Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-112-06 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. veebruari 2007. a kohtuotsus A. O. süüdistuses KrK § 148¹ lg 2 ja § 143 lg 2 p 1¹ järgi — RT III, 2007, 8, 64

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-112-06 Otsuse kuupäev 19. veebruar 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Kriminaalasi A. O. süüdistuses KrK § 1481 lg 2 ja § 143 lg 2 p 11 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 21. septembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 1-03-04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Stella Veber, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 17. jaanuar 2007, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 21. septembri 2006. a otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. A. O. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1481 lg 2 ja § 143 lg 2 p 11 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. 1.1. Kriminaalkoodeksi § 1481 lg 2 järgi süüdistati A. O. selles, et ta esitas OÜ D juhatajana OÜ D käibedeklaratsioonides maksustamisperioodide september 1997 kuni märts 1998 kohta maksuhaldurile valeandmeid. A. O. deklareeris maksustamisperioodide september ja oktoober 1997 ning jaanuar ja märts 1998 kohta tegelikkusest väiksemat käivet ja maksustamisperioodide november kuni detsember 1997 ning veebruar 1998 kohta tegelikkusest suuremat käivet. Kokkuvõttes jäi vähemdeklareeritud käibemaksuna riigile laekumata 306 746 krooni. 1.2. Kriminaalkoodeksi § 143 lg 2 p 11 järgi süüdistati A. O. selles, et ta esitas 21. mail 1998. a OÜ D nimel maksuhaldurile valeandmeid sisaldava käibedeklaratsiooni, milles näidati maksustamisperioodi aprill 1998 käivet tegelikust väiksemana. Sellise teoga tekitas A. O. süüdistuse kohaselt maksuhaldurile ebaõige ettekujutuse OÜ D käibe ja tasumisele kuuluva käibemaksu tegelikust suurusest. Selle tagajärjel sai A. O. võimaluse tasuda riigieelarvesse 299 226 krooni võrra ettenähtust vähem käibemaksu. Nimetatud summas põhjustati riigile suur varaline kahju laekumata käibemaksu näol ja A. O. sai summas 299 226 krooni varalist kasu. 1.3. Süüdistuses märgiti, et alates 1. septembrist 2002 on A. O-le KrK § 1481 lg 2 ja § 143 lg 2 p 11 järgi süüksarvatud teod kuriteona karistatavad KarS § 386 lg 1 järgi. 2. Harju Maakohtu 4. mai 2006. a otsusega tunnistati A. O. KrK § 143 lg 2 p 11 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega kuueks kuuks. Karistusseadustiku § 65 lg 1 alusel luges maakohus selle karistusega kaetuks Tallinna Linnakohtu 24. novembri 2005. a otsusega mõistetud kergema karistuse, mõistes A. O-le liitkaristuseks kuus kuud vangistust. Mõistetud vangistuse jättis maakohus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. Kriminaalkoodeksi § 1481 lg 2 järgi mõistis maakohus A. O. õigeks. Kohtuotsusega mõisteti A. O-lt Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti kasuks välja 299 226 krooni. 2.1. Maakohus tuvastas, et A. O. näitas OÜ D juhatajana esitatud OÜ D käibedeklaratsioonides osaühingu käivet kokkuvõtte 206 746 krooni võrra tegelikust väiksemana. Kohus märkis, et KrK § 1481 lg 2 järgi esitatud süüdistuses on koosseisuliseks asjaoluks tõdemus, et riigile on valeandmete esitamise tõttu jäänud maksudena laekumata vähemalt 500 000 krooni. Kuna käesoleval juhul jäi riigile laekumata 206 746 krooni, tuleb A. O. KrK § 1481 lg 2 järgi õigeks mõista. 