Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-100-06 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. novembri 2006. a kohtuotsus J. S. süüdistuses KarS § 121 ja § 199 lg 2 p 7 järgi — RT III, 2006, 44, 369

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-100-06 Otsuse kuupäev 17. novembril 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe Kohtuasi Kriminaalasi J. S. süüdistuses KarS § 121 ja § 199 lg 2 p 7 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 26. juuni 2006. a otsus nr 1-05-1637 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J. S. kaitsja vandeadvokaat Igor Belugini kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 18. oktoober 2006. a, kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 26. juuni 2006. a ja Viru Maakohtu 11. aprilli 2006. a kohtuotsused ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus. 2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Asjaolud ja menetluse käik 1. Viru Maakohtu 11. aprilli 2006. a otsusega tunnistati J. S. süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi ja teda karistati vangistusega kolmeks aastaks. Kohus luges tõendatuks J. S-ile esitatud süüdistuse, et 25. märtsil 2004. a Narvas Võidu tn 17–74 asuvas ühiselamutoas tungis ta koos A. U-ga kallale A. Ž-le. Nad lõid viimast pudeliga vastu pead, rusikatega vastu nägu, jalgade ja toolijalaga vastu keha, tekitades A. Ž-le lühiajalise tervisekahjustuse. Seejärel omastasid nad avalikult kannatanule kuuluva mobiiltelefoni maksumusega 400 krooni. A. U. tegevuse selles episoodis kvalifitseeris maakohus aga vargusena KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi. 1.1. Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 alusel vähendati J. S-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra. KarS § 65 lg 2 alusel liideti sellele karistusele Narva Linnakohtu 17. aprilli 2003. a kohtuotsuse järgi kandmata karistus ja lõplikuks karistuseks mõisteti 3 aastat vangistust. Karistusaja hulka arvestati eelvangistus, millega seoses kuulus ärakandmisele 2 aastat, 2 kuud ja 8 päeva vangistust. 1.2. J. S. tunnistati süüdi veel ka KarS § 199 lg 2 p 4 ja § 263 p-de 1 ja 2 järgi ning karistati vangistusega vastavalt kolmeks kuuks ja üheks aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristusena mõisteti J. S-ile vangistus üheks aastaks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra. Maakohus määras, et KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud karistused kuuluvad ärakandmisele iseseisvalt. 1.3. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel A.U., kuid tema osas kohtuotsuseid kassatsioonikorras vaidlustatud ei ole. 2. J. S. esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles vaidlustas enda süüditunnistamist röövimise episoodis, väites, et tema A. Ž. telefoni ei varastanud ega tea, kuidas see kaduma läks. 3.1. Viru Ringkonnakohtu 26. juuni 2006. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. Ringkonnakohtu hinnangul kvalifitseeris maakohus J. S-i käitumise A. Ž. osas ebaõigesti, sest kriminaalasjas pole tuvastatud, et A. Ž. suhtes oleks tema telefoni hõivamiseks vägivalda tarvitatud. Ringkonnakohus asus seisukohale, et J. S-i vägivald A. Ž. suhtes tuleb kvalifitseerida KarS § 121 järgi. 3.2. Telefoni hõivamisse puutuvalt leidis ringkonnakohus, et see tuleb kvalifitseerida grupiviisilise vargusena, sest sama teo eest ei saa J. S-i ja A. U. käitumise õiguslik kvalifikatsioon olla erinev, kui ei ole tegemist täideviija ekstsessiga. Seda aga antud asjas tõendatud pole. Ringkonnakohus märkis, et kuigi J. S. ise telefoni ei võtnud, teadis ta telefoni võtmisest A. U. poolt ning ta võttis hiljem osa ka selle realiseerimisest. Seetõttu tuleb J. S. mõista süüdi ka KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi. Menetlusosaliste seisukohad 4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni J. S-i kaitsja vandeadvokaat Igor Belugin, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist J. S-i süüdimõistmise osas KarS § 199 lg 2 p 7 järgi ja tema õigeksmõistmist A. Ž.lt telefoni varastamises. Kaitsja leiab, et kohtuotsustest ei selgu, millal sai J. S. teada, et A. U. võttis A. Ž. telefoni ja miks tuleb telefoni realiseerimisest osavõttu tõlgendada selle vargusest osavõtuna. Kaitsja väitel sai J. S. telefoni varastamisest teada alles peale selle äravõtmist ja seetõttu on tema osavõtt vargusest välistatud. 5. Prokuröri esitatud kassatsioonivastuses taotletakse J. S-i süüditunnistamise tühistamist KarS § 199 lg 2 p 7 järgi ja Riigikohtult uue otsuse tegemist, millega tunnistatakse J. S. A. Ž. telefoni müümise osas süüdi KarS § 202 lg 2 p 1 järgi, sest J. S. aitas A. U-l seda turustada. Kolleegiumi seisukoht 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. I 7. Kriminaalkolleegiumi arvates on nii prokuratuur kui kohtud ebaõigesti sisustanud KarS §-s 200 sätestatud röövimise koosseisu olukorras, kus üks toimepanijatest kasutas kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivas samas kannatanu vallasasja. 8. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus peamiselt kannatanu ja tunnistajate ütluste pinnalt lugenud tõendatuks, et nii J. S. kui ka A.U. tungisid kannatanu A. Ž-le kallale, kusjuures J. S. lõi kannatanut tühja viinapudeliga vastu pead, toolijalaga rindu ja kägistas kannatanut jalaga, samas kui A. U. tuhnis kannatanu taskutes. Kannatanu jäeti kohe pärast seda rahule, kui tema taskust võeti mobiiltelefon. Ühtlasi on maakohus märkinud, et «/–/ süüdistatavate teod olid ühised ja kooskõlastatud, ühise tahtega, [toimepanijad] tegutsesid osade jagamisega – üks peksis, teine tuhnis taskutes.» (tl 236). Kriminaalkolleegium märgib, et maakohtu selline põhistus viitab KarS § 21 lg 2 kohaselt kuriteo toimepanemisele kahe isiku poolt kaastäideviimise vormis. Sellele vaatamata on maakohus pidanud aga võimalikuks soostuda otsuse lõppjäreldustes prokuröri poolt esitatud süüdistusega ja tunnistada J. S. samas kuriteoepisoodis süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi ning A. U. KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi. 9. Kriminaalkolleegium märgib, et süüteokoosseisu ülesehituselt kujutab KarS §-s 200 kirjeldatud röövimine endast liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt KarS §-des 118 ja 120–122 kirjeldatud raske tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Viimatinimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti (lex specialis). Kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on KarS § 21 lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (KarS § 200 lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja. KarS § 21 lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja. II 10. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 7 tunnistab kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks kohtuotsuses põhjenduse puudumise. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et kohtuotsuse motiveerimise nõue tähendab muuhulgas seda, et kohtu seisukoha kujunemine peab olema lugejale jälgitav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2004. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-04 – RT III 2004, 17, 208, p 10). 11. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas pole maakohtu otsusest võimalik aru saada, millistele motiividele tuginedes on maakohus jõudnud järeldusele, et kuigi J. S. osales koos A. U-ga kannatanult telefoni äravõtmises, tuleb J. S-i tegevus kvalifitseerida KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi, samas kui A. U. tegevus on vaadeldav KarS § 199 lg 2 p-de 4,7 ja 8 järgi. Maakohus on tunnistanud usaldusväärseks ja kriminaalasjas kogutud muude tõenditega riimuvaks kannatanu A. Ž. ütlused, et J. S. ja A. U. tungisid talle kallale ning kasutasid tema kallal vägivalda. Peamiselt tunnistaja T. Š. ütluste alusel on maakohus ühtlasi tuvastanud, et süüdistatavate teod olid ühised ja kooskõlastatud selliselt, et üks süüdistatavatest peksis ja teine tuhnis kannatanu taskutes. 12. Sellistele järeldustele vaatamata on aga maakohus oma otsuse põhiosa lõppjäreldustena pidanud võimalikuks nõustuda süüdistusaktiga, et J. S-i tegevus on vaadeldav KarS § 200 lg 2 p-des 7 ja 8 ettenähtud kuriteona, samas kui A. U. tegevust samas kuriteoepisoodis tuleb käsitleda KarS § 199 lg 2 p-des 4, 7 ja 8 sätestatud kuriteona. Maakohtu otsuses puuduvad põhjendused, miks tuleb sama kuriteo koos toime pannud J. S-i ja A. U. käitumisele anda oluliselt erinev karistusõiguslik hinnang. Eeltoodu pinnalt asub kriminaalkolleegium seisukohale, et Viru Maakohtu 11. aprilli 2006. a kohtuotsuse pinnalt ei ole lugejale jälgitav maakohtu siseveendumuse kujunemine J. S-i ja A. U. tegevuse subsumeerimise osas kõnealuses kuriteoepisoodis. 13. Kriminaalkolleegium leiab, et KrMS § 339 lg 1 p 7 nõuetele vastavad põhjendused puuduvad ka ringkonnakohtu 26. juuni 2006. a otsuses. Esmalt on ringkonnakohus soostunud apellandi väidetega, et J. S. ei kasutanud vägivalda kannatanult telefoni hõivamiseks, vaid muul põhjusel (viinapudeli ostu hinna hüvitamine), mistõttu ringkonnakohus on J. S-i tegevuse kannatanu A. Ž. kallal vägivalla kasutamise osas ümber kvalifitseerinud KarS § 121 järgi. Ühtlasi on ringkonnakohus märkinud, et sellest tulenevalt tuleb ka mobiiltelefoni hõivamine mõlema süüdistatava, s.o nii J. S-i kui A. U. suhtes kvalifitseerida grupilise vargusena, sest sama teo eest ei saa süüdistatavate tegude kvalifitseerimine olla erinev, kui tegemist ei ole täideviija ekstsessiga. Olgugi, et J. S. ise telefoni ei võtnud, tuleb tema käitumist ringkonnakohtu arvates siiski hinnata KarS § 199 lg 2 p-dele 4, 7 vastava kuriteona, sest ta «teadis telefoni võtmisest A. U. poolt ning ta võttis osa ka selle realiseerimisest» (tl 282). 14. Nõustudes KarS § 21 lg 2 esimese lause ja KarS § 32 lg 2 alusel põhimõtteliselt ringkonnakohtu seisukohaga, et kaastäideviijate teod tuleb üldjuhul kvalifitseerida karistusseaduse eriosa sama sätte järgi, v.a juhul, kui tegemist on ühe kaastäideviija ekstsessiga, leiab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohtu otsuse sellekohased põhjendused on vastuolulised. Kriminaalkolleegium osundab esmalt, et ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt võib ainult teadmine teise toimepanija poolt kannatanult mobiiltelefoni võtmisest ja hilisem osalemine selle realiseerimisel täita KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud varguse objektiivse koosseisu, ei ole kooskõlas kehtiva kriminaalseadusega. 15. Ühtlasi leiab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohtu otsuses puuduvad põhjendused ja tõendite analüüs, mille alusel on apellatsioonikohus erinevalt maakohtust asunud seisukohale, et J. S. ja A. U. ei kasutanud kannatanu suhtes vägivalda mobiiltelefoni hõivamise eesmärgil ning telefon hõivati kannatanult iseseisva teona pärast peksmist. Nimelt see järeldus on aga ringkonnakohtule andnud aluse tühistada maakohtu otsus J. S-i süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi ning mõista ta uue otsusega süüdi KarS § 121 järgi. Kuid sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Otsuses motiivide puudumisega on tegemist ka siis, kui esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead on jäetud näitamata. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03 – RT III 2003, 17, 159, p 10 ning 1. aprilli 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04 – RT III 2004, 10, 119). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ringkonnakohus käesoleval juhul neid nõudeid järginud ei ole. 16. Mis puutub prokuröri kassatsioonivastuses esitatud taotlusse kvalifitseerida J. S-i käitumine A. Ž. telefoni äravõtmise ja müümise episoodis kassatsioonimenetluse käigus ümber KarS § 202 lg 2 p 1 järgi, märgib kriminaalkolleegium järgmist. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 7 kohaselt on prokuröril õigus veel ka kohtulike vaidluste käigus samadest tehioludest lähtudes süüdistust muuta, kergendades sellega süüdistatava olukorda. Sama põhimõte on vastavalt KrMS § 331 lg-le 1 kohaldatav ka apellatsioonimenetluses. Välistatud on aga võimalus, et prokurör esitab uue süüdistuse alles kassatsioonivastuses, sest sellisel juhul on kvalifikatsioon süüdistatava jaoks üllatuslik, tal puudub efektiivne võimalus vastuväidete esitamiseks ja järelikult ei ole piisaval määral tagatud tema kaitseõigus. III 17. Kohtupraktika ühtlustamiseks märgib kriminaalkolleegium, et kriminaalasja arutamine lühimenetluses ei vabasta kohut talle KrMS § 312 