Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-61-06 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. jaanuari 2007. a kohtuotsus E. T. süüdistuses KarS § 300 järgi — RT III, 2007, 2, 15

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-61-06 Otsuse kuupäev 8. jaanuar 2007. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Priit Pikamäe Kohtuasi Kriminaalasi E. T. süüdistuses KarS § 300 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2006. a otsus kriminaalasjas nr 1-05-130 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik E. T. kaitsja vandeadvokaat Sulev Raudsepp, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 8. november 2006. a Istungil osalenud isikud E. T. kaitsja vandeadvokaat Sulev Raudsepp ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalia Miilvee Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2006. a ja Tallinna Linnakohtu 31. oktoobri 2005. a otsused E. T. süüdistusasjas KarS § 300 järgi. 2. Mõista E. T. KarS § 300 järgi õigeks. 3. Mõista Eesti Vabariigilt E. T. kasuks välja 61 922 (kuuskümmend üks tuhat üheksasada kakskümmend kaks) krooni valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 4. Kassatsioon rahuldada. Asjaolud ja menetluse käik 1. E. T. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 300 järgi järgmise teo toimepanemises. E. T. oli 7. aprillist 1997 kuni 1. detsembrini 2003 Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse (edaspidi ARK) direktor, s.o ametiisik KarS § 288 mõttes. 22. septembri 2003. a käskkirjaga käskis E. T. korraldada mootorsõidukite ja nende haagiste registreerimismärkide saamiseks riigihanke väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetluse teel riigihangete seaduse (RHS) § 57 lg 1 p 5 alusel. Seejuures jättis E. T. aga tahtlikult välja selgitamata alternatiivsed numbrimärkide tootjad ega arvestanud asjaoluga, et sõiduki registreerimismärkide valdkonnas on ainuõiguse omamine eraõigusliku juriidilise isiku poolt välistatud, kuna vastavalt Tehnilise normi ja standardi seaduse § 5 lg-le 7 kuulub autoriõigus standardile selle vastu võtnud standardiorganisatsioonile ja standardi järgimine on tasuta. Eesmärgiga suunata riigihange registreerimismärke varem valmistanud AS-ile N ja maskeerida RHS § 57 lg 1 p 5 põhjendamatut rakendamist määrati tehnilises kirjelduses, et valmistajal peab olema katsetuste tunnistus Euroopa Ühenduste aktsepteeritud firmalt. Nimelt oli teada, et AS-ile N on väljastatud just selline katsetuste tunnistus. Samas jättis E. T. tehnilises kirjelduses nimetamata Rahvusvahelise standardorganisatsiooni ISO standardi nõuded, mis tagavad toote vastavuse rahvusvahelistele normidele ja kvaliteedinõuetele. Selline tehniline kirjeldus oli vastuolus RHS § 26 lg-tega 1 ja 2. E. T. eiras eelarve sihipärase ja ökonoomse kasutamise nõuet. Kuigi ARK-i eelnevate perioodide võlgnevus AS-ile N registreerimismärkide tarnimise eest ulatus 5 000 000 kroonini – seega oli registreerimismärkide tarnimine AS-i N pakutud hinnaga ARK-i eelarvele ülemäära koormav – jättis E. T. läbirääkimistega pakkumismenetluses AS-iga N registreerimismärkide hinna üle läbi rääkimata. Läbiviidud riigihanke tulemusena sõlmis E. T. 8. oktoobril 2003 ARK-i esindajana AS-iga N lepingu registreerimismärkide valmistamiseks ja tarnimiseks. Lepingu tähtaeg oli neli aastat, hanke kogumaksumus 32 000 000 krooni (sh käibemaks 4 881 356 krooni). ARK võttis kohustuse tasuda riigieelarvelistest vahenditest registreerimismärkide tarnimise eest 27 118 644 krooni, milline summa ületas 2,8 korda registreerimismärkide valmistamise turuhinda. Selle tulemusel kujunes avaliku teenuse kasutajale registreerimismärgi dublikaadi komplekti valmistamise maksumuseks 265 krooni, kuna dublikaadi valmistamise kulude tasumise kohustus lasub sõiduki valdajal. Kuna väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetluse kasutamine oli ilmselgelt põhjendamatu, rikkus E. T. tahtlikult RHS § 54 lg-tes 1 ja 2, samuti §-s 6 sätestatud nõudeid. ARK-i direktori T. T. 12. detsembri 2003. a käskkirjaga korraldati samasisuline riigihange avatud pakkumismenetluse teel, kusjuures pakkumise kutse tehnilises kirjelduses nõuti toote vastavust EVS 597:2001 ja ISO 7591:82 standardile. Riigihanke käigus saabus 11 pakkumist (sh teistes riikides registreeritud pakkujatelt). Hanke tulemusena sõlmiti 31. mail 2004. a ARK-i ja AS-i T vahel hankeleping tähtajaga neli aastat ja kogumaksumusega 11 160 000 krooni (sh käibemaks 1 702 373 krooni). Avaliku teenuse kasutajale kujunes registreerimismärgi komplekti valmistamise maksumuseks 62 krooni. Süüdistuse