Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-88-06 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2006. a kohtuotsus S. O. süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi — RT III, 2006, 37, 311

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-88-06 Otsuse kuupäev 12. oktoober 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris ning liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi S. O. süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 20. aprilli 2006. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-05-585 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Katrin Sutt, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 13. september 2006 Istungil osalenud isikud S. O. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vladimir Sadekov, ringkonnaprokurör Katrin Sutt Resolutsioon Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 20. aprilli 2006. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-05-585 S. O. süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. S. O-le esitati KarS § 423 lg 1 järgi süüdistus selles, et ta põhjustas 12. juunil 2004. a päästeautoga liiklusõnnetuse, mille tulemusel said kaks päästeautos olnud isikut kergeid ja üks raskeid tervisekahjustusi. Üks autos viibinud päästetöötaja sai eluohtlikke tervisekahjustusi, mille tõttu ta 30. detsembril 2004. a suri. Süüdistuse kohaselt sõitis päästeauto avarii sündmuskohale. Kuna tegemist oli eritalituse sõidukiga, kaldus S. O. vastavalt «Eritalituse sõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise korrale» lubatult kõrvale liikluseeskirja (LE) § 123 märgitud liiklusnõudest, mille kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, ilmastikutingimusi ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires. Sündmuskohale jõudes ei arvestanud S. O. peatumiseks valitud sõidukiirust vähendades aga ilmastikutingimuste, tee seisukorra ja juhitava mootorsõiduki suure massiga. Liiklusnõuetest kõrvalekaldumisel ei taganud S. O. liikluse ohutust, ta ei suutnud pidurdamise käigus sõidukit valitseda ning sõiduk kaotas juhitavuse, rullus üle katuse ja maandus väljakutse põhjuseks olnud auto läheduses kraavis. Sellega rikkus S. O. eritalituse sõidukite liiklemist reguleerivat nõuet, mille kohaselt peavad erisõidukite juhid LE nõuetest kõrvalekaldumisel tagama liiklusohutuse. 2. Harju Maakohtu 19. jaanuari 2006. a otsusega mõisteti S. O. talle esitatud süüdistuses õigeks. Otsuses asutakse seisukohale, et S. O. ei rikkunud ühtegi LE § 123 sätestatud nõuet. Kohus leidis, et S. O. eesmärk oli toimetada päästetöötajad võimalikult kiiresti liiklusõnnetuse kohale, et osutada abi kannatada saanud isikutele. Kohus leidis, et selle ülesande täitmiseks pidigi S. O. sõitma maksimaalselt kiiresti. Seejuures märkis kohus, et S. O. sõitis antud teelõigul ka lubatust väiksema kiirusega, nimelt 70 km/h, kuigi lubatud sõidukiiruseks oli 90 km/h. Sellist kiirust valides arvestas S. O. ka teeolusid ja mootorsõiduki massi, samuti enda sõidukogemusi. Seega ei olnud valitud sõidukiirus õnnetuse põhjuseks. Ka nähtavus oli õnnetuse toimumise päeval normaalne. Saades meeskonnavanemalt käsu peatuda, alustas S. O. pidurdamist, alandades sõidukiirust ja tema käitumine vastas LE nõuetele, kuid vaatamata sellele kaotas sõiduk juhitavuse ning toimus avarii. Kinnitust ei leidnud ka S. O. kaitsja väide, et teekattel oli õlilaik, kuna selle kohta puudusid kriminaalasjas igasugused andmed ning kohus pidas seda oletuslikuks. Küll leidis aga tunnistaja R. K. ütlustega kinnitust, et kõnealusel teelõigul juhtus avariisid tihti, kuna puudusid igasugused hoiatusmärgid sõidutee eripärasuste ja ebatasasuste kohta. Samuti kogunes vihmase ilmaga