Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-105-06 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. veebruari 2007. a kohtuotsus V. B. süüdistuses KarS § 375 lg 1 järgi — RT III, 2007, 9, 72

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-105-06 Otsuse kuupäev 28. veebruar 2007. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Priit Pikamäe Kohtuasi Kriminaalasi V. B. süüdistuses KarS § 375 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 23. augusti 2006. a otsus nr 1-06-2822 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. B. kaitsja vandeadvokaat Marina Valge kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 24. jaanuar 2007, kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Tühistada Tartu Maakohtu 6. aprilli 2006. a ja Tartu Ringkonnakohtu 23. augusti 2006. a otsused V. B. süüditunnistamises KarS § 375 lg 1 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. 2. Kassatsioon rahuldada. 3. Välja mõista riigieelarve vahenditest advokaadibüroole Valge ja Uiga kaitsjatasu 4248 (neli tuhat kakssada nelikümmend kaheksa) krooni vandeadvokaat Marina Valge poolt V. B-le riigi õigusabi osutamise eest ja lugeda see KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel menetluskulude hulka. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Maakohtu 6. aprilli 2006. a otsusega tunnistati V. B. KarS § 375 lg 1 järgi süüdi selles, et tema isikuna, keda on käitlemiseks mittelubatud alkoholiga kauplemise eest alkoholiseaduse (AS) § 53 lg 1 alusel karistatud, käitles 2005. a sügisel enda elukohas korduvalt selleks keelatud alkoholi – puskarit. Müües mitmele isikule puskarit, rikkus ta AS § 7 lg 1 p 5 nõudeid. V. B-d karistati vangistusega kümneks kuuks. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel mõisteti talle liitkaristuseks vangistus üheks aastaks ja kaheksaks kuuks. Maakohus leidis, et tunnistajate kohtuistungil antud ütlustes väljendus soov vabastada V. B. vastutusest või kergendada tema olukorda ja nende poolt eeluurimisel antud ütlusi tuleb hinnata tegelikkusele vastavateks. Tunnistajad väitsid kohtus, et mitme kuu möödumisel ei mäleta nad kõiki asjaolusid täpselt, kuid jäid eeluurimisel antud ütluste juurde kuriteo toimepanemise aja, koha ja viisi kirjeldamisel. Tunnistajad ei esitanud uusi asjaolusid, mis lükanuks ümber eeluurimisel antud ütlused või seadnuks need kahtluse alla. Nende ütlused puskarit müünud isiku kohta olid omavahel kooskõlas ja tõendasid alkohoolse joogi müümise kohta, aega ja viisi. Asitõendite vaatlusprotokollidega ning eksperdiarvamustega tõendati, et Tartus Xxxxx korterist müüdud läbipaistev värvusetu vedelik oli kodusel teel valmistatud alkohoolne jook etanoolisisaldusega 37–42%. Äratundmiseks esitamise protokollidega tõendati, et isik, kes Xxxxx maja tagaküljel olevast aknast puskarit müüs, oli V. B. 2. V. B. kaitsja esitas apellatsiooni, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ning V. B. õigeksmõistmist süü tõendamatuse tõttu. Apellandi hinnangul polnud tunnistajate ütlused usaldusväärsed, sest tunnistajad ei osanud kohtuistungil öelda puskari ostmise täpset aega. Seega jäi kõrvaldamata kahtlus, et tunnistajatele võisid alkoholi müüa ka teised isikud. Kaitsja arvates olid süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlused üldsõnalised ja ta kirjutas neile alla üksnes uurijapoolse surve tõttu. V. B. kahtlustatavana ülekuulamisel rikuti menetlusnorme, mistõttu need ütlused tuleb tõendite hulgast välja jätta. 3. Tartu Ringkonnakohtu 23. augusti 2006. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonis ei esitatud uusi tõendeid, vaid taotleti üksnes olemasolevate tõendite ümberhindamist, milleks ringkonnakohtu arvates puudus alus. Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi väidetega, nagu oleks süüdistatava ja tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlused saadud menetlusnorme rikkudes ja nagu tuleks tunnistajate kohtus antud ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Ringkonnakohtu arvates vastas maakohtu otsus KrMS § 312 p 1 ja 2 nõuetele, sest otsuses esitati kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tugineti, samuti tõendid, mida kohus ei pidanud usaldusväärseks ja põhjendused, miks need tõendid polnud usaldusväärsed. Ringkonnakohus märkis seoses tõendite hindamisega veel, et KrMS § 63 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks kasutada ka sama paragrahvi lõikes 1 loetlemata tõendeid. Kriminaalmenetluse seadustiku § 61 lg 1 kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hindab kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 sätestab tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste ristküsitlusel avaldamise alused. Seega on kohtu otsustada, mida ta lisaks seaduses sätestatud tõendite loetelule veel loeb tõenditeks, kuidas ta neid hindab ja kas loeb konkreetse tõendiga midagi tõendatuks. Menetlusosaliste põhjendused 4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. B. kaitsja vandeadvokaat Marina Valge, kes taotleb maakohtu ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist maakohtusse uueks arutamiseks põhjendusega, et kohtud on kriminaalasja menetlemisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kaitsja märgib, et kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus rikuti nii maa- kui ka ringkonnakohtus KrMS § 289 alusel avaldatud ütluste tõendina arvestamise tingimusi, nagu neid selgitatakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. juuni 2006. a otsuses nr 3-1-1-52-06. Kassaatori hinnangul ei ole kohtud täitnud ka KrMS §-de 289 ja 291 nõudeid seoses tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise tingimustega, nagu neid selgitatakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 2006. a määruses nr 3-1-1-50-06. Samuti pole kohtud kõrvaldanud tunnistajate ütlustes sisalduvaid vastuolusid. 5. Prokurör esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata jätmist. Prokurör ei nõustu, et ringkonnakohus on motiveerimatult eelistanud kohtueelses menetluses kogutud tõendeid kohtulikul uurimisel kogututele. Kassatsioonivastuses leitakse, et ka tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrolliks avaldatud kohtueelses menetluses antud ütlusi peab KrMS §-s 61 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttele tuginedes saama tõendina arvestada. Prokuröri arvates on arusaam, et KrMS § 291 sätete alusel avaldatud ütlusi võib tõendina kasutada ja KrMS § 289 alusel avaldatud ütlusi ei tohi, ebaloogiline, sest erinevalt KrMS §-s 291 sätestatud juhtudest on § 289 puhul tagatud tõendi allika vahetu tajumine. Prokuröri hinnangul soodustab KrMS § 289 kitsas tõlgendamine tunnistajate mõjutamist. Kolleegiumi seisukoht I 6. Kassaator märgib õigesti, et tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste ristküsitlusel (KrMS § 289) ja kohtumenetluses (KrMS § 291) avaldamise lubatavusega seonduvat on käsitletud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-52-06 (RT III 2006, 28, 254). Selles kohtuotsuses märgitakse, et tulenevalt KrMS §-st 289 ja § 293 lg-st 1 on lubatud avaldada kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ka vastava isiku ristküsitlusel – s.o tema kohtuliku ülekuulamise raames. Kuid nende kohtueelses menetluses antud ütluste tõenduslik tähendus ei ole samasugune, nagu KrMS §-st 291 või 294 lähtuvalt avaldatavatel ütlustel. Esiteks on selline ütluste avaldamine lubatav vaid kohtumenetluse poole taotlusel siis, kui kohtus antavad ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Teiseks tuleb silmas pidada, et KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Ütluste avaldamine KrMS § 289 lg 1 alusel eeldab kontrollitavuse huvides konkreetsete vastuolude nimetamist ja avaldamine on põhjendatud vastuolude osas, mitte aga terve ülekuulamisprotokolli ulatuses. Seega võib kohus näiteks pärast tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema ütlustele. Sellises olukorras ei saa jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et kohus eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi. 7. Käesoleva kriminaalasja puhul on tõusetunud KrMS § 289 tõlgendamisega seoses aga selline küsimus, mida ei ole Riigikohtu lahendites varem käsitletud. Nimelt avaldas maakohus ristküsitluse raames tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlused põhjendusega, et nad ei mäletanud kohtuistungil sündmust, mille kohta oli varem kohtueelses menetluses ütlusi antud. Kolleegiumi arvates tuleb siinjuures kõigepealt analüüsida seda, kas ja kuivõrd on seadusandja pidanud vajalikuks arvestada ütluste andmisel mäletamisega seonduvat ja kuidas seda kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte kontekstis hinnata. 7.1. Otsesõnu seondub mäletamisega kriminaalmenetluse seadustikus vaid § 68 lg-s 3 sätestatu, mille kohaselt võib tunnistaja arvandmete, nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete kohta ütlusi andes kasutada märkmeid ja muid dokumente. Kolleegiumi arvates laieneb KrMS § 68 lg 3 regulatsioon ka kohtulikule uurimisele. Ütluste tõepärasuse hindamise seisukohalt peab märkmete ja muude dokumentide kasutamine ütluste andmisel olema kajastatud ka kohtuistungi protokollis. See, mida lugeda «muudeks raskesti meelespeetavateks andmeteks» on fakti küsimus, mida tuleb kohtul igal konkreetsel juhul eraldi hinnata. Kohtumenetluse võistlevuse põhimõttega ei ole aga kooskõlas see, kui kohus loeb tunnistaja poolt kohtuistungil väidetava mittemäletamise korral raskesti meelespeetavateks andmeteks kogu kohtueelsel uurimisel räägitu. 7.2. Kriminaalmenetluse seadustiku § 14 lg-s 1 sätestatu kohaselt täidavad kohtumenetluses süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. See tähendab muuhulgas, et kohtulikul arutamisel võib kohus lähtuda eeldusest, et nii prokurör kui kaitsja on kohtuistungi eelselt hoolitsenud selle eest, et tunnistajatel, kelle ülekuulamist kohtuistungil nad on taotlenud, on olnud võimalus meenutada sündmusi, mille kohta nad on varem ütlusi andnud ja et kohtuistungil ei teki üldjuhul küsimust sellest, et kohtusse kutsutud tunnistaja tajutud faktilisi asjaolusid ei mäleta. 7.3. Vaatamata märgitule leiab kolleegium, et ka suutmatus meenutada kohtuistungil varem tajutud olulisi asjaolusid on käsitatav teatava vastuoluna KrMS § 289 lg 1 mõttes. Seega juhtudel, mil tunnistaja ei mäleta ristküsitlemisel tõendamiseseme olulisi asjaolusid, mille kohta ta on varem ütlusi andnud, võib neid talle meelde tuletada tuginedes tema kohtueelses menetluses antud ütluste protokollile. Seejuures tuleb niisugusel meenutamisel lähtuda eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu, et oleks võimalik tema ristküsitlemine. Kirjeldatud eesmärgil ütluste avaldamine ei tohi aga kujuneda ülekuulamisprotokolli täies mahus ettelugemiseks. Eelöeldu tähendab, et avaldades tunnistaja mälu värskendamiseks tema kohtueelses menetluses antud ütlusi, tuleb ristküsitlust jätkates välja selgitada, mis talle meenub ning ristküsitlusel antud ütlusi hinnata kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega. Kui vaatamata püüdlustele tunnistaja mälu ei taastu ja teda ei ole võimalik ristküsitleda, on tema eeluurimisel antud ütluste tõendina kasutamine välistatud. II 8. Maakohtu istungil avaldati ristküsitluse käigus P. K. ja B. R-i kohtueelses menetluses antud ütlused, sest nad ei suutnud ristküsitlusel tõendamiseseme olulisi asjaolusid meenutada. Kuna aga nimetatud tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlused avaldati tervikuna ja nendele tugineti ka kohtuotsuse tegemisel, asub Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et niisugune ütluste avaldamine väljub pelgalt tunnistaja mälu värskendamise raamidest, nagu seda selgitati käesoleva otsuse p-s 7.3, ja on käsitatav KrMS § 289 lg 1 nõuete rikkumisena. 9. Ristküsitlusel avaldati prokuröri taotlusel ka tunnistaja L. F-i ütlused, kuigi ta kinnitas kohtus üldjoontes oma eeluurimisel antud ütlusi. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei vasta selle tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine kriminaalmenetluse seaduse nõuetele. Kuna tunnistaja kuulati kohtus vahetult üle, siis puudus võimalus avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 291 sätetele tuginedes. Nende ütluste avaldamine ei olnud lubatud ka KrMS § 289 lg 1 alusel, sest kohtus antud ütluste väiksem detailsus võrreldes kohtueelses menetluses räägituga ei ole käsitatav ütluste vahel esineva vastuoluna. Selleks, et ütlusi täpsustada, tuleb küsitlejal esitada täiendavaid küsimusi. Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 289 lg 1 alusel on lubatud üksnes juhul, kui tunnistaja vastused erinevad oluliselt varem räägitust või kui asjaolud talle ei meenu. L. F-i ristküsitlusel antud ütlustest nähtus aga, et ta tundis eeluurimisel äratundmiseks esitamisel ära isiku, kes talle puskarit müüs, ja näitas selle isiku peale (tl 204). Seega ei esinenud L. F-i ristküsitlusel antud ütluste ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel sellist vastuolu, mis tinginuks tema ütluste avaldamise. Eeluurimisel antud ütluste avaldamine ja kohtuotsuses nendele tuginemine oli põhjendamatu. 