Maaeluminister — Põllumajandusministri 7. märtsi 2013. a määruse nr 22 „Täpsemad nõuded katseloomade hooldamise ja hukkamise, loomkatse läbiviimise ning loomkatseprojekti kavandamise koolituse programmi ja koolitusel käsitletavate teemade kohta” muutmine — RT I, 2019, 1

Määrus kehtestatakse loomakaitseseaduse § 414 lõike 7 alusel. Põllumajandusministri 7. märtsi 2013. a määrust nr 22 „Täpsemad nõuded katseloomade hooldamise ja hukkamise, loomkatse läbiviimise ning loomkatseprojekti kavandamise koolituse programmi ja koolitusel käsitletavate teemade kohta” muudetakse järgmiselt

1) paragrahvi 3 punkti 5 täiendatakse pärast sõna „kasvatamine” sõnaga „, pidamine”; 2) paragrahvi 3 punkt 9 sõnastatakse järgmiselt: „9) anesteesia ja analgeesia kasutamine ning nende toime hindamine katseloomadel;”; 3) paragrahvi 3 punktid 11 ja 12 sõnastatakse järgmiselt: „11) katseloomade hukkamise meetodid loomaliikide kaupa; 12) humaansete lõpp-punktide kasutamine, sealhulgas katselooma hukkamise, menetluste katkestamise või loomkatsest eemaldamise vajalikkuse põhjused.”; 4) paragrahvi 3 tekst loetakse lõikeks 1 ning paragrahvi täiendatakse lõigetega 2–13 järgmises sõnastuses: „(2) Lõike 1 punktis 1 nimetatud teema sisaldab vähemalt järgmisi alateemasid: 1) õigusaktid ja suunised, mille alusel loomkatseid kavandatakse ja läbi viiakse; 2) loomade liigid ja nende arengustaadiumid, kellele kohaldatakse asjakohaseid õigusakte; 3) katseloomade hooldamise ja hukkamise, loomkatse läbiviimise ning loomkatseprojekti kavandamisega vahetult tegelevate isikute kohta sätestatud nõuded; 4) loomkatseprojekti eest vastutava isiku, ettevõttes määratud veterinaararsti ja katseloomade heaolu üksuse roll ning nende ülesanded; 5) katseloomade kaitse komitee roll ja ülesanded. (3) Lõike 1 punktis 2 nimetatud teema sisaldab vähemalt järgmisi alateemasid: 1) katseloomade kasutamisega seonduvad üldised ning asjaomase loomkatseprojekti või loomaliigiga seotud eetilised aspektid; 2) katseloomade heaoluga seotud head tavad ning nende järgimise ühiskondlikud ja moraalsed põhjendused; 3) õigusaktide aluseks olev eetikaraamistik ning sellest tulenevad nõuded hinnata loomkatseprojekti kasu ja kahju ning rakendada loomkatsete asendamist, vähendamist ja täiustamist. (4) Lõike 1 punktis 3 nimetatud teema sisaldab vähemalt järgmisi alateemasid: 1) loomkatse asendamise, vähendamise ja täiustamise nõude kui katseloomade loomkatsetes kasutamise juhtpõhimõtte olemus ning kohustus seda järgida kogu loomkatseprojekti läbiviimise kestel; 2) loomkatsete asendamise, vähendamise ja täiustamisega seotud asjakohaste teabeallikate, otsinguvahendite ja otsingumeetodite kasutamine; 3) alternatiivsed meetodid ja katsestrateegiad, mille abil on võimalik asendada, vähendada ja täiustada katseloomade kasutamist erinevates loomkatseprojektides. (5) Lõike 1 punktis 4 nimetatud teema sisaldab vähemalt järgmisi alateemasid: 1) eri liiki katseloomade anatoomia ja füsioloogilised tunnused; 2) katseloomade liigiomane käitumine ja paljunemine; 3) geneetiliselt muundatud katseloomade kasutamine teaduslikel eesmärkidel ja nende kasutamisega seostatavad võimalikud probleemid; 4) asjakohaste liikide puhul erinevate liinide olemasolu ja nende geneetilised erinevused ning katseloomade heaolu ja teadustulemusi mõjutavad asjaolud. (6) Lõike 1 punktis 5 nimetatud teema sisaldab vähemalt järgmisi alateemasid: 1) katseloomade liigiomased kasvatamise, hooldamise ja pidamise ning elukeskkonna tingimused; 2) katseloomade elukeskkonna tingimuste muutmise vajadus vastavalt katseloomade liigile, vanusele ja elujärgule või asjaomastele hooldamistingimustele; 3) katselooma liigi, keskkonna ja füsioloogilise seisundi poolest normaalne välimus ja käitumine ning heaolu märgid; 4) katseloomadele mitmekesise elukeskkonna pakkumise tähtsus; 