p-dega 1-3 pandud kohtuotsuse motiveerimise nõudest. Kuigi KrMS 9. peatüki 1. jaos sätestatud lühimenetlus näeb ette mitmeid olulisi kohtulikku uurimist puudutavaid erisusi (KrMS § 237) sama seadustiku 10. peatükis sätestatud üldmenetlusega võrreldes, toimub KrMS § 233 lg 3 ja § 238 kohaselt kohtuotsuse koostamine lühimenetluses üldmenetluse eeskirjade järgi. Seetõttu peab ka lühimenetluses koostatud kohtuotsus vastama kõigile KrMS §-ga 312 kohtuotsuse põhiosale seatud nõuetele, st sisaldama kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite analüüsi sellisel kujul, et võimaldab jälgida kohtuotsuse resolutiivosas väljendatud järeldustele jõudmise käiku. Seega ei vabasta ka süüdistatava poolt süü täielik omaksvõtt lühimenetluses kohut kohtuotsuse motiveerimise kohustusest. Sarnaselt üldmenetlusega võib kohus ka lühimenetluses jätta kohtuotsuse motiveeritud põhiosa koostamata ning piirduda vaid kohtuotsuse sissejuhatava osa ja resolutiivosa koostamisega üksnes juhul, kui kõik kohtumenetluse pooled on KrMS § 315 lg-te 7–8 kohaselt loobunud oma apellatsiooniõiguse kasutamisest. 18. Eeltoodust tulenevalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks KrMS § 352 lg 6 alusel esitatud kassatsiooni piiridest väljudes märkida, et käesolevas kriminaalasjas tehtud maakohtu otsus on täielikult motiveerimata nendes osades, mis puudutavad J. S-i süüditunnistamist KarS § 199 lg 2 p 4 ja § 263 p-de 1, 2 järgi ning A. U. süüditunnistamist KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi 31. juulil 2004. a Narvas Võidu 17 asuvast ühiselamutoast nr 74 teleri varguse episoodis. Kriminaalkolleegium kordab oma varasemas praktikas väljendatud seisukohta, et süüdistuse tõendite pelk loetlemine kohtuotsuses ei ole vaadeldav kohtu poolse tõendite hindamise ja analüüsina, kuivõrd sellisel juhul ei nähtu kohtuotsusest, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab ning uuritud tõendeid ei ole asetatud omavahelisse konteksti (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 1998. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-98 – RT III 1998, 7, 63 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04 – RT III 2004, 10, 119). KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi on põhjenduse puudumine kohtuotsuses kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis toob KrMS § 362 p 2 alusel endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. IV 19. Kuigi selles suhtes pole kassatsiooni esitatud, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium obiter dictum korras vajalikuks ühtlasi selgitada liitkaristuste mõistmisse puutuvat. J. S. tunnistati süüdi kolmes kuriteos, millest üks (röövimine) oli toime pandud Narva Linnakohtu 17. aprilli 2003. a kohtuotsusest tuleneval katseajal, ning kaks (vargus ja avaliku korra raske rikkumine) pärast katseaja lõppu. Maakohus on eksinud J. S-ile liitkaristuse mõistmisel, liites röövimise eest mõistetud karistuse KarS § 65 lg 2 alusel Narva Linnakohtu 17. aprilli 2003. a kohtuotsusega mõistetud ja ärakandmata karistusega ning KarS § 64 lg 1 alusel lugedes varguse eest mõistetud karistuse hõlmatuks avaliku korra raske rikkumise eest mõistetud karistusega, jättes mõlemad liitkaristused ärakandmisele iseseisvalt. Tunnistades J. S-i süüdi 25. märtsil 2004. a, 16. veebruaril 2005. a, 18. veebruaril 2005. a ja 23. veebruaril 2005. a toimepandud kuritegude eest, pidi maakohus mõistma J. S-ile liitkaristuse kuritegude kogumi eest KarS § 63 lg 2 alusel. Seejärel vähendama liitkaristust vastavalt KrMS § 238 lg-s 2 sätestatule ühe kolmandiku võrra ja moodustama lõpuks kohtuotsuste kogumi eest KarS §-de 65 lg 2 ja 74 lg 5 järgi liitkaristuse, sest üks tahtlik kuritegu oli toime pandud katseajal. Lähtudes KarS § 64 lg-dest 1 ja 2 on välistatud samaliigiliste karistuste (käesoleval juhul vangistuste) iseseisev täideviimine. 20. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6, § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu 26. juuni 2006. a otsuse J. S-i ja A. U. süüditunnistamises ja karistamises ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtusse teises kohtukoosseisus. Jüri ILVEST Lea KIVI Priit PIKAMÄE