Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-73-06 Riigikohtu halduskolleegiumi 13. detsembri 2006. a kohtuotsus D. K. kaebuses Tallinna Vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks — RT III, 1, 7

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-73-06 Otsuse kuupäev 13. detsember 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Kohtuasi D. K. kaebus Tallinna Vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2006. a otsus haldusasjas nr 3-04-79 Menetluse alus Riigikohtus D. K. kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine 23. november 2006 Kohtuistungil osalenud isikud Kassaator D. K. Tallinna Vangla esindaja üldosakonna jurist Angela Heinsaar Juures viibis Riigikohtu tõlk Lüüli Lomp Resolutsioon 1. Rahuldada D. K. kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 9. märtsi 2005. a otsus haldusasjas nr 3-1400/2004 ja Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2006. a otsus haldusasjas nr 3-04-79. 3. Tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla toiming, mis seisnes D. K. lühiajalise väljaviimise mittevõimaldamises. 4. Tagastada kautsjon. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tallinna Vanglas vahi all viibinud D. K. ema suri 23. mail 2003. Matused toimusid Tapal 29. mail 2003 kell 11.00. D. K. taotles Tallinna Linnakohtult luba ema matustele minemiseks. Tallinna Linnakohus andis loa ning teavitas 27. mai 2003. a kirjaga nr 1/2-2385/00 Tallinna Vangla direktorit sellest, et vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 99 lg-le 1 ei tee ta takistusi D. K. lühiajaliseks väljaviimiseks järelvalve all üheks päevaks seoses ema matustega. 28. mai 2003. a kirjaga nr 1/2-2385/00 teavitas linnakohtu kohtunik Tallinna Vanglat, et on andnud loa D. K. lühiajaliseks väljaviimiseks 29. mail 2003 ning palub korraldada D. K. järelevalve nimetatud ajaks. Tallinna Vangla D. K.-le 29. mail 2003 lühiajalist väljaviimist ei võimaldanud. 2. D. K. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla toiming, mis seisnes selles, et ei korraldatud kaebaja lühiajalist väljaviimist, kuigi selleks oli olemas Tallinna Linnakohtu luba. Kaebuse kohaselt on D. K. põhjendatud huviks kavatsus esitada kahju hüvitamise nõue. Tallinna Vangla eiras kohtu korraldust viia kaebaja 29. mail 2003 ema matusepaika, tuues põhjenduseks selle, et kaebaja arvel ei ole raha väljaviimise kulude katmiseks ning et Tapa asub Tallinnast kaugel ja vanglal ei ole transpordivahendit. Need põhjendused ei ole asjakohased. Kaebajale ei öeldud, kui suured kulud tuleb tal tasuda ning pealegi saab väljaviimise kulude tasumine toimuda kuludokumentide alusel, mida kaebajale ei ole esitatud. Tapa asub Tallinnast kõigest 80 km kaugusel ja vanglal on olemas vastav transport ja konvoi. Kui vanglal ei olnud transporti, siis oleks kaebaja toimetamine matusepaika olnud võimalik ka kaebaja pakutud sõidukiga. Vastustaja õigusvastase tegevusega rikuti kaebaja õigust viibida oma lähedase matustel. 3. Tallinna Halduskohtu 9. märtsi 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-1400/2004 jäeti D. K. kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et vahistatul on VangS § 99 lg-st 1 tulenevalt subjektiivne õigus taotleda väljaviimist järelevalve all, kuid ei ole õigust nõuda tema järelevalve all lühiajalist väljaviimist igal juhul. Samuti on VangS § 99 lg 1 järgi väljaviimise kulude kandmise kohustus vahistatul, kuid D. K. vanglasisesel isikuarvel oli 0,05 krooni, mis ei oleks olnud väljaviimise kulude katmiseks piisav. Vastustaja kinnituste kohaselt oli aastal 2003 Tallinna Vangla järelevalve osakonna koosseisus kinnipeetavate isikute konvoeerimiseks kaks saateautot koos meeskonnaga, kes täitsid 29. mail 2003 juba saatmisülesannet erinevate vanglate vahel. Lisaks oli 29. mai 2003 neljapäev, millal toimusid kõik suuremate vanglate vahelised konvoeerimised ja keskmiselt oli saadetavaid 40 kinnipeetavat isikut. Tallinna Vangla direktori asetäitja seletuse kohaselt ei olnud neljapäeval üldse vabu inimesi, neljapäeval toimus kogu kinnipeetavate vahetus. Vanglal on kaks autot, mis mahutavad 15 inimest. Tallinna Vangla ei oleks suutnud D. K. järelevalve all ema matustele viia. Halduskohus nõustus vastustajaga, et kirjeldatud tingimustes Tallinna Vangla poolt lisaülesannete võtmine olnuks mõeldamatu. Põhjendatud on ka seisukoht, et väljaviimine D. K. muretsetud autoga polnuks lubatav, kuna sellega oleks kaasnenud liiga suur oht. Vastustaja selgituste kohaselt ei pannud Tallinna Linnakohtu luba D. K. konvoeerimise kohustust vanglale. Praktikas on sellesisulise loa puhul eelnevalt konvoi organiseeritud politsei või uurija poolt. Kohus leidis, et kuna linnakohtu 27. mai 2003. a loal ei olnud määratud, kas kaebaja lühiajalise väljaviimise peab korraldama vangla või politseiteenistus, siis ei tekkinud selle loa alusel vanglal kaebaja konvoeerimise kohustust. 27. mai 2003. a linnakohtu loa alusel pidi vangla võimaldama kaebaja lühiajalisele väljasõidule viimist juhul, kui prefektuuri konvoitalituse politseinikud oleksid tulnud kaebajale järele. Eeltoodut arvestades leidis kohus, et Tallinna Vanglal ei olnud 29. mail 2003 D. K. väljaviimise kohustust ega võimalust. 4. D. K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. 5. Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2006. a otsusega jäeti D. K. apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et VangS §-st 109 ja justiitsministri 26. märtsi 2003. a määrusest nr 20 «Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord» tuleneb, et vangla ülesanne on vahistatu lühiajalise väljaviimise korraldamine, tema saatmine ja valvamine. Seetõttu ei ole asjakohane vastustaja selgitus, millega ekslikult nõustus ka halduskohus, et Tallinna Linnakohtu antud loa põhjal ei olnud võimalik aru saada, kas kaebaja lühiajalise väljaviimise peab korraldama vangla või politseiprefektuuri korrakaitseosakond. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja ema matused toimusid 29. mail 2003 kell 11.00 Tapa linnas ning et Tallinna Linnakohus andis loa kaebaja lühiajaliseks väljaviimiseks 27. mail 2003. Kuigi 27. mail 2003 antud loal puudub lühiajalise väljaviimise kuupäev ja koht, ei oleks see saanud oluliselt takistada kaebaja lühiajalise väljaviimise korraldamist, sest neid andmeid oli võimalik vastustajal linnakohtu kaudu täpsustada. Vaidlust ei ole selle üle, et tulenevalt VangS § 99 lg-st 1 peab vahistatu väljaviimise kulud ise katma. Seaduses ei ole sätestatud, et väljaviimise kulud peavad olema ette tasutud. Seetõttu ei oleks saanud vangla jätta kaebajat lühiajaliselt välja viimata põhjendusega, et vahistatu vanglasisesel arvel pole piisavalt raha väljaviimise kulude katmiseks. Vastustaja selgituste kohaselt ei olnud aga eelpoolnimetatud asjaolud ainukeseks põhjuseks, miks kaebaja jäi ema matustele viimata. Määravaks olid asjaolud, et 29. mai 2003 oli neljapäev, millal toimusid graafikujärgsed ja ette planeeritud vanglatevahelised kinnipeetavate konvoeerimised kahe olemasoleva mehitatud saateautoga ning kaebaja lühiajaliseks väljaviimiseks loa andmise ja matuste päeva vahele jäi liialt lühike aeg reservsaatemeeskonna moodustamiseks ning vahistatu saatmiseks ja valvamiseks sobiva sõiduki muretsemiseks. Arvestades neid vastustaja selgitusi ning VangS § 109 ja justiitsministri määrusega nr 20 kehtestatud nõudeid vangla saatemeeskonnale ja -sõidukile, leiab ringkonnakohus, et kaebaja lühiajaliseks väljaviimiseks esinesid objektiivsed takistused. Asjas tuvastatud asjaolude põhjal nõustub ringkonnakohus esimese astme kohtu järeldusega, et vangla tegevuses puudub õigusvastasus. Menetlusosaliste põhjendused 6. D. K. kassatsioonkaebuses palutakse Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistada ja tunnistada Tallinna Vangla toiming õigusvastaseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei saa nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et iganädalased etteplaneeritud toimingud on objektiivseks takistuseks. Ühe inimese konvoeerimiseks piisab 2–3 inimesest, kelle leidmine ei tohiks nõuda palju aega. Vastustaja seisukohti järgides ei saagi vangla täita VangS § 99 lg-s 1 sätestatut, sest paratamatult jääbki vanglale sellistes situatsioonides lühiajalise väljaviimise korraldamiseks aega 1–2 päeva. Kuidas selline olukord lahendatakse, on haldusorganisisene küsimus. 7. Tallinna Vangla kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Justiitsministri 26. märtsi 2003. a määruse nr 20 §-des 13 ja 14 on sätestatud kõrgendatud julgeolekunõuded saateauto varustatusele, seisukorrale ja selle kontrollimisele ning saadetava saateautosse paigutamise korrale. Konvoeerimiste tõttu ei olnud Tallinna Vanglal 29. mail 2003 vaba konvoeerimisautot. Ehkki seadusest ei tulene kohustust väljaviimise kulud ette tasuda, peab vanglal olema veendumus, et vahistatu need kulud tasub. On mõistlik eeldada, et selle jaoks pidanuks vahistatu vanglasisesel isikuarvel olema enam-vähem samas suurusjärgus summa. Vangla direktori asetäitja teatas D. K. esindajale T. K.-le, et esialgu piisab summast, mis katab bensiinikulud sihtpunkti jõudmiseks, kuid T. K. raha D. K. arvele ei kandnud. Kolleegiumi seisukoht 8. Ringkonnakohus asus oma otsuses seisukohale, et D. K. lühiajalise väljaviimise pidi korraldama Tallinna Vangla ning et vangla ei saanud jätta D. K. lühiajaliselt välja viimata põhjusel, et vahistatu vanglasisesel arvel pole piisavalt raha väljaviimise kulude katteks. Samuti leidis ringkonnakohus, et kuigi Tallinna Linnakohtu 27. mail 2003 antud loal puudus lühiajalise väljaviimise kuupäev ja koht, ei saanud see oluliselt takistada D. K. lühiajalise väljaviimise korraldamist, sest neid andmeid oli võimalik vastustajal linnakohtu kaudu täpsustada. Neid ringkonnakohtu seisukohti ei ole kasseeritud. Seetõttu lähtub Riigikohtu halduskolleegium kassatsioonkaebuse lahendamisel neist seisukohtadest. 9. Ainus põhjus, miks Tallinna Ringkonnakohus D. K. apellatsioonkaebuse rahuldamata jättis, oli see, et 29. mai 2003 oli neljapäev, mil toimusid ette planeeritud vanglatevahelised kinnipeetavate konvoeerimised kahe olemasoleva mehitatud saateautoga ning lühiajalise väljaviimise loa andmise ning matuste päeva vahele jäi liialt lühike aeg reservsaatemeeskonna moodustamiseks ning sobiva sõiduki muretsemiseks. Ringkonnakohtu arvates oli see objektiivseks takistuseks D. K. lühiajalisele väljaviimisele. Riigikohtu halduskolleegium ringkonnakohtu selle seisukohaga ei nõustu. 10. VangS § 99 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et olulistel ja edasilükkamatutel isiklikel, õiguslikel või ärilistel asjaoludel, mis nõuavad vahistatu isiklikku kohalolekut, võib uurija või kohus, kui kriminaalasi on kohtu menetluses, anda loa vahistatu väljaviimiseks järelevalve all kuni üheks päevaks. Väljaviimise kulud kannab vahistatu ning luba antakse vahistatu taotluse alusel. Kolleegium leiab, et VangS § 99 lg-st 1 tulenevalt on vahistatu lühiajalise väljaviimise otsustajaks uurija või kohus. Uurijale või kohtule on antud õigus kaaluda väljaviimist tingiva asjaolu tähtsust, samuti väljaviimisega kaasnevaid riske ning otsustada, kas vahistatut lühiajaliselt välja lubada või mitte. VangS § 99 lg-st 1 ei tulene lühiajalise väljaviimise korraldajale, s.t vanglale, õigust olukorras, kus luba väljaviimiseks on uurija või kohtu poolt juba antud, hakata täiendavalt kaaluma, kas vahistatu lühiajaliselt välja viia või mitte. Vastupidise seisukoha korral peaks selline vangla täiendav kaalumisõigus olema VS §-s 99 selgesõnaliselt sätestatud. VangS § 99 praegu kehtiv sõnastus vanglale täiendavat kaalumisõigust ei võimalda, sest juhul, kui vanglal oleks õigus kaaluda loa täitmist või mittetäitmist, muutuks uurija või kohtu poolt loa andmise instituut sisutuks. Seega olukorras, kus pädeva organi poolt on luba lühiajaliseks väljaviimiseks antud, on vanglal kohustus vahistatu lühiajaline väljaviimine korraldada. Kolleegium möönab, et kui esinevad objektiivsed ning vääramatu jõuna käsitatavad ületamatud takistused lühiajalisele väljaviimisele, siis ei ole vangla tegevus loa täitmata jätmisel õigusvastane. Kuid käesolevas haldusasjas välja toodud asjaolusid Riigikohtu halduskolleegium selliseks takistuseks ei pea. 11. VangS § 99 ei sätesta, et lühiajaline väljaviimine võib toimuda vaid teatud kindlatel nädalapäevadel. Samuti ei anna VangS § 99 ka aluseid, millal lühiajalise väljaviimise kohustus täitmisele ei kuulu. Seega on võimalik, et luba lühiajaliseks väljaviimiseks antakse uurija või kohtu poolt ükskõik milliseks nädalapäevaks ning olenemata sel päeval aset leidvatest teistest sündmustest. Kuna vangla on kohustatud lühiajalise väljaviimise loa täitma, siis peab ta arvestama, et luba lühiajaliseks väljaviimiseks võib langeda ükskõik millisele ajale, ning et vanglal on sellisel juhul kohustus vahistatu välja viia. Selle asjaoluga peab vangla arvestama ka oma töö korraldamisel. Vaidlust ei ole selle üle, et ringkonnakohtu poolt objektiivseks takistuseks peetud vanglatevahelised konvoeerimised 29. mail 2003 olid graafikujärgsed, pikemat aega ette planeeritud. Tallinna Vangla oleks pidanud arvestama võimalusega, et ka sellele päevale võidakse anda luba mõne vahistatu lühiajaliseks väljaviimiseks. Vangla pidi tagama, et hoolimata planeeritud konvoeerimistest säiliks tal võimalus sellise loa alusel lühiajalise väljaviimise korraldamiseks. Selline tagamine oleks saanud toimuda näiteks väljaviimiseks minimaalselt piisavate vahendite reservi jätmise näol. Kolleegium märgib siinkohal, et tulenevalt vaidlusaluse toimingu ajal kehtinud justiitsministri 26. märtsi 2003. a määruse nr 20 «Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord» §-st 12 võis saatmine toimuda peale alarmsõiduki ka muu selleks sobiva sõidukiga, oluline oli vaid, et välistatud oleks saadetava põgenemine või muud saatmise häired. Samuti oleks olnud võimalik sõlmida vajalikud eelkokkulepped ametiabi saamiseks teistelt haldusorganitelt just niisuguste juhtude tarvis. Tallinna Vangla selliseid võimalusi ei taganud. Kõikide vangla ülesannetega mittearvestav töö planeerimine ei ole kolleegiumi arvates vääramatuks takistuseks, mis õigustaks vaidlusalusel juhul VangS § 99 lg-st 1 tuleneva vangla kohustuse täitmata jätmist. Halduskolleegium märgib lisaks, et vastustaja asukoht on Tallinnas, kus võimalused ühepäevase väljaviimise teostamiseks vajalike ametnike ning sõidukite leidmiseks ametiabi korras on piisavalt suured ka siis, kui selles ei ole varem kokku lepitud. Asja materjalidest ei nähtu, et Tallinna Vangla oleks üritanud tekkinud olukorda lahendada ka sel teel. 12. Eeltoodu põhjal tuleb D. K. kassatsioonkaebus rahuldada. Kuna asjas puudub vajadus uusi tõendeid koguda või neile antud hinnangut muuta, rahuldab Riigikohtu halduskolleegium D. K. kaebuse ning tunnistab õigusvastaseks Tallinna Vangla toimingu, mis seisnes D. K. lühiajalise väljaviimise mittevõimaldamises. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Harri SALMANN