kohaselt lõi E. T. oma tegevusega riigihangete konkursil ühele osalejatest põhjendamatud soodustused ja eelised, millega kahjustas pakkujate paljususe tingimustes õiglast konkurentsi kui turumajanduse alustala, s.o kahjustas teiste isikute õigusi ja huve. Samuti lõi E. T. paljudele avaliku teenuse kasutajatele põhjendamatult kohustuse maksta avaliku teenuse eest soodustatud pakkuja kasuks neljakordset tasu. E. T. seadis oma tegevusega kahtluse alla täidesaatva riigivõimu asutuse kõrgeima ametniku erapooletuse ja aususe, samuti seadis reaalsesse ohtu riigieelarvest eraldatavate rahaliste vahendite sihipärase ja säästliku kasutamise vähemalt 17 661 017 krooni ulatuses. Sel viisil põhjustas E. T. olulise kahju teiste isikute õigustele ja huvidele, samuti avalikele huvidele. 2. Tallinna Linnakohtu 31. oktoobri 2005. a otsusega tunnistati E. T. KarS § 300 järgi süüdi ja teda karistati kuue kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. Maakohus leidis, et E. T. rikkus tahtlikult riigihangete teostamise nõudeid. Riigihanke tulemus oli otsustatud juba enne pakkumismenetluse alustamist ja sisuliselt riigihankemenetlust ei toimunudki. Tegelikult jätkati varem väljakujunenud õigussuhet, vormistades väljakuulutamata läbirääkimistega pakkumismenetluse riigihankena. Maakohus asus seisukohale, et E. T. tegutses riigihanke korraldamisel algusest peale eesmärgiga jätta kasutamata avalik pakkumismenetlus, millega ta lõi riigihanke konkursil ühele osalejale põhjendamatud soodustused ja eelised, kahjustades pakkujate paljususe tingimustes õiglast konkurentsi. Samuti lõi E. T. paljudele avaliku teenuse kasutajatele kohustuse maksta avaliku teenuse eest mitmekordset tasu soodustatud pakkuja ees. Oma tegevusega seadis E. T. kahtluse alla täidesaatva riigivõimu asutuse kõrgeima ametniku erapooletuse ja aususe, samuti seadis reaalsesse ohtu riigieelarvest eraldatavate rahaliste vahendite sihipärase ja säästliku kasutamise, millega põhjustas olulise kahju teiste isikute õigustele ja huvidele ning avalikele huvidele. Samas ei nõustunud kohus süüdistuses väljendatud seisukohaga, et E. T. seadis reaalsesse ohtu riigieelarvest eraldatavate rahaliste vahendite sihipärase ja säästliku kasutamise vähemalt 17 661 017 krooni ulatuses. Kohus märkis, et kriminaalasjas ei ole tsiviilhagi esitatud. Süüdistusaktist ega kohtulikul uurimisel tuvastatust ei nähtu, millistele arvandmetele ja ajavahemikule põhinedes on loetud summaks just 17 661 017 krooni. Küll on tuvastatud, et AS-iga N 8. oktoobril 2003 sõlmitud hankeleping ei põhinenud turuhindadel. 3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitasid ühise apellatsiooni E. T. ja tema kaitsja vandeadvokaat Sulev Raudsepp, paludes linnakohtu otsuse tühistada ja E. T. KarS § 300 järgi õigeks mõista. Linnakohtu otsuse apelleeris ka prokurör Natalia Miilvee, kes palus kohtuotsuse tühistada karistuse osas ja mõista E. T.le karistuseks kuus kuud reaalset vangistust. 4. Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2006. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. E. T. ja tema kaitsja apellatsiooni rahuldamata jätmist põhjendas ringkonnakohus järgmiselt. E. T. oletus, et AS N on Eestis ainukene ettevõtja, kes valmistab liikursõidukite numbrimärke, põhines arusaamal, et kuna AS N on üle kümne aasta numbrimärke valmistanud, on ta ka ainutootja. Kriminaalasjas on kogutud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad, et AS N ei ole turul ainukene võimalik registreerimismärkide tootja ja et talle ei kuulu registreerimismärkide tootmisel eri- või ainuõigust. Riigihangete seaduse § 57 lg 1 p 5 kohaldamine on lubatav üksnes juhul, kui selles nimetatud tingimuste olemasolu on kindel ja vastuvaidlematult tõendatud. Numbrimärkide valmistamine ei ole tehniliselt sedavõrd keeruline, et konkurents oleks välistatud. Seda kinnitab ka fakt, et hilisema riigihanke käigus saabus 11 pakkumist. Asjaolu, et E. T. lasi interneti teel äriregistrist kontrollida, kas peale AS-i N on veel firmasid, kelle tegevusalaks on numbrimärkide tootmine, ja sai sel viisil eitava vastuse, ei välista selliste firmade olemasolu, kes on võimelised numbrimärkide tootmisel konkurentsi pakkuma. Seoses süüdistuses nimetatud riigihanke korraldamisele eelnenud ARK-i pöördumisega Riigihangete Ameti poole konsultatsiooni saamiseks märkis kohtukolleegium, et Riigihangete Ameti esindaja ütluste kohaselt ei kontrollinud ta seda, kas esitatud andmed konkurentsi puudumise kohta vastavad tegelikkusele, sest Riigihangete Amet ei teosta turukontrolli. Riigihangete Amet toetus ARK-i põhjendustele selle kohta, et konkurents puudub. Paljasõnaline on kaitsja väide, et tuvastatud pole E. T. poolt Riigihangete seaduse tahtlik rikkumine. Töötades ARK-i direktorina oli E. T. teadlik riigihankeid reguleerivatest õigusaktidest. Tuvastatud on ka E. T. teadlikkus asjaoludest, mis moodustasid rikkumise sisu. Eeltoodut kinnitab fakt, et E. T. lasi kontrollida äriregistrist, kas peale AS-i N on veel juriidilisi isikuid, kelle tegevusalaks on numbrimärkide valmistamine. Asjaolu, et linnakohus jättis E. T. süüdistusest välja E. T. poolt riigieelarvest eraldatud rahaliste vahendite sihipärase ja säästliku kasutamise ohtu seadmise 17 661 017 krooni ulatuses, ei tähenda, et poleks tuvastatud KarS §-s 300 nõutav koosseisuline tagajärg. Vaidlustatud kohtotsusest nähtub, et linnakohus ei jätnud E. T. süüdistusest välja riigieelarvest eraldatud rahaliste vahendite sihipärase ja säästliku kasutamise ohtu seadmist, vaid ainult süüdistuses nimetatud summas riigi vara ohtu seadmise. Viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2000. a otsusele asjas nr 3-1-1-65-00, märkis ringkonnakohus, et oht riigi vara säilimisele on iseseisev tagajärg ning see ei ole mitte varaline kahju, vaid tegemist on mittevaralise olulise kahjuga, millega kahjustatakse asutuse, organi, juriidilise isiku või kogu riigi mainet. Linnakohtu otsusest nähtub, et linnakohus ei jätnud süüdistusest välja E. T. poolt riigieelarvest eraldatud rahaliste vahendite sihipärase ja säästliku kasutamise ohtu seadmist, vaid üksnes summa, mille ulatuses riigi vara ohtu seati. E. T. poolt tekitatud oluline kahju on formuleeritud ja lahtimõtestatud piisavalt konkreetselt ning kohtuotsuse lugejale on arusaadav, milles seisnes kahju teiste isikute õigustele ja huvidele või avalikele huvidele. Olulise mittevaralise kahju sedastamiseks, eriti kui sellest sõltub isiku kriminaalvastutusele võtmine, peavad olema kaalukad, mitmest erinevast allikast saadud ning kohtulikul uurimisel usaldusväärselt kinnitust leidnud tõendid. Vastasel juhul looks see ohtliku pretsedendi, mil kriminaalvastutusele võtmise saaks otsustada isikute vahelised suhted ja ühe või teise ametiisiku subjektiivne otsustus. Lubamatu on olukord, kus ametiisiku poolt toimepandud rikkumine toob vältimatult kaasa kriminaalvastutuse seetõttu, et tema ametiisikuna rikkus mõnda õigusakti ja sellega juba kahjustas riigi mainet. Sellisel juhul piisaks olulise kahju sedastamiseks vaid ametiseisundi tuvastamisest. Otsustamaks, kas E. T.le inkrimineeritud mittevaraline kahju on oluline või mitte, tuleb muu hulgas arvestada asjaolu, et E. T.le inkrimineeritud Riigihangete seaduse rikkumine oli vastuolus hea halduse nõuetega, kuna isikute usaldust halduse õiguspärase toimimise vastu rikuti. E. T. tegevus ei garanteerinud riigihankemenetlust, milles oleks järgitud legaliteedi, võrdse kohtlemise, ja vaba konkurentsi reegleid. E. T. õigusvastaste tegude toimesfääri sattunud juriidiliste isikute hulka hinnates tuleb arvestada sellega, et hilisema samasisulise riigihanke käigus saabus 11 pakkumist ning hanke tulemusel sõlmiti uus leping. Nendel põhjustel tuleb süüdimõistetu tegudega tekitatud mittevaraline kahju hinnata oluliseks kahjuks. Tähtsust pole asjaolul, et E. T. tegevuse kohta ei ole mingeid kaebusi esitatud. Seoses prokuröri apellatsiooniga leidis ringkonnakohus muu hulgas järgmist. Linnakohus on otsuses märkinud, et ei soostu prokuröri poolt antud hinnanguga «samuti seadis reaalsesse ohtu riigieelarvest eraldavate rahaliste vahendite sihipärast ja säästlikku kasutamist vähemalt 17 661 017 krooni ulatuses». Prokuröri selgitab oma apellatsioonis, kuidas selline summa on arvutuslikult tuletatud. Kuna aga prokurör ei ole taotlenud tunnistada ringkonnakohtu otsusega E. T. süüdi riigi vara säilimise ohtu seadmises konkreetses summas, siis puuduvad apellatsioonikohtul volitused E. T. olukorra raskendamiseks võrreldes linnakohtu poolt tuvastatuga. Menetlusosaliste põhjendused 5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni E. T. kaitsja S. Raudsepp, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja mõista E. T. KarS § 300 järgi õigeks. Oma taotlust põhistab kassaator järgmiselt. E. T. ei tahtnud rikkuda riigihankemenetluse nõudeid. Tunnistajatena üle kuulatud ARK-i töötajad on kinnitanud, et enne pakkumismenetluse liigi valikut andis E. T. korralduse kontrollida, kas peale AS-i N on turul veel tootjaid, kes tegelevad liikurite registreerimismärkide valmistamisega. Tunnistajad kinnitasid, et vaatamata põhjalikele otsingutele ei õnnestunud ühtegi teist tootjat leida. Samuti andis E. T. korralduse konsulteerida pakkumismenetluse valiku küsimuses Riigihangete Ametiga. Seega tegi E. T. kõik mõistlikult võimaliku ja vajaliku, et tagada hankemenetluse kooskõla seadusega. Esimese ja teise astme kohtu põhjendused E. T.l tahtluse olemasolu kohta ei ole veenvad ja seega on rikutud KrMS § 339 lg 1 p 7 nõudeid. Isegi kui kohtud oleksid nõuetekohaselt tuvastanud, et E. T. tegevus väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetluse korraldamisel ei ole kaetud koosseisueksimusega, välistaks E. T. vastutuse vältimatu keelueksimus. E. T. ega ARK-i igapäevane tegevus ei seisnenud riigihangete korraldamises, samuti ei ole Riigihangete seaduse asjassepuutuvad sätted üheselt mõistetavad. E. T. andis korralduse otsida teisi numbrimärkide tootjaid, samuti konsulteerida Riigihangete Ametiga. E. T.l puudus alus kahelda töötajate uuringute ja Riigihangete Ameti seisukohtade paikapidavuses. Kohtuotsustes ei ole põhistatud, mida oleks E. T. pidanud enne pakkumismenetluse liigi valikut veel tegema. E. T.le süüks arvatud mittevaraline kahju ei ole piisavalt määratletud. Kohtud on olulise mittevaralise kahju kui KarS §-s 300 sätestatud süüteokoosseisu elemendi ebapiisava määratlemisega muutnud materiaalse tagajärjedelikti lubamatult formaalseks süüteoks. See on aga vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. septembri 2005. a otsuses asjas nr 3-1-1-76-05 väljendatud seisukohtadega. 6. Kassatsioonivastuses palub ringkonnaprokurör N. Miilvee jätta kassatsioon rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Prokurör leiab, et sisuliselt taotleb kassaator tõendite ümberhindamist. 7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas E. T. kaitsja kassatsiooni ja palus selle rahuldada. Prokurör leidis, et kassatsiooni rahuldamiseks ja ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. Kolleegiumi seisukoht I. 8. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et E. T. otsustus korraldada mootorsõidukite ja nende haagiste registreerimismärkide hankimiseks avatud pakkumismenetluse asemel väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetlus oli vastuolus RHS § 54 lg-test 1 ja 2 ning § 57 lg 1 p-st 5 tulenevate nõuetega. Karistusseadustiku §-s 300 ette nähtud kuriteo objektiivsele koosseisule vastab selline tegu aga üksnes juhul, kui rikkumisega on tekitatud oluline kahju teiste isikute õigustele või huvidele või avalikele huvidele. 9. Süüdistusaktis kirjeldatakse E. T.le KarS § 300 järgi süüksarvatud tagajärge järgmiselt: «Oma tegevusega lõi E. T. ametiisikuna riigihangete konkursil ühele osalejatest põhjendamatud soodustused ja eelised, millega kahjustas pakkujate paljususe tingimustes õiglast konkurentsi kui turumajanduse alustala, s.o kahjustas teiste isikute õigusi ja huve, samuti põhjendamatult lõi paljudele avaliku teenuse kasutajatele kohustuse maksta avaliku teenuse eest neljakordset tasu soodustatud pakkuja kasuks, seadis oma tegevusega kahtluse alla täidesaatva riigivõimu asutuse kõrgeima ametniku erapooletuse ja aususe, samuti seadis reaalsesse ohtu riigieelarvest eraldatavate rahaliste vahendite sihipärast ja säästlikku kasutamist vähemalt 17 661 017 krooni ulatuses, millega põhjustas olulist kahju teiste isikute õigustele ja huvidele, samuti avalikele huvidele.» 10. Tallinna Linnakohus nõustus süüdistusaktis toodud kahjukirjeldusega, välja arvatud sellega, et E. T. «seadis reaalsesse ohtu riigieelarvest eraldatavate rahaliste vahendite sihipärast ja säästlikku kasutamist vähemalt 17 661 017 krooni ulatuses». Samas on linnakohtu hinnangul kriminaalasjas tuvastatud, et AS-iga N 8. oktoobril 2003 sõlmitud hankeleping ei põhinenud turuhindadel ja uue hankelepinguga säästeti tunduvalt riigieelarve vahendeid. 11. Ringkonnakohus jagas samuti seisukohta, et E. T. süüdistuses kirjeldatud tagajärg on käsitatav olulise kahjuna KarS § 300 mõttes. Seoses esimese astme kohtu poolt süüdistusest välja jäetud osaga märkis ringkonnakohus, et linnakohus ei jätnud E. T. süüdistusest välja riigieelarvest eraldatud rahaliste vahendite sihipärase ja säästliku kasutamise ohtu seadmist, vaid ainult süüdistuses nimetatud summa, mille ulatuses E. T. riigi vara ohtu seadis. Apellatsioonikohtu hinnangul on oht riigi vara säilimisele iseseisev tagajärg ning see ei ole mitte varaline kahju, vaid tegemist on mittevaralise olulise kahjuga, millega kahjustatakse asutuse, organi, juriidilise isiku või kogu riigi mainet. Samas märkis ringkonnakohus, et kuna prokurör ei ole taotlenud E. T. süüditunnistamist riigi vara säilimise ohtu seadmises konkreetses summas, puuduvad apellatsioonikohtul volitused E. T. olukorra raskendamiseks võrreldes linnakohtu poolt tuvastatuga. 