Riigieelarve seaduses kohaliku omavalitsuse üksustele määratud toetusfondi vahendite jaotamise ja kasutamise tingimused ja kord

(1) Üldhariduskoolide pidamiseks antavat toetust antakse kohaliku omavalitsuse üksustele üldhariduskoolide õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate tööjõukuludeks ja täienduskoolituseks, õppekirjanduseks ja koolilõunaks.

(2) Õpetajate tööjõukulude toetuse arvutamiseks korrutatakse õpilaste arv määruse lisas 1 õppevormiti ja -liigiti toodud kohaliku omavalitsuse üksuse põhise koefitsiendi ja 1306 euroga.

(3) Lõike 2 alusel saadud korrutis korrutatakse gümnaasiumiastmes täiendava koefitsiendiga kohaliku omavalitsuse üksuses

1) kus valla või linna haldusterritooriumil tegutseb üks munitsipaalgümnaasium ja statsionaarne õpe toimub vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikele 1 60/40 printsiibil eesti ja vene keeles või eelmise eelarveaasta 10. novembri seisuga on tehtud otsus sellise õppekorralduse rakendamiseks eelarveaasta jooksul, vastavalt määruse lisa 1 tabelile 3;

2) kus gümnaasiumiastme õpilaste arv valla või linna haldusterritooriumil peetavas ainsas munitsipaalgümnaasiumis on 43–250 õpilast ja kus gümnaasiumiharidust antakse statsionaarses õppes, vastavalt määruse lisa 1 tabelile 4.

(4) Õpetajate tööjõukulude toetust kasutatakse eraldi põhikooli ja gümnaasiumi õpetajate töö tasustamiseks. Kohaliku omavalitsuse üksus võib põhikooli õpetajate tööjõukulude toetust kasutada gümnaasiumiastme õpetajate töö tasustamiseks volikogu iga-aastase otsuse alusel. Otsuses põhjendatakse, kui suures ulatuses ja millistest kohaliku omavalitsuse üksuse koolivõrgu kujundamise otsustest tulenevatel asjaoludel kaetakse gümnaasiumiastme õpetajate tööjõukulusid põhikooli õpetajate tööjõukulude toetuse arvelt.

(5) Direktorite ja õppealajuhatajate tööjõukulude toetuseks antakse 92 eurot õpilase kohta.

(6) Õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate täienduskoolituse toetuseks antakse 12 eurot õpilase kohta. Kui õpetajate, õppealajuhatajate ja direktorite täienduskoolituse vajadus on kaetud, võib toetust kasutada nende tööjõukuludeks.

(7) Õppekirjanduse toetuseks antakse 57 eurot õpilase kohta. Eksternõppe ja üksikainete õppijate toetamiseks antakse toetust 1/5 sellest määrast.

(8)

(9) Koolilõuna toetust antakse 136,5 eurot statsionaarse õppe õpilase kohta.

(10) Põhikooli ja gümnaasiumi õpetajate tööjõukulude toetuse andmisel arvestatakse, et see ei väheneks õpilase kohta võrreldes eelmisel eelarveaastal antud toetusega.

(11) Lõikes 5 toodud direktorite ja õppealajuhatajate tööjõukulude ja lõikes 6 toodud täienduskoolituse toetuse andmisel arvestatakse, et see võrreldes 2014. aastal antud toetusega ei väheneks.

(1) Toimetulekutoetuse maksmise kulude hüvitamisel kohaliku omavalitsuse üksusele lähtutakse sotsiaalhoolekande seaduse § 156 lõikest 1.

(2) Rahandusministeerium jälgib jooksvalt toimetulekutoetuse maksmise hüvitise kasutamist. Kui rohkem kui ühel kohaliku omavalitsuse üksusel toimetulekutoetuse maksmise hüvitise aasta alguse jäägist ja jooksval aastal juurde antud vahenditest toetuse maksmiseks aasta lõpuni ei piisa, on Rahandusministeeriumil õigus ette valmistada ja Vabariigi Valitsusele otsustamiseks esitada korraldus täiendavate vahendite andmiseks eeldatava puudujäägi ulatuses. Täiendavate vahendite andmisel võetakse arvesse iga kohaliku omavalitsuse üksuse kulude muutust eelneva eelarveaastaga võrreldes ja toimetulekutoetuse väljamaksmiseks kasutada olevate vahendite mahtu.

(3) Kui kohaliku omavalitsuse üksusel lõigete 1 ja 2 alusel antud vahenditest ning eelmistel aastatel toimetulekutoetuse maksmiseks saadud vahendite jäägist toimetulekutoetuse maksmiseks ei piisa, võib ta esitada täiendavate vahendite saamiseks taotluse Rahandusministeeriumile.

(4) Rahandusministeerium kontrollib lõike 3 alusel esitatud taotluse põhjendatust, analüüsib vahendite kasutamist jooksval ja kahel eelneval aastal ning valmistab ette eelnõu täiendava hüvitise andmiseks. Rahandusministeerium esitab eelnõu viivitamata otsustamiseks Vabariigi Valitsusele.

(5) Rahandusministeeriumil on õigus põhjendamata taotlused kohaliku omavalitsuse üksusele tagastada.

(1) Vajaduspõhise peretoetuse maksmise kulude hüvitamisel kohaliku omavalitsuse üksusele lähtutakse sotsiaalhoolekande seaduse § 156 lõikest 1.

