Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-94-06 Riigikohtu halduskolleegiumi 6. märtsi 2007. a kohtuotsus Valdo Kaarlõpe (Kaarlõpp) ja Peedu Kaarlõpe (Kaarlõpp) kaebustes Iisaku Vallavolikogu 15. septembri 2005. a otsuse nr 24 tühistamiseks — RT III, 12, 96

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-94-06 Otsuse kuupäev 6. märts 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Valdo Kaarlõpe (Kaarlõpp) ja Peedu Kaarlõpe (Kaarlõpp) kaebus Iisaku Vallavolikogu 15. septembri 2005. a otsuse nr 24 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-1274 Menetluse alus Riigikohtus Valdo Kaarlõpe ja Peedu Kaarlõpe kassatsioonkaebused Asja läbivaatamine 1. veebruar 2007 Kohtuistungil osalenud isikud Valdo Kaarlõpe ja Peedu Kaarlõpe esindaja vandeadvokaat Küllike Namm Iisaku Vallavolikogu esindaja vallasekretär Lia Teeväli Resolutsioon 1. Rahuldada Valdo Kaarlõpe ja Peedu Kaarlõpe kassatsioonkaebused. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 25. aprilli 2006. a otsus ning Tartu Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-1274. 3. Tunnistada Iisaku Vallavolikogu 15. septembri 2005. a otsus nr 24 õigusvastaseks. 4. Mõista Valdo Kaarlõpe kasuks Iisaku Vallavolikogult välja kohtukulud 30 300 krooni. 5. Tagastada kautsjonid. Asjaolud ja menetluse käik 1. Iisaku Vallavolikogu võttis 15. septembril 2005. a vastu otsuse nr 24, millega otsustas taotleda munitsipaalomandisse Tervise põigu aluse maa koos tänavat teenindava maaga kogulaiusega kuni 3 m, pikkusega 144 m ning kogupindalaga ca 432 m2. 16. septembril 2005 esitasid Valdo Kaarlõpp ja Peedu Kaarlõpp halduskohtusse kaebuse, milles palusid Iisaku Vallavolikogu otsuse nr 24 tühistada. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole Tervise põik munitsipaalomandis olev rajatis, tegemist on alles rajatava teega. Munitsipaalomandisse taotletav maa läbiks P. Kaarlõpele juba tagastatud ja katastrisse kantud maaüksust. Samuti läbib see V. Kaarlõpele tagastamisel olevat maaüksust seda poolitades ning V. Kaarlõppe ebamõistlikult koormates. Kaebuse esitajate väitel on tegemist tupikteega, mis lõppeb P. Kaarlõpe maaüksusel, juurdepääs naaberkinnistutele on tagatud teiste tänavate kaudu. Vaidlustatud haldusakt on ebapiisavalt motiveeritud. Kaebuse esitajaid ei kaasatud haldusakti andmise menetlusse. 2. Tartu Halduskohtu 25. aprilli 2006. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et vaidlustatud haldusakt ei riku kaebuse esitajate õigusi. Maa munitsipaalomandisse taotlemise otsusega ei tehta siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Vallavolikogul on seadusest tulenev kohustus vallale kuuluva avaliku tee aluse maa munitsipaliseerimiseks. Probleem on antud juhul selles, et 15-meetrine lõik Tervise põigust on P. Kaarlõpe omandis. Kaebuse esitajate õigustesse saab aga puutuda alles maavanema otsus vallavolikogu taotluse lahendamise kohta. Kaebuse esitajate subjektiivsete õiguste rikkumise puudumise tõttu ei saa kohus anda hinnangut vaidlustatud haldusakti õiguspärasusele. Kohus selgitas lisaks, et Tervise põik on Iisaku valla munitsipaalomandis olev rajatis, mitte aga alles rajatav tee. Kogutud andmete põhjal saab suure tõenäosusega väita, et vaidlusalust teed ei olnud olemas enne maa õigusvastast võõrandamist. Tänav on kantud ka Iisaku valla teeregistrisse, kus tee omanikuks on märgitud Iisaku vald. Kaebajad ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et Tervise põik oleks rajatud nende vahenditega või neile vallavolikogu otsusega üle antud. P. Kaarlõpel ei olnud seadusest tulenevat õigust Tervise põigu aluse maa omandamiseks. 3. Valdo Kaarlõpp ja Peedu Kaarlõpp esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid Tartu Halduskohtu otsuse täies ulatuses tühistada. Kaebuse põhjenduste kohaselt rikub vaidlustatud haldusakt apellantide subjektiivseid õigusi, kuna see võib kahjustada nende huvisid ja õiguseid tulevikus. Vaidlustatud akti alusel võetakse tõenäoliselt vastu lõplik haldusakt maa munitsipaalomandisse andmise kohta, mis rikub otseselt P. Kaarlõpe omandiõigust ning V. Kaarlõpe õigust saada õigusvastaselt võõrandatud maa omanikuks taotletud piirides ja ulatuses. Maa munitsipaalomandisse andmise taotluses on faktiliselt juba kindlaks määratud tingimused lõpliku haldusakti andmiseks, seega on tegemist eelhaldusaktiga. Kohus ei pööranud tähelepanu kaebuse esitajate väitele, et vastustaja ei ole tõendanud omandiõigust vaidlusalusele teele. Täiesti asjakohatu on kohtu hinnang P. Kaarlõpe poolt Tervise põigu alusest maast osa erastamisele. Vaidlusalune tee ei ole valla rajatud. Tegemist on pinnasteega, mille täitmiseks on kaebajad lasknud oma kuludega vedada kive ja killustikku. 4. Tartu Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2006. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei riku vaidlustatud akt kaebuse esitajate õigusi ega ole ka eelhaldusaktiks maavanema otsusele maa munitsipaalomandisse andmise kohta. Halduskohus on õigesti leidnud, et Tervise põik rajati pärast maa õigusvastast võõrandamist ning on Iisaku valla munitsipaalomandis, välja arvatud 15-meetrine P. Kaarlõpe eraomandis olev lõik. Ei varemkehtinud Eesti Vabariigi maanteeseadus ega kehtiv teeseadus näe ette, et kohalik omavalitsus peaks tänavate ja teede omandiõigust tõendama kuidagi teisiti kui nende registreerimisega teeregistris. Kuna haldusakt ei riku kaebuse esitajate õigusi, ei andnud ringkonnakohus hinnangut apellantide väitele, et tegemist on kõigest pinnaskattega tupikteega. Ringkonnakohus leidis olevat õige apellantide väite, et halduskohus ei oleks tohtinud anda hinnangut P. Kaarlõpe poolt Tervise põigu aluse maa erastamise õiguspärasuse üle. See viga ei too aga kaasa halduskohtu otsuse tühistamist. Menetlusosaliste põhjendused 5. Valdo Kaarlõpp ja Peedu Kaarlõpp esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada. Kassaatorid leiavad, et neil peab olema õigus vaidlustada vallavolikogu otsust, mis rikub nende õigusi ning tugineb ebaõigetele faktilistele andmetele. Vallavolikogu otsust tuleb käsitada eelhaldusaktina maa munitsipaliseerimise menetluses. Seda kinnitab ka haldusaktis toodud vaidlustamisviide. Juhul kui kaebusest ei selgu, kas ja milliseid kaebuse esitajate õigusi vaidlustatud haldusakt rikub, peaks kohus andma täiendava tähtaja vastavate puuduste kõrvaldamiseks, mitte märkima subjektiivsete õiguste rikkumise puudumist alles kohtuotsuses. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt teadis vallavolikogu vaidlustatud otsust välja andes, et munitsipaalomandisse ei saa kuuluda rajatis, mis asub P. Kaarlõpele kuuluval kinnistul. Tee kui rajatise kuulumist munitsipaalomandisse oleks kohalik omavalitsus pidanud tõendama Vabariigi Valitsuse määruse nr 269 «Maa munitsipaalomandisse andmise kord» p 15.2 kohaselt, mis sätestab ammendava loetelu selleks sobivatest dokumentidest. Kuivõrd vaidlustatud akt rikub kaebuse esitajate õigusi, oleks kohus pidanud andma hinnangu ka kaebajate väidetele selle kohta, et Tervise põik ei ole kunagi olnud kruusakattega tee ning et sellelt tänavalt ei ole läbikäiku. 6. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab Iisaku Vallavolikogu, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Kohtud on leidnud õigesti, et vaidlustatud haldusakt ei riku kaebajate subjektiivseid õiguseid ega piira nende vabadusi. Õige on ka kohtute järeldus, et vaidlustatud otsus ei ole eelhaldusakt maa munitsipaliseerimise menetluses. Seda ei kinnita ka aktis toodud vaidlustamisviide. Väär on kassatsioonkaebuse väide, et volikogu otsus ei tugine tegelikule faktilisele olukorrale. Tervise põik on alati olnud munitsipaalomandis ning Iisaku valla üldplaneeringu kohaselt avalikult kasutatav. Kohtutoimikus olevad kaardimaterjalid tõendavad, et teed ei olnud rajatud enne maa õigusvastast võõrandamist. Vallal kui ehitise omanikul on õigus saada maa omanikuks maareformi seaduses (MRS) sätestatud korras. Kassaatorid ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et vaidlusalune tee oleks neilt võõrandatud või et nad oleksid selle oma vahendite arvel rajanud. Linnade ja alevike tänavad saavad üldjuhul kuuluda vaid riigile või kohalikule omavalitsusele, kuna need on reeglina rajatud riigieelarve või kohaliku omavalitsuse vahendite arvelt. Maareformi käigus ei pea kohalik omavalitsus teede munitsipaalomandisse taotlemisel omandiõigust tõendama. Kolleegiumi seisukoht 7. Kohtud on leidnud, et Iisaku Vallavolikogu vaidlustatud otsus ei riku kaebuse esitajate subjektiivseid õigusi ning jätnud seetõttu akti õiguspärasusele hinnangu andmata ja kaebuse rahuldamata. Selle seisukoha hindamiseks tuleb kõigepealt selgitada, milline on vaidlustatud otsuse õiguslik olemus. 8. MRS § 25 lg 3 kohaselt otsustab maa munitsipaalomandisse andmise maavanem kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel. Haldusmenetluse maa munitsipaalomandisse andmiseks viib seega läbi maavanem, menetlus algab kohaliku omavalitsuse poolt taotluse esitamisest. Sellele eelneb aga kohaliku omavalitsuse volikogu otsus maa munitsipaalomandisse taotlemiseks. HMS § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. HKMS § 4 lg 1 sätestab, et haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik- õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks. Otsusega maa munitsipaalomandisse taotlemiseks ei tekitata, muudeta ega lõpetata haldusvälise isiku õigusi ja kohustusi. Haldusväliseid isikuid mõjutava maa munitsipaalomandisse andmise otsuse langetab alles maavanem. Tegemist ei ole ka eelhaldusaktiga HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses, kuna sellega ei tehta maavanema jaoks siduvalt kindlaks maa munitsipaalomandisse andmise otsuse tingimusi ja asjaolusid, otsuses sisaldub vaid valla tahteavaldus maa munitsipaalomandisse saamiseks. 9. HMS § 106 lg 1 kohaselt on toiming haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes. HKMS § 4 lg 2 järgi toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik- õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus, tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Otsus maa munitsipaalomandisse taotlemiseks ei ole iseseisev toiming, seda tuleb aga käsitada menetlustoiminguna maa munitsipaalomandisse andmise menetluses. 10. HMS § 106 lg 2 näeb ette, et toimingu suhtes sätestatut ei kohaldata menetlustoimingule. Menetlustoimingute iseseisev vaidlustamine halduskohtus ei ole reeglina võimalik. Riigikohtu halduskolleegium leidis 18. veebruari 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-8-02 (p 5), et haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Erandina on menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine aga õigustatud juhul, kui tegemist on sedavõrd olulise veaga, et juba menetluse käigus on võimalik jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane. Enne lõplikku haldusakti saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. 11. 13. oktoobri 2005. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-44-05 (p 14) asus Riigikohtu halduskolleegium seisukohale, et maa munitsipaalomandisse taotlemise algatamise otsust, mis peatab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse, on võimalik erandjuhtudel vaidlustada siis, kui on kahtlus, et eesmärk saavutada maa munitsipaliseerimine ei saa olla õiguspärane, sest vaidlusalune maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele. 12. Iisaku Vallavolikogu 15. septembri 2005. a otsusega otsustati taotleda munitsipaalomandisse Tervise põigu alune ning seda teenindav maa tänava kogupikkuses. Kohtuasja materjalidest nähtub aga, et 15-meetrine lõik Tervise põigust asub Peedu Kaarlõpele tagastatud maal. Maa munitsipaalomandisse andmise menetluses ei ole võimalik saada kohaliku omavalitsuse omandisse eraomandis olevat maad. Maa munitsipaalomandisse taotlemise eesmärk ei ole seetõttu õiguspärane ning juba praeguseks on selge, et vaidlustatud otsusega algatatud maa munitsipaalomandisse andmise menetlus ei saa lõppeda valla taotluse rahuldamisega. Sellise taotluse menetlemine viivitab ebamõistlikult sellest sõltuvate menetluste, nagu ostueesõigusega erastamise ning maa tagastamise menetluse, lõpuleviimist. Seetõttu on põhjendatud ka Valdo Kaarlõpele kui vaidlusaluse maa tagastamise õigustatud subjektile kaebeõiguse võimaldamine, kuna talle maa tagastamise menetlus saab jätkuda alles pärast maa munitsipaliseerimise menetluse lõpuleviimist. Eelnevast tulenevalt oli kaebajatel õigus pöörduda maa munitsipaalomandisse andmise taotluse vaidlustamiseks halduskohtusse. Vaidlustatud menetlustoiming tuleb tunnistada õigusvastaseks ning maa munitsipaalomandisse andmise menetlus enam selle toimingu alusel jätkuda ei saa. Vastava vajaduse korral tuleb vallal menetlustoiming õiguspärasel viisil uuesti sooritada. 13. Asjas on vaidlus ka selle üle, kas Tervise põik üldse on munitsipaalomandis olev ning maa tagastamist takistav rajatis. Halduskolleegium peab seetõttu vajalikuks selgitada tee tähendust maareformi kontekstis. Kohtud on leidnud, et vaidlusalune tee Tervise põik on rajatis ehitusseaduse § 2 lg 3 tähenduses. MRS § 6 lg 2 p-st 3 tulenevalt ei tagastata maad osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised. 10. oktoobri 2005. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-05 leidis Riigikohtu halduskolleegium, et tee on maaga sedavõrd lahutamatult seotud, et pole kuidagi käsitatav vallasasjana AÕS RakS § 13 lg 2 mõttes. Kolleegium leidis, et sellisele järeldusele viib ka reeseaduse üldine loogika. Teeseadus küll sõnaselgelt ei sätesta, et tee on maa omaniku omandis, kuid sisaldab muid regulatsioone, millest saab järeldada, et üldjuhul on teeomand ja maaomand lahutamatult seotud. Sellest järeldas kolleegium, et tee ei ole peremehetu vallasasjast ehitisena AÕS RakS § 13 lg 2 kohaselt hõivatav. 14. Maareformi kontekstis ei saa alati tee omandiõiguse üle otsustada maa omaniku järgi. Analoogselt muude rajatistega kuulub tee isikule, kes on selle ehitanud. Ehitusseaduse § 2 lg 6 defineerib ehitamise kui ehitise püstitamise, laiendamise, rekonstrueerimise, tehnosüsteemide muutmise või lammutamise. Teeseaduse § 2 lg 1 kohaselt on tee maantee, tänav, metsatee, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis. Loetletud teeliigid ei pruugi alati olla inimtegevuse tulemusena ehitatud, nagu nõuab ehitise üldmõiste ehitusseaduse § 2 lg-s 1. Tee võib olla ka lihtsalt pikaajalise kasutamise käigus tekkinud ning selle rajaja ei pruugi seega olla alati tuvastatav. Asja materjalidest nähtuvalt on vaidlusalune Tervise põik suuremas osas pinnastee ning vähemas osas kruusatee. Kruusatee puhul on olemas maapinnast eristatav teekate, mille paigaldajat saab teatud tingimustel pidada tee ehitajaks ning seega ka omanikuks. Pinnastee puhul ei ole teekate maapinnast eristatav. Vabariigi Valitsuse 2. veebruari 2001. a määrusega nr 48 kinnitatud liikluseeskirja § 2 p 48.3 nimetab pinnasteeks põllu-, metsa- vms pealiskihita teed, mis on teeks rajatud või sõidukite liikumise tulemusena selleks kujunenud. Seega võib pinnastee olla ehitusseaduse tähenduses ehitatud ning selle rajaja tuvastatav, samas aga on pinnastee puhul võimalik ka see, et tee on moodustunud pikaajalise kasutamise tulemusel. Tee, mille rajajat ning seega ka omanikku ei ole võimalik tuvastada, ei saa olla maa tagastamist takistavaks