2.2. Kohus leidis, et pärast OÜ D juhatusest lahkumist aprillis 1998 jätkas A. O. tegelikult nii aprillis kui ka mais osaühingu juhatuse liikme tegevust. Ta korraldas faktiliselt äriühingu majandustegevust ja oli pankades OÜ D arvelduskontode suhtes allkirjaõiguslikuks isikuks. Pärast A. O. lahkumist OÜ D juhatusest äriühingu juhatuse liikmeks nimetatud J. S. polnud osaühingu tegelik juhataja, vaid tüüpiline variisik. OÜ D majandustegevusega ei tegelenud J. S., vaid jätkuvalt A. O. A. O. esitas ka valeandmetega käibedeklaratsiooni. Maakohus asus seisukohale, et esitades mais 1998 OÜ D 1998. a aprillikuu käibedeklaratsiooni ja näidates selles OÜ D käivet tegelikust väiksemana, pani A. O. toime kelmuse. 3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör Stella Veber ja A. O. kaitsja vandeadvokaat Mart Missik. Prokuröri apellatsioonis paluti tühistada maakohtu otsus A. O. õigeksmõistmises KrK § 1481 lg 2 järgi ja tunnistada A. O. ka nimetatud paragrahvi järgi süüdi. Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja A. O. õigeksmõistmist. 4. Tallinna Ringkonnakohtu 21. septembri 2006. a otsusega Harju Maakohtu otsus tühistati ja A. O. mõisteti KrK § 1481 lg 2 ja § 143 lg 2 p 11 järgi õigeks. Tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. 4.1. Ringkonnakohus leidis, et A. O. poolt OÜ D 1998. a aprillikuu käibedeklaratsiooni esitamist ei saa hinnata eraldiseisvana eelnevatest ja seda tuleb käsitleda eelnevale perioodile jätkuva valeandmete esitamisena. 4.2. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 2 sätestab, et enne karistusseadustiku jõustumist toime pandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Kriminaalkoodeksi § 6 lg 2 kohaselt on süüdlase olukorda kergendaval seadusel tagasiulatuv jõud ja selle kehtivus laieneb ka teole, mis on toime pandud enne selle seaduse vastuvõtmist. Sama põhimõte sisaldub KarS § 5 lg-s 2. A. O. tunnistati süüdi 1997. a septembrist kuni 1998. a maikuuni toimepandud tegude eest, kusjuures kohtuotsus tema suhtes tehti 4. mail 2006. Kriminaalasja menetlemise kestel on süüdistust puudutavat kriminaalseadust korduvalt muudetud. Inkrimineeritud tegude toimepanemise ajal kehtinud KrK §-s 1481 oli seitse lõiget. 1. juunil 2000 jõustus KrK § 1481 uus redaktsioon, milles oli kümme lõiget. 1. septembril 2002 jõustus karistusseadustik, milles teiste maksualaste süütegude hulgas nähti ette füüsilise isiku vastutus maksude väärarvutuse eest (KarS § 386 lg 1). Kõik nimetatud seadused eeldavad kriminaalvastutuse kohaldamise ühe tingimusena, et teoga tekitatud kahju – varjamise tulemusena maksudena maksmata jäänud summa – peab olema suures ulatuses. Süüdistuses nimetatud ajal oli selleks kehtestatud 100 000 krooni, 1. juunist 2000 jõustunud redaktsioon kehtestas selliseks miinimumsummaks 1 000 000 krooni, KarS § 386 aga 500 000 krooni. 4.3. Seega leevendas 1. juunist 2000 kuni 31. augustini 2002 kehtinud KrK § 1481 lg 10 oluliselt süüdlase olukorda võrreldes varem kehtinud seadusega. Selle asjaolu jättis maakohus aga arvesse võtmata. Vaatamata asjaolule, et teo toimepanemise ajal ja käesoleval ajal kehtiva seaduse kohaselt järgneb kriminaalvastutus deklaratsioonides teadvalt valeandmete esitamise eest, mille tulemusena jäi maksudena maksmata 500 000 krooni või enam, tuleb A. O. talle inkrimineeritud teos õigeks mõista, sest pärast valedeklaratsioonide esitamist oli vahepeal sätestatud, et kriminaalvastutus järgneb juhul, kui maksmata jääv summa ületab 1 000 000 krooni piiri. A. O. põhjustas maksude deklareerimata jätmisega maksude vähemlaekumise kogusummas 605 972 krooni. Seega puudub tema käitumises kuriteokoosseis ja ta tuleb süüdistatavas teos õigeks mõista. Menetlusosaliste põhjendused 5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni ringkonnaprokurör S. Veber, kes palub tühistada Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused täies ulatuses ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Kassaator märgib, et A. O. oli antud kohtu alla süüdistatuna selles, et ta pani ajavahemikul 20. oktoobrist 1997 kuni 21. maini 1998 tahtlikult toime maksuhaldurile käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise, milline on kvalifitseeritav KrK § 1481 lg 2 järgi, ja varalise kasu saamise pettuse teel, millega põhjustati riigile suur varaline kahju, s.o KrK § 143 lg 2 p 11 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Alates 1. septembrist 2002 on nimetatud kuriteod kvalifitseeritavad teona KarS § 386 lg 1 järgi. Ringkonnakohus leidis õigesti, et OÜ D 1998. a aprillikuu käibedeklaratsiooni esitamisega seotud episoodi ei saa hinnata eraldiseisvana eelnevatest ja seda tuleb käsitleda eelnevale perioodile jätkuva valeandmete esitamisena. Samas leiab prokurör, et ringkonnakohus võttis otsuse tegemisel ekslikult aluseks enne 1. juunit 2000 kehtinud KrK § 1481 lg 7 ja alates 1. juunist 2000 kehtinud KrK § 1481 lg 10. Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta, et A. O.le ei ole esitatud süüdistust mitte KrK § 1481 lg 7 või lg 10 järgi, vaid KrK § 1481 lg 2 järgi, milles sätestatud kuriteokoosseis ei näinud ette, et kuriteoga peab olema tekitatud kahju suures ulatuses. Kolleegiumi seisukoht 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on vääralt mõistnud 13. jaanuarist 1995 kuni 31. maini 2000 kehtinud KrK § 1481 lg 7 ja 1. juunist 2000 kuni 31. augustini 2002 kehtinud KrK § 1481 lg 10 sisu. 6.1. Ringkonnakohus on 13. jaanuaril 1995 jõustunud KrK § 1481 lg-st 7 ja 1. juunil 2000 jõustunud KrK § 1481 lg-st 10 aru saanud nii, nagu kehtiks nimetatud sätetes ette nähtud koosseisuline tagajärg kõigi KrK § 1481 erinevates lõigetes ette nähtud maksukuritegude koosseisude suhtes. Kriminaalkolleegium märgib, et selline seisukoht ei ole õige. 6.2. 13. jaanuarist 1995 kehtinud KrK § 1481 redaktsiooni lõigetes 1–5 ja 1. juunist 2000 jõustunud KrK § 1481 redaktsiooni lõigetes 1–8 olid ette nähtud iseseisvad maksukuritegude koosseisud. Tegemist oli formaalsete kuriteokoosseisudega, milles ei nimetanud koosseisulise tagajärjena teatud suurusega maksusumma laekumata jäämist. 6.3. Kriminaalkoodeksi § 1481 selles redaktsioonis, mis kehtis alates 13. jaanuarist 1995, sätestas 7. lõige vastutuse sama paragrahvi 1., 2., 3., 4. või 5. lõikes ettenähtud tegevuse eest suures ulatuses. Tulenevalt samal ajal kehtinud maksukorralduse seaduse § 271 lg-st 4, § 272 lg-st 3 ja § 273 lg-st 3, võis KrK § 1481 lg-s 7 nimetatud «tegevuse suure ulatusena» mõista seda, et rikkumise tagajärjel jäi maksudena laekumata 100 000 krooni või enam. Sarnaselt kehtestas 1. juunil 2000 jõustunud KrK § 1481 lg 10 karistuse sama paragrahvi 1., 2., 3., 4., 5., 6., 7. või 8. lõikes ettenähtud tegevuse eest, kui selle tulemusel jäi maksudena laekumata 1 000 000 krooni või enam. Seega ei sätestanud lõige 7 KrK § 1481 selles redaktsioonis, mis jõustus 13. jaanuaril 1995, ega lõige 10 KrK § 1481 redaktsioonis, mis jõustus 1. juunil 2000, iseseisvat delikti, vaid kvalifitseeritud koosseisu KrK § 1481 teistes lõigetes ette nähtud maksukuritegude põhikoosseisudele (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. aprilli 1997. a otsus asjas nr 3-1-1-30-97 – RT III 1997, 14, 197). Järelikult oli nii 13. jaanuaril 1995 jõustunud KrK § 1481 lg-st 7 tulenenud tagajärg – maksude laekumata jäämine summas 100 000 krooni või enam – kui ka 1. juunil 2000 jõustunud KrK § 1481 