(2) Rahandusministeerium jälgib jooksvalt vajaduspõhise peretoetuse maksmise hüvitise kasutamist. Kui rohkem kui ühel kohaliku omavalitsuse üksusel vajaduspõhise peretoetuse maksmise hüvitise aasta alguse jäägist ja jooksval aastal juurde antud vahenditest toetuse maksmiseks aasta lõpuni ei piisa, on Rahandusministeeriumil õigus ette valmistada ja Vabariigi Valitsusele otsustamiseks esitada korraldus täiendavate vahendite andmiseks eeldatava puudujäägi ulatuses. Täiendavate vahendite andmisel võetakse arvesse iga kohaliku omavalitsuse üksuse kulude muutust eelneva eelarveaastaga võrreldes ja vajaduspõhise peretoetuse väljamaksmiseks kasutada olevate vahendite mahtu.

(3) Kui kohaliku omavalitsuse üksusel lõigete 1 ja 2 alusel antud vahenditest ning eelmistel aastatel vajaduspõhise peretoetuse maksmiseks saadud vahendite jäägist vajaduspõhise peretoetuse maksmiseks ei piisa, võib ta esitada täiendavate vahendite saamiseks taotluse Rahandusministeeriumile.

(4) Rahandusministeerium kontrollib lõike 3 alusel esitatud taotluse põhjendatust, analüüsib vahendite kasutamist jooksval ja kahel eelneval aastal ning valmistab ette eelnõu täiendava hüvitise andmiseks. Rahandusministeerium esitab eelnõu viivitamata otsustamiseks Vabariigi Valitsusele.

(5) Rahandusministeeriumil on õigus põhjendamata taotlused kohaliku omavalitsuse üksusele tagastada.

(1) Sotsiaaltoetuste ja -teenuste osutamise toetus jaotatakse järgmiselt

1) toimetulekutoetuse ja vajaduspõhise peretoetuse menetlemise ja väljamaksmise kulud hüvitatakse sotsiaalhoolekande seaduse § 156 lõike 2 kohaselt;

2) väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse kohatasu hüvitist antakse 4800 eurot täisealise isiku kohta, kes on Sotsiaalministeeriumi andmetel hoolekandeasutusse elama asunud enne 1. jaanuari 1993. a;

3) sotsiaalteenuste osutamiseks ja arendamiseks, uute sotsiaalteenuste käivitamiseks ning täiendavate sotsiaaltoetuste maksmise kulude osaliseks katmiseks antakse toetust vastavalt sotsiaalhoolekande seaduse § 156 lõikele 3. Jaotamisel arvestatakse eelneval aastal toimetulekutoetust saanud perekondade arvu ja eelneva aasta lõpu seisuga määratud hooldajaga puuetega laste arvu Sotsiaalministeeriumi andmetel.

(2) Kohaliku omavalitsuse üksus võib sotsiaaltoetuste ja -teenuste osutamise toetust kasutada sotsiaalteenuste osutamise ja arendamise kuludeks, uute sotsiaalteenuste käivitamise kuludeks, täiendavate sotsiaaltoetuste maksmiseks ning sotsiaaltoetuste maksmise ja sotsiaalteenuste osutamise korraldamisega seotud kuludeks.

Raske ja sügava puudega lastele abi osutamiseks antava toetuse kohaliku omavalitsuse üksuste vahel jaotamisel lähtutakse sotsiaalhoolekande seaduse § 156 lõikest 31. Toetuse jaotamisel võetakse aluseks nende raske ja sügava puudega laste arv, kelle kohta on Sotsiaalkindlustusamet teinud puude raskusastme tuvastamise otsuse hiljemalt eelneva aasta 1. novembriks.

(1) Saarvaldade ja saarelise osaga valdade täiendav toetus 415 426 eurot jaotatakse igale kohaliku omavalitsuse üksusele, mille koosseisus on väikesaar, järgmiselt

1) väikesaare pindala ruutkilomeetri kohta antakse 153 eurot;

2) regulaarseks ühenduseks kasutatava laevatatava veetee või väikesaarel asuva sadama ja mandril või suursaarel asuva sadama vahelise vahemaa pikkus kilomeetrites korrutatakse kaaluga 0,8 ja 717 euroga;

3) mandril või suursaarel asuvast sadamast lühima tee pikkus mööda riigimaanteed või linnatänavat saarvalla puhul maavalitsuse hooneni ja saarelise osaga valla puhul vallamajani kilomeetrites korrutatakse kaaluga 0,2 ja 717 euroga;

4) punktide 1–3 jaotusest üle jääv summa jaotatakse proportsionaalselt püsiasustusega väikesaare ja saarelise osaga valla koosseisu kuuluva väikesaare elanike arvuga jooksva aasta alguse seisuga.

(2) Saarvaldade ja saarelise osaga valdade täiendavat toetust kasutatakse püsiasustusega väikesaarte seaduse §-s 3 nimetatud eesmärkide saavutamiseks.

(1) Jooksvale aastale eelneval aastal kohaliku omavalitsuse üksuse registreeritud sünni ja surma juhtumi kohta antakse hüvitist jooksva aasta riigieelarve seadusega kehtestatud sünni ja surma registreerimise kulu hüvitamise määras. Kui eelarves planeeritud vahenditest hüvitise maksmiseks ei piisa, vähendatakse proportsionaalselt hüvitise määra ning vähendamisega tekkinud vahe kaetakse järgmisel aