Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-2-07 Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 2007. a kohtuotsus Vasily Beskovi kaebuses Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lääne regionaalosakonna Pärnu migratsioonibüroo 5. aprilli 2006. a ettekirjutuse nr 1010577926 tühistamise nõudes — RT III, 14, 112

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-2-07 Otsuse kuupäev 22. märts 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Vasily Beskovi kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lääne regionaalosakonna Pärnu migratsioonibüroo 5. aprilli 2006. a ettekirjutuse nr 1010577926 tühistamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-06-724 Menetluse alus Riigikohtus Vasily Beskovi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta Vasily Beskovi kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-06-724 muutmata. 2. Arvata kautsjon riigituludesse. Asjaolud ja menetluse käik 1. Vasily Beskov saabus Eestisse 18. augustil 1944. 10. märtsil 1999 mõisteti V. Beskov Pärnu Maakohtu otsusega kriminaalkorras süüdi inimsusevastaste kuritegude toimepanemise eest. Kohtuotsusega kohustati kaebajat elama Pärnus oma elukohas kriminaalhooldaja järelevalve all kuni 18. maini 2002. 2. Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2000. a korraldusega nr 244-k keelduti V. Beskovile elamisloa andmisest. Tallinna Halduskohus jättis 28. märtsi 2002. a otsusega V. Beskovi kaebuse Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2000. a korraldusele nr 244-k rahuldamata. 3. Kodakondsus- ja Migratsioonameti Lääne regionaalosakonna Pärnu migratsioonibüroo tegi 5. aprillil 2006 V. Beskovile ettekirjutuse nr 1010577926 Eestist lahkumiseks. Ettekirjutuses leiti, et V. Beskov viibib Eestis ebaseaduslikult, rikkudes sellega Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 2 lg-t 1 ja tema suhtes pole tuvastatud VSS § 9 lg-s 1 loetletud asjaolusid. 4. V. Beskov esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada KMA Pärnu migratsioonibüroo 5. aprilli 2006. a ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kaebaja elab Eestis alates 1944. aastast. Eestis elab ka tema perekond. Abikaasa, poeg ja lapselapsed omavad Eesti kodakondsust. Vaidlustatud ettekirjutus on vastuolus Põhiseaduse (PS) §-dega 27 ja 9 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 8. Kaebaja on kõrges eas haige inimene ega saa elada perekonna abita. Tema suhtes kuulub kohaldamisele Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 9 lg 1 p 3. Tema Eestis viibimine ei kahjusta mingil määral Eesti Vabariigi huve ega sea ohtu riigi julgeolekut. 5. Tallinna Halduskohtu 2. juuni 2006. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmist põhjendustega: 1) VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. VSS § 8 lg 1 kohaselt kuulub lahkumisettekirjutus sundtäitmisele alates 7. päevast ettekirjutuse tegemise päevast arvates; 2) Välismaalaste seaduse (VMS) § 5 lg 2 sätestab, et kui välismaalane on taotlenud elamisloa kehtivusajal Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras elamisloa pikendamist või alalist elamisluba, on tema viibimine Eestis seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal. V. Beskovi viimane tähtajaline elamisluba kehtis kuni 1. detsembrini 1999. V. Beskovi poolt 27. juulil 1999 esitatud elamisloa taotlus jäeti Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2000. a korraldusega nr 244-k rahuldamata. Pärnu Maakohtu lahendist tulenev kohustus Eestis elada kehtis kuni 18. maini 2002. Uue taotluse elamisloa saamiseks esitas V. Beskov 10. aprillil 2006, seega ajal, kui tal ei olnud kehtivat elamisluba. Seega ei ole kaebajal seaduslikku alust Eestis viibimiseks; 3) VMS § 12 lg 4 p 13 sätestab, et elamisluba ei anta välismaalasele, kelle puhul on põhjendatud alus arvata, et ta on toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid või sõjakuritegusid. Kaebaja väidetel on tema karistusandmed karistusregistrist kustutatud (Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 5) ja ta ei ole seaduse mõttes karistatud, mistõttu ei saa tema poolt toime pandud kuritegusid käsitada ohuna Eesti riigi julgeolekule. Kuid VMS § 12 lg 4 p 13 kohaldamine ei ole seotud karistusregistrisse kantud isiku karistusandmete kustutamise tähtaegadega. Inimsusevastased kuriteod piiritletakse teistest kuritegudest ja süütegu inimsuse vastu ei aegu. Ka ei sätesta seadus, et VMS § 12 lg 4 p 13 tuvastatud asjaoludest käsitletav oht teatud aja möödudes aegub või võib aeguda; 4) kuigi PS § 27 järgi on perekond riigi kaitse all ja vastavalt PS § 9 lg-le 1 on need õigused ja kohustused võrdselt nii Eesti kodanikul kui ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ning EIÕK artikli 8 järgi on igaühel õigus sellele, et austataks tema perekonnaelu, tuleb lugeda oht, mida kujutab kaebaja Eesti julgeolekule, kaalukamaks, kui riive tema perekonnaelule; 5) VSS § 7 lg 3 sätestab, et lahkumisettekirjutuse täitmata jätmisel välismaalase poolt tõendatud ja temast sõltumatu mõjuva põhjuse tõttu ei kohaldata sundtäitmist kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni. Juhul, kui oleks tõendatud, et Eestist lahkumine seab ohtu kaebaja tervise, tuleb viidatud asjaolu käsitelda mõjuva põhjusena sundtäitmise mitte kohaldamiseks. 6. Apellatsioonkaebuses palus V. Beskov tühistada halduskohtu otsus. 7. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid asendas halduskohtu otsuse põhjendused enda otsuse põhjendustega. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) kaebajale on tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks VSS § 7 lg 1, § 8 lg 2 ja § 11 lg 1 alusel. Kaebaja leiab, et lahkumisettekirjutuse tegemine oli õigusvastane, sest talle kui VSS § 9 lg-s 1 nimetatud isikule tulnuks teha ettekirjutus Eestis viibimise seadustamiseks. Asja lahendamiseks tuleb kontrollida, kas kaebajale tuli teha seadustamisettekirjutus VSS § 9 alusel. Kui seadustamisettekirjutust teha ei tulnud, on õige lahkumisettekirjutuse tegemine, sest kaebajal puudub VMS § 51 näidatud viibimisalus; 2) VSS § 9 lg 1 p 3 sätestab, et seadustamisettekirjutus tehakse Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele, kes on asunud Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve; 3) VSS § 9 lg 6 kohaselt tehakse sama paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud välismaalasele lahkumisettekirjutus, kui see on vajalik avaliku korra, riigi julgeoleku, rahva tervise või kõlbluse kaitse tagamiseks või kuriteo ärahoidmiseks või kui talle keeldutakse elamisloa andmisest või selle pikendamisest või tema elamisluba tunnistatakse kehtetuks. Sätte sõnastusest nähtuvalt tehakse lahkumisettekirjutus VSS § 9 lg 1 p 3 tähendatud viibimisaluseta välismaalasele kahe erineva teokoosseisu esinemisel. Esimesel juhul tuleb hinnata, kas välismaalase lahkumine on vajalik avaliku korra, riigi julgeoleku, rahva tervise või kõlbluse kaitse tagamiseks või kuriteo ärahoidmiseks. Sellise otsuse puhul on tegemist kaalutlusotsusega. Teisel juhul piisab sellest, et Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele on keeldutud elamisloa andmisest. Sellisel juhul on kaalumine elamisloa andmisest keeldumisega tekkivale võimalikule põhiõiguste rikkumisele leidnud aset juba elamisloa andmise otsustamisel ning lahkumisettekirjutuse ja seadustamisettekirjutuse vahel valimiseks volitatud ametnik enam kaalumist teostama ei pea; 4) käesoleval juhul omab määravat tähendust, et kaebajale on elamisloa andmisest keeldutud kahel korral – Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2000. a korraldusega nr 244-k ja 11. aprilli 2001. a korraldusega nr 243-k. Mõlemal juhul keelduti elamisloa andmisest muuhulgas ka seetõttu, et kaebaja on toime pannud inimsusevastase kuriteo ning elamisloa andmine erandina ei ole seetõttu võimalik. Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2000. a korraldus on läbinud kohtuliku kontrolli ning 11. aprilli 2001. a korraldust kaebaja ei vaidlustanud. Kuna kaebajale on juba keeldutud elamisloa andmisest, ei pidanud KMA kaebajale tegema seadustamisettekirjutust VSS § 9 lg-st 6 tulenevalt; 5) kaebaja väitel rikub lahkumisettekirjutus tema põhiõigust perekonnaelule. Kaebaja abikaasa, poeg ja lapselapsed on Eesti kodanikud ning kaebajale pealesunnitud Eestist lahkumine teeks kooselu nendega võimatuks; 6) vastus tuleb leida küsimusele, kas haldusorgani kaalutlusõiguse välistamine viib käesoleval juhul ebaproportsionaalse tulemuseni ning kas VSS § 9 lg 6 on vastuolus Põhiseadusega osas, mis välistab kaalutlusõiguse lahkumisettekirjutuse tegemisel, kui eelnevalt on elamisloa andmisest keeldutud. Vastuolu Põhiseadusega ei ole, sest võimalik riive kaebaja perekonnaelu puutumatusele kuulus kaalumisele elamisloa andmise küsimuse lahendamisel. Halduse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse põhimõttest tulenevalt on sobiv ja mõistlik, et samu asjaolusid ei kaaluta üksteisega lahutamatult seotud haldusaktide andmisel korduvalt. Riigi julgeoleku seisukohalt on oluline, et riigis ei viibiks isikuid, kellel puudub seaduslik viibimisalus. Elamisloa andmisest keeldumisele järgneb vältimatult lahkumisettekirjutuse tegemine, kui välismaalasel muu viibimisalus puudub (VSS § 7 lg 1). Seega pidi elamisloa andmisest keelduva haldusakti vaidlustamise vajadus olema kaebajale äratuntav. Asjaolu, et kaebaja 11. aprilli 2001. a Vabariigi Valitsuse korraldust ei vaidlustanud ning 28. märtsi 2000. a korralduse osas tehtud kohtuotsust ei apelleerinud, ei tähenda, et kohus peab käesolevas vaidluses hindama varasema haldusakti õiguspärasust. Seepärast ei saa kaebaja käesolevas asjas enam tugineda väitele, et lahkumisettekirjutusega rikutakse tema perekonnapõhiõigust. Selle väite saanuks esitada elamisloa andmisest keeldumise vaidlustamisel; 7) kaebaja on märkinud, et tema tervislik seisund ja iga ei võimalda tal Eestist lahkumisel ilma perekonnata toime tulla. See väide kuulub hindamisele lahkumisettekirjutuse sundtäitmisele pööramisel (VSS § 7 lg 3). Haldusorgan ongi otsustanud sundtäitmist mitte kohaldada kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni; 8) seega tagab seaduses sätestatud regulatsioon vaatamata kaalutlusõiguse puudumisele proportsionaalse tulemuse, sest kaebaja väide perekonnaelu riive osas kuulus hindamisele elamisloa andmise menetluses ning mõjuvad põhjused Eestist lahkumise edasilükkamiseks sai ta esitada lahkumisettekirjutuse täitmise menetluses; 9) kuna VSS § 12 lg 4 p 13 ei ole käesolevas asjas asjassepuutuv norm, ei kontrolli kohus viidatud normi rakendamise kooskõla põhiseadusega. Menetlusosaliste põhjendused 8. Kassatsioonkaebuses palub V. Beskov tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassaator väidab järgmist: 1) kohus ei andnud hinnangut võtmetähtsust omavale väitele, et kustunud karistust ei saa arvesse võtta elamisloa ja ettekirjutusega seotud küsimuse lahendamisel. V. Beskov pole seaduse mõttes karistatud, sest tema suhtes kehtib Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 5. Seega on kohaldatav VSS § 9 lg 1 p 3; 2) kohus leidis täiesti põhjendamata, et riive perekonnaelu puutumatusele proportsionaalsuse ja põhjendatuse küsimus ei või kõne alla tulla ettekirjutuse seaduspärasuse vaidlustamisel. Ringkonnakohus ei võtnud arvesse apellandi väiteid ja ei andnud ettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel hinnangut ettekirjutuse tegemisel aluseks olnud asjaolule, et kassaator kujutab endast ohtu Eesti julgeolekule ega sellele, kas tema perekonnaellu sekkumine on põhjendatud ja proportsionaalne; 3) kassaator ei suuda kõrge ea ja halva tervise tõttu Eestist lahkuda; 4) ettekirjutus V. Beskovi Eestist lahkumiseks tegi selleks pädevust mitteomav isik – Kodakondsus- ja Migratsiooniameti lääne regionaalosakonna Pärnu migratsioonibüroo juhataja Matti Malmre. 9. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning väidab järgmist: 1) VSS § 9 lg 6 välistab V. Beskovile seadustamisettekirjutuse tegemise. Ringkonnakohus leidis õigesti, et määrava tähtsusega on, et V. Beskovile keelduti kaks korda elamisloa andmisest just seetõttu, et ta on toime pannud inimsusevastase kuriteo ja elamisloa andmine erandina pole seetõttu võimalik. Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2000. a korraldus on läbinud kohtuliku kontrolli ja 11. aprilli 2001. a korraldust pole vaidlustatud. VMS § 12 lg 5 pole V. Beskovi suhtes kohaldatav. Kuigi V. Beskov asus Eestisse elama enne 1. juulit 1990, ei saa jätta arvestamata, et isik on ohtlik Eesti riigi julgeolekule; 2) KarS § 81 lg 2 järgi inimsusevastane kuritegu ei aegu. Ka VMS § 12 lg 4 p 13 tuvastatud asjaoludest käsitletav oht ei aegu; 3) riive perekonnaelu puutumatusele kuulus hindamisele elamisloa andmisel. Kaebuses esitatud väide, et V. Beskovi tervis ja vanus ei võimalda Eestist lahkumisel tulla ilma perekonnata toime, kuulub hindamisele lahkumisettekirjutuse sundtäitmisele pööramisel. Sundtäitmist on võimalik mitte kohalda kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni. Seega tagab seadus selles osas proportsionaalsuse; 4) kassaatori teine poeg B. Beskov elab Venemaal; 5) lahkumisettekirjutus on tehtud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti nimel ja peadirektori käskkirjaga antud volituse alusel. Kolleegiumi seisukoht I 10. Asjas vaieldakse V. Beskovile Kodakondsus- ja Migratsioonameti Lääne regionaalosakonna Pärnu migratsioonibüroo poolt tehtud Eestist lahkumise ettekirjutuse üle. Ettekirjutuses leiti, et V. Beskov viibib Eestis ebaseaduslikult, rikkudes sellega Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 2 lg-t 1 ja tema suhtes pole tuvastatud VSS § 9 lg-s 1 loetletud asjaolusid. 11. Kassaator väidab, et vaidlusaluse ettekirjutuse tegi selleks pädevust mitteomav Kodakondsus- ja Migratsiooniameti lääne regionaalosakonna Pärnu migratsioonibüroo juhataja M. Malmre. Kolleegium selle väitega ei nõustu. HMS § 8 lg 2 lubab haldusorganisiseselt määrata isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel, kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti. Asja materjalidest nähtuvalt tuleneb M. Malmre pädevus teha lahkumisettekirjutus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti peadirektori 27. veebruari 2004. a käskkirjast nr 112. 12. Kassaator väidab, et kohus ei andnud hinnangut võtmetähtsust omavale väitele, et kustunud karistust ei saa arvesse võtta elamisloa ja ettekirjutusega seotud küsimuse lahendamisel. V. Beskov pole enam seaduse mõttes karistatud, sest tema suhtes kehtib Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 5. 13. Vaidlustatud ettekirjutuses on viidatud sellele, et V. Beskovile on mõistetud Pärnu Maakohtu 10. märtsi 2000. a otsusega kriminaalasjas nr 1-116 kaheksa aastat vabadusekaotust KrK § 47 lg-te 1 ja 2 kohaldamisega tingimisi kolmeaastase katseajaga. Mõistetud karistusele on ettekirjutuses viidatud, näitamaks seda, millal lõppes V. Beskovi Eestis viibimise seaduslik alus. Nimelt kohustati V. Beskovi Pärnu Maakohtu ülalnimetatud otsusega elama oma elukohas kriminaalhooldaja järelevalve all kuni 18. maini 2002. Vastavalt VMS § 51 lg 1 p-le 7 on välismaalase Eestis viibimise üheks seaduslikuks aluseks vahetult kohtulahendist tulenev kohustus Eestis viibida. V. Beskovile mõistetud karistusele viitamise õiguslik tähendus lahkumisettekirjutuses seisnes selles, et lahkumisettekirjutuses näidati ära, millal lõppes V. Beskovil seaduslik alus viibida Eestis. Lahkumisettekirjutuses on märgitud, et alates 20. maist 2002 viibib V. Beskov Eestis ilma seadusliku aluseta kolm aastat kümme kuud ja seitseteist päeva. 14. Teatud juhtudel, näiteks VMS § 12 lg 4 p 13 kohaldamisel, pole välistatud karistusregistri arhiivi andmete kasutamine tõendina. VMS § 12 lg 4 p 13 koostoimes sama paragrahvi lõigetega 5 ja 6 ei võimalda anda elamisluba isikule, kelle puhul on põhjendatud alus arvata, et ta on toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid või sõjakuritegusid. VMS § 12 lg 4 p 13 kohaldamine ei sõltu sellest, kas isikut on karistatud, samuti sellest, kas tema karistusandmed on karistusregistris või registri arhiivis. Kuid VMS § 12 lg 4 p 13 kohaldamisel saab süüdimõistvat kohtuotsust kasutada tõendina ka juhul, kui andmed on karistusregistri arhiivis. 15. Karistusregistri seaduse § 22 lg 1 p 21 sätestab, et karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid on õigus saada «Vabariigi Valitsusel, Siseministeeriumil, Kodakondsus- ja Migratsiooniametil ning Kaitsepolitseiametil kodakondsuse seaduses, välismaalaste seaduses, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses ning välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks.» 16. Järgnevalt kontrollib kolleegium kassaatori väiteid, et talle tulnuks teha seadustamisettekirjutus, et lahkumisettekirjutusega on sekkutud tema perekonnaellu ja et lahkumisettekirjutuse tegemisel tulnuks hinnata, kas ta kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule. 17. VSS § 9 lg 6 nõuab lahkumisettekirjutuse tegemist, kui välismaalasele on keeldutud elamisloa andmisest. See säte laieneb ka VSS § 9 lg 1 p-s 3 nimetatud isikutele. Vabariigi Valitsus on kaks korda (28. märtsi 2000. a korraldusega nr 244 ja 11. aprilli 2001. a korraldusega nr 243) keeldunud andmast elamisluba