Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-96-06 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2006. a kohtuotsus J. B. süüdistuses KarS § 257 järgi — RT III, 2007, 2, 13

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-96-06 Otsuse kuupäev 22. detsember 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Priit Pikamäe Kohtuasi Kriminaalasi J. B. süüdistuses KarS § 257 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2006. a otsus kriminaalasjas nr 1-05-850 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J. B. kaitsja vandeadvokaat Margo Normanni kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 22. november 2006. a Istungil osalenud isikud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Heili Sepp ja J. B. kaitsja vandeadvokaat Margo Normann Resolutsioon 1. Tühistada Tartu Maakohtu 21. veebruari 2006. a ja Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2006. a kohtuotsused J. B. süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. 2. Kassatsioon rahuldada osaliselt. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Maakohtu 21. veebruari 2006. a otsusega mõisteti J. B. KarS § 257 järgi süüdi. Teda karistati vangistusega neljaks kuuks, mis jäeti KarS § 74 lg 1 alusel ühe aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga tingimisi kohaldamata. 1.1. J. B. tunnistati süüdi selles, et tema, teostades ebaseaduslikus korras oma oletatavat õigust, nõudis R. P-lt sõiduki üleandmist, väites, et on sõiduki omanik ja tal on õigus sõiduk ära võtta, kuigi tegelikult oli ta sõiduki järelmaksuga müünud OÜ-le LT, kust selle oli omakorda omandanud R. P. J. B. nõudmisel andis R. P., kes oli tasunud OÜ LT esindajale H. P-le sõiduki maksumuse täies mahus, sõiduki J. B.le. Omavolilise käitumisega tekitas J. B. R. P.ile kahju 89 000 krooni ulatuses, s.o olulise varalise kahju. 1.2. Kohus leidis, et J. B. ja OÜ LT juhatuse esimehe H. P. vahel sõlmitud sõiduki ostu-müügilepingus ei kajastu omandireservatsiooni tingimus, samuti ei kinnita sellise tingimuse olemasolu H. P.. Seega müüs J. B. sõiduki ilma omandireservatsioonita. R. P. omandas sama sõiduki H. P. käest heauskselt. Kuigi sõiduki omandi üleandmine polnud kummalgi juhul Autoregistrikeskuses (ARK) registreeritud, ei mõjutanud see asjaolu omandi üleminekut ja seega puudus J. B.l seaduslik alus R. P.lt sõiduki äravõtmiseks. 1.3. Maakohtu hinnangul tegutses J. B. sõiduki äravõtmisel vähemalt kaudse tahtlusega, sest ta pidi pidama võimalikuks, et teostab oma oletatavat õigust ebaseaduslikus korras, või vähemalt pidi ta seda möönma, sest R. P. informeeris teda nii bussi omandamise kui ka selle eest tasumise asjaoludest. J. B. põhjustas oma tegevusega R. P.le kahju vähemalt 89 000 krooni ulatuses, sest viimane oli H. P.le bussi eest sellise summa maksnud. Selline kahju on vaadeldav olulise kahjuna. Eeltoodust tulenevalt on J. B. tegevus seoses R. P.lt sõiduki Volkswagen Transporter äravõtmisega õigesti kvalifitseeritud KarS § 257 järgi. 1.4. Tsiviilhagi osas oli kohus seisukohal, et kuivõrd tsiviilhagi puudutavad asjaolud ei ole selged ja tsiviilhagi puudutab ka H. P., kes ei ole saanud kriminaalasja raames oma seisukohti avaldada, ning tsiviilhageja ei ole esitanud kõiki vajalikke tõendeid oma nõude tõendamiseks, siis tuleb tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. 2. J. B. kaitsja vandeadvokaat Margo Normann esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles J. B. õigeksmõistmist. Kaitsja hinnangul ei moodusta süüdistuses kirjeldatud käitumine omavoli koosseisu, sest süüdistuses ei näidata, milles seisnes J. B. tegevuse ebaseaduslikkus. Kaitsja väidete kohaselt oli J. B. veendunud, et ta on auto omanik ning sellest veendumusest lähtuvalt küsis ta endale kuuluva asja R. P.lt tagasi. Kaitsja leidis, et nimetatud käitumine ei ole ebaseaduslik. Kaitsja märkis, et kohus ei põhjenda, miks pole J. B. väited selle kohta, et H. P. pidi sõiduki tagastama, kui selle eest tasuda ei suuda, käsitletavad omandireservatsioonina. Kuna tehingut ei vormistatud ARK-s, sõiduki registreerimistunnistuse üks eksemplar ja ühed võtmed jäid J. B. kätte, on kaitsja arvates selge, et auto omandiõigus ei läinud H. P.le üle. Maakohtu viiteid asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg-le 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg-le 1 peab kaitsja süüdistuse piiride laiendamiseks. J. B.le mõistetud karistus on kaitsja hinnangul vastuolus J. B.le süüks arvatud teo ühiskonnaohtlikkuse ja süüdlase isikuga. 3. Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2006. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. 3.1. Ringkonnakohus leidis, et J. B. käitumises eksisteeris omavoli koosseis, sest nõudes R. P.lt auto üleandmist teostas ta ebaseaduslikult oma oletatavat õigust. Käesoleval juhul puudub alus rääkida J. B. poolt oma tõelise õiguse teostamisest, sest ühestki õigustloovast üld- ega üksikaktist ei tulenenud J. B.le õigust R. P.lt auto üleandmist nõuda. 3.2. Ringkonnakohus selgitas, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt müüs J. B. vaidlusaluse auto H. P. äriühingule OÜ LT, kusjuures J. B. andis müügiesemeks oleva asja, s.o sõiduki H. P.le üle ning H. P. võttis selle ka vastu. VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva asja ja tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale. Ostja kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna ja võtma asja vastu. AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Ringkonnakohtu hinnangul sõlmisidki J. B. ja OÜ LT esindaja H. P. ülalnimetatud võlaõigusliku ja asjaõigusliku kokkuleppe, ilma et seejuures oleks kokku lepitud VÕS § 233 lg-s 1 ettenähtud omandireservatsioonis. Omandireservatsiooni olemasolu ei kinnita ringkonnakohtu arvates ka see, et ostu-müügi tehingut ei vormistatud ARK-s ja üks sõiduki registreerimistunnistus ning ühed süütevõtmed jäid J. B. kätte. 3.3. Kui J. B. leidis, et H. P. on jätnud tema ees oma kohustused täitmata, saanuks ta tarvitusele võtta VÕS §-s 101 sätestatud õiguskaitsevahendeid. J. B. tegevust saaks vaadelda oma tõelise õiguse teostamisena juhul, kui süüdistatav, tulenevalt tema ja H. P. vahel sõlmitud ostu-müügi lepingust, oleks pöördunud oma nõudmisega OÜ LT kui lepingu teise osalise poole, mida ta aga ei teinud. Oletatava õiguse teostamisena tuleb mõista mitte igasugust isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid üksnes seadusega tagatud õiguse oletamist, mille esinemist on süüdlasel õigus ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames oletada. Kuivõrd J. B. ja H. P. vahel oli sõlmitud sõiduki ostu-müügi leping ning H. P. ei olnud J. B.le õigeaegselt tasunud kogu sõiduki ostusummat, siis võis J. B.l olla alust oletada, et tal on õigus nõuda sõiduki tagastamist R. P.lt. 3.4. Teona, millega J. B. teostas oma oletatavat õigust, tuleb ringkonnakohtu arvates käesolevas kriminaalasjas vaadelda sõiduki tagastamise nõude esitamist R. P.le ning viimasele kuulunud sõidukile oma valduse kehtestamist. 3.5. Süüdistatava tegevuse ebaseaduslikkus seisnes ringkonnakohtu hinnangul aga selles, et J. B.l puudus igasugune seaduslik alus nõuda R. P.lt talle sõiduki üleandmist ning sellele oma valduse kehtestamist. Ringkonnakohus leidis seejuures, et ainuüksi sõiduki üleandmise nõudmine ei ole vaadeldav ebaseadusliku tegevusena, küll aga on seda võõrale vallasasjale oma valduse kehtestamine. Kuna R. P. oli kõnealuse sõiduki OÜ LT esindajalt H. P.lt omandanud heauskselt, puudus J. B.l igasugune seaduslik alus selle auto osas talle nõudmist esitada ja sellele oma valdust kehtestada. 3.6. Kuivõrd J. B. põhjustas sõidukile oma valduse kehtestamisega R. P.ile kahju vähemalt 89 000 krooni, siis nõustus ringkonnakohus maakohtu hinnanguga, et see on vaadeldav muu olulise kahjuna KarS § 257 koosseisu mõttes. Ringkonnakohus nõustus ka maakohtu järeldusega, et J. B. tegutses omavoli toime pannes vähemalt kaudse tahtlusega. Menetlusosaliste seisukohad 4. J. B. kaitsja vandeadvokaat Margo Normann esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb J. B. õigeksmõistmist talle süüks arvatud kuriteos. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest laiendas omal initsiatiivil J. B.le esitatud süüdistust, arvates talle süüks ka võõrale vallasasjale oma valduse kehtestamise. Kaitsjale jääb arusaamatuks, milles seisneb käesoleva kriminaalasja tehioludel valduse kehtestamise ebaseaduslikkus. Kassaatori arvates ei ole J. B. käitumine hinnatav omavolina KarS § 257 mõttes, sest tema tegevus ei olnud ebaseaduslik. Nii süüdistuses kui kohtuotsustes puuduvad viited õigusnormile, mida J. B. R. P.lt auto üleandmist nõudes ja autot vastu võttes rikkus. Nii maa- kui ringkonnakohus rikkusid kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtet, kui sisustasid süüdistust võlaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse sätetega. Ringkonnakohus pole põhjendanud, miks ei saa J. B. poolt OÜ-le LT sõiduki müümist lugeda omandireservatsiooniga tehinguks, ometi on kriminaalasja uurimise käigus tuvastatud asjaolud selgeks tõendiks omandireservatsiooni rakendamisest. Ka ei käsitlenud ringkonnakohus kriminaalmenetlusõigust rikkudes karistuse mõistmist puudutavaid apellatsiooni argumente. 5. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsiooni. Prokurör vaidles kassatsioonile vastu, taotledes maakohtu ja ringkonnakohtu otsuste muutmata jätmist. Kolleegiumi seisukoht 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. I. 7. Kriminaalkolleegium soostub kassaatoriga, et kohtud on omal algatusel laiendatud J. B.le esitatud süüdistust, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust. KrMS § 268 lg 1 kohaselt on kriminaalasja kohtuliku arutamise piirid määratletud süüdistatava suhtes koostatud süüdistusaktiga. Käesolevas kriminaalasjas on J. B.le prokuratuuri poolt esitatud süüdistus selles, et tema «/–/ teostades ebaseaduslikus korras oma oletatavat õigust, nõudis 14. detsembril 2004. a kella 21 paiku T mk K vallas P külas X talus R. P.lt sõiduki Volkswagen Transporter reg nr xxx väärtusega 89 000.- krooni üleandmist /–/. J. B. nõudmisel andis R. P., kes oli tasunud OÜ LT esindajale H. P.le sõiduki maksumuse täies mahus, sõiduki J. B.le. /–/» (tl 33). Seega käsitleb süüdistus J. B.le omistatud teona R. P.lt sõiduki üleandmise nõudmist. Sõiduki üleandmine R. P. poolt J. B.le moodustab süüdistuse formulatsiooni kohaselt aga mitte tema teo, vaid kannatanu käitumise kirjelduse, s.o sisuliselt J. B.le omistatud ebaseadusliku käitumise tagajärje. 8. Tartu Maakohus andis 7. novembril 2005. a J. B. kirjeldatud süüdistuses kohtu alla. Seda süüdistust ei muudetud KrMS § 268 lg-s 2 sätestatud korras ka kohtumenetluses. Tartu Maakohtu 21. veebruari 2006. a kohtuotsuses leidis kohus, et tõendamist on leidnud J. B. poolt omavoli toimepanemine (tl 69), täpsustamata, milles kohtu arvates süüdistatava omavoli seisnes, ning kas kohus nõustub süüdistuse seisukohaga, et sõiduki Volkswagen Transporter üleandmise nõudmine R. P.lt võib olla vaadeldav KarS §-s 257 ette nähtud koosseisupärase teona. Seevastu Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2006. a kohtuotsuses leidis apellatsioonikohus, et «ainuüksi nõudmine sõiduki tagastamiseks ei ole vaadeldav teo ebaseadusliku tegevusena, küll aga on ringkonnakohtu arvates ebaseadusliku tegevusena vaadeldav võõrale vallasasjale oma valduse kehtestamine» (tl 89 prd, 90). Seega asus ringkonnakohus sisuliselt seisukohale, et sõiduki üleandmise nõudmine ei kujuta endast ebaseaduslikku tegevust, jättis aga samas tähelepanuta, et süüdistuse järgi moodustabki R. P.lt sõiduki üleandmise nõudmine teo, mida J. B.le KarS § 257 järgi omistatakse. Leides, et J. B. tegevuse ebaseaduslikkus ei seisnenud sõiduki üleandmise nõudmises, vaid sellele oma valduse kehtestamises, väljus ringkonnakohus süüdistuse piiridest, inkrimineerides J. B.le süüdistuses kirjeldatud kannatanu tegevuse. Kriminaalkolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et süüdistuse piiridest väljumine on kaitseõiguse rikkumine ja kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-53-03 – RT III 2003, 16, 152, p 10). II. 9. Kriminaalkolleegium leiab, et jättes õiguslikult põhistamata J. B. tegevuse ebaseaduslikkuse, on kohtud ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kolleegium märgib esmalt, et KarS §-s 257 ette nähtud omavoli koosseisu näol on tegemist suvalise teokirjeldusega süüteokoosseisuga, mille võib täita iga tegu isiku tõelise või oletatava õiguse teostamisel, tingimusel, et see on ebaseaduslik ning on seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamise, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kui sellega on põhjustatud muu oluline kahju (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-116-01 – RT III 2002, 2, 14). Eeltoodust tuleneb, et isiku tegevuse ebaseaduslikkus on omavoli koosseisu objektiivse külje kesksemaid tunnuseid, kujutades endast tegu iseloomustavat normatiivset koosseisutunnust. Seega tuleb süüdistatavale omavoli inkrimineerimiseks tema tegevuse ebaseaduslikkus oma tõelise või oletatava õiguse teostamisel faktiliselt tuvastada ja õiguslikult põhistada. Seisukohta, et tõelise või oletatava õiguse teostamise ebaseaduslik kord on omavoli koosseisu üheks obligatoorseks elemendiks, on Riigikohtu kriminaalkolleegium väljendanud ka varem (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-82-01 – RT III 2001, 24, 264, p 7.2). 10. Kui Tartu Maakohtu 21. veebruari 2006. a otsuses on J. B. tegevuse ebaseaduslikkus R. P.lt sõiduki Volkswagen Transporter üleandmise nõudmisel jäetud üldse tuvastamata, siis Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2006. a kohtuotsuses on kaitsja apellatsiooni alusel asutud seisukohale, et J. B. tegevuse ebaseaduslikkus seisneb selles, et J. B.l puudus igasugune seaduslik alus nõuda sõiduki üleandmist ja sellele oma valdust kehtestada. Seejuures ei ole ringkonnakohtu arvates ainuüksi nõudmine sõiduki tagastamiseks vaadeldav ebaseadusliku tegevusena, küll aga on seda võõrale vallasasjale oma valduse kehtestamine (tl 89 prd, 90). Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et tsiteeritud kaks järjestikkust lauset ringkonnakohtu vaidlustatud otsusest on nendes sisalduvate järelduste poolest, mis puudutavad sõiduki üleandmise nõudmise seaduslikkust, teineteisega vastuolus. Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub siiski Riigikohtu istungil kassatsioonimenetluse poolte väljendatud arvamusega, et lõppjäreldusena on ringkonnakohus lugenud sõiduki üleandmise nõude esitamise seaduspäraseks. Viimast seisukohta ei ole aga ringkonnakohus õiguslikult põhistanud. Jättes selgitamata süüdistatava tegevuse ebaseaduslikkuse kui omavoli süüteokoosseisu ühe konstitueeriva tunnuse, on kohtud kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust KrMS § 362 p 1 mõttes. 11. Kuna kirjeldatud rikkumine on saanud alguse maakohtu otsusest, siis väljub Riigikohtu kriminaalkolleegium KrMS § 352 lg 6 alusel kassatsiooni piiridest ja tühistab ka Tartu Maakohtu 21. veebruari 2006. a otsuse. III. 12. Samas peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et käesoleva otsuse punktides 9–11 osundatud rikkumised on saanud alguse juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel prokuratuuri poolt J. B.le esitatud süüdistusest. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et käesolevas kriminaalasjas ei ole juba J. B.le esitatud süüdistuses tema tegevuse ebaseaduslikkust avatud. Süüdistuse kohaselt teostas J. B. «/–/ ebaseaduslikus korras oma oletatavat õigust /–/». Seega pole süüdistuse pinnalt võimalik vastata küsimusele, milles seisnes J. B. tegevuse ebaseaduslikkus. 13. KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus, ning kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega. Nõudes süüdistusfunktsiooni kandjalt süüdistatavale omistatava tegevuse täpset kirjeldamist ja karistusseaduse nende sätete ära näitamist, mille põhjal isiku käitumine moodustab kuriteo, kujutab kõnealune säte endast kaitseõiguse keskset garantiid. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks veel kord korrata oma varem välja öeldud seisukohta, et süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-139-05 – RT III 2006, 4, 32, p 24). Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et süüdistuse sisu ja sellele vastav kuriteo kvalifikatsioon on omavahel subsumptsioonisuhtes, mis tähendab, et süüdistusakti lõpposas märgitavas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb obligatoorselt ära näidata kõik need tema käitumise aspektid, mis prokuratuuri arvates moodustavad kuriteokoosseisu. Seega määrab just materiaalõigusest tuleneva kuriteokoosseisu olemus (koosseisutüüp, selles sisalduvate üksikute tunnuste laad jne) nõuded sellele, millises ulatuses ja viisil tuleb süüdistusakti lõpposas süüdistatava käitumist kirjeldada. 14. Eeltoodust tuleneb, et kaitseõiguse tagamiseks tuleb KarS §-s 257 ette nähtud omavoli kriminaalasjades süüdistatava tegevuse ebaseaduslikkus avada viitega vastavale õigusnormile juba süüdistuses juhul, kui isiku tegevuse ilmne ebaseaduslikkus ei tulene juba talle KarS § 257 järgi inkrimineeritavate tegude olemusest iseenesest. Kuna aga käesolevas kriminaalasjas ei ole pelgalt J. B.le omistatud tegude nö välise pildi põhjal võimalik otsustada tema käitumise seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse üle, siis lasub prokuratuuril kohustus kaitseõiguse tagamiseks sisustada KarS §-s 257 nõutav ebaseaduslikkuse tunnus süüdistusaktis. IV. 15. Edasiselt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada kohtu volitusi kriminaalmenetluses olukorras, kus prokuratuuri esitatud süüdistus on olulistes punktides sisustamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et arutades kriminaalasja puuduliku süüdistuse alusel, puuduvad kohtul KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud võistlevuse põhimõttest tulenevalt volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-139-05 – RT III 2006, 4, 32, p 18). Eelöeldu välistab ka kohtu omaalgatusliku süüdistuse täiendamise ja täpsustamise kohtuotsuses. Samas annavad KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 siiski kohtule pädevuse kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda süüdistatava käitumisele uus, prokuratuuri esitatud süüdistusest erinev õiguslik hinnang. Kasutades talle antud õigust kontrollida süüdistatava tegevuse karistatavust lisaks süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisule ka mõne muu kuriteokoosseisu järgi, peab kohus siiski täiendavalt arvestama KrMS § 268 lg 2 nõuetega, millest tulenevalt on süüdistuse oluline ja süüdistatava olukorda raskendav muutmine nõupidamistoas välistatud. 16. Juhul kui süüdistuse puudulikkus välistab süüdistatava süüditunnistamise talle algselt süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi ning süüdistatava käitumine ei vasta ka mõne muu kuriteokoosseisu tunnustele, tuleb kohtul kaaluda õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist KrMS § 309 lg 2 järgi, mille kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus muuhulgas siis, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on pannud toime süüdistatav. Seega järeldub viidatud sättest, et ainuüksi süüdistuse puudulikkus ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseks. Seoses sellega täpsustab täiskogu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-69-06 (RT III 2006, 32, 272) väljendatud seisukohta, mille kohaselt toob kitsalt süüdistuse puuduste kõrvaldamatus endaga kaasa süüdistatava õigeksmõistmise. Täiskogu arvates on puuduliku süüdistuse korral süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus. Seega peab kohus süüdistuse puudulikkuse korral kohtuotsuses ära näitama, millise KrMS § 309 lg-s 2 nimetatud asjaolu - kuriteosündmuse, kuriteo (s.o kuriteokoosseisu, õigusvastasuse, süü) või tõendatuse – tuvastamatuse süüdistuse puudused endaga kaasa toovad, tingides seeläbi isiku õigeksmõistmise. V. 17. Seoses käesolevas kriminaalasjas tõusetunud eraõiguslike küsimustega peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida veel järgmist. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 järgi tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Võlaõigusseaduse § 208 lg 1 kohaselt kohustub müüja asja müügilepinguga ostjale üle andma olemasoleva asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Vaadeldud sätetest tulenevalt ei sea õiguskord vallasasja müügile ega omandi üleandmisele mingeid vorminõudeid, millest järeldub, et ka vallasasja omandireservatsiooniga müümine on vormivaba. Seega ei ole õige kohtute seisukoht, et kuna J. B. ja H. P. vahel 20. augustil 2004. a sõlmitud kirjalikus lepingus (tl 8) ei kajastu müüja omandireservatsioon, siis ei olnud J. B. müüjana taolist omandireservatsiooni teinud. J. B. ja H. P. vahelise omandireservatsiooni olemasolu või puudumine kõnealusele sõidukile Volkswagen Transporter tulnuks kohtul tuvastada kõiki asjas kogutud tõendeid, sh ka J. B. enda ütlusi, KrMS § 61 lg 2 kohaselt oma kogumis hinnates. 18. Samuti tulnuks kohtutel vältimatult selgitada, kas R. P., omandades omakorda sõiduki Volkswagen Transporter H. P.lt, toimis heaukselt või pahauskselt AÕS § 95 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium osundab, et AÕS § 95 lg 1 kohaselt on isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on aga üksnes omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes tema asja õigusliku aluseta valdab. Käesoleva kriminaalasja arutamise piiridest väljudes osutab kriminaalkolleegium ka tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05 (RT III 2005, 43, 427) tehtud kohtuotsuses Riigikohtu tsiviilkolleegiumi väljendatud seisukohale, et tsiviilühiskonnas realiseeritakse oma varalisi nõudeid esmajoones mitte omaabi teel, vaid kohtu vahendusel, ning et valduse üleandmise nõude omavolilise realiseerimise vastu on valdajal õigus ennast kaitsta nii AÕS § 41 järgi omaabi rakendades kui ka AÕS §-de 44 ja 45 järgi nõudeid esitades. 19. Hinnates vaadeldud normide valguses J. B. tegevuse ebaseaduslikkust, tuli kohtutel välja selgitada ka asjaolu, milline oli J. B. enda ettekujutus oma tegevuse õiguslikest alustest, s.o omandiõigusest sõiduki Volkswagen Transporter väljanõudmisel R. P.lt. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et normatiivsete koosseisutunnuste (nt tunnus ebaseaduslikus korras KarS §-s 257 ette nähtud omavoli süüteokoosseisus) puhul ei ole nõutav, et isik teaks nende täpset juriidilist tähendust, küll on aga vajalik, et isik mõistaks selliste tunnuste üldist sotsiaalset tähendust või vähemalt taolise õiguskeelest pärineva tunnuse üldkeelelist paralleelhinnangut (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-92-05 – RT III 2005, 32, 320, p 6). Kuna üldkeeleline paralleelhinnang ja vastavate asjaolude sotsiaalse tähenduse mõistmine kujutavad endast tahtliku käitumise eeldust, siis tuleb toimepanija eksimust koosseisu normatiivse tunnuse sotsiaalse tähenduse suhtes käsitada eksimusena süüteokoosseisule vastavas asjaolus KarS § 17 mõttes, mis välistab tahtluse. VI. 20. Toodud põhjendustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6, § 362 p-dest 1–2 ja § 363 lg-st 6 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 21. veebruari 2006 ja Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2006. a kohtuotsused J. B. süüdistusasjas ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Hannes KIRIS Jüri ILVEST Priit PIKAMÄE Lea KIVI Eerik KERGANDBERG Ott JÄRVESAAR Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06 1. Nõustun täielikult Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu otsusega osas, mis puudutab Tartu Maakohtu 21. veebruari 2006. a ja Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2006. a kotiive. Samas leian, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses märgithtuotsuste tühistamist ja nende otsuste tühistamise moud asjaoludel ei ole põhjendatud kriminaalasja saatmine uueks arutamiseks Tartu Maakohtule ja kriminaalkolleegiumi täiskogul tulnuks J. B. talle KarS § 257 järgi süüksarvatud teo toimepanemises õigeks mõista. Põhjendan oma seisukohta järgnevaga. 2. Kriminaalkolleegiumi täiskogu märkis, et käesolevas kriminaalasjas ei ole juba J. B.le esitatud süüdistuses tema tegevuse ebaseaduslikkust avatud ning selle süüdistuse pinnalt ei ole võimalik vastata küsimusele, milles seisnes J. B. tegevuse ebaseaduslikkus (otsuse p 12). Leian, et sellega on täiskogu tõdenud, et J. B.le esitatud süüdistus on kõige olulisemas punktis sisustamata. 3. Põhjendatult märgib täiskogu (vt otsuse p 15), et arutades kriminaalasja puuduliku süüdistuse alusel, puuduvad kohtul KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud võistlevuse põhimõttest tulenevalt volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Samuti ei saa kohus kohtuotsuses omaalgatuslikult süüdistust täiendada ega täpsustada. Küll on kohus KrMS § 268 lg-st 8 ja § 306 lg 1 p-st 3 tulenevalt pädev süüdistusest kõrvale kalduma ja andma süüdistatava käitumisele uue, prokuratuuri esitatud süüdistusest erineva õigusliku hinnangu. Seejuures tuleb aga arvestada KrMS § 268 lg-ga 2, millest tulenevalt on süüdistuse oluline ja süüdistatava olukorda raskendav muutmine nõupidamistoas välistatud. 4. Järgnevalt leidis täiskogu, et (vt otsuse p 16), et juhul kui süüdistuse puudulikkus välistab süüdistatava süüditunnistamise talle algselt süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi ning süüdistatava käitumine ei vasta ka mõne muu kuriteokoosseisu tunnustele, tuleb kohtul kaaluda õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, kusjuures õigeksmõistmine on võimalik siis, kui puudulik süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus. 5. Jagades täielikult eelmärgitud seisukohti, leian, et kõnealuses asjas tuvastas täiskogu, et J. B.le esitatud süüdistuse pinnalt ei ole võimalik vastata küsimusele, milles seisnes tema tegevuse ebaseaduslikkus – seega on ilmselgelt tegemist olukorraga, kus süüdistuse puudulikkus toob endaga kaasa kuriteo (omavoli objektiivse koosseisu) selgitamise võimatuse ja välistab seega süüdistatava süüditunnistamise KarS § 257 järgi. 6. J. B.le esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu – sõiduki üleandmise nõudmine – ei ole omavoli KarS § 257 tähenduses ja seetõttu ei vasta J. B.le süüdistuses ette heidetud käitumine omavoli koosseisule. Seetõttu tulnuks J. B. õigeks mõista. Näen seejuures tuntavaid paralleele kriminaalasjas nr 3-1-1-24-05 (RT III 2005, 39, 379) Riigikohtu üldkogu 4. oktoobri 2005. a kohtuotsuse p-des 14 ja 15 kirjeldatud olukorraga. 7. Täiskogu otsusest järeldub, et kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks esimese astme kohtule põhjusel, et maakohus ja ringkonnakohus on kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust (vt otsuse p 10) ja ringkonnakohus on väljunud ka süüdistuse piiridest (vt otsuse p 8). Samas ei oleks ka see, kui kohtud poleks nimetatud vigu teinud, kõrvaldanud täiskogu otsuse punktis 12 osutatud süüdistuse puudulikkust, s.o asjaolu, mis tulenevalt täiskogu otsuse punktist 16 pidanuks tooma kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise. 8. Loomulikult on kohtumenetluses võimalik esitatud süüdistust muuta või täiendada. Nii sätestab KrMS § 268 lg 2, et prokurör võib kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist muuta või täiendada esitatud süüdistust, kusjuures kui süüdistust täiendatakse või oluliselt muudetakse, tuleb prokuröril koostada uus süüdistusakt KrMS § 154 järgides. Lähtun aga arusaamast, et KrMS § 268 lg-s 2 märgitud süüdistuse muutmine ja täiendamine on võimalik üksnes esimese astme kohtus toimuvas kohtumenetluses – uue süüdistusakti koostamine apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses ei ole viimatinimetatud menetluste olemusest tulenevalt mõeldav. Seetõttu olen seisukohal, et olukorras, kus süüdistuse puudulikkus välistab esimese astme kohtumenetluses süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi ja süüdistatava käitumine ei vasta ka mõne muu kuriteokoosseisu tunnustele, mistõttu süüdistatav tuleks õigeks mõista, tuleks ta süüdistuse sellise puudulikkuse tingimustes õigeks mõista ka esimese astme kohtumenetlusele järgnevas kohtumenetluses. 9. KrMS § 361 p-st 7 tulenevalt on Riigikohus pädev tühistama kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse täies ulatuses või osaliselt ja tegema täiendavaid tõendeid kogumata uue kohtuotsuse, raskendamata süüdimõistetu olukorda. Seega leides, et J. B.le KarS § 257 järgi esitatud süüdistuse puudulikkus välistab tema süüditunnistamise, sai täiskogu kaaluda, rikkumata seejuures KrMS § 363 lg-s 5 sätestatud faktiliste asjaolude tuvastamise keeldu, kas J. B. süüdistuses kirjeldatud tegevus vastab mõne muu kuriteo tunnustele ja anda ka hinnangu, et kõnealusel juhul on süüdistuse puudulikkus toonud kaasa kuriteo selgitamise võimatuse ja/või tõendamiseseme asjaolude tuvastamatuse. 10. Kõnealuses asjas on kriminaalkolleegiumi täiskogu märkinud (vt otsuse p 14), et kuna käesolevas kriminaalasjas ei ole pelgalt J. B.le omistatud tegude n.ö välise pildi põhjal võimalik otsustada tema käitumise seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse üle, siis lasub prokuratuuril kohustus kaitseõiguse tagamiseks sisustada KarS §-s 257 nõutav ebaseaduslikkuse tunnus süüdistusaktis. 11. Saates kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule avatakse prokuratuurile võimalus käesolevas asjas esitatud puudulikku süüdistust muuta või täiendada – seega võimalus, mille prokuratuur on minu hinnangul selle asja menetlemisel juba minetanud. Leian, et sellises olukorras kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmine läheb sisuliselt vastuollu ka täiskogu otsuse punktis 15 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt puuduvad kohtul KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest tulenevalt volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Ulatatakse ju kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmisega ühele kohtumenetluse poolele – prokuratuurile justkui «abistav käsi» selliste puuduste kõrvaldamiseks, mida minu hinnangul enam selle asja menetlemisel ei peaks saama kõrvaldada. Hannes KIRIS