Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-88-06 Riigikohtu halduskolleegiumi 7. märtsi 2007. a kohtumäärus AS Unio kaebuses seoses Maksu- ja Tolliameti aktide ja toimingutega — RT III, 12, 97

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-3-1-88-06 Määruse kuupäev 7. märts 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Peeter Jerofejev ja Indrek Koolmeister Kohtuasi AS Unio kaebus seoses Maksu- ja Tolliameti aktide ja toimingutega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 22. augusti 2006. a määrus haldusasjas nr nr 3-05-485 Menetluse alus Riigikohtus AS Unio (pankrotis) määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta AS Unio (pankrotis) määruskaebus rahuldamata. 2. Jätta jõusse Tartu Ringkonnakohtu 22. augusti 2006. a määrus haldusasjas nr nr 3-05-485, muutes selle põhjendusi vastavalt käesolevale määrusele. 3. Arvata kautsjon riigituludesse. Asjaolud ja menetluse käik 1. Maksuameti 25. juuni 2001. a otsusega nr 153 kinnitati AS Unio taotluse alusel intressivõla tasumise ajakava seitsmeks aastaks. Esimene osa võlast tuli tasuda 25. juuliks 2001, viimane 25. juuniks 2008. Ajatatud intressivõla summa oli 4 614 545 krooni. AS Unio taotlusel muudeti Maksuameti 17. juuli 2003. a otsusega nr 114 ajakava, vähendades aastaks makse suurust ja suurendades makse suurust perioodi viimastel aastatel. 2. AS Unio esitas 15. märtsil 2004 Maksu- ja Tolliameti Ida maksukeskusele taotluse anda haldusakt, millega maksuhaldur kinnitab, et AS-l Unio puudub intressivõlg perioodi eest kuni 1. juuli 2002, ning tagastada AS-le Unio ekslikult ja seadusliku aluseta tasutud intress. Maksu- ja Tolliameti Ida maksukeskuse 14. aprilli 2004. a otsusega nr 6-2/6/58 jäeti AS Unio taotlus täies ulatuses rahuldamata. AS Unio esitas selle otsuse peale vaide, mille Maksu- ja Tolliamet jättis 25. juuni 2004. a vaideotsusega nr 153-1 rahuldamata. 3. 23. juulil 2004 esitas AS Unio Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles: – tühistada Maksu- ja Tolliameti Ida maksukeskuse 14. aprilli 2004. a otsus nr 6-2/6/58, – tühistada Maksu- ja Tolliameti 25. juuni 2004. a vaideotsus nr 153-1, – teha Ida maksukeskusele ettekirjutus tagastada kuni 1. juulini 2002 arvestatud ja tasutud intressid summas 1 490 166 krooni, – keelata Ida maksukeskusel kuni 1. juulini 2002 arvestatud, kuid tasumata intresside summas 3 143 225 krooni sundtäitmine. 4. Ida-Viru Maakohtu 15. novembri 2004. a otsusega tsiviilasjas nr 2-1384/04 kuulutati välja AS Unio pankrot. 29. novembri 2004. a kirjaga esitas Maksu- ja Tolliameti Ida maksukeskus selles pankrotimenetluses nõudeavalduse. AS Unio (pankrotis) esitas 14. juulil 2005 Ida-Viru Maakohtule taotluse Ida maksukeskuse nõude tunnustamise menetluse lõpetamiseks. 5. 22. juunil 2005 esitas AS Unio (pankrotis) Jõhvi Halduskohtule kaebuse, milles taotles Maksu- ja Tolliameti poolt pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamata jätmist ning kuni 1. juulini 2002 arvestatud intressidega seotud intressinõuete ja intressidega seotud haldusaktide tühistamist. Jõhvi Halduskohtu 23. augusti 2005. a määrusega liideti 22. juuni 2005. a kaebuse alusel menetlusse võetud haldusasi 23. juulil 2004 esitatud kaebuse alusel menetlusse võetud haldusasjaga. 6. 5. aprillil 2006 esitas AS Unio (pankrotis) taotluse kaebuse muutmiseks. Kaebaja loobus vaideotsuse tühistamise nõudest ning Maksu- ja Tolliameti poolt pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamata jätmise nõudest. Jõhvi kohtumaja 13. aprilli 2006. a määrusega lõpetati menetlus vaideotsuse tühistamise nõudes. 7. 10. mail 2006 täiendas AS Unio (pankrotis) kaebust nõudega tuvastada intressikohustuse lõppemine hiljemalt 2. juulil 2003, kui kaebaja tegi vastustajale kirjaliku järelepärimise intressinõude kehtivuse kohta. 8. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja 7. juuni 2006. a määrusega asjas nr 3-05-485 lõpetati menetlus, sest AS Unio (pankrotis) poolt esitatud nõuete läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Kohus tugines 1. jaanuarist 2004 kehtiva pankrotiseaduse § 106 lg-le 4, mis sätestab, et nõuete tunnustamise vaidluse läbivaatamine allub pankrotiasja läbivaatavale kohtule. Kohus leidis, et selle sätte uudsus ja olulisus seisneb eelkõige selles, et nõuete tunnustamise hagid tuleb esitada pankrotiasja läbivaatavale, mitte aga kostja asukoha järgsele kohtule. 9. 7. juuni 2006. a määruse peale esitas määruskaebuse AS Unio (pankrotis), väites, et halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja palus intressinõude tühistamist ja olemasoleva võla kustutamist ning tasutud võla tagastamist tagasitäitmise korras. Seda ei saa samastada võlausaldaja nõude tunnustamisega pankrotimenetluses. Pankrotiseaduse § 108 lg 2 kohaselt on pankrotivara see vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. Kaebaja leiab, et tagasi nõuda saab ka avalik-õiguslikus suhtes õigusvastaselt üleantud vara ja vaidlused sellise üleandmise ja tagasinõudmise üle lahendatakse halduskohtus. 10. Tartu Ringkonnakohtu 22. augusti 2006. a määrusega rahuldati määruskaebus osaliselt – halduskohtu määrus tühistati osas, millega lõpetati menetlus kuni 1. juulini 2002 arvestatud intressidega seotud intressinõuete ja intressidega seotud haldusaktide tühistamise või õigusvastaseks tunnistamise nõudes ning nõudes teha Ida maksu- ja tollikeskusele ettekirjutus tagastada kaebajale kuni 1. juulini 2002 arvestatud ja tasutud intressid. Selles osas saadeti kaebus Tartu Halduskohtule läbivaatamise ettevalmistamiseks. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu määrus on õige selles osas, kus kaebust tuleb sisuliselt mõista kui pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise vaidlust. Kaebuse see osa, kus nõuded ei ole hõlmatud pankrotimenetlusega, tuleb aga läbi vaadata halduskohtus. Samas on ebaõige kaebaja seisukoht, et pankrotivara tagasivõitmine kuulub halduskohtu pädevusse, kui vara õigusvastane üleandmine on toimunud avalik-õiguslikus suhtes. PankrS § 118 lg 1 alusel toimub tagasivõitmine hagi esitamisega kohtule, s.o hagimenetluse korras üldkohtus, mitte halduskohtus. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 11. Riigikohtule esitatud määruskaebuses taotleb AS Unio (pankrotis), et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu määruse osas, millega jäeti määruskaebus rahuldamata, ja saadaks asjas halduskohtule läbivaatamiseks. AS Unio (pankrotis) põhjendab määruskaebust väitega, et tagasivõitmine (tagasinõudmine) vara osas, mis on õigusvastaselt üle antud avalik-õiguslikus suhtes, toimub halduskohtus. Kaebaja arvates toetab seda väidet Riigikohtu 16. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-2-1-103-02, samuti asjaolu, et Pankrotiseadus ei sätesta tagasivõitmise (tagasinõudmise) vaidluse kuulumist pankrotiasja läbivaatava kohtu alluvusse ja pädevusse. Kaebaja arvates tuleneb ka Riigikohtu 16. detsembri 2004. a otsusest asjas nr 3-3-1-82-04, et enne pankroti väljakuulutamist maksumaksja poolt tasutud maksusummade osas on pankrotihaldur pädev esitama tagastusnõuet ja et vastav vaidlus lahendatakse halduskohtus. 12. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse vastuses määruskaebusele leitakse, et see tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata. Ida maksu- ja tollikeskus põhjendab oma seisukohta muuhulgas Riigikohtu üldkogu 13. detsembri 2005. a määrusega asjas nr 3-3-1-39-05, eriti selle p-dega 13–15 ja 18. Kolleegiumi seisukoht 13. Määruskaebuse lahendamisel peab kolleegium juhinduma Riigikohtu üldkogu 13. detsembri 2005. a määrusest haldusasjas nr 3-3-1-39-05, sest HKMS § 71 alusel on üldkogu otsus seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslik Riigikohtu kolleegiumidele ja erikogudele. Selles asjas (p-d 16–18) leiti tulenevalt 1. jaanuarist 2004 kehtivast Pankrotiseadusest, et maksuhalduril kui võlausaldajal tuleb pankrotis isiku kui võlgniku vastu esitada maksukohustusest tulenev nõue pankrotimenetluses, mis tähendab ka sellise kohtuvaidluse lahendamist üldkohtus. Juhinduda ei saa kohtulahenditest, mis on tehtud kas varemkehtinud pankrotiseadust kohaldades või enne üldkogu 13. detsembri 2005. a määrust, kui need pole nimetatud määrusega kooskõlas. Riigikohtu halduskolleegiumi 16. detsembri 2004. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-82-04 on tehtud varem ja sellest otsusest ei tulene, et hoolimata alanud pankrotimenetlusest tuleks maksuhalduril kui võlausaldajal esitada maksukohustusest tulenev nõue haldusmenetluses või halduskohtumenetluses, mitte aga pankrotimenetluses. Seega tuleb maksuhalduril esitada maksukohustusest tulenev nõue pärast pankroti väljakuulutamist võlausaldajana pankrotimenetluses. 14. PankrS § 43 lg 1 sätestab, et kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on läbivaatamisel võlgniku poolt teise isiku vastu esitatud hagi, mis seondub pankrotivaraga, võib haldur astuda protsessi võlgniku seadusliku esindajana. Sellest sättest tuleneb muuhulgas, et enne pankroti väljakuulutamist võlgniku algatatud kohtumenetlus tsiviilasjas võib jätkuda väljaspool pankrotimenetlust. Väljaspool pankrotimenetlust võib kohtumenetlus toimuda ka siis, kui võlgnik on hagi esitanud võlausaldaja vastu ja sisuliselt ei ole tegemist vastuväitega võlausaldaja nõudele pankrotimenetluses. Kolleegium on seisukohal, et PankrS § 43 lg-st 1 tulenev põhimõte laieneb mitte ainult kohtumenetlusele tsiviilasjas, vaid ka kohtumenetlusele haldusasjas. Seega võib jätkuda halduskohtumenetlus, mille on enne pankroti väljakuulutamist algatanud võlgnik. Võlgnik võib algatada halduskohtumenetluse ka pärast pankroti väljakuulutamist, kui sisuliselt pole tegemist vastuväitega võlausaldaja nõudele pankrotimenetluses. 15. PankrS § 43 lg 2 sätestab, et kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Selle sätte alusel tuleb niisugune nõue esitada pankrotimenetluses, sest nõue ei kuulu läbivaatamisele hagimenetluses. PankrS § 43 lg-s 2 sätestatud põhimõte laieneb ka halduskohtumenetlusele. Kohtu kohustus jätta nõue läbi vaatamata tähendab halduskohtumenetluses menetluse lõpetamist HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel, sest asi ei kuulu enam halduskohtu pädevusse. Pankrotimenetluses on ka võlgnikul võimalik esitada nõudele vastuväiteid. Kuid PankrS § 104 lg 1 kohaselt ei takista võlgniku vastuväide nõude tunnustamist. Sama sätte järgi ei ole aga sellise vaidlustatud ja tunnustatud nõude osas nõuete nimekirjal täitedokumendi tähendust. 16. PankrS § 109 lg-ga 1 määratakse tagasivõitmise mõiste sisu. Selle sätte kohaselt tähendab tagasivõitmine, et kohus tunnistab PankrS §-des 110–114 märgitud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 118 lg 1 järgi toimub tagasivõitmine hagi esitamisega kohtule, kusjuures tagasivõitmise nõude esitab võlgniku nimel haldur. Kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos võlgade ja muu kasuga (PankrS § 119 lg 1). Kolleegium on seisukohal, et tagasivõitmise regulatsioon pole kohaldatav võlgniku maksukohustusest tulenevale nõudele maksuhalduri kui võlausaldaja vastu, kui nõue põhineb asjaolul, et maksuhalduri toiming või haldusakt on õigusvastane. Tagasivõitmine eeldab, et tegemist on õiguspärase tehingu, haldusakti või toiminguga. 17. PankrS § 99 lg 1 alusel võib võlausaldaja, kui tal oli enne pankroti väljakuulutamist õigus tasaarvestada oma nõue võlgniku nõudega, tasaarvestada kaitstud nõude ka pärast pankroti väljakuulutamist. Selline tasaarvestus on võimalik ka siis, kui pankrotimenetluses on tegemist maksuhalduri kui võlausaldaja kaitstud nõudega ja halduskohtumenetluses rahuldatakse maksukohustuslase kui võlgniku nõue maksuhalduri vastu. Selliselt saab tasaarvestada ka tagastusnõudeid ja maksukohustusi. 18. Lähtudes eeltoodud põhimõtetest tuleb määruskaebus jätta rahuldamata. Jõusse jääb ringkonnakohtu määrus, mille põhjendusi täiendatakse ja tagasivõitmise osas muudetakse vastavalt käesolevale määrusele. Tõnu ANTON Peeter JEROFEJEV Indrek KOOLMEISTER