Vabariigi Valitsus — Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruse nr 258 „Kõrgharidusstandard” muutmine — RT I, 50, 346

Määrus kehtestatakse «Eesti Vabariigi haridusseaduse» § 5 lõike 2 punkti 7 alusel. § 1. Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruses nr 258 «Kõrgharidusstandard» (RT I 2002, 70, 426; 2004, 72, 509) tehakse järgmised muudatused: 1) kogu määruse tekstis asendatakse sõnad «Euroopa ainepunktide ülekande süsteem» sõnadega «Euroopa ainepunktisüsteem» vastavas käändes; 2) paragrahvi 1 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt: « (1) Kõrgharidusstandardiga kehtestatakse kõrgharidustasemel toimuvale õppele ühtsed nõuded, mis määravad õppevaldkonnad ja -suunad, õppe eesmärgid ja saavutatavad õpitulemused ning õppe kogumahu, sealhulgas eelneva õpitulemuse ja erialase töökogemuse arvestamise põhimõtted ning õppekavale ja õppejõududele esitatavad üld- ja erinõuded.»; 3) paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: « (4) Kõrgharidusstandard on kõrghariduse omandamist võimaldavate õppeasutuste koolituslubade väljaandmise ja nende õppekavade akrediteerimise üks alusdokumente.»; 4) paragrahv 2 sõnastatakse järgmiselt: « § 2. Mõisted 1) õppekava – õppe alusdokument, mis määrab kindlaks läbiviidava õppe eesmärgid, sealhulgas oodatavad õpitulemused, õppe nominaalkestuse ja mahu, õppe alustamise tingimused, õppeainete loetelu ja mahu, lühikirjeldused ning valikuvõimalused ja -tingimused, spetsialiseerumisvõimalused ja õppe lõpetamise tingimused. Õppekava võib näha ette spetsialiseerumise ühele erialale (peaerialale) või mitmele erialale (pea- ja kõrvaleriala(de)le); 2) õpitulemused (õpiväljundid) – õppimise tulemusel omandatavad teadmised, oskused ja hoiakud, mis on kirjeldatud õppekava, mooduli või õppeaine läbimiseks vajalikul miinimumtasemel. Õpitulemuste saavutamist miinimumi ületaval tasemel diferentseerib hindamine. Kõrgharidustaseme õppe lõpetamisel saavutatavad õpitulemused on kirjeldatud käesoleva määruse lisas «Kõrgharidustaseme astmete õpitulemused». Kui õppekava näeb ette spetsialiseerumise ühele või mitmele erialale, kirjeldavad õpitulemused peaerialal saavutatavaid õpitulemusi; 3) moodul – õppekava sisulise liigendamise ühik, mis koondab õppeained eesmärgistatud õppeainete kogumiks või koosneb ühest õppeainest. Mooduli mahu ainepunktides määrab õppeasutus, arvestades mooduli mahu määramisel eesmärki luua eeldused üliõpilaste mobiilsuse toetamiseks ning eelneva õpitulemuse ja erialase töökogemuse arvestamiseks; 4) peaeriala – spetsialiseerumine, mille tulemusel üliõpilane omandab õppeastmele vastavad teadmised, oskused ja hoiakud ning mis on eelduseks kindlal erialal tööle asumiseks ning õpingute jätkamiseks järgmisel õppeastmel. Peaeriala moodustab vähemalt 50 protsenti (sealhulgas lõpetamise nõudeks olev eksam või töö) üliõpilasele õppekavaga määratud õppe mahust; 5) kõrvaleriala – spetsialiseerumine peaerialaga samal või teisel õppesuunal, mille tulemusel üliõpilane omandab lisaks peaerialale täiendavaid teadmisi ja oskusi kõrvalerialal tööle asumiseks ning õpingute jätkamiseks järgmisel õppeastmel. Kõrvaleriala moodustab vähemalt 30 ainepunkti või Euroopa ainepunktisüsteemi rakendamisel vähemalt 45 ainepunkti õppekavas määratud õppe mahust või juhul, kui kõrvaleriala omandatakse mitme õppeastme läbimise jooksul, vähemalt 30 ainepunkti või