Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-111-06 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. novembri 2006. a kohtuotsus K. H. hagis M. A. vastu õigusliku aluseta saadud 225 000 krooni ja laenu 170 000 krooni tagastamiseks — RT III, 45, 377

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-111-06 Otsuse kuupäev Tartu, 28. november 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull Kohtuasi K. H. hagi M. A. vastu õigusliku aluseta saadud 225 000 krooni ja laenu 170 000 krooni tagastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-03-352 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M. A. kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja K. H. (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Anne Tammer; Kostja M. A. (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Rein Napa Asja läbivaatamise kuupäev 30. oktoober 2006. a Istungil osalenud isikud Hageja esindaja vandeadvokaat Anne Tammer ja kostja esindaja vandeadvokaat Rein Napa. Istungit protokollis Ragne Rebane Resolutsioon Jätta Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2006. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. K. H. esitas hagi M. A. vastu õigusliku aluseta saadud 225 000 krooni tagastamiseks ja laenu 170 000 krooni tagasi saamiseks. Hageja sõlmis kostjaga 9. septembril 2002 esinduslepingu, mille kohaselt kostja kohustus hagejat esindama abielu lahutamise ja abikaasade ühisvara jagamise nõudes T. H. vastu. Lepingus lepiti kokku, et hageja tasub kostjale 10% hagejale laekunud summast. Abikaasade ühisvara müüdi hinnaga 2 500 000 krooni, millest hageja sai 1 250 000 krooni. Hageja maksis kostjale 2. oktoobril 2002 sularahas 100 000 krooni ja 4. oktoobril 2002 25 000 krooni, kokku 125 000 krooni. 10. oktoobril 2002. a palus kostja hagejalt täiendavate kulutuste katteks veel raha ning hageja kandis kostja arvelduskontole veel 100 000 krooni. Hageja sõlmis lepingu majandusliku raskuse tõttu ja lepingu sõlmimisele aitas kaasa tema psüühiline seisund. Tema jaoks on see leping sõlmitud ebasoodsatel tingimustel raskete asjaolude kokkusattumise tõttu. Hageja avaldas 30. juunil 2003 kostjale, et tehing on tühine, kuna ta sõlmis käsunduslepingu kostjaga seisundis, mille tõttu ta ei olnud võimeline õigesti hindama tehingu tegemise tagajärgi. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 13 lg-le 1 on tehing tühine, kui isik tegi selle vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Hageja leidis, et kuna esindusleping on tühine, siis tuleb kostjalt välja mõista õigusliku aluseta saadud 225 000 krooni ja laenulepingu järgi tagastamata 170 000 krooni. 2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja terviseprobleemid said kostjale teatavaks pärast esinduslepingu sõlmimist. Hageja tasus saadud teenuste eest 100 000 krooni pangaülekandega. Kostja sai 2002. aasta detsembri alguses hagejalt laenu 170 000 krooni sularahas ning kohustus selle hagejale tulu teenimise eesmärgil välja laenama. 3. Tartu Maakohus rahuldas 11. oktoobri 2005. a otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja 270 000 krooni. TsÜS § 13 lg 1 sätestab, et tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti kohaselt oli hageja käsunduslepingu allakirjutamise ajal ning tehingu täitmise ajal maniakaalse seisundi tõttu kestvalt võimetu oma tegudest aru saama ja neid juhtima. Otsusevõime puudujääk eeldab, et puudutatud isik ei suuda mõistlikult otsustada konkreetse tehingu tähenduse üle, eriti soorituse ja vastusoorituse proportsiooni üle. Esinduslepingujärgne hageja kohustus tasuda kostjale 10% laekunud summa või vara väärtusest on silmatorkavalt ebaproportsionaalne sooritust ja vastusooritust silmas pidades. Kohus leidis, et 9. septembril 2002 sõlmitud esindusleping on TsÜS § 13 kohaselt tühine. Maakohus leidis, et hagejale tuleb tagastada 10. oktoobril 2002. a kostjale tasutud 100 000 krooni, mille tasumine on tõendatud maksekorraldusega. See, et hageja oleks tasunud kostjale 125 000 krooni sularahas, ei ole tõendatud. Kuna esindusleping on tühine, saab hageja heaks kiita kostja osutatud õigusabi teenuse pärast vaimutegevuse ajutise häire lõppemist. Poolte viited TsÜS §-de 90 ja 123 kohaldamisele ei ole asjakohased, kuna nimetatud sätted on kohaldatavad tehingu tühistamise juhtudel. Hageja nõue 170 000 krooni saamiseks on tõendatud poolte endi ütlustega, laenulepinguga ja intressi tagasimaksmise kinnitustega. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. 4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, kuna maakohus rikkus menetlusõiguse norme. Kostja teavitas kohut enne 11. mai 2005. a istungit oma haigestumisest ja palus istungi edasi lükata. Kohus rahuldas kostja taotluse ja lükkas istungi edasi. Järgmisel istungil selgus, et 11. mail 2005 siiski istung toimus ja sellel istungil kuulati ära tunnistaja ja ekspert. Seega rikkus kohus võrdse kohtlemise printsiipi, teatades kostjale kohtuistungi edasilükkamisest, samas jättes kostja teavitamata toimunud protsessuaalsetest toimingutest. TsMS § 151 lg 1 alusel on kostjal õigus kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus esitada hageja vastu vastuhagi ühiseks läbivaatamiseks. Vastava taotluse tegi kostja 21. septembril 2005 kirjalikult, taotledes TsMS § 177 lg 1 p 4 alusel istungi edasilükkamist. Kohus rikkus asja suulise ja vahetu arutamise printsiipi (TsMS § 172 lg-d 1, 2). Kohus ei esitanud eksperdile ühtegi kostja esitatud küsimust. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 5. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Põhjendatud ei ole kostja väide, et maakohus rikkus asja läbivaatamisel oluliselt poolte võrdse kohtlemise printsiipi, kuna ei teavitanud kostjat 11. mai 2005. a kohtuistungil tehtud menetlustoimingutest (tunnistaja ja eksperdi ärakuulamisest). Kostja esitas kohtule enne kohtuistungi toimumist taotluse asja arutamise edasilükkamiseks tema haiguse tõttu. Maakohus rahuldas esitatud taotluse, kuid otsustas samas ära kuulata sellele istungile kutsutud tunnistaja ja eksperdi, kuivõrd kostja ei olnud esitanud kohtule nõuetekohast haigust tõendavat dokumenti. Kohus ei rikkunud menetlusnorme, sest vastavalt 1. jaanuarini 2006 kehtinud TsMS § 177 lg-le 2 võis kohus alustada istungit kostja puudumisest olenemata ja § 180 lg 1 kohaselt oli lubatav ka kohtuistungile ilmunud tunnistaja ütluste ja eksperdiarvamuse ärakuulamine. Asjaolu, et maakohus teavitas kostjat üksnes istungi edasilükkamisest, mitte aga sellel istungil tehtud menetlustoimingutest, ei ole selliseks protsessiõigusenormi rikkumiseks, mis võiks endaga kaasa tuua asjas tehtud otsuse tühistamise. Kostja sai eelnimetatud menetlustoimingutest teada 21. septembril 2005 toimunud kohtuistungil ning siis oli tal võimalik esitada enda seisukohad ja taotlused seoses nimetatud tõenditega. 6. Maakohus ei rikkunud kostja TsMS § 131 lg-st 2 ning § 192 lg-test 1 ja 2 tulenevat õigust esitada eksperdile küsimusi. Eksperdile sai küsimusi esitada üksnes kohtu kaudu ja kohtul oli õigus kõrvaldada asjassepuutumatud ning väljaspool eksperdi pädevust olevad küsimused. Maakohus põhjendas ekspertiisimääruses kostja esitatud küsimuste tagasilükkamist. Maakohtul oli alust jätta rahuldamata 21. septembril 2005 toimunud kohtuistungil esitatud kostja taotlus ekspertide täiendavaks väljakutsumiseks. Eksperdiarvamusest nähtuvalt on eksperdid oma arvamuse andmisel toetunud ka hageja omaste antud hageja terviseseisundi kirjeldusele lisaks tsiviilasja toimikus, hageja haiguslugudes, ambulatoorses kaardis olevatele andmetele ning psühhiaatrilise intervjuu ning uuringu käigus kogutud täiendavatele andmetele. Nimetatud andmete kogumi põhjal on eksperdid põhjendatult järeldanud hageja võimetust vaidlusaluste tehingute ajal oma tegudest aru saada ja neid juhtida. 7. Põhjendatud ei ole kostja väide, et maakohus jättis kontrollimata hageja otsusevõime hagi esitamise ajal ja kohtumenetluse kestel. Kohtule esitatud andmetest ei nähtu, et hageja oleks temal diagnoositud psüühikahäire tõttu kestvalt otsusevõimetu, mis takistaks tema osalemist hagi läbivaatamisel ning tingiks vajaduse määrata talle eestkostja. Kuna maakohtul puudusid andmed hageja sellise psüühikahäire kohta, mis takistanuks tal tsiviilasja kohtus ajada, siis ei olnud ka maakohtul alust määrata ekspertiisi hageja teovõimelisuse kindlakstegemiseks. 8. Maakohus ei pidanud kostja taotlust kohtuistungi edasilükkamiseks kohtuotsuses käsitlema, sest vastavalt 1. jaanuarini 2006. a kehtinud TsMS §-le 176 tuli kohtul asja arutamise edasilükkamise küsimus lahendada määrusega. Kohus võttis protokollilise määrusega seisukoha kostja taotluse kohta ja jättis taotluse rahuldamata. Kuna kostjal oli menetluse pikaajalise kestuse tõttu piisavalt aega esitada vastuhagi hageja rahalise nõude tasaarvestamiseks ning ta ei ole kaotanud oma õigust esitada nimetatud nõue ka eraldiseisvas menetluses hiljem, siis oli maakohtu seisukoht asja arutamise edasilükkamise taotluse rahuldamata jätmises ka sisuliselt põhjendatud ning vastuhagi esitamise võimaldamata jätmine ei ole endaga kaasa toonud väärat kohtulahendit. Maakohus ei pidanud võtma seisukohta hageja võimaliku alusetu rikastumise kohta, sest selle otsustuse tegemine eeldas kostja poolt vastuhagi esitamist, kostja aga polnud asja arutamise lõpetamise ajaks vastuhagi esitanud. Vastavalt asja maakohtus läbivaatamise ajal kehtinud TsMS § 229 lg-le 1 ei võinud maakohus otsuse tegemisel ületada hageja nõude piire. Menetlusosaliste põhjendused 9. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Istungil täpsustas kostja esindaja nõuet ja selgitas, et asi tuleb tagasi saata esimese astme kohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 656 lg 1 p-s 1 sätestatu. Selle sätte alusel tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus on oluliselt rikkunud õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtet. Kui kohus rahuldas kostja taotluse 11. mai 2005. a kohtuistungi edasilükkamiseks, siis iga mõistlik inimene saab aru, et sellel päeval ja sellel ajal mingit arutelu või arengut asjas ei toimu. 21. septembri 2005. a istungil teavitas kohus, et istung siiski toimus ja ära kuulati tunnistaja ja ekspert. Maakohus rikkus võrdse kohtlemise printsiipi, teatades kostjale kohtuistungi edasilükkamisest, samas jättes kostjat teavitamata olulistest asjas toimunud protsessuaalsetest toimingutest. TsMS § 151 lg 1 alusel oli kostjal õigus kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus esitada hageja vastu vastuhagi ühiseks läbivaatamiseks. Kostja teatas kohtule 21. septembri 2005. a kohtuistungil, et soovib tunnistaja ja eksperdi korduvat ärakuulamist, ja avaldas, et soovib esitada vastuhagi. Kohus rikkus õigusliku ärakuulamise ja menetluse avalikkuse põhimõtet. Maakohus rikkus 1. jaanuarini 2006. a kehtinud TsMS § 131 lg-t 2, mille kohaselt pärast eksperdiarvamuse uurimist kohtuistungil võivad protsessiosalised eksperdile esitada akti sisu selgitamiseks ja täpsustamiseks küsimusi. Kohus ei esitanud määrusega eksperdile ühtegi kostja küsimust. Kuivõrd tsiviilmenetluses eksisteerib võistlevuse printsiip, siis ei saa ega tohi kohus mõjutada või takistada üht poolt oma õigusi realiseerimast. TsMS § 669 lg 1 sätestab, et ringkonnakohus on otsuse tegemisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi, kui ilmneb, et on rikutud õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtet. Kostja hiljem esitatavates hagides ei ole võimalik käsitletud küsimustes uuesti üle kuulata käesoleva asja tunnistajat ja eksperti. 10. Hageja esitas kassatsioonkaebusele kirjaliku vastuse, milles palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja ei ole esitanud kohtule enda haigestumise kohta vormikohast tõendit. Asja läbivaatamise edasilükkamise alused olid sätestatud TsMS § 177 lg-s 1. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võis kohus istungit alustada, olenemata selle paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaoludest. Kuna kostja ei tõendanud seadusliku takistuse olemasolu, võis kohus asja arutada. Kohtul ei ole kohustust kostjat teavitada kostja osavõtuta tehtud toimingutest ja esitatud dokumentidest. Kostjal oli enam kui 3,5 kuud aega tutvuda toimikuga ning esitada vastuhagi ning taotlusi ekspertide või tunnistajate ülekuulamiseks. Kostjal on võimalus esitada hagi hageja vastu ka iseseisvalt. Hageja leiab, et kostja ei ole oma protsessiõigusi kasutanud heauskselt. 11. Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad oma seisukohtade juurde. Kostja esindaja esitas menetluskulude väljamõistmiseks õigusabikulu arve, mille kohaselt on kostja kassatsioonimenetluses kandnud kohtukulu kokku 11 550 krooni. Kolleegiumi seisukoht 12. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata. Kassatsioonimenetluses vaieldakse selle üle, kas maakohus on oluliselt rikkunud asja läbivaatamisel poolte võrdse kohtlemise printsiipi ja kostja õigust õiguslikule ärakuulamisele. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et maakohus ei ole rikkunud menetlusnorme, mis võinuks kaasa tuua otsuse tühistamise ja asja uueks arutamiseks saatmise. 13. Esmalt peab kolleegium vajalikuks käsitleda kostja väidet, et kohus rahuldas tema taotluse istungi edasilükkamiseks, kuid istung siiski toimus ja sellega on rikutud võrdse kohtlemise printsiipi. Asja materjalidest (tlk 136) on näha, et kostja saatis kohtule vahetult enne 11. mai 2005. a istungi toimumist e-kirja, milles teatas oma haigestumisest ja palus kohtuistung edasi lükata. Kohus leidis istungil, et kuna kostja ei esitanud nõuetekohast arstitõendit, siis tuleb kohale ilmunud tunnistaja ja ekspert ära kuulata ja võtta seisukoht asja arutamise lõpetamise kohta pärast nende ärakuulamist. Kohus kuulas tunnistaja ja eksperdi ära ja lükkas asja arutamise edasi. Uueks kohtuistungi ajaks määras kohus 21. septembri 2005. a. 1. jaanuarini 2006. a kehtinud TsMS § 180 kohaselt võis asja edasilükkamise korral kohus ära kuulata kohtuistungile ilmunud poolte seletused, tunnistaja ütlused ja eksperdiarvamuse. Seega järgis kohus menetlusnorme, kui kuulas ära istungile ilmunud tunnistaja ja eksperdi ning rahuldas kostja taotluse istungi edasilükkamiseks. Maakohus ei rikkunud poolte võrdse kohtlemise põhimõtet. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et asjaolu, et maakohus teavitas kostjat üksnes istungi edasilükkamisest, mitte aga sellel istungil tehtud menetlustoimingutest, ei ole selliseks oluliseks protsessiõiguse normide rikkumiseks, mis tooks endaga kaasa asjas tehtud otsuse tühistamise. 14. Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et TsMS § 151 lg 1 alusel oli kostjal õigus kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus esitada hageja vastu vastuhagi põhihagiga ühiseks läbivaatamiseks. TsMS § 177 lg 1 p 4 kohaselt võis kohus asja edasi lükata, kui kostja soovib esitada või esitab vastuhagi. Kostja teatas kohtule 21. septembri 2005. a kohtuistungil, et soovib esitada vastuhagi. Asja materjalidest (tlk 147) nähtub, et kostja on sidunud vastuhagi esitamise tunnistaja ülekuulamisega, kes kuulati üle 11. mai 2005. a istungil. Samuti teatas kostja sellel istungil: «Vastuhagi ei ole esitatud, sest käesoleval hetkel ei ole võimalik tasuda riigilõivu, nädala lõpus ehk on ja ma ei ole saanud seda teha.» Kohus võttis istungil seisukoha kostja sellekohase taotluse kohta ja määras: «Jätta rahuldamata kostja taotlus vastuhagi esitamise soovi tõttu asja arutamine edasi lükata.» Kolleegium ei jaga kostja arusaama, et maakohus on rikkunud TsMS § 227 lg-t 1. Maakohus ei pidanud kostja taotlust kohtuotsuses käsitlema, sest vastavalt TsMS §-le 176 tuli kohtul asja arutamise edasilükkamise küsimus lahendada määrusega, mida kohus ka tegi. 15. Kostja heidab kohtutele ette seda, et tal ei olnud võimalik esitada vastuhagi, mis oleks suunatud haginõude tasaarvestamisele. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus õigesti leidnud, et kostjal oli menetluse pikaajalise kestuse tõttu piisavalt aega esitada vastuhagi hageja rahalise nõude tasaarvestamiseks. Õige on küll kostja väide, et kostjal on õigus esitada vastuhagi kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus, kuid kostja kohtule esitatud soovist kaugemale ei jõudnudki. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et menetluse pikaajalise kestuse tõttu oli kostjal piisavalt aega esitada omapoolne vastuhagi. Hageja esitas hagi 1. juulil 2003. a. Kolleegiumi arvates ei ole menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas see, kui kostja teatab kohtuistungil, mis toimub kaks aastat pärast hagiavalduse esitamist, et ta soovib vastuhagi esitada. Kuna TsMS § 177 lg 1 p 4 andis kohtule õiguse asja läbivaatamine edasi lükata, kui kostja teatab oma soovist esitada vastuhagi või esitab vastuhagi, siis oli kohtul õigus hinnata, kas ta kostja vastava taotluse rahuldab või mitte. Kohus leidis, et kostja oleks saanud vastuhagi esitada kohtule ka varem. 16. Siinjuures juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama ilmtingimata vastuhagi. Kolleegium on lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-50-04 (RT III 2004, 12, 154) leidnud, et kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda arvestama. Juhul, kui kostja esitab tasaarvestusele suunatud avalduse üksnes kohtule, siis saab tasaarvestuse lugeda tehtuks alates hetkest, mil hageja on tasaarvestuse avaldusest teada saanud. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kostja oleks esitanud hagejale või kohtule tasaarvestuse avalduse. Kostja ei ole kasutanud oma protsessiõigusi heauskselt. Kolleegiumi arvates pidi kostja mõistliku aja jooksul esitama kas vastuhagi või tasaarvestuse avalduse selleks, et kasutada oma protsessiõigusi heauskselt, ja mitte venitama protsessi. TsMS § 68 sätestas, et kohus ei luba protsessi venitada. 17. Vastuseks kostja väitele, et kohus rikkus TsMS § 131 lg 1 ja § 192 tulenevat õigust esitada eksperdile küsimusi, märgib kolleegium, et nimetatud sätetest tulenes küll menetlusosalisele õigus esitada eksperdile küsimusi. Kohtud on õigesti leidnud, et küsimusi sai esitada üksnes kohtu kaudu ja kohtul oli õigus kõrvaldada asjassepuutumatud või eksperdi pädevusele mittevastavad küsimused. Ekspertiisimääruses (tlk 103–105) on kohus piisavalt põhjendanud, miks ta lükkas tagasi kostja esitatud küsimused. Seega sai kostja kasutada oma õigust esitada eksperdile küsimusi, kuid kohus ei pidanud põhjendatuks kostja soovitud küsimusi eksperdile esitada, kuna kostja küsimused ei olnud kohtu hinnangul esitatud asjas oluliste asjaolude väljaselgitamiseks. Kohtud ei ole eksinud tsiviilmenetluses kehtiva võistlevuse printsiibi vastu ja kostja on saanud oma õigusi realiseerida. Lea LAARMAA Peeter JEROFEJEV Ants KULL