10. Tunnistajate I. S-i, S. K., A. K. ja I. F-i kohtueelses menetluses antud ütlused avaldati põhjusel, et ristküsitlusel antud ütlused olid nendega vastuolus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul võis nimetatud tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlusi ristküsitlusel avaldada üksnes tekkinud vastuolude osas, mitte aga tervikuna, nagu seda tegi käesoleval juhul maakohus. Maakohus on märkinud, et tunnistajate kohtuistungil anud ütlustes väljendus soov vabastada V. B. vastutusest või kergendada tema olukorda. Sel põhjusel hindas maakohus tunnistajate eeluurimisel antud ütlusi tõendamiseseme asjaoludest tegelikkusele vastavateks võrreldes kohtuistungil antud ütlustega (tl 228). Ringkonnakohus on maakohtu sellise põhjendusega täiel määral nõustunud. Seega on maakohus ja ringkonnakohus käesolevas kriminaalasjas eiranud KrMS § 289 lg 1 nõuet, sest kohtueelsel uurimisel antud ütlused ei saa olla kohtus tõendiks nende tõendamiseseme asjaolude kohta, mille osas tunnistaja kohtus ütlusi andnud ei ole. Kohus saab tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste ja kohtus antud ütluste vastuolude alusel üksnes hinnata selle tunnistaja ja tema ütluste usaldusväärsust. 11. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga KrMS § 63 lg 2 tõlgendamisel ega selle tõlgenduse pinnalt tehtud järeldusega, et on kohtu otsustada, mida ta lisaks seaduses sätestatud tõendite loetelule loeb veel tõenditeks, kuidas ta neid tõendeid hindab ja mida ta konkreetse tõendiga tunnistab tõendatuks. Seadusandja mõtte kohaselt on tõendamiseseme asjaolude (seega KrMS §-s 62 loetletud asjaolude) tuvastamiseks võimalik kasutada üksnes KrMS § 63 lg-s 1 ammendavalt loetletud tõendiliike (nn rangeid tõendeid). Kriminaalmenetluse seadustiku § 63 lg-s 2 sätestatu kohaselt aga on lubatud sama paragrahvi esimeses lõikes loetlemata tõendiliike (nn vabatõendeid) kasutada väga kitsalt vaid menetluse enese kulgu puudutavate asjaolude tuvastamiseks (vt Riigikohtu otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05 – RT III 2006, 8, 70). Menetluse kulgu puudutavateks asjaoludeks on näiteks menetlustähtaegade järgimist, menetlejate pädevust, mingi menetlustoimingu lubatavust jne puudutavad asjaolud. Seejuures viitab KrMS § 63 lg-s 2 sisalduv fraas «võib ka» sellele, et ka menetluse kulgu puudutavate asjaolude tuvastamiseks peab püüdma üldjuhul kasutada KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendeid. Kui aga menetluse kulgu puudutavate asjaolude tuvastamine rangete tõendite abil on millegipärast raskendatud, ei ole nende asjaolude puhul keelatud kasutada vabatõendit. Kohtueelses menetluses antud ütlusi ei ole võimalik lugeda vabatõendiks samuti seetõttu, et kuna KrMS § 63 lg-s 1 esitatud loetelu sisaldab ka ütlusi, siis ei ole kohtueelses menetluses antud ütluste puhul tegemist «käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetlemata tõenditega», nagu seda nõutakse KrMS § 63 lg-s 2. Nii, nagu on märgitud käesoleva otsuse p-s 6, saab kohtuotsuses otseselt kohtueelses menetluses antud ütlustele tuginevalt lugeda tuvastatuks tõendamiseseme asjaolusid vaid KrMS §-des 291 ja 294 loetletud tingimustel. 12. Kriminaalkolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse rikkumine tunnistajate kohtueelsel uurimisel antud ütluste käsitlemisel võis kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse. Riigikohus tunnistab need rikkumised kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes ja seetõttu tühistab maa- ja ringkonnakohtu otsused. 13. Koos kassatsiooniga esitas kaitsja taotluse riigi õigusabi osutamise eest kaitsjatasu väljamõistmiseks summas 3600 krooni, millele lisandub käibemaks 648 krooni. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et tulenevalt justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse § 2 lg 3 p-st 2 ja § 8 lg-st 1 kuulub esitatud taotlus rahuldamisele. 14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 6. aprilli 2006. a ja Tartu Ringkonnakohtu 23. augusti 2006. a otsused ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Hannes KIRIS Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG Lea KIVI Priit PIKAMÄE