V. Beskovile diskretsiooni mittevõimaldaval alusel põhjendusega, et V. Beskov on toime pannud inimsusevastase kuriteo. VMS § 12 lg 4 p 13 koostoimes sama paragrahvi lõigetega 5 ja 6 ei võimalda anda elamisluba isikule, kelle puhul on põhjendatud alus arvata, et ta on toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid või sõjakuritegusid. Inimsusevastase kuriteo toime panemine V. Beskovi poolt on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega kriminaalasjas. Sellises olukorras ei olnud Kodakondsus- ja Migratsiooniametil võimalik teha V. Beskovile seadustamisettekirjutust. Täitevvõim ei saa teha seadustamisettekirjutust isikule, kellele seadus keelab anda elamisluba. 18. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et perekonnaelu puutumatuse võimalik rikkumine kuulus kaalumisele elamisloa andmise küsimuse lahendamisel. V. Beskovi kaebuse Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2000. a korralduse nr 244 peale jättis Tallinna Halduskohus 28. märtsi 2002. a otsusega rahuldamata ja seda kohtuotsust ei apelleeritud. Vabariigi Valitsuse 11. aprilli 2001. a korraldust nr 243 V. Beskov ei vaidlustanud. 19. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et V. Beskovile lahkumisettekirjutuse tegemisel ei tulnud hinnata, kas ta kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule, sest VSS § 9 lg 6 ei anna kaalutlusõigust, kui lahkumisettekirjutus tehakse isikule, kellele on keeldutud elamisloa andmisest. II 20. Kassaator väidab, et ta ei suuda kõrge ea ja halva tervise tõttu Eestist lahkuda. Asja materjalidest nähtuvalt esitas V. Beskov sellesisulise pöördumise ka Kodakondsus- ja Migratsiooniametile. Viimane teatas 15. juuni 2006. a kirjaga V. Beskovile, viidates VSS § 7 lg-le 3, et arvestades tema kõrget iga ja esitatud arstitõendeid ei kohaldata lahkumisettekirjutuse sundtäitmist kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni. Seega on Kodakondsus- ja Migratsiooniamet VSS § 7 lg 3 alusel edasi lükanud V. Beskovile tehtud lahkumisettekirjutuse sundtäitmise. 21. Kolleegium on seisukohal, et lahkumisettekirjutuse sundtäitmine oleks õiguslikult võimalik alles pärast seda, kui Kodakondsus- ja Migratsiooniamet teeb kaalutletud otsuse selle kohta, et V. Beskovi puhul on ära langenud mõjuvad põhjused, mis tingisid lahkumisettekirjutuse sundtäitmise edasilükkamise. Nimetatud otsus on halduskohtus vaidlustatav ning kohus saab Halduskohtumenetluse seadustiku alusel kohaldada vaidluse lahendamise ajaks esialgset õiguskaitset. III 22. Kolleegium märgib, et käesoleva vaidluse juured peituvad Välismaalaste seaduses. Probleem on tekkinud seetõttu, et V. Beskov on isik, kellele VMS § 12 lg 4 p 13 koostoimes sama paragrahvi lõigetega 5 ja 6 ei võimalda isegi erandkorras anda elamisluba, sest ta pani 1940-ndatel aastatel toime inimsusevastaseid kuritegusid. Selliste kuritegude toimepanemist loeb VMS § 12 lg 6 ohuks Eesti riigi julgeolekule, sõltumata teo toimepanemise ajast. Just seepärast on Vabariigi Valitsus kaks korda keeldunud V. Beskovile elamisloa andmisest. Kolleegium ei saa lahkumisettekirjutuse üle peetava vaidluse lahendamisel hinnata Välismaalaste seaduses sätestatud sellise absoluutse keelu põhiseaduspärasust. Välismaalaste seaduse nimetatud sätted pole lahkumisettekirjutuse seaduslikkuse üle peetavas vaidluses asjassepuutuvad HKMS § 25 lg 10 ja Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 mõttes. Tõnu Anton Jüri Põld Harri Salmann