Eesti kirjakeele normi kehtestamise kord

Eesti kirjakeele normi (edaspidi kirjakeele norm) all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi, mis peab tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning suunama avalikku keelekasutust.

(1) Kirjakeele norm on määratud õigekirjutuse, häälduse, sõnavara ja grammatika osas Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna normingute ja otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga.

(2) Loetletud väljaannete tiitellehe pöördele märgitakse tekst: «Kirjakeele normi alus alates ... /kuupäev/». Emakeele Seltsi keeletoimkonna poolt heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatika tiitellehe pöördele lisatakse ka märge: «Heaks kiitnud Emakeele Seltsi keeletoimkond».

(3) Oskussõnavara osas täiendavad ja täpsustavad kirjakeele normi terministandardid ja oskussõnastikud, mis on koostatud Eesti Terminoloogia Ühingus, Eesti Keele Instituudis või terminoloogiakomisjonides kooskõlastatult Eesti Keele Instituudiga.

(4) Nimede osas täiendavad ja täpsustavad kirjakeele normi «Nimeseadus», «Kohanimeseadus» ja muud vastavad õigusaktid.

Kirjakeele normi muudetakse ja täiendatakse normi määramisega samal alusel.

Kirjakeele normi alal annab nõu Eesti Keele Instituut.

Vabariigi Valitsuse 3. oktoobri 1995. a määrus nr 323 «Eesti kirjakeele normi kehtestamise korra kinnitamine» (RT I 1995, 79, 1349; 1997, 75, 1272) tunnistatakse kehtetuks.

Peaminister Andrus ANSIP

Haridus- ja teadusminister Mailis REPS

Riigikantselei istungiosakonna juhataja riigisekretäri ülesannetes Aivar RAHNO