sõidutee lohkudesse vesi ja teekatte defekte ei olnud sõitmisel näha. Eeltoodut kinnitas ka teekatteekspertiisi järeldus, et antud teelõigul ei vastanud mitmed olulised teekatte seisukorra parameetrid nõuetele. Eksperdi arvamusest nähtus samuti, et kahe järjestikuse õnnetuse põhjuseks võis olla mingi lokaalne, juhtidele mittemärgatav probleem. Pärast õnnetuste toimumist antud teelõigul liikluskiirust piirati ja rohkem neid seal ka ei juhtunud. Eeltoodu alusel tegi kohus järelduse, et toimunud õnnetus(t)e põhjuseks oligi hoiatusmärgi puudumine ja ühetähenduslikult nõuetele mittevastav (rikutud teekate, sõiduteel olev veelomp, mille all oli lohk) teelõik ise. Liiklusolukorra hindamisel on juht kohustatud arvestama ilmastikutingimusi ja teeolusid olemasoleva informatsiooni alusel, tajudes neid oma meeleelundite kaudu, mis väljendub teeolude ja liiklushoiatusmärkide tunnetamises vastavuses harilike võimalike riskide ja ohtudega. Harilike asjaolude kokkulangemine väljub aga juhi poolt liiklusohtude tavalise hindamise võimaluste raamidest ning isik ei saa olla süüdi, kui ta ei ole võimeline ette nägema enda tegude ja saabunud tagajärgede vahelist seost. 3. Maakohtu otsuse peale esitas ringkonnaprokurör K. Sutt apellatsiooni, milles taotles õigeksmõistva otsuse tühistamist ning S. O. süüditunnistamist ja karistamist KarS § 423 lg 1 järgi. 4. Tallinna Ringkonnakohtu 20. aprilli 2006. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kohus märkis, et päästekomando sõitis sõiduautoga juhtunud liiklusõnnetuse kohta, kusjuures nimetatud sõiduauto juhiks oli tunnistaja R. K. Viimane kinnitas aga juba eeluurimisel, et tema poolt juhitav sõiduk kaotas ootamatult juhitavuse ja talle jäi mulje, et asfalt on millegagi määrdunud. Samuti osutas ta konkreetsele sõidukile, millel oli samas kohas eelnevalt purunenud õlikarter. Kummatigi ei ole aga tunnistaja R. K. ütlustest järelduvale, et avarii võis põhjustada õli või muu libisemist soodustava aine olemasolu sõiduteel, mingit tähelepanu pööratud. Õlikarteri võimaliku purunemise versiooni ei ole kriminaalasjas uuritud, nimetatud asjaolu aga võiski olla juhtidele märkamatuks jäänud ja õnnetusi põhjustanud lokaalseks probleemiks. Samas ei lükka sündmuskoha vaatlusprotokoll arvamust õli võimalikust olemasolust teel ka ümber. Apellatsiooni väidetele vastates märkis ringkonnakohus seejuures, et tõenditesse ei ole valivalt ja ühekülgselt suhtutud mitte maakohtus, vaid sellele eelnenud uurimisstaadiumis. Kuna kriminaalasjas puudub võimalus täiendavate tõendite kogumiseks, hindas maakohus kohtuasjas olevad ebaselgused põhjendatult süüdistatava kasuks. Menetlusosaliste põhjendused 5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni ringkonnaprokurör K. Sutt, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu kohtuotsuse tühistamist kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumise tõttu ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Harju Maakohtule. 5.1. Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega õli võimaliku olemasolu kohta sõiduteel. Sündmuskoha vaatluse protokollist nähtub üheselt, et mingeid liiklusõnnetusse puutuvaid jälgi ja esemeid sündmuskohalt ei avastatud, see asjaolu tuleneb ka fototabelist. Seega on alusetult asutud seisukohale, et sündmuskohal võis olla mingi lokaalne ja ootamatu juhtidele märkamatuks jäänud probleem. Õnnetuse põhjuseks ei saanud olla ka kohtute poolt viidatud poriloik, kuna see asus juhitavuse kaotusega võrreldes teises kohas. 