Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium — 3-4-1-8-07 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kohtumäärus Henry Paala taotluses tunnistada täitemenetluse seadustiku § 201 lõige 1 põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga vastuolus olevaks või anda juhis, kuidas on võimalik tagada taotleja põhiõiguste ja vabaduste tõhus kaitse Eesti kohtusüsteemis — RT III, 15, 114

RIIGIKOHTU PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-4-1-8-07 Otsuse kuupäev 4. aprill 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Märt Rask ning liikmed Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Ants Kull ja Priit Pikamäe Kohtuasi Henry Paala taotlus tunnistada täitemenetluse seadustiku § 201 lõige 1 põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga vastuolus olevaks või anda juhis, kuidas on võimalik tagada taotleja põhiõiguste ja vabaduste tõhus kaitse Eesti kohtusüsteemis Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta Henry Paala taotlus läbi vaatamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. Piiratud juhtimisõigusega Henry Paala juhtis 19. veebruaril 2005 Valga linnas sõiduautot, ilma et mootorsõidukis oleks tema kõrval olnud lapsevanemat või seaduslikku eestkostjat või nende poolt selleks volitatud isikut. Kohtuvälise menetleja 17. märtsi 2005. a otsusega karistati H. Paalat mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest liiklusseaduse § 741 lõike 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 3000 krooni. 2. H. Paala kohtuvälise menetleja otsust ei vaidlustanud ja see jõustus 7. aprillil 2005. Määratud rahatrahvi ei ole H. Paala tasunud. 3. Tartu kohtutäitur Ave Kolsar taotles 1. veebruaril 2007 Tartu Maakohtult rahatrahvi asendamist arestiga täitemenetluse seadustiku (TMS) § 201 lõike 1 alusel. 4. H. Paala esitas 8. märtsil 2007 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile taotluse tunnistada TMS § 201 lõige 1 põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (konventsioon) vastuolus olevaks või anda juhis, kuidas on võimalik tagada taotleja põhiõiguste ja vabaduste tõhus kaitse Eesti kohtusüsteemis. H. Paala leiab, et kuna tal pole alternatiivseid võimalusi oma põhiõiguste kaitseks, peab ta pöörduma Riigikohtu poole. Taotluse esitaja oli väärteo toimepanemise ajal alaealine. Ta soovib trahvisummat tasuda, kuid tema vanemad ei tasunud talle mõistetud rahatrahvi ning tal endal puuduvad gümnaasiumi lõpetamiseni vahendid rahatrahvi tasumiseks. Täitemenetluse seadustiku § 201 lõige 1, mis ei diferentseeri õigussubjekte lähtuvalt nende vanusest ja võimaldab rahatrahvi asendamist arestiga, on vastuolus põhiseaduse § 27 lõikes 4 sätestatud vanemate ja laste kaitse põhimõttega koosmõjus perekonnaseaduse § 60 lõigetega 1 ja 2. Täitemenetluse seadustiku § 201 lõige 1 on vastuolus ka konventsiooni 4. lisaprotokolli artikliga 1, sest see ei keela vabaduse võtmist isikutelt, kes ei suuda täita ükskõik missuguseid rahalisi kohustusi ja kelle ülalpidamise kohustus on seadusega pandud kolmandatele isikutele või riigile. Alternatiivselt taotleb H. Paala, et Riigikohus annaks juhul, kui tema taotlus jäetakse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse korras läbi vaatamata, talle juhise, kuidas tal on võimalik saavutada Eesti kohtusüsteemis oma põhiõiguste efektiivne kaitse ja taotluse sisuline läbivaatamine kooskõlas konventsiooni artikliga 13. Kolleegiumi seisukoht 5. Kolleegium märgib, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) järgi on võimalus esitada Riigikohtule individuaalkaebus piiratud. Nii võib isik, kelle õigusi rikub Riigikogu, Riigikogu juhatuse või Vabariigi Presidendi otsus, vaidlustada selle otsuse Riigikohtus (PSJKS §-d 16–18). Kaebuse valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale võib esitada erakond, valimisliit või üksikisik (PSJKS § 37). Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei sätesta otsesõnu võimalust esitada individuaalkaebust õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks. 6. Tuginedes põhiseaduse §-dele 13, 14 ja 15 ning konventsiooni kohaldamispraktikale, on Riigikohutu üldkogu märkinud, et Riigikohus saab jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle põhiseaduse §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 – RT III 2003, 10, 95, p 17; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03 – RT III 2004, 4, 36, p 32; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-3-2-1-04 – RT III 2004, 4, 37, p 26). Põhiseaduse §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-4-03 – RT III 2003, 13, 125, p 16). Sarnase õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile näeb ette ka kaebuse esitaja viidatud konventsiooni artikkel 13. 7. Tulenevalt eeltoodust saaks Riigikohus H. Paala taotlust menetleda üksnes juhul, kui tal puuduks muu tõhus viis talle põhiseaduse §-ga 15 tagatud kohtuliku kaitse õiguse kasutamiseks. 8. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 211 lg 11 järgi lahendab maakohus rahatrahvi asendamise arestiga süüdimõistetu osavõtul. Süüdimõistetu taotlusel kutsutakse sama sätte kohaselt kohtusse ka kaitsja ning kuulatakse ära tema arvamus. Seega tagatakse süüdimõistetule võimalus esitada oma vastuväited kohtutäituri taotlusele. Maakohtul on võimalik H. Paala kohtuasja läbi vaadates hinnata kõiki olulisi asjaolusid ning otsustada, kas asendada rahatrahv arestiga või mitte. Kui asja läbi vaataval kohtul tekib kahtlus, et TMS § 201 lg 1 ei ole kooskõlas põhiseadusega, võib kohus jätta selle sätte kohaldamata ning algatada selle sätte põhiseaduspärasuse kontrollimiseks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Kolleegium märgib ühtlasi, et kui H. Paala ei nõustu määrusega, mille maakohus teeb rahatrahvi arestiga asendamise küsimuses, on tal tulenevalt VTMS §-dest 189 ja 191 õigus seda määrust määruskaebemenetluse korras ringkonnakohtus vaidlustada. 9. Kolleegiumi hinnangul tagab kirjeldatud menetluskord H. Paalale piisavalt tõhusad võimalused põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks. Eeltoodust tulenevalt on ekslik taotluse esitaja seisukoht, et tal ei ole teisi võimalusi oma põhiõiguste kaitseks kui pöörduda Riigikohtusse. Seega ei ole H. Paala taotlus lubatav ja Riigikohtul puudub alus selle sisuliseks menetlemiseks. Sel põhjusel tuleb H. Paala taotlus jätta läbi vaatamata. Märt RASK Eerik KERGANDBERG Hannes KIRIS Ants KULL Priit PIKAMÄE