5) katseloomade heaolu hindamisel arvesse võetavad tegurid ning katseloomade heaolu hindamise ja dokumenteerimise meetodid; 6) katseloomade kasvatamise, hooldamise ja pidamise tingimuste ning mitmekesise elukeskkonna mõju loomkatse tulemustele ja loomkatses kasutamiseks vajaminevate katseloomade arvule. (7) Lõike 1 punktis 6 nimetatud teema sisaldab vähemalt järgmisi alateemasid: 1) eri liiki katseloomade ohutu ja pädeva kohtlemise asjakohased viisid, sealhulgas neile sobivad süstimise, annustamise ja proovide võtmise viisid; 2) katseloomade liikidele sobivad kohtlemise ja liikumise piiramise meetodid ning nende mõju katselooma füsioloogiale; 3) katseloomade kohtlemise, liikumise piiramise meetodite ja loomkatsete täiustamise võimalused; 4) eri liiki katseloomade käsitsemine neile stressi ja kahjustusi põhjustamata. (8) Lõike 1 punktis 7 nimetatud teema sisaldab vähemalt järgmisi alateemasid: 1) loomapidamiskoha võimalikud haigusriskid, sealhulgas katseloomade haigustele vastuvõtlikkust suurendavad võimalikud tegurid; 2) katseloomale piisava tervisestaatuse tagamise meetodid; 3) katseloomade pidamisel kohaldatavad hügieeni-, desinfitseerimis- ja steriliseerimispõhimõtted; 4) katseloomadega kokkupuutumisest tulenevad võimalikud ohud inimese tervisele ja nende ohtude ärahoidmise võimalused. (9) Lõike 1 punktis 8 nimetatud teema sisaldab vähemalt järgmisi alateemasid: 1) katselooma ebaharilik käitumine ja ebamugavuse, valu, kannatuste või stressi märgid; 2) katselooma valu, kannatuste ja stressiga tegelemise põhimõtted; 3) loomkatsete raskusastmete määratlused, katselooma kogetavad kumulatiivsed kannatused ning nende kannatuste mõju loomkatsete raskusastmete järgi liigitamisele. (10) Lõike 1 punktis 9 nimetatud teema sisaldab vähemalt järgmisi alateemasid: 1) katselooma valu, kannatuste, stressi või püsivate kahjustuste minimeerimiseks vajaliku anesteesia või analgeesia kasutamise asjaolud; 2) anesteesiaga seotud peamised küsimused: kaalutlused enne anesteesia kasutamist, anesteetikumide mõju, regionaal-, lokaal- või üldanesteesia kasutamine, anesteesiaga seotud hädaolukorrad, anesteesiast taastumine; 3) anesteesia kasutamise sobivus loomkatse eesmärkidega. (11) Lõike 1 punktis 10 nimetatud teema sisaldab vähemalt järgmisi alateemasid: 1) loomkatseid ja nende kavandamist ning tulemuste tõlgendamist käsitlevate eksperditeadmiste allikad; 2) loomkatse kavandamise erinevad viisid. (12) Lõike 1 punktis 11 nimetatud teema sisaldab vähemalt järgmisi alateemasid: 1) katselooma humaanse hukkamise põhimõtted; 2) eri liiki katseloomade hukkamiseks lubatud hukkamismeetodid ja nende meetodite kasutamise tingimused; 3) hukkamismeetodite võrdlus, erinevate hukkamismeetodite mõju loomkatse tulemustele ja hukkamismeetodi valimise põhimõtted; 4) katselooma surma kindlakstegemine ja korjuse töötlemine või muul viisil kõrvaldamine. (13) Lõike 1 punktis 12 nimetatud teema sisaldab vähemalt järgmisi alateemasid: 1) humaanse lõpp-punkti olemus; 2) humaanse lõpp-punkti määramine katseloomal ning tegevused katselooma humaansesse lõpp-punkti jõudmisel; 3) loomkatses kasutatavate meetodite täiustamise võimalused, et lõpetada loomkatse varasemas lõpp-punktis.”; 5) paragrahvi 4 tekstis asendatakse läbivalt sõnad „täiskasvanute koolitusasutus” sõnaga „täienduskoolitusasutus” vastavas käändes; 6) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Lõikes 1 nimetatud täienduskoolitusasutus juhindub koolituse programmi koostamisel Euroopa Komisjoni moodustatud eksperttöörühma väljatöötatud ühist haridus- ja väljaõpperaamistikku käsitlevast töödokumendist, mis kinnitati Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/63/EL rakendamise eest vastutavate riiklike pädevate asutuste kohtumisel 19.–20. veebruaril 2014. aastal ja mille Maaeluministeerium avaldab oma veebilehel.”.