lg-s 10 ette nähtud tagajärg – maksude laekumata jäämine summas 1 000 000 krooni või enam – käsitatav raskendava asjaoluna, mis tingis sellise tagajärje põhjustanud rikkumise kvalifitseerimise asjakohase maksukuriteo põhikoosseisu asemel raskemat karistust ettenägeva KrK § 1481 lõike 7 (enne 1. juunit 2000) või lõike 10 (alates 1. juunist 2000) järgi. Kõnealuseid sätteid ei ole võimalik tõlgendada selliselt, nagu oleks isikut võimalik ajavahemikul 13. jaanuar 1995 kuni 31. mai 2000 toime pandud teo eest tol ajal kehtinud KrK § 1481 lg-te 1–5 järgi süüdi tunnistada üksnes juhul, kui teo tagajärjel jäi maksudena laekumata vähemalt 100 000 krooni. Samamoodi ei tähendanud 1. juunil 2000 jõustunud KrK § 1481 lg-s 10 sätestatu seda, et sama paragrahvi 1., 2., 3., 4., 5., 6., 7. või 8. lõike järgi saab süüdi tunnistada üksnes isiku, kelle rikkumise tagajärjel jäi maksudena laekumata vähemalt 1 000 000 krooni. 6.4. Kuna A. O-le oli esitatud süüdistus KrK § 1481 lg 2 järgi, on ringkonnakohus A. O. õigeksmõistmisel asjakohatult viidanud teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1481 lg-le 7 ja 1. juunil 2000 jõustunud KrK § 1481 lg-le 10 ning vääralt leidnud, et KrK § 1481 lg 10 oli A. O. teo karistatavust kõrvaldav seadus KrK § 6 lg 2 mõttes. 7. Vaatamata eeltoodule puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul alus A. O. õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamiseks. Seda põhjusel, et kumbki A. O-le süüdistuses ette heidetud kuritegudest ei ole karistusseadustiku järgi enam kuriteona karistatav. Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaselt on aga seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. 7.1. A. O-le süüdistuses ette heidetud ja kohtute poolt tuvastatuks loetud käitumine seisnes kokkuvõtlikult selles, et tema: 1) OÜ D juhatajana esitas maksustamisperioodide september 1997 kuni märts 1998 kohta maksuhaldurile OÜ D käibedeklaratsioonides tahtlikult valeandmeid (näitas tegelikkusest väiksemat käivet), mille tagajärjel jäi käibemaksuna laekumata kokku 306 746 krooni; 2) esitas pärast enda lahkumist OÜ D juhatusest maksuhaldurile tahtlikult ebaõigete andmetega OÜ D käibedeklaratsiooni maksustamisperioodi aprill 1998 kohta, mille tagajärjel jäi riigile käibemaksuna laekumata 299 226 krooni. Süüdistuses on A. O. poolt OÜ D juhatajana maksuhaldurile valeandmete esitamine kvalifitseeritud KrK § 1481 lg 2 järgi, valeandmete esitamine pärast OÜ D juhatusest lahkumist aga KrK § 143 lg 2 p 11 järgi, st süüdistuse järgi on tegemist kahe kuriteo reaalkogumiga. 7.2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu on asunud seisukohale, et karistusseadustiku kohaselt ei ole riigi maksulaekumiste mõjutamine pettuslike manipulatsioonidega käsitatav kelmusena (KarS § 209) ja et maksudeklaratsioonis valeandmete esitamine on karistatav MKS § 152 või KarS § 386 järgi sõltumata sellest, kas maksudeklaratsiooni on esitanud maksukohustuslane ise (tema pädev esindaja) või isik, kellel ei ole volitusi maksudeklaratsiooni esitamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-94-06 – RT III 2007, 6, 44, p-d 11.4–11.5). Seega tuleb A. O. käitumise jätkuva kriminaliseerituse kontrollimiseks selgitada, kas A. O-le KrK § 1481 lg 2 või KrK § 143 lg 2 p 11 järgi ette heidetud tegu vastab ka KarS § 386 lg-s 1 ette nähtud kuriteokoosseisule. 7.3. Karistusseadustiku § 386 lg 1 järgi on maksudeklaratsioonis valeandmete esitamine kuriteona karistatav üksnes juhul, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või selle tulemusel jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult 500 000 krooni või enam. Käesoleval juhul jäi alusetult vähemdeklareeritud käibemaksusumma suurus alla 500 000 krooni nii nendes OÜ D käibedeklaratsioonides, milles valeandmete esitamine kvalifitseeriti süüdistuses KrK § 1481 lg 2 järgi, kui ka OÜ D 1998. a aprillikuu käibedeklaratsioonis, milles A. O. poolt valeandmete esitamist käsitab süüdistus KrK § 143 lg 2 p 11 järgi kvalifitseeritava kuriteona. Seega pole kumbki A. O-le süüdistuses ette heidetud tegudest käesoleval ajal enam kuriteona karistatav. 7.4. Nii süüdistuses, ringkonnakohtu otsuses kui ka prokuröri kassatsioonis on leitud, et alates 1. septembrist 2002 on mõlemad A. O-le süüksarvatud kuriteod kvalifitseeritavad ühe jätkuva teona, mille tagajärjel jäi maksudena laekumata kokku 605 922 krooni ja mis seega on karistatav ka KarS § 386 lg 1 järgi. Kriminaalkolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Kolleegium on seisukohal, et valeandmete esitamist OÜ D 1998. a aprillikuu käibedeklaratsioonis, mis teo toimepanemise ajal moodustas eraldi kuriteo, ei saa A. O. käitumise jätkuva kriminaliseerituse hindamisel käsitada ühe teona koos valeandmete esitamisega maksustamisperioodide september 1997 kuni märts 1998 kohta. Kriminaalkolleegium märgib, et olukorras, kus isiku käitumine on ajal, mil see aset leiab, käsitatav teomitmusena, puudub võimalus vaadelda sama käitumist hilisema seaduse kontekstis ühe jätkuva kuriteona (teoainsusena). Nimelt saab jätkuva kuriteona käsitada üksnes selliseid ühtsest tahtlusest kantud reeglina ajaliselt lähedasi sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud üksiktegusid, mis toimepanemise ajal vastavad ühele ja samale kuriteokoosseisule. Kuna A. O. poolt OÜ D juhatajana osaühingu käibedeklaratsioonides valeandmete esitamine on kvalifitseeritud KrK § 1481 lg 2 järgi, valeandmete esitamine OÜ D 1998. a aprillikuu käibedeklaratsioonis aga KrK § 143 lg 2 p 11 järgi, puudub alus rääkida ühest jätkuvast teost. Kontrollimaks, kas A. O-le esitatud süüdistuses kirjeldatud käitumine on ka praegu kuriteona karistatav, tuleb seega selgitada, kas kumbki A. O-le teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi ette heidetud kuritegudest on eraldivõetuna kuriteona karistatav ka karistusseadustiku järgi. Lugedes teo toimepanemise ajal kaks iseseisvat tegu moodustanud käitumise karistusseadustiku järgi üheks teoks, tekiks vastuolu põhimõttega, et seadusel, mis halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu (KarS § 5 lg 3). 8. Õiguspraktika suunamiseks juhib kriminaalkolleegium tähelepanu asjaolule, et maakohus eksis KarS § 65 lg 1 kohaldamisel, lugedes käesolevas asjas A. O-le mõistetud vangistusega kaetuks Tallinna Linnakohtu 24. novembri 2005. a otsusega mõistetud vangistuse. Tallinna Linnakohtu 24. novembri 2005. a otsusega mõisteti A. O-le KarS § 183 lg 1 järgi nelja kuu pikkune vangistus, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et nn hiljem tuvastatud konkurentsi puhul ei saa tingimisi mõistetud karistus olla liitkaristuse üheks liidetavaks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. aprilli 1996. a otsus asjas nr 3-1-1-43-96 ja 18. veebruari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-138-04 – RT III 2005, 8, 76, p 11). 9. Otsuse punktides 6 ja 7 toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 3, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 21. septembri 2006. a otsuse resolutiivosa muutmata, kuid asendab ringkonnakohtu otsuse põhistuse käesoleva otsuse põhistustega. Prokuröri kassatsioon tuleb jätta rahuldamata. Ott JÄRVESAAR Jüri ILVEST Eerik KERGANDBERG