12. Seega on kohtud lugenud KarS § 300 mõttes oluliseks kahjuks selle, et E. T. riigihanke korraldamise nõuete rikkumisega: 1) kahjustas õiglast konkurentsi kui turumajanduse alustala, s.o kahjustas teiste isikute õigusi ja huve; 2) lõi paljudele avaliku teenuse kasutajatele kohustuse maksta avaliku teenuse eest neljakordset tasu; 3) seadis kahtluse alla täidesaatva riigivõimu asutuse kõrgeima ametniku erapooletuse ja aususe; 4) seadis (määratlemata summa ulatuses) reaalsesse ohtu riigieelarvest eraldatavate rahaliste vahendite sihipärase ja säästliku kasutamise. 13. Erinevalt esimese ja teise astme kohtust on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et E. T. süüdistuses toodud tagajärje kirjeldus on ebakonkreetne. Selles ei ole esitatud piisavalt faktilisi asjaolusid, mille pinnalt oleks võimalik teha õiguslik järeldus, et E. T. poolt riigihanke teostamise nõuete rikkumine põhjustas mõnele isikule olulise kahju KarS § 300 mõttes. Siinkohal meenutab kriminaalkolleegium, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Kohus saab lugeda objektiivse süüteokoosseisu nõutaval kujul tuvastatuks vaid siis, kui see on piisava selguse ja täpsusega süüdistuses kajastatud. Kohtul ei ole võimalik omistada isikule süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi. (Vt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05 – RT III 2005, 39, 379, p 14 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 10. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-117-05 – RT III 2006, 13, 124, p 28.) Süüdistuse puudulikkus seisneb käesolevas kriminaalasjas järgnevas. 14. Süüdistuse järeldusest, et E. T. «kahjustas õiglast konkurentsi kui turumajanduse alustala, s.o kahjustas teiste isikute õigusi ja huve» ei nähtu, kes olid need «teised isikud», kelle õigusi ja huve E. T. kahjustas, millises hüvedeolukorra muudatuses nendele isikutele väidetavalt tekkinud kahju seisnes ja kui suur see kahju oli. Süüdistus olulise kahju tekitamises, millest ei selgu ei kahjustatu isik ega faktilised asjaolud, millest lähtudes oleks võimalik anda õiguslik hinnang väidetavalt tekkinud kahju iseloomule ja ulatusele, on konkretiseerimata ja selle alusel pole kohtutel võimalik olulist kahju kui koosseisulist tagajärge tuvastada. 15. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on konkretiseerimata ka süüdistuses E. T.le inkrimineeritud väidetav kahju, mis seisnes avaliku teenuse kasutajatele kohustuse loomises tasuda avaliku teenuse eest neljakordset tasu. Süüdistuse teokirjelduses on välja toodud asjaolu, et registreerimismärgi dublikaadi valmistamise maksumus oli tulenevalt AS-iga N sõlmitud hankelepingust 265 krooni, AS-iga Teede REV-2 sõlmitud hankelepingu kohaselt aga 62 krooni. Kolleegiumi hinnangul ei ole selle fakti pinnalt siiski võimalik hinnata, kas E. T. põhjustas avaliku teenuse kasutajatele olulise kahju. Süüdistusest ei nähtu, kui suur oli nende isikute hulk, keda registreerimismärgi dublikaadi (sama numbrite ja tähtede kombinatsiooniga uus registreerimismärk, mis valmistatakse liiklusregistris oleva sõiduki kasutamiskõlbmatuks muutunud, varastatud, kaotatud või ilma Euroopa Liidu tunnusmärgita registreerimismärgi asemele) kallinemine 203 krooni võrra oleks puudutanud. Seetõttu ei saa ka käesolevas kriminaalasjas tuvastada, millise summa võrra ületas AS-iga N sõlmitud lepingust tulenev kõikide väljastatavate registreerimismärkide dublikaatide koguhind sama koguse duplikaatide hinda vastavalt AS-iga T sõlmitud lepingule. Samuti ei ole süüdistuses avatud seda, milles seisnes avaliku teenuse tarbijatel tekkinud kahju olukorras, kus tegelikult ARK-i ja AS-i N vahel 8. oktoobril 2003 sõlmitud lepingut täitma ei asutud, kuna pärast peadirektori vahetumist ütles ARK lepingu ühepoolselt üles ja sõlmis uue hankelepingu AS-iga T. 16. Kolmandaks on süüdistuses loetud E. T. poolt riigihanke korraldamise nõuete rikkumisega tekitatud oluliseks kahjuks täidesaatva riigivõimu asutuse kõrgeima ametniku erapooletuse ja aususe kahtluse alla seadmise. Seoses sellega märgib kriminaalkolleegiumi täiskogu järgmist. 17. Kriminaalmenetluse seadustiku § 62 p 2 kohaselt kuulub tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis. Sellest järeldub, et materiaalsete koosseisude puhul tuleb tõendada ka koosseisupärase tagajärje olemasolu. Seega, nagu kolleegium on varemgi märkinud, eeldab isiku süüditunnistamine tagajärjedelikti toimepanemises vältimatult lisaks koosseisupärase teo tuvastamisele ka selle tuvastamist, et on saabunud teost nii ajaliselt kui ruumiliselt eraldatud tagajärg, mis on käsitatav kas konkreetse välismaailma muudatusena või sellise põhjendatult ootuspärase muudatuse ärajäämisena. Samuti peab isiku süüditunnistamiseks tagajärjedelikti toimepanemises olema tõendatud, et koosseisupärased tegu ja tagajärg on omavahelises põhjuslikus seoses. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 10. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-117-05 – RT III 2006, 13, 124, p 26.) Õigusvastase käitumise fakti ei saa samastada kahju tekitamisega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-21-06 – RT III 2006, 20, 182, p 16.1). 18. Süüteokoosseisus ettenähtud tagajärje kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks tuleb esmalt kindlaks teha need faktilised asjaolud, mis moodustavad koosseisupärasest teost tingitud välismaailma muudatuse või ootuspärase muudatuse ärajäämise. Seejuures tuleb lähtuda Kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatükis sätestatud üldistest tõendamisreeglitest. Alles pärast konkreetse välismaailma muudatuse (muudatuse ärajäämise) kui faktilise asjaolu kindlakstegemist saab anda õigusliku hinnangu selle iseloomule ja ulatusele – näiteks sellele, kas konkreetne muudatus on käsitatav isikule tekitatud kahjuna ja kas see kahju on «oluline» või «suur». 19. E. T.le esitatud süüdistusest ei nähtu, kelle silmis ja millises ulatuses usk täidesaatva riigivõimu asutuse kõrgeima ametniku erapooletusse ja aususesse E. T. teo tagajärjel vähenes ja millistes asjaoludes selline usalduse vähenemine väljendus. Teisisõnu ei ole süüdistuses nimetatud ühtegi fakti, mille tuvastatuse korral võinuks kohtud teha järelduse, et E. T. tegu on toonud reaalselt kaasa riigiametnike usaldusväärsuse vähenemise, ning anda õigusliku hinnangu, kas selline tagajärg on käsitatav mõnele isikule tekkinud kahjuna ja kas see kahju on KarS § 300 mõttes oluline. Järelikult on E. T.le olulise kahju põhjustamises esitatud süüdistus konkretiseerimata ka osas, milles see käsitleb kõrgeima riigiametniku aususe ja usaldusväärsuse väidetavat kahtluse alla seadmist. 20. Ehkki eelmises punktis kirjeldatud süüdistuse konkretiseerimatus muutis kohtute jaoks võimatuks selle tuvastamise, kas ja kui, siis millises ulatuses seadis E. T. kahtluse alla täidesaatva riigivõimu asutuse kõrgeima ametniku erapooletuse ja aususe, selgitab kriminaalkolleegium kohtupraktika ühtlustamiseks veel järgmist. 21. Käesolevas asjas ei ole kogu kohtumenetluse kestel esitatud ja seega ka kohtuotsustes kajastatud ühtegi tõendit, mille alusel olnuks võimalik kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatükis ettenähtud korda järgides tuvastada, kuidas mõjutas E. T. tegu reaalsuses ühe või teise isiku või isikute grupi usku täidesaatva riigivõimu asutuse kõrgeima ametniku erapooletusse ja aususesse. Järelduse, et E. T. seadis kahtluse alla täidesaatva riigivõimu asutuse kõrgeima ametniku erapooletuse ja aususe, on linnakohus ja ringkonnakohus sarnaselt prokurörile rajanud üksnes normatiivsele hinnangule, et E. T. rikkumise iseloom oli selline, mis vähendaks «keskmise inimese» usku riigiametnike aususesse ja usaldusväärsusesse. Seega eirates KrMS § 312 p-s 1 ja sama seadustiku 3. peatükis sätestatud nõudeid, ei ole kohtud koosseisulise tagajärje tuvastamisel lähtunud mitte tõenditest, mis kinnitaksid mingit välismaailmas reaalselt toimunud muudatust riigiametnike maines ja selle muudatuse põhjuslikkust E. T. teoga, vaid üksnes õiguslikust hinnangust E. T. kordasaadetud õiguserikkumise iseloomule. Teisisõnu on maakohus ja ringkonnakohus kaotanud teo ja tagajärje vahelise piiri, lugedes õiguserikkumise automaatselt ka tagajärjeks. 22. Kolleegium selgitab, et kriminaalmenetluses ei ole ühtegi tõendamiseseme asjaolu, sealhulgas koosseisulist tagajärge, võimalik tuvastada õigusliku hinnangu alusel. Seda põhjusel, et õiguslik hinnang ei ütle midagi teo tagajärjel välismaailmas tegelikult toimunud või toimumata jäänud muudatuste kohta. Normatiivsest tõdemusest, et süüdistatava poolt toime pandud ebaseaduslik tegu on selline, mis kahjustaks «keskmise inimese» usku riigiametnike aususesse ja erapooletusse, ei ole võimalik järeldada, et konkreetsel juhul on tõepoolest olemas piisav hulk isikuid, kes teavad kõnealusest ebaseaduslikust käitumisest ja kelle usk riigiametnike aususesse ja usaldusväärsusesse just selle teo tagajärjel vähenes. 