Põletusseadmetest ja põlevkivi termilisest töötlemisest välisõhku väljutatavate saasteainete heidete mõõtmise ja arvutusliku määramise meetodid

(1) Määrus reguleerib põletusseadmetest ja põlevkivi termilisest töötlemisest välisõhku väljutatud järgmiste saasteainete heitkoguste määramist

1) vääveldioksiid (SO2);

2) lämmastikoksiidid (NO2 + NO);

3) süsinikoksiid (CO);

4) lenduvad orgaanilised ühendid (CnHm);

5) osakesed;

6) polüklooritud bifenüülid (PCB);

7) polüklooritud dibenso-p-dioksiinid ja dibensofuraanid (PCDD/PCDF);

8) benso(a)püreen;

9) benso(b)fluoranteen;

10) benso(k)fluoranteen;

11) indeo(1,2,3-cd)püreen;

12) heksaklorobenseen (HCB);

13) raskmetallid.

(2) Osakesed käesoleva määruse tähenduses on mis tahes kuju, struktuuri või tihedusega osakesed, mis hajuvad gaasifaasis proovivõtukoha tingimustes ning mida võib koguda filtreerimise teel kindlaksmääratud tingimustel pärast analüüsitava representatiivse gaasiproovi võtmist ning mis jäävad filtrist ülesvoolu ja filtrile pärast kuivatamist kindlaksmääratud tingimustes.

(1) Saasteaine heitkogus määratakse otsese mõõtmise alusel või arvutuslikult.

(2) Põletusseadmetel, mille summaarne soojussisendile vastav nimisoojusvõimsus on vähemalt 50 MWth, määratakse saasteainete eriheited ainult otsese mõõtmise alusel. Lenduvate orgaaniliste ühendite ja raskmetallide eriheited ning vedelkütuse kasutamisel väljutatava vääveldioksiidi eriheite võib määrata ka arvutuslikult.

(3) Saasteaine heitkoguse arvutuslikul määramisel võib lisaks käesoleva määruse lisades sätestatud eriheidetele kasutada põletusseadme või püüdeseadme tootja kinnitatud andmeid.

(4) Eriheidete arvutamise alusena aktsepteeritakse mõõtmisi, mis on mõõdetud ajal, mil põletusseade töötab stabiilselt tavapärasele käitamisele vastava ühtlase koormusega. Käivitamise ja seiskamise perioode ei arvestata.

(5) Kui eriheidete arvutamise aluseks on pidevseire andmed, lähtutakse mõõteperioodi keskmisest kontsentratsioonist.

Otsese mõõtmisega määratakse saasteaine heitkogus järgmiselt

1) koostatakse käesoleva määruse lisale 1 vastav kasutatud kütuseliikide koondtabel;

2) kütusekulu B arvutatakse ümber massiühikutest (t) soojusühikutesse (GJ), kasutades käesoleva määruse lisas 9 esitatud energiaühikute teisendustegureid ja vastava kütuseliigi alumist kütteväärtust Qr i, kasutades järgmist valemit

B1 = B × Qr i, GJ, kus

B – kütusekulu vaadeldaval perioodil, t;

Qr i – kütuse alumine kütteväärtus, MJ/kg;

3) mõõdetakse saasteainete sisaldust põletusseadmetest väljuvates suitsugaasides;

4) mõõtja ja mõõtmise tellija koostavad mõõtmise protokolli ja mõõtmistulemuste aruande käesoleva määruse lisa 2 kohaselt, ning mõõtmise tellija säilitab mõõtmiste protokolli ja mõõtmistulemuste aruannet vähemalt viis aastat;

5) iga kasutatud kütuseliigi kohta saadud mõõtmistulemuste alusel arvutatakse i-nda saasteaine eriheide qi, kasutades järgmist valemit

qi = ci [Vg + (α–1) × V] / Qr i ≈ ci × α × 0,25 × k, g/GJ (raskmetallid mg/GJ), kus

ci – i-nda saasteaine sisaldus kuivades suitsugaasides, mg/Nm3 (teisendustegurid on käesoleva määruse lisas 10) – raskmetallid µg/Nm3;

Vg – 1 kg kütuse põlemisel tekkivate kuivade suitsugaaside maht, Nm3/kg;

V – 1 kg kütuse põlemiseks vajalik teoreetiline õhukogus, Nm3/kg;

α – liigõhutegur α = CO2 max / CO2 ≈ 20,9 / (20,9 – O2);

Qr i – kütuse alumine kütteväärtus, MJ/kg;

0,25 – kütuse kuivaine stöhhiomeetrilisel põlemisel tekkiv ligikaudne kogus kuivi suitsugaase energiaühiku kohta, Nm3/MJ;

k – kütuse niiskusest tulenev parandustegur, mis on esitatud käesoleva määruse lisas 11;

6) iga kasutatud kütuseliigi kohta arvutatakse i-nda saasteaine heide Mi, kasutades järgmist valemit

Mi = 10–6 × B1 × qi, t (raskmetallid kg), kus

B1 – kütusekulu vaadeldaval perioodil, GJ;

qi – i-nda saasteaine eriheide, g/GJ; (raskmetallid mg/GJ).

