Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-2-6-06 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. november 2006. a kohtuotsus H. T. süüdimõistmises KrK § 142 lg 2 p 4 järgi — RT III, 2006, 44, 371

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-2-6-06 Otsuse kuupäev 20. november 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Kriminaalasi H. T. süüdimõistmises KrK § 142 lg 2 p 4 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linakohtu 20. veebruari 2001. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1/2-2972/2000 ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2001. a otsus kriminaalasjas nr II-1/325 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik H. T. kaitsja vandeadvokaadi abi Anton Filjajev, teistmisavaldus Asja läbivaatamise kuupäev 13. september 2006. a Istungil osalenud isikud H. T. kaitsja vandeadvokaadi abi Anton Filjajev, riigiprokurör Jaan Naaber Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2001. a ja Tallinna Linnakohtu 20. veebruari 2001. a kohtuotsused H. T. süüdimõistmises KrK § 142 lg 2 p 4 järgi, uuendada kriminaalasjas menetlus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule. 2. Teistmisavaldus rahuldada. Asjaolud ja menetluse käik 1. H. T. tunnistati Tallinna Linnakohtu 20. veebruari 2001. a kohtuotsusega KrK § 142 lg 2 p 4 järgi süüdi väljapressimises. Süüdistuse kohaselt helistas ta 2000. aasta juunikuus korduvalt PS infoletti ja ähvardas kaupluses lõhata pommi, kui talle ei maksta nõutud rahasummat. Süüdistus põhines tõenduslikult PS infoleti töötajate poolt H. T. hääle helistaja häälena äratundmisel ja kahe tunnistaja, kellest üks anonüümne, ütlustel. Kohtuistungitel uuriti üksnes tsiviilhagisse puutuvat ja ühtki tunnistajat üle ei kuulatud. 2. Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2001. a kohtuotsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja H. T. ning tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata. 17. mail 2001. a ei võtnud Riigikohus H. T. ja tema kaitsja kassatsioone menetlusse. 3. H. T. kaitsja esitas kaebuse Eesti Vabariigi vastu Euroopa Inimõiguste Kohtule, väites, et rikutud on tema kaitsealuse õigust õiglasele kohtupidamisele «Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni» (edaspidi konventsiooni) artikli 6 lõike 1 ja lõike 3 punkti d mõttes. Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. novembri 2005. a otsuses leiti, et Eesti riik on rikkunud konventsiooni artiklit 6 lõiget 1 ja lõike 3 punkti d. Kohus mõistis konventsiooni artikli 44 lõike 2 alusel Eesti Vabariigilt H. T. kasuks välja 6500 eurot mittevaralise kahju eest ja 2300 eurot kohtukulusid. Menetlusosaliste põhjendused 4. H. T. kaitsja vandeadvokaadi abi Anton Filjajev esitas 19. mail 2006. a Riigikohtule teistmisavalduse, milles taotleb Tallinna Linnakohtu poolt 2001. aasta veebruaris ja Tallinna Ringkonnakohtu poolt sama aasta märtsis H. T. suhtes tehtud kohtuotsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. 5. Kaitsja märgib, et Eesti riik on võtnud Euroopa Inimõiguste Kohtu ees endale kohustuse konventsiooniga tagatud õiguste rikkumise tuvastamise korral kriminaalasi uuesti menetlusse võtta. Lisaks märgib kaitsja, et H. T. kriminaalasja menetlemisel tuvastati H. T. õiguste rikkumine ja selle eest määras Euroopa Inimõiguste Kohus talle ka hüvitise, kuid kriminaalasja sisu osas Euroopa Inimõiguste Kohus seisukohta ei võtnud, mistõttu tulebki menetlus kaitsja hinnangul taasavada. Kaitsja märgib samuti, et H. T. süüdimõistmine tugines peaaegu täielikult anonüümse tunnistaja ütlustel, seetõttu on ta alusetult süüdi tunnistatud ja karistatud ning talle on sellega tekitatud varaline kahju, mis on tänaseni hüvitamata. 6. Teistmisavaldusele esitatud vastuses nõustub prokuratuur teistmisavalduses esitatud taotlusega. Seejuures tugines prokuratuur Riigikohtu üldkogu poolt 6. jaanuaril 2004. a kriminaalasjas nr 3-1-3-13-03 tehtud otsuses esitatud seisukohtadele. 7. Riigikohtu istungil leidsid nii kaitsja kui riigiprokurör, et Tallinna Linnakohtu 20. veebruari 2001. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2001. a kohtuotsused H. T. süüteoasjas tuleb tühistada ja kriminaalasi tuleb saata uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Kolleegiumi seisukoht 8. Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p 7 kohaselt on teistmise aluseks teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -määruse peale Euroopa Inimõiguste Kohtule esitatud individuaalkaebuse rahuldamine konventsiooni või selle protokolli rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu. 9. Kõnealuses asjas on Euroopa Inimõiguste Kohus tuvastanud konventsiooni artikli 6 lõike 1 ja lõike 3 punkti d rikkumise. Selles osas märkis Euroopa Inimõiguste Kohus, et H. T. süüasja arutamisel ei kuulatud kohtuistungitel üle ühtegi tunnistajat ja kaitsja ei saanud neile küsimusi esitada kohtueelses menetluses ega kohtumenetluse ajal. Samuti ei küsitlenud kohtud tunnistajaid otse vaid toetusid kohtueelses menetluses tunnistajate poolt antud ütluste helisalvestustele, mis olid lisatud toimikule. Euroopa Inimõiguste kohus sedastas, et H. T. mõisteti süüdi peamiselt tunnistajate ütluste alusel, keda tal ei olnud võimalus küsitleda. Sellest tulenevalt leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et kuna H. T.l ja tema kaitsjal ei võimaldatud ühtegi tunnistajat küsitleda mitte üheski kohtumenetluse etapis ning kohtud ei küsitlenud ka ise ühtegi tunnistajat, piirati sellega H. T. kaitseõigust sellises ulatuses, mis on vastuolus konventsiooni artikli 6 lõikes 1 ja lõike 3 punktis d sätestatud õigustega. Samas tõdes kohus, et kuigi kaebaja asjas ei viidud kriminaalmenetlust läbi kooskõlas konventsiooniga, ei saa kohus üksnes oletustele tuginedes arutleda, kas menetluse tulemus oleks olnud erinev, kui konventsiooni rikkumist ei oleks aset leidnud. 10. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kõnealuses asjas võisid Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud ja käesoleva otsuse punktis 9 märgitud konventsiooni artikli 6 lõike 1 ja lõike 3 punkti d rikkumised mõjutada H. T. süüasja otsustamist ja seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada muul viisil kui kriminaalmenetlust uuendades ja kriminaalasja uuesti arutades. Seetõttu on teistmisavaldus põhjendatud. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb eeltoodud puudused kõrvaldada. 11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 366 p-st 7 ja § 373 lg-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Linnakohtu 20. veebruari 2001. a kohtuotsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2001. a kohtuotsuse H. T. süüdimõistmises KrK § 142 lg 2 p 4 järgi, uuendab kriminaalasjas menetluse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Hannes KIRIS Jüri ILVEST Eerik KERGANDBERG