23. Kohtute poolt teo- ja tagajärjeebaõiguse vahelise piiri eristamata jätmine väljendub selleski, et E. T.le inkrimineeritud kahju olulisuse hindamisel pole lähtutud mitte kannatanu(te) hüvedeolukorras toimunud muudatuse ulatusest, vaid E. T.le süüksarvatud õiguserikkumise raskusest. Nii põhjendas ringkonnakohus E. T. poolt väidetavalt tekitatud kahju olulisust sellega, et E. T. tegevus oli vastuolus hea halduse nõuetega ega garanteerinud riigihankemenetlust, milles oleks järgitud legaliteedi, võrdse kohtlemise, vaba konkurentsi reegleid. Riigikohtu hinnangul on väitest, et E. T. rikkus hea halduse, legaliteedi ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, võimalik järeldada üksnes seda, et E. T. pani toime õigusvastase teo, mitte aga otsustada selle üle, kas selle õigusvastase teo tagajärjel tekkis kellelgi kahju (negatiivne muudatus hüvedeolukorras) või kas väidetavalt tekkinud kahju on KarS § 300 mõttes oluline. Ka ringkonnakohtu osutatud tõik, et uue riigihankemenetluse käigus saabus 11 pakkumist, ei võimalda teha järeldust ühegi isiku hüvedeolukorras toimunud muudatuse ja selle ulatuse kohta. 24. Lõpuks on süüdistus ja kohtud lugenud E. T. poolt riigihanke korraldamise nõuete rikkumisega tekitatud oluliseks kahjuks ka riigieelarvest eraldatavate rahaliste vahendite sihipärase ja säästliku kasutamise reaalsesse ohtu seadmise. Nähtuvalt kohtute poolt tuvastatud asjaoludest on ohuna riigieelarvest eraldatavate rahaliste vahendite sihipärasele ja säästlikule kasutamisele peetud silmas asjaolu, et kui ARK-i uus peadirektor T. T. poleks AS-iga N sõlmitud 8. oktoobri 2003. a lepingut üles öelnud ja uut riigihanget korraldanud, tulnuks riigil (ARK kaudu) tasuda mootorsõidukite ja nende haagiste registreerimismärkide eest turuhinnast kõrgemat hinda. 25. Kui süüdistuses nimetati ohtu seatud riigi vara suurusena 17 661 017 krooni, siis linnakohus jättis nimetatud summa süüdistusest välja. Prokurör linnakohtu otsust selles osas ei vaidlustanud. Ringkonnakohtu arvates ei jätnud linnakohus süüdistusest välja mitte riigieelarvest eraldatud rahaliste vahendite sihipärase ja säästliku kasutamise ohtu seadmist, vaid ainult süüdistuses nimetatud summa, mille ulatuses E. T. riigi vara ohtu seadis. Ringkonnakohtu hinnangul on oht riigi vara säilimisele iseseisev tagajärg ning see ei ole mitte varaline kahju vaid tegemist on mittevaralise olulise kahjuga, millega kahjustatakse asutuse, organi, juriidilise isiku või kogu riigi mainet. (Vt lähemalt käesoleva otsuse punkte 2, 4, 10 ja 11.) 26. Seoses ringkonnakohtu viimatinimetatud seisukohaga märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et süüdistuse formulatsioonist «samuti seadis reaalsesse ohtu riigieelarvest eraldatavate rahaliste vahendite sihipärast ja säästlikku kasutamist vähemalt 17 661 017 krooni ulatuses» ei nähtu nagu oleks E. T.le ette heidetud riigi vara ohtu seadmise kaudu ARK-i või kogu riigi maine kahjustamist. Ka prokuröri apellatsioonist järeldub, et riiklik süüdistaja on süüdistuse kõnealuses osas pidanud silmas üksnes varalise kahju tekitamist. Seega on apellatsioonikohus väljunud süüdistuse piiridest, inkrimineerides E. T.le tagajärje (s.o riigi vara ohtuseadmisega riigi maine kahjustamise), mida süüdistus ei nimeta. Kuna süüdistuses nimetamata tagajärge ei saa isikule inkrimineerida, pole otsest tähtsust ka tõigal, et sarnaselt käesoleva otsuse punktis 21 kirjeldatud olukorraga ei ole ringkonnakohus osutanud ühelegi tõendile, millest nähtuks, kelle silmis ja millises ulatuses riigi vara ohtu seadmine E. T. poolt ARK-i või kogu riigi mainet kahjustas. 27. Puutuvalt E. T.le esitatud süüdistust selles, et ta «seadis reaalsesse ohtu riigieelarvest eraldatavate rahaliste vahendite sihipärast ja säästlikku kasutamist vähemalt 17 661 017 krooni ulatuses» selgitab kriminaalkolleegium, et ohu loomine ja kahju tekitamine on kaks erinevat koosseisulise tagajärje liiki. Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav reaalse kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetses ohudeliktis ehk sellises süüteokoosseisus, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena (nt KarS § 96, § 110 lg 2 p 3; § 118 p 1, § 123, § 151 lg 1, § 192 lg-d 1–2, § 3312, § 367 lg-d 1–2). Kui süüteokoosseisu dispositsioonis nimetatakse koosseisulise tagajärjena mingit laadi kahju tekitamist – nagu see on ka KarS § 300 puhul – on tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Seda tüüpi süüteokoosseis on lõpule viidud alles siis, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju, mitte pelgalt kahju tekkimise tõenäosuse suurenemine. Ohu loomise käsitamine kahjustusdelikti koosseisulise tagajärjena tähendaks kahjustusdelikti redutseerimist konkreetseks ohudeliktiks. Karistusseadustiku § 300, mille järgi süüdistatakse E. T., näeb ette materiaalse kahjustusdelikti koosseisu, mis eeldab, et teoga oleks põhjustatud oluline kahju teise isiku õigustele või huvidele või avalikele huvidele. Järelikult ei ole «oht riigieelarvest eraldatavate rahaliste vahendite sihipärasele ja säästlikule kasutamisele» käsitatav KarS § 300 koosseisulise tagajärjena. 28. Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS § 25). Selle küsimuse lahendamiseks on vaja esmalt tuvastada, kas toimepanija tahtlus hõlmas nii tegu kui ka kahju tekitamist vähemalt koosseisulise kahju alammäära ulatuses. Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest. Seda küll mõistetavalt üksnes tingimusel, et on täidetud kõik muud süüteokatse eest karistamise eeldused. 29. Kuna linnakohtu otsusega jäeti E. T. süüdistusest välja väidetavalt ohtu seatud riigi vara väärtus ja prokurör selles osas kohtuotsust ei vaidlustanud, kadus käesolevas asjas võimalus kontrollida, kas E. T. tahtlus hõlmas riigile varalise kahju tekitamist vähemalt karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 p-s 1 nimetatud summa ulatuses. Seetõttu puudub ka alus püstitada küsimus E. T. vastutusest riigihangete teostamise nõuete rikkumise katse eest. 30. Eeltoodud põhjustel ei võimalda E. T.le esitatud süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud järeldada, et E. T. poolt riigihanke teostamise nõuete rikkumine põhjustas mõnele isikule olulise kahju KarS § 300 mõttes. Seega ei vasta E. T. käitumine KarS § 300 objektiivsele koosseisule ja ta tuleb esitatud süüdistuses õigeks mõista. Jaatades süüdistuses esitatud asjaolude pinnalt olulise kahju kui KarS §-s 300 sätestatud kuriteo koosseisulise tagajärje olemasolu, kohaldasid linnakohus ja ringkonnakohus vääralt materiaalõigust KrMS § 362 p 1 mõttes. Kuna E. T.le süüdistuses inkrimineeritud tegu ei vasta KarS § 300 objektiivsele koosseisule, puudub kriminaalkolleegiumil vajadus käsitleda kassaatori väiteid, milles vaidlustatakse kohtute järeldusi subjektiivse süüteokoosseisu ja süü osas. II. 31. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. novembri 2006. a istungil esitas vandeadvokaat S. Raudsepp Riigikohtule taotluse hüvitada E. T.le õigeksmõistmise korral kriminaalmenetluse kuluna 61 922 krooni, mis hõlmab valitud kaitsjale makstud tasu kogu kriminaalmenetluse kestel osutatud õigusabi eest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. Vastavalt KrMS § 173 lg 1 p-le 1 ja § 175 lg 1 p-le 1 kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kriminaalkolleegiumi hinnangul saab E. T. poolt kaitsjale tasutud 61 922 krooni pidada kriminaalasja mahtu ja keerukust arvestades mõistliku suurusega tasuks, mistõttu tuleb see E. T.le hüvitada. III. 32. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium täies ulatuses nii Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2006. a otsuse kriminaalasjas nr 1-05-130 kui ka Tallinna Linnakohtu 31. oktoobri 2005. a otsuse kriminaalasjas nr 1-753/05. Riigikohus teeb asjas uue otsuse, millega mõistab E. T. KarS § 300 järgi õigeks. Võttes aluseks KrMS § 181 lg 1, § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 mõistab kriminaalkolleegium kriminaalmenetluse kuluna Eesti Vabariigilt E. T. kasuks välja 61 922 krooni selle tasu katteks, mille E. T. maksis valitud kaitsjale viimase poolt kogu kriminaalmenetluse kestel osutatud õigusabi eest. Hannes KIRIS Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG Lea KIVI Priit PIKAMÄE Eriarvamus Jään E. T. süüdistusasjas KarS § 300 järgi eriarvamusele. Leian, et seni, kuni tagajärjedelikti puhul aktsepteeritakse tagajärjena ka mittevaralist kahju, tuleb selle kahju liigi olemusliku erisuse tõttu lähtuda ka teistsugustest tõendamise standarditest, kui varalise kahju puhul. Pean siinkohal silmas, et selliste mittevaralist kahju põhjustavate tegude nagu «õiglase konkurentsi kahjustamine» või «täidesaatva riigivõimu asutuse kõrgeima ametiisiku erapooletuse ja aususe kahtluse alla seadmine» tagajärje konkretiseerituse aste ei saa kunagi ulatuda samasse täpsusjärku, kui varalise kahju puhul, mil on võimalik esitada tagajärg sendi täpsusega. Seetõttu peab siin kohtu diskretsiooni osatähtsus olema suurem. Kaks kohut on leidnud süüdistuse antud kriminaalasjas olevat sellise konkreetsuse astmega ka põhjustatud tagajärje osas, et on pidanud võimalikuks E. T. süüdi mõista. Nõustun Tallinna Linnakohtu 31.10.2005. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2006. a kohtuotsustega selles asjas ja leian, et E. T. süüdimõistmine KarS § 300 järgi oli põhjendatud. Tartus, 8. jaanuaril 2007. a. Jüri ILVEST