(1) Kui saasteaine heitkogust ei määrata otsese mõõtmisega, määratakse saasteaine heide järgmiselt

1) koostatakse käesoleva määruse lisale 1 vastav kasutatud kütuseliikide koondtabel;

2) kütusekulu B arvutatakse ümber massiühikutest (t) soojusühikutesse (GJ), kasutades lisas 9 esitatud energiaühikute teisendustegureid ja kasutatava kütuseliigi alumist kütteväärtust Qr i järgmiselt

B1 = B × Qr i, GJ, kus

B – kütusekulu vaadeldaval perioodil, t;

Qr i – kütuse alumine kütteväärtus, MJ/kg;

3) leitakse i-nda saasteaine eriheite qi väärtus käesoleva määruse lisast 3–7 või 13;

4) arvutatakse kütusekulu B1 ja eriheite qi alusel saasteaine heide Mi, vääveldioksiid välja arvatud, kasutades järgmist valemit

Mi = 10–6 × B1 × qi, t (raskmetallid kg), kus

B1 – kütusekulu vaadeldaval perioodil, GJ;

qi – i-nda saasteaine eriheide, g/GJ; (raskmetallid mg/GJ).

(2) Kui käesoleva määruse lisades ei ole kehtestatud vääveldioksiidi eriheidet, arvutatakse vääveldioksiidi heide kütuse väävlisisaldusest lähtudes, kasutades järgmist valemit

MSO2 = 0,02 × B × Sr × (1–η), t, kus

B – kütusekulu vaadeldaval perioodil, t;

Sr – väävlisisaldus kütuse tarbimisaines, massiprotsent;

η – väävliärastusseadmest väljutatava või põlemisseadmes kütuse tuhaga seotava väävli suhteline hulk, mida arvestatakse ainult põlevkivi korral.

(3) Saasteaine hetkeline heitkogus arvutatakse järgmiselt

1) leitakse saasteaine eriheide qi käesoleva määruse lisast 3–8;

2) arvutatakse heiteallikast väljutatava i-nda saasteaine hetkeline heitkogus Mpi, lähtudes põletusseadme nimisoojusvõimsusest, kasutades järgmist valemit

Mpi = 10–3 × P × qi, g/s, (raskmetallide korral mg/s), kus

P – põletusseadme nimisoojusvõimsus sisseantava kütusekoguse põhjal, MWth;

qi – i-nda saasteaine eriheide, g/GJ (raskmetallide korral mg/GJ).

(4) Ühte ja samasse korstnasse suunatud töötavate katelde korral saadakse kogu heiteallika hetkeline heitkogus, summeerides katelde vastavad väärtused.

(5) Vääveldioksiidi hetkeline heitkogus MpSO2 tahke kütuse ja vedelkütuse põletamisel arvutatakse kütuse väävlisisaldusest lähtudes, kasutades järgmist valemit

MpSO2 = 20 × P × Sr × (1–η) / Qr i, g/s, kus

P – põletusseadme nimisoojusvõimsus sisseantava kütusekoguse põhjal, MWth;

Sr – väävlisisaldus kütuse tarbimisaines, massiprotsent;

η – väävliärastusseadmest väljutatava või põlemisseadmes kütuse tuhaga seotava väävli suhteline hulk;

Qr i – kütuse alumine kütteväärtus, MJ/kg.

(6) Põlevkiviõli tootmisel arvutatakse osakeste ja raskmetallide heitkogused järgmiselt

1) leitakse saasteaine eriheide qõi käesoleva määruse lisast 12;

2) arvutatakse heiteallikast väljutatava i-nda saasteaine hetkeline heitkogus Mpi, lähtudes tekkivast põlevkiviõli kogusest, kasutades järgmist valemit

Mpi = Mõli × qõi / t mg/s, kus

Mõli – tekkiva põlevkiviõli kogus (t);

qõi – i-nda saasteaine eriheide (mg/tõli);

t – põlevkiviõli tootmise aeg (s);

3) arvutatakse heiteallikast väljutatava i-nda saasteaine heide Mi, lähtudes tekkivast põlevkiviõli kogusest, kasutades järgmist valemit

Mpi = 10–6 × Mõli × qõi, kg/a, kus

Mõli – tekkiva põlevkiviõli kogus (t);

qõi – i-nda saasteaine eriheide (mg/tõli).

Määrus jõustub 2017. aasta 1. jaanuaril.