5.2. Kassatsioonis märgitakse, et ringkonnakohus ei ole andnud ka hinnangut apellandi poolt viidatud kriminaalmenetluseõiguse rikkumisele. Nimelt avaldas maakohus kohtuistungil ilma kohtumenetluse poole vastava taotluseta süüdistatava ja tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlusi ja kasutas neid kohtuotsuse tegemisel. Süüdistatav ja tunnistajad kuulati esimese astme kohtus üle. Seetõttu puudus alus nende kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks ja seda kohtult ka ei taotletud. Seega on kohus tuginenud otsuse tegemisel kohtuistungil uurimata tõenditele. 5.3. Kassaator leiab samuti, et kohtuotsustes väljendatud kohtute järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kuigi on tõendatud, et teeolud olid halvad, ei olnud tegemist olude ootamatu halvenemisega. Seega eiras süüdistatav LE § 123 nõudeid, sest ta ei taganud liikluse ohutust ning sõiduki juhitavuse kao põhjusena saab vaadelda üksnes juhi enese subjektiivset tegevust, s.o eksimist liiklusolukorra hindamisel, kiiruse valikul ja pidurdamisel, mis viis suutmatuseni hoida sõiduk juhitav. 6. Kassatsioonile esitatud vastuses leiab S. O. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vladimir Sadekov, et kassatsioon on põhjendamatu järgmistel põhjendustel. 6.1. Kohtud ei ole rikkunud kriminaalmenetluse õiguse norme. Maakohus ei avaldanud eeluurimisel antud ütlusi, vaid kõik isikud kuulati kohtuistungil üle vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku nõuetele. 6.2. Puudub ka põhjuslik seos S. O. teo ja saabunud tagajärje vahel. Süüdistatav kaotas auto üle juhitavuse just seetõttu, et teekate ei vastanud seadusega kehtestatud nõuetele. Tõendatud ei ole, et avarii oleks toimunud ka siis, kui teekate olnuks korras. Samuti oleks tagajärg jäänud saabumata, kui raskeid tervisekahjustusi saanud kannatanu olnuks kinnitatud turvavööga. Kaitsja hinnangul on piisavalt andmeid ka kahtlustuseks, et õnnetuskohale oli valgunud õli. 6.3. Kaitsja hinnangul oli S. O. valitud sõidukiirus õige ja ta ei ületanud lubatud riski. Järelikult ei saa rääkida süüdistatava ettevaatamatusest. Kokkuvõtvalt asutakse seisukohale, et toimunu oli õnnetus või saatuslik juhtum, mille eest S. O. ei saa vastutada. Kolleegiumi seisukoht 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori väitega, et maakohus on rikkunud tunnistajate ja süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel KrMS § 289 lg 1 nõudeid, kuid leiab, et see ei ole käesolevas kriminaalasjas kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohti põhistab Riigikohtu kriminaalkolleegium järgnevalt. 8. Kassaatori väitel on maakohus ilma kohtumenetluse poole vastava taotluseta avaldanud ja kasutanud kohtuotsuse tegemisel süüdistatava ja tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlusi. Kohtuistungi protokolli ja maakohtu otsuse alusel leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kohtuotsuses nimetanud uuritud tõenditena nelja tunnistaja ja süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi, mille seaduse nõuetele vastavat avaldamist ei ole kohtumenetluses toimunud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-50-06 (RT III 2006, 22, 202) selgitanud, et kohtuistungi protokollis on vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning ulatuses toimus tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine. Ka kohtuotsus tuleb vormistada nii, et oleks võimalik eristada, millised ütlused on saadud kohtuistungil, millised on aga antud kohtueelses menetluses ning avaldatud kohtuistungil. 9. Kohtueelses menetluses antud tunnistaja või süüdistatava ütluste, mille seaduse nõuetele vastavat avaldamist ei ole kohtumenetluses toimunud, kasutamine kohtuotsuse tegemisel tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks üksnes siis, kui sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus (KrMS § 339 lg 2). Eelkõige võib sellega olla tegemist juhul, kui tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses ja kohtuistungil antud ütlused on omavahel vastuolus ning kohus on ilma vastava taotluseta avaldanud ja kasutanud kohtuotsuse tegemisel kohtueelses menetluses antud ütlusi. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas selliseid rikkumisi ei esine. Kuigi maakohus on vormiliselt avaldanud ja uurinud süüdistatava ja nelja tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, nähtub kohtuotsusest, et neist kolme tunnistaja (D. K., S. S. ja O. L.) ütluste sisu ei ole kohtuotsuses kajastatud ja neid ütlusi ei ole kasutatud kohtuotsuse motiveerimisel. Seega on nende ütluste sisu jäänud kohtu poolt sisuliselt tähelepanuta ja need ütlused ei ole olnud kohtuotsuse tegemisel aluseks. Ainukesena on kohus enda seisukohtade motiveerimisel tuginenud tunnistaja R. K. ja süüdistatava ütlustele, kes on aga mõlemad üle kuulatud ka kohtuistungil. Nii selle tunnistaja kui ka süüdistatava S. O. kohtuistungil antud ütlused kattuvad aga ütlustega, mida kohus on kajastanud õigeksmõistva otsuse motiivides. Seega tuleb tõdeda, et kohus on kohtuotsuse rajanud kohtuistungil saadud ütlustele. Seetõttu tuleb kohtu poolt tunnistajate ja süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine käesoleval juhul lugeda kohtumenetlust mittekahjustavaks. Kui kohtueelses menetluses antud ütlused ühtivad tõendi allika poolt kohtus antud ütlustega, siis ei too kohtueelses menetluses antud ütluste ebaseaduslik avaldamine vältimatult kaasa ebaõiget kohtulahendit. Samuti ei ole prokurör apellatsioonis ega ka kassatsioonis näidanud, kas ja millises osas on väidetav kohtueelses menetluses antud ütluste ebaseaduslik avaldamine viinud ebaõige kohtulahendini. 10. Tunnistamaks isikut süüdi ettevaatamatusest toimepandud süüteos, peab isiku käitumises olema esmalt tuvastatud objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-136-05 – RT III 2006, 9, 82). Maakohus on leidnud, et S. O. ei rikkunud hoolsuskohustust ning õnnetuse põhjustas mitmetes parameetrites nõuetele mittevastav teelõik. Seda nõuetele mittevastavust sisustas kohus kui «lokaalset juhtidele mittemärgatavat probleemi». Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu järeldustega, leidis täiendavalt, et kõrvaldatud ei ole ka kahtlus õli võimaliku olemasolu kohta õnnetuskohas. Prokurör leiab, et viimast asjaolu ei kinnita kriminaalasjas ükski tõend. 11. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus ei ole saabunud tagajärge pannud põhjuslikult sõltuvaks üksnes võimalusest, et teel oli õli. Sarnaselt maakohtuga on ringkonnakohus leidnud, et õnnetuse primaarseks põhjuseks oli tee äärmiselt halb seisund – ning nimetatud asjaolu ei ole prokurör enda kassatsioonis vaidlustanud. Ringkonnakohus on ainult täiendavalt maakohtule lisanud, et täielikult ei ole kõrvaldatud ka kahtlus õli võimaliku esinemise kohta. Vastavalt KrMS §-le 61 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kui mingi tõendamiseseme asjaolu kohta on tõendid vastuolulised, peab kohus paratamatult teatud selektsiooni alusel otsustama, kas lugeda teatud väide tõendatuks või mitte. Kohtu argumentatsioon ja arutluskäik peab tõendite hindamisel olema jälgitav ning otsuse lugejale peab olema arusaadav kohtu siseveendumuse kujunemine. 12. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab ringkonnakohtu otsus nendele nõuetele. Esmalt tuleb tunnistada, et sündmuskoha vaatluse protokoll ja fototabel ei kinnita õli võimalikku olemasolu sõiduteel. Kuid tunnistada tuleb sedagi, et nimetatud aine esinemist sõiduteel ei ole kriminaalmenetluse käigus teadvalt ka otsitud, mis on tinginud ka vastavasisulise etteheite tegemise ringkonnakohtult. Vaieldamatult tuleb tunnistada fakti, et ühel piiratud ulatusega alal toimus lühikese ajavahemiku jooksul kaks sarnast liiklusõnnetust. Tunnistaja R. K., kelle autoga juhtunud avariikohta päästeauto sõitis, on algusest peale 4,33 sh ka kohtus – kinnitanud, et tema teada oli varasemast õnnetusest nimetatud teelõigule valgunud õli. Vaatamata asjaolule, et tunnistaja R. K. suhtes puudus alus süüteomenetluse läbiviimiseks, oleks kirjeldatud asjaoludel olnud mõistetav, et uuritakse ka selle autoga juhtunud liiklusõnnetuse põhjusi, mille tõttu päästeauto välja kutsuti. Need kaks õnnetust erinesid välisel vaatlusel vaid selle poolest, et ühel juhul kaasnesid õnnetusega sõitjate kehavigastused, teisel juhul aga mitte. Nimetatud asjaoludel oli ringkonnakohtul täielikult alus tõsikindlaks kahtluseks, et tee halvale olukorrale võis lisanduda täiendav asjaolu, nimelt teele valgunud õli. Tekkinud kahtlust on ringkonnakohus olemasolevatele tõenditele tuginevalt ka motiveerinud. Seejuures kordab Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-24-06 (RT III 2006, 20, 183) väljendatud seisukohta, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo (kahtluse korral süüdistatava kasuks) põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel. 13. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitab järgnevalt ka enda seisukohta käesolevas kriminaalasjas teostatud teekatte ekspertiisi eksperdiarvamuse osas. Kriminaalasjas teostatakse ekspertiis olukorras, kus on tarvis selgitada mingit mitteõiguslikku eriteadmist nõudvat asjaolu. Ekspertiisi läbiviimiseks teeb menetleja määruse (KrMS § 105 lg 1), milles muuhulgas märgitakse ekspertiisi teostamiseks vajalikud lähteandmed ja eksperdile esitatavad küsimused (KrMS § 106). Käesolevas kriminaalasjas on eksperdile muuhulgas esitatud järgmine küsimus: «Kas teekatte defektid võisid normaalsel juhtimisel kutsuda esile juhitavuse kaotuse?». Ekspert on küsimusele vastates märkinud, et kuna teekattes olnud defektide arv ja nende tõsidus on sündmuskoha vaatluse protokollis määramata, ei ole võimalik antud küsimusele otseselt vastata. Kohe seejärel on ekspert aga öelnud: «Arvestades seda, et antud kohas toimus lühikese ajavahemiku sees kaks praktiliselt sarnast õnnetust, võib siiski eeldada, et mingi lokaalne juhtidele mittemärgatav probleem sai olla nende õnnetuste põhjuseks». Nimetatud järeldusega on ekspert Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ületanud enda pädevust ning asunud vastust sisustama oletuslikult – olgu veelkord märgitud, et ka eksperdi enda sõnul puudus tal vajalik lähteandmestik esitatud küsimusele vastamiseks. Ekspertiisiakt peab esmajoones kirjeldama eksperdi teostatud uuringuid ja nende tulemuste hindamise andmeid ning arvamuse põhjendust (KrMS § 107 lg 3). Seega peavad eksperdi järeldused tuginema faktilistele asjaoludele, mis on arvamuse andmise aluseks. Küsimusele, mis asjaolud on tagajärje osas põhjuslikud süüteokoosseisu tähenduses, peab vastama ainult kohus ning seda pädevust ei saa delegeerida eksperdile, seda enam, kui puuduvad viimasele otsustamise aluseks olevad lähteandmed. Nimetatud osas ei saanud eksperdi järeldus olla seega tõendiks KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Küll sai selliseks tõendiks olla eksperdi järeldus, et vaatluse all olnud teelõik ei vastanud nõutavatele parameetritele. Selle asjaolu ongi kohtud võtnud aktsepteeritavalt aluseks õnnetuse esmase põhjusena. Tõendite kogumi alusel oli kohus õigustatud tegema järelduse, et teel võis esineda veel täiendav, juhtidele märkamatuks jäänud probleem. Selles osas on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht väljendanud p-des 11 ja 12. 14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Hannes KIRIS Ott JÄRVESAAR Lea KIVI