rajatiseks maareformi seaduse tähenduses. Eespool nimetatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses nr 3-3-1-42-05 väljendatud seisukoha järgi ei ole sellist teed võimalik ka peremehetu ehitisena hõivata, vaid see tuleb tagastada koos maaga, millel see asub. 15. Kohtud on käesolevas asjas kaardimaterjali alusel tuvastanud, et Tervise põiku ei olnud suure tõenäosusega rajatud ega olemas enne maa õigusvastast võõrandamist. Sellest ei saa aga üheselt järeldada, et tee on rajatud kohaliku omavalitsuse poolt. Iisaku valla omand Tervise põigule ei saa tekkida ka tee pikaaegse avaliku kasutamise tulemusel. Samuti on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et kohalik omavalitsus ei pea tee omandiõigust tõendama kuidagi teisiti kui selle registreerimisega teeregistris. Teeregistri kannetel on üksnes informatiivne tähendus (vt Vabariigi Valitsuse 28. juuli 2005. a määrust nr 199 «Riikliku teeregistri asutamise ning registri pidamise põhimäärus», § 8). Seda järeldust ei muuda ka kuni 27. veebruarini 2005 kehtinud teeseaduse § 11 lg-st 1 tulenenud tee omaniku kohustus tee asjaomases registris registreerimiseks. Teeseaduse kehtiva redaktsiooni § 11 lg 2 kohaselt võib riiklikus teeregistris kohaliku omavalitsuse ettepanekul registreerida ka avalikuks kasutamiseks määramata erateed. 16. Vaidlustatud otsuse andmise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 269 kehtestatud «Maa munitsipaalomandisse andmise korra» p 15.2 kohaselt tuli maa munitsipaalomandisse andmise taotlemise toimikusse lisada dokumendid taotletaval maal asuvate rajatiste omandiõigusliku kuuluvuse kohta. Õige pole aga kassaatorite seisukoht, et omandiõiguse tõendamiseks sobisid vaid p-s 15.2 loetletud dokumendid (riigivara munitsipaalomandisse üleandmise akt, ehitise munitsipaalomandisse andmise otsus, riikliku ehitisregistri andmete kinnitatud väljavõte). Tee kui erandliku rajatise omandiõiguse tõendamiseks sobivad ka muud dokumendid ning tõendid. Vabariigi Valitsuse 2. juuni 2006. a määrusega nr 133 kehtestatud «Maa munitsipaalomandisse andmise korra» § 6 lg 6 p 6 kohaselt peab maa munitsipaalomandisse andmise taotlus sisaldama kinnitust selle kohta, et kõik taotletaval maal asuvad ehitised kuuluvad maa munitsipaalomandisse andmist taotlevale omavalitsusele. Korra § 7 lg 1 kohaselt on maavanemal õigus nõuda taotluse läbivaatamisel maa taotlejalt, seniselt kasutajalt, tagastamise või erastamise õigustatud subjektilt, samuti teistelt isikutelt ja riigiasutustelt täiendavate andmete, dokumentide, selgituste ja kirjalike seisukohtade esitamist. Küsimus tee kui rajatise omandiõigusliku kuuluvuse kohta tuleb seega lahendamisele edasises maa munitsipaalomandisse andmise menetluses. 17. Valdo Kaarlõpe ja Peedu Kaarlõpe kassatsioonkaebused tuleb rahuldada ning kohtute otsused tühistada. Iisaku Vallavolikogu taotlus maa munitsipaalomandisse saamiseks tuleb tunnistada õigusvastaseks. Kuivõrd Riigikohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab Valdo Kaarlõpe ja Peedu Kaarlõpe kaebused, tuleb HKMS § 93 lg 4 alusel muuta kohtukulude jaotust. Halduskohtus on kaebuse esitajad taotlenud kohtukulude väljamõistmist. Pangatehingute väljavõttest (tl 111) nähtuvalt on Valdo Kaarlõpp tasunud õigusabikulusid 11 800 kr. Apellatsioonkaebuses on samuti taotletud kohtukulude jätmist Iisaku Vallavolikogu kanda. Ringkonnakohtule esitatud arve kohaselt on Valdo Kaarlõpp tasunud õigusabikulusid 10 620 kr (tl 170). Kassatsioonimenetluses on Valdo Kaarlõpp tasunud õigusabikulusid 7880 kr. Seega on Valdo Kaarlõpp kandnud õigusabikulusid kokku 30 300 kr. Sellises ulatuses kulutused on Riigikohtu hinnangul põhjendatud ning tuleb jätta Iisaku Vallavolikogu kanda. Lisaks tuleb nii Valdo Kaarlõpele kui Peedu Kaarlõpele tagastada kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN