Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-126-06 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. veebruari 2007. a kohtumäärus Nikolai Birjukovi vahistamises — RT III, 7, 54

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-126-06 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 16. veebruar 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe Kohtuasi Nikolai Birjukovi vahistamine Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 22. novembri 2006. a määrus asjas nr 1-06-10373 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Nikolai Birjukovi kaitsja vandeadvokaadi abi Mati Maksing, määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev 17. jaanuar 2007 Resolutsioon Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 22. novembri 2006. a määrus muutmata ja kaitsja määruskaebus rahuldamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. Nikolai Birjukov anti 23. augustil 2006 kohtu alla süüdistatuna KarS § 141 lg 1 – § 25 lg 2 ja KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt peeti ta kahtlustatavana kinni 1. aprillil 2006 ning Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku 3. aprilli 2006. a määrusega ta vahistati. 2. 4. septembril 2006 esitas N. Birjukovi kaitsja taotluse süüdistatava suhtes tõkendi muutmiseks. Kaitsja leidis, et valitud tõkend tuleb tühistada ja tõkendiks valida elukohast lahkumise keeld. 3. Harju Maakohtu 1. novembri 2006. a määrusega jäeti kaitsja taotlus rahuldamata. Kohus märkis, et süüdistatavat on varem karistatud seksuaalse enesemääramise vastase süüteo ja neljal korral ka varavastaste kuritegude toimepanemise eest ning tal on puudunud legaalne ja piisav sissetulek, mis on tinginud tema poolt varavastaste kuritegude toimepanemise. Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse teda taas varavastase kuriteo ja seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo toimepanemises. Seetõttu asus kohus seisukohale, et vabaduses viibides võib N. Birjukov jätkata kuritegude toimepanemist. Maakohus märkis sedagi, et kuigi N. Birjukovi suhtes kohaldati algselt tõkendina elukohast lahkumise keeldu, ei takistanud see teda käitumast viisil, mis tingis tema kahtlustamise uue kuriteo toimepanemises. Seega ei taganud elukohast lahkumise keeld KrMS §-s 127 sätestatud tõkendi valimise eesmärke. Sellest järeldas kohus, et see tõkend ei olnud N. Birjukovi jaoks piisav. Samuti leidis kohus, et arvestades N. Birjukovile esitatud süüdistust vägistamise katses, on küllaldane alus arvata, et süüdistatav võib vabaduses viibides hakata mõjutama kannatanut ja tunnistajaid, muutes kriminaalmenetluse normaalse läbiviimise võimatuks. 4. Maakohtu määruse peale esitasid ringkonnakohtule määruskaebused süüdistatav N. Birjukov ja tema kaitsja. Määruskaebustes paluti valitud tõkend – vahistamine – tühistada ja jätta jõusse teine kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld. 5. Tallinna Ringkonnakohtu 22. novembri 2006. a määrusega jäeti määruskaebused läbi vaatamata. Ringkonnakohus leidis, et kuigi maakohtu määruses märgitakse, et tegemist on tõkendi muutmise taotluse arutamisega ning tõkendi muutmisest keeldumisega, on tõkendi muutmise taotluse näol sisuliselt tegemist vahistuse põhjendatuse kontrolli taotlusega KrMS § 137 mõttes. Seda kinnitab maakohtu määruses sisalduv arutluskäik, milles põhjendatakse N. Birjukovi edasist vahi all pidamise vajalikkust. Kriminaalmenetluse seadustiku § 137 lg 3 kohaselt lahendatakse vahistuse põhjendatuse kontrollimise taotlus kohtumäärusega, mis ei ole edasikaevatav. Määruse edasikaebeõiguse välistab samuti KrMS § 385 p 61, mille kohaselt ei saa vahistuse põhjendatuse kontrollimise määrust vaidlustada määruskaebuse lahendamise menetluses. Kriminaalmenetluse seadustiku § 136 kohaselt kuulub KrMS 15. peatükis sätestatud korras vaidlustamisele vahistamine või vahistamisest keeldumise, samuti vahistamise tähtaja pikendamise või sellest keeldumise määrus. Nimetatud määruste hulka ei kuulu vahistamise muutmisest keeldumise määrus, mistõttu on maakohtu määruses ekslikult märgitud, et määrus on määruskaebekorras vaidlustatav. Ringkonnakohus märkis seejuures, et tõkendi muutmata jätmine ei olnud kõrgemas kohtus vaidlustatav ka kriminaalmenetluse koodeksi järgse kohtupraktika pinnalt. Poolte seisukohad Riigikohtus 6. N. Birjukovi kaitsja vandeadvokaadi abi Mati Maksing esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja tema poolt 10. novembril 2006 Harju Maakohtu 1. novembri 2006. a määruse peale esitatud määruskaebuse saatmist Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks. Kaitsja leiab, et vahistamist puudutavad määrused ei saa olla efektiivselt vaidlustatavad alles kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis või kassatsioonis ja seetõttu peaks vahistuse põhjendatuse kontrollimisel tehtud määrust saama määruskaebe korras vaidlustada hoolimata asjaolust, et kriminaalmenetluse seadustik sellise võimaluse välistab. 7. Prokurör esitas kaitsja määruskaebusele vastuse, milles leiab, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning see tuleb jätta muutmata. Kolleegiumi seisukoht 8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus, jättes 22. novembri 2006. a määrusega N. Birjukovi ja tema kaitsja määruskaebused läbi vaatamata, toimis õigesti ning ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse väited ei anna alust selle määruse tühistamiseks. Samas ei nõustu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu põhistustega ja leiab, et määruskaebused jäeti läbi vaatamata valel alusel. 9. Seoses kaitsja väidetega selle kohta, et vahistuse põhjendatuse kontrollimise käigus tehtud määrust peab määruskaebe korras saama vaidlustada hoolimata asjaolust, et kriminaalmenetluse seadustik sellise võimaluse välistab, märgib kolleegium järgmist. Vahistatud isiku vabadusõigust riivatakse tema vahistamisega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 136 ja § 384 lg 1 näevad ette võimaluse esitada vahistamismääruse peale määruskaebus. Sama seadustiku § 137 lg-s 1 vahistatule või tema kaitsjale antud võimalus esitada vahistamisest kahe kuu möödumisel eeluurimiskohtunikule või kohtule taotlus kontrollida vahistuse põhjendatust on oma iseloomult täiendav põhiõiguste tagamise garantii (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määrus asjas nr 3-4-1-17-06, RT III 2007, 3, 20, p 6). Kriminaalkolleegium märgib, et võimalusega esitada vahistamismääruse peale määruskaebus ja taotleda KrMS § 137 lg-s 1 märgitud korras vahistuse põhjendatuse kontrolli, on vahistatule seoses tema vabaduspõhiõiguse riivega tagatud Põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga nõutaval määral nii tema õiguste kaitseks kaebuse esitamise võimalus kui ka kohane, s.o õiglane ja tõhus kohtumenetlus. Seetõttu on ekslik kaitsja väide, et vahistuse põhjendatuse kontrolli käigus tehtud määrus peab olema vaidlustatav. 10. Ringkonnakohus jättis N. Birjukovi ja tema kaitsja määruskaebused läbi vaatamata KrMS § 137 lg 3 ja § 385 p 61 alusel, mis sätestavad, et määruskaebust ei saa esitada vahistuse põhjendatuse kontrollimise määruse peale. Kriminaalkolleegium märgib, et kõnealusel juhul ei olnud tegemist vahistuse põhjendatuse kontrolliga KrMS § 137 mõttes. Nimetatud paragrahvis sisalduv regulatsioon seob vahistuse põhjendatuse kontrolli KrMS § 130 lg-tes 3 ja 31 sätestatud vahi all pidamise tähtaegadega ja eeluurimiskohtuniku pädevusega. Olukorras, kus süüdistatav on antud kohtu alla ja eeluurimiskohtunik ei ole enam pädev tema vahistuse põhjendatust kontrollima, vahistuse põhjendatuse kontrolli KrMS § 137 regulatsiooni mõttes toimuda ei saa. Sellest aga ei järeldu, et kohtu alla antud süüdistatav võiks vahi all viibida põhjendamatult – eelvangistuse kohaldamine on õigustatud vaid juhul, kui see on vältimatult vajalik ja soovitud seaduslikku eemärki ei ole võimalik saavutada muul viisil. See tähendab omakorda, et põhjendatud kuriteokahtluse või vahistamisaluse äralangemisel tuleb ka kohtu alla antud vahistatu vabastada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-103-06, RT III 2006, 47, 393). Kriminaalmenetluse seadustiku § 275 kohaselt on kohtul õigus kriminaalasja kohtulikul arutamisel oma määrusega valida tõkend või muuta süüdistatava suhtes varem valitud tõkendit või see tühistada. Kõnealusel juhul esitaski kaitsja maakohtule taotluse asendada tõkend – vahistamine – süüdistatava suhtes varem valitud tõkendiga, s.o elukohast lahkumise keeluga. Kõnealune taotlus kuulus lahendamisele KrMS § 276 lg 2 korras. Kriminaalkolleegium märgib, et sarnaselt vahistuse põhjendatuse kontrollimise määrusega ei ole ka kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määrus vaidlustatav määruskaebe korras. Seetõttu tuli ringkonnakohtul jätta selle määruse peale esitatud määruskaebus läbi vaatamata, kuid mitte KrMS § 137 lg 3 ja § 385 p 61 alusel, vaid tuginedes KrMS § 385 p-le 16. 11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 22. novembri 2006. a määruse muutmata ja selle peale esitatud määruskaebuse rahuldamata. Hannes KIRIS Eerik KERGANDBERG Priit PIKAMÄE