiuleandmisest alates üheksakümne päeva pärast. Artikkel 19 1. Osalisriik võib konventsiooni denonsseerida alates päevast, mil tema suhtes konventsiooni jõustumisest on möödunud aasta. 2. Denonsseerimiskiri antakse hoiule peasekretärile. 3. Denonsseerimine jõustub ühe aasta või denonsseerimiskirjas nimetatud pikema ajavahemiku möödudes päevast, mil peasekretär on kirja kätte saanud. Artikkel 20 1. Organisatsioon võib konventsiooni muutmiseks kokku kutsuda konverentsi. 2. Peasekretär kutsub konventsiooni muutmiseks konventsiooni osalisriikide konverentsi kokku ühe kolmandiku osalisriikide või kümne osalisriigi taotlusel, olenevalt sellest, kumb arv on suurem. 3. Pärast konventsiooni muudatuste jõustumist hoiule antud ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja käsitatakse kehtivana muudetud konventsiooni suhtes. Artikkel 21 1. Konventsioon antakse hoiule peasekretärile. 2. Peasekretär: (a) teeb konventsioonile alla kirjutanud või sellega ühinenud riikidele ja organisatsiooni liikmesriikidele teatavaks: (i) iga allakirjutamise või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmise ja selle kuupäeva; (ii) konventsiooni jõustumise kuupäeva; (iii) iga denonsseerimiskirja hoiuleandmise ja selle kättesaamise kuupäeva ning denonsseerimise jõustumise kuupäeva; (iv) konventsiooni alusel koostatud muu deklaratsiooni või teate kättesaamise; (b) edastab konventsiooni tõestatud koopiad kõigile riikidele, kes on konventsioonile alla kirjutanud või sellega ühinenud. 3. Kui konventsioon on jõustunud, edastab hoiulevõtja selle tõestatud koopia Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile registreerimiseks ja avaldamiseks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 102 kohaselt. Artikkel 22 Konventsioon on koostatud ühes eksemplaris araabia, hiina, hispaania, inglise, prantsuse ja vene keeles ning kõik tekstid on võrdselt autentsed. Selle kinnituseks on valitsuste täievolilised esindajad konventsioonile alla kirjutanud. Koostatud kümnendal märtsil tuhande üheksasaja kaheksakümne kaheksandal aastal Roomas.