Euroopa ainepunktisüsteemi rakendamisel vähemalt 45 ainepunkti õppekavades määratud õppe mahust.»; 5) paragrahvi 7 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt: « (2) Bakalaureuseõppes moodustab bakalaureuseeksam või bakalaureusetöö õppekavas määratud õppe mahust vähemalt 3 ainepunkti, Euroopa ainepunktisüsteemi rakendamisel vähemalt 5 ainepunkti.»; 6) paragrahvi 12 lõige 4 sõnastatakse järgmiselt: « (4) Rakenduskõrgharidusõppes moodustab lõpueksam või lõputöö õppekavas määratud õppe mahust vähemalt 3 ainepunkti, Euroopa ainepunktisüsteemi rakendamisel vähemalt 5 ainepunkti.»; 7) paragrahvi 17 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt: « (3) Magistriõppes moodustab magistrieksam või magistritöö õppekavas määratud õppe mahust vähemalt 10 ainepunkti, Euroopa ainepunktisüsteemi rakendamisel vähemalt 15 ainepunkti.»; 8) määrust täiendatakse peatükiga 81 järgmises sõnastuses: «81. peatükk EELNEVA ÕPITULEMUSE JA ERIALASE TÖÖKOGEMUSE ARVESTAMISE PÕHIMÕTTED § 331. Eelneva õpitulemuse ja erialase töökogemuse arvestamise üldpõhimõtted (1) Õppeasutus kehtestab vastavalt «Ülikooliseaduse» § 14 lõike 3 punktile 41 või «Rakenduskõrgkooli seaduse» § 9 lõike 4 punktile 51 üliõpilaste eelnevate õpitulemuste ja erialase töökogemuse arvestamise tingimused ja korra. (2) Eelneva õpitulemuse ja erialase töökogemuse arvestamise tingimuste ja korra kehtestamisel ning selle alusel taotluse esitamisel, taotluse hindamisel, arvestamise otsuse tegemisel ning selle vaidlustamisel lähtutakse «Haldusmenetluse seaduses» ja käesolevas määruses toodud põhimõtetest ning õigusaktides ettenähtud ja õppeasutuses kehtestatud kvaliteedinõuetest. (3) Eelneva õpitulemuse ja erialase töökogemuse arvestamist võib lõike 1 alusel kehtestatud tingimustel ja korras rakendada: 1) õppeasutuse kehtestatud vastuvõtutingimuste täitmiseks; 2) õppekava täitmisel eelnevalt omandatud ainepunktide ülekandmiseks; 3) eelneva õpitulemuse või erialase töökogemuse arvestamisena ainepunktideks. (4) Eelneva õpitulemuse ja erialase töökogemuse hindamist ning arvestamist ei kohaldata käesoleva määruse § 11 lõikes 1, § 16 lõikes 1 ning § 21 lõikes 1 nimetatud lõpetamise nõuete täitmisele. § 332. Eelneva õpitulemuse ja erialase töökogemuse arvestamise eesmärk Eelneva õpitulemuse ja erialase töökogemuse arvestamise eesmärk on: 1) suurendada isikute, sealhulgas erivajadusega isikute hariduslikku ja tööalast mobiilsust ning avardada võimalusi elukestvaks õppeks; 2) võimaldada haridustasemetest koosnevas haridussüsteemis õppimise (formaalharidus), muu organiseeritud õppetegevuse (mitteformaalne haridus) ja erialase töökogemuse kaudu ning igapäevase tegevuse ja vaba aja raames õppimise (informaalne haridus) tulemusi lugeda samaväärseks käesoleva määruse § 331 lõike 3 punktis 1 nimetatud vastuvõtutingimuste täitmise või õppekava läbimisel saavutatavate õpitulemustega; 3) õppeasutusel paindlikult reageerida tööturul toimuvatele muudatustele ning tööjõuvajaduse muutumisele. § 333. Eelneva õpitulemuse ja erialase töökogemuse tõendamise põhimõtted (1) Eelnevaid õpitulemusi tõendatakse vastava diplomi, tunnistuse või muu haridust tõendava dokumendiga. (2) Erialase töökogemuse kaudu ning igapäevase tegevuse ja vaba aja raames toimunud õppimist tõendatakse viitega valminud töödele ja nende esitlusega, näidiste mapi, kutsetunnistuse, töölepingu või ametisse nimetamise käskkirja koopia või muude dokumentaalsete tõenditega. Töökogemuse tõendamisel lisatakse taotlusele erialase töökogemuse kirjeldus ning enesehinnang. (3) Õppeasutuse nõukogul on lisaks lõigetes 1 ja 2 sätestatule õigus kehtestada tõendamisele täiendavaid nõudeid. § 334. Eelneva õpitulemuse ja erialase töökogemuse hindamise ning arvestamise põhimõtted (1) Õppeasutusel on õigus vajadusel isiku eelneva õpitulemuse või erialase töökogemuse hindamiseks anda isikule praktilisi ülesandeid, vestelda isikuga või hinnata isiku teadmisi ja oskusi muul viisil. (2) Õppeasutus: 1) teavitab üliõpilasi eelneva õpitulemuse ja erialase töökogemuse arvestamiseks kehtestatud tingimustest ja korrast, sealhulgas tähtaegadest ja hindamisega seotud kuludest, mida kannab üliõpilane, ning tulemuste vaidlustamise võimalustest; 2) tagab eelneva õpitulemuse ja erialase töökogemuse arvestamise taotlejale vajaliku informatsiooni ning juhendamis- ja nõustamisteenuse kättesaadavuse; 3) tagab eelneva õpitulemuse ja erialase töökogemuse arvestamise protseduuri ühetaolisuse ja hindamist läbiviivate isikute kompetentsuse ja erapooletuse tulemuse suhtes; 4) loob võimalused hindajate osalemiseks täienduskoolituses ning koostöövõrgustikus; 5) korraldab koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga eelneva õpitulemuse ja erialase töökogemuse arvestamiseks tugisüsteemide, sealhulgas nõustamissüsteemi ja hindajate koostöövõrgustiku loomist.»; 9) paragrahvi 34 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses: « (5) Õppeasutused viivad «Ülikooliseaduse» § 14 lõike 3 punkti 41 ja «Rakenduskõrgkooli seaduse» § 9 lõike 4 punkti 51 alusel kehtestatud üliõpilaste eelnevate õpitulemuste ja erialase töökogemuse arvestamise tingimused ja korrad käesoleva määruse peatükiga 81 «Eelneva õpitulemuse ja erialase töökogemuse arvestamise põhimõtted» kooskõlla hiljemalt 1. jaanuariks 2008. a. (6) Õppeasutused viivad oma õppekavad käesoleva määruse §-ga 2, § 7 lõikega 2, § 12 lõikega 4 ja § 17 lõikega 3 kooskõlla hiljemalt 1. septembriks 2009. a.»; 10) määrust täiendatakse §-ga 36 järgmises sõnastuses: « § 36. Kõrgharidustaseme astmete õpitulemuste rakendamise arvestamine õppekava akrediteerimisel Määruse lisas «Kõrgharidustaseme astmete õpitulemused» kirjeldatud õpitulemuste rakendamist õppeasutuses ei hinnata õppekava akrediteerimisel juhul, kui õppeasutus on taotluse selle õppekava akrediteerimiseks esitanud enne 1. septembrit 2009. a.»; 11) määrust täiendatakse lisaga «Kõrgharidustaseme astmete õpitulemused» (lisatud). § 2. Määrus jõustub 1. septembril 2007. a. Peaminister Andrus ANSIP Haridus- ja teadusminister Tõnis LUKAS Riigisekretär Heiki LOOT Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruse nr 258 «Kõrgharidusstandard» lisa (Kehtestatud Vabariigi Valitsuse 16. augusti 2007. a määrusega nr 207) Kõrgharidustaseme astmete õpitulemused 1. Bakalaureusekraadi saamiseks peab üliõpilane: – omama süsteemset ülevaadet õppesuuna põhimõistetest, teoreetilistest printsiipidest ja uurimismeetoditest; – oskama ära tunda interdistsiplinaarseid seoseid; – mõistma õppesuuna erinevate erialade rakendusalasid; – tundma eriala teoreetilisi koolkondi, arengusuundi ja aktuaalseid probleeme; – oskama sõnastada erialaga seotud probleeme ning analüüsida ja hinnata erinevaid lahendusi; – oskama kohaseid meetodeid ja vahendeid kasutades iseseisvalt informatsiooni koguda ning seda kriitiliselt ja loovalt tõlgendada; – oskama eriala ülesannete lahendamisel valida ja kasutada sobivaid tehnoloogiaid ning meetodeid, muu hulgas olema valmis osalema meeskonnatöös ja seda juhtima; – valdama tööks vajalikke suhtlusoskusi ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaid; – olema oma õppekeeles ja vähemalt ühes võõrkeeles võimeline erialaga seonduvaid probleeme suuliselt ja kirjalikult selgitama ning erialastes aruteludes osalema; – olema valmis aktiivselt osalema kodanikuühiskonnas ning suhtuma sallivalt hoiakute ja väärtuste mitmekesisusse; – oskama teaduslikke, ühiskondlikke ja eetilisi aspekte arvesse võttes hinnata teadmiste rolli ning oma erialase tegevuse rolli ja tagajärgi ühiskonnas; – olema suuteline omandatud teadmisi ja oskusi töös rakendama, õpinguid jätkama ning ennast pidevalt iseseisvalt erialaselt ja tööalaselt täiendama. 2. Rakenduskõrgharidusõppe diplomi saamiseks peab üliõpilane: – omama süsteemset ülevaadet eriala põhimõistetest, teoreetilistest printsiipidest ja uurimismeetoditest; – oskama ära tunda interdistsiplinaarseid seoseid erinevate erialade rakendusalades; – tundma eriala aktuaalseid probleeme ja rakendusvõimalusi; – oskama sõnastada erialaga seotud probleeme ning analüüsida ja hinnata erinevaid lahendusi; – oskama kohaseid meetodeid ja vahendeid kasutades iseseisvalt informatsiooni koguda ning seda kriitiliselt ja loovalt tõlgendada; – oskama eriala ülesannete lahendamisel etteantud raamides valida ja kasutada sobivaid meetodeid ja tehnoloogiad ning etteantud informatsiooni põhjal modelleerida ja/või hinnata võimalikke tagajärgi; – näitama initsiatiivi projektide algatamisel ning vastutustunnet, juhtimis- ja meeskonnatööoskusi nende elluviimisel; – valdama tööks vajalikke suhtlusoskusi ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaid; – olema oma õppekeeles ja vähemalt ühes võõrkeeles võimeline erialaga seonduvaid probleeme suuliselt ja kirjalikult selgitama ning erialastes aruteludes osalema; – olema valmis aktiivselt osalema kodanikuühiskonnas ning suhtuma sallivalt hoiakute ja väärtuste mitmekesisusse; – oskama ühiskondlikke ja eetilisi aspekte arvestades hinnata erialase tegevuse rolli ja tagajärgi ühiskonnale; – olema suuteline omandatud teadmisi ja oskusi töös rakendama, olles valmis tegutsema oma kutsealal spetsialisti ülesannetes või ettevõtjana; – olema suuteline ennast pidevalt iseseisvalt erialaselt ja tööalaselt täiendama. 3. Magistrikraadi saamiseks (sealhulgas bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavade lõpetamisel) peab üliõpilane: – omama süsteemset ülevaadet ja laiapõhjalisi teadmisi õppesuuna mõistetest, teooriatest ja uurimismeetoditest; – tundma eriala teoreetilisi arengusuundi, aktuaalseid probleeme ja rakendusvõimalusi; – omama süvendatud teadmisi eriala mõnes kitsamas uurimisvaldkonnas; – oskama ära tunda ja luua interdistsiplinaarseid seoseid; – oskama erialaga seotud probleeme ja/või uurimisküsimusi iseseisvalt ja loovalt ära tunda ja sõnastada ning suutma neid etteantud ajaraamides ja piiratud informatsiooni tingimustes kohaste meetoditega lahendada, kasutades selleks vajadusel teiste valdkondade teadmisi; – oskama eriala ülesannete lahendamisel valida ja kasutada sobivaid meetodeid ja tehnoloogiad ning modelleerida ja/või hinnata võimalikke tagajärgi; – oskama oma tegevust eriala probleemide ja/või uurimisküsimuste lahendamisel kriitiliselt hinnata; – olema valmis tööks erialast kvalifikatsiooni nõudval tegevusalal, näidates seejuures algatusvõimet, vastutustunnet, juhtimis- ja meeskonnatööoskusi; – olema pädevalt võimeline edasi andma oma teadmisi õpetamise, juhendamise või muul teel; – olema oma õppekeeles ja oma erialal olulises võõrkeeles võimeline erialaga seonduvaid probleeme, järeldusi ja nende aluseks olevaid teooriaid suuliselt ja kirjalikult esitama ja argumenteerima ning osalema nii erialaspetsialistide kui ka erialaväliste inimeste sellekohastes aruteludes; – olema valmis aktiivselt osalema kodanikuühiskonnas ning suhtuma sallivalt hoiakute ja väärtuste mitmekesisusse; – oskama tegutseda eetiliselt keerulistes olukordades, olema teadlik oma tegevuse eetilistest aspektidest, võimalustest, piirangutest ja ühiskondlikust rollist ning oskama anda põhjendatud hinnanguid oma eriala puudutavates küsimustes; – oskama hinnata enda ja teiste vajadust jätkuõppeks, erialaseks ja tööalaseks arenguks ning valdama iseseisvaks õppimiseks vajalikke efektiivseid meetodeid; – olema võimeline jätkama õpinguid või osalema uurimistegevuses, tegutsema oma ala spetsialisti ja arendajana, sealhulgas rahvusvaheliselt. 4. Doktorikraadi saamiseks peab üliõpilane: – omama laiapõhjalisi teadmisi ja süsteemset ülevaadet oma uurimisvaldkonnas ning sügavaid ja ajakohaseid teadmisi uurimisvaldkonna kitsamas osas; – mõistma olemasolevate uurimisvaldkonna siseste ja valdkondadevaheliste teadmiste ja uurimismeetodite tähendust ja ulatust, et neid vajadusel laiendada, ümber hinnata ja sõnastada; – oskama iseseisvalt ja kriitiliselt analüüsida, sünteesida ja hinnata uusi ja keerulisi erialaspetsiifilisi ideid ning loovalt ja teadusliku täpsusega identifitseerida ja formuleerida uurimisküsimusi; – valdama oma uurimisvaldkonna uurimismetoodikaid; – oskama iseseisvalt tegutseda keerulises, sealhulgas rahvusvahelises töö- ja õpikeskkonnas, sealhulgas uurimistöös, mis nõuab juhtimis- ja meeskonnatööoskusi, innovaatilist mõtlemist ning strateegiliste otsuste tegemise võimet; – oskama algatada, kavandada, rakendada ja kriitiliselt hinnata uurimis- ning arendustöid, mis viivad uute teadmiste ning protseduuriliste lahendusteni; – oskama anda teaduseetilisi hinnanguid, saama aru teaduse võimalustest ja piirangutest, teaduse ühiskondlikust rollist ning inimeste vastutusest teadussaavutuste kasutamisel; – suutma analüüsida sotsiaalseid norme ja suhteid, neile vastata ning tegutseda vajadusel nende muutmiseks; – olema võimeline suuliselt ja kirjalikult esitama teadussuuna ja oma uurimistööga seonduvaid probleeme, järeldusi ja nende aluseks olevaid teooriaid nii erialaspetsialistidest auditooriumile kui ka erialaväliste inimestega suhtlemisel, argumenteerima ning osalema sellekohastes aruteludes oma õppekeeles ja oma erialal olulises võõrkeeles, sealhulgas avaldama originaalseid teadustulemusi rahvusvaheliselt eelretsenseeritavates teadusväljaannetes või kunstide erialadel loometöid rahvusvahelisele auditooriumile; – oskama identifitseerida oma vajadusi uute teadmiste või oskuste järele ning toetama teiste õppimist nii hariduse ja teaduse kontekstis kui ka laiemal ühiskondlikul tasandil; – olema pädevalt võimeline edasi andma oma teadmisi õpetamise, juhendamise või muul teel. Haridus- ja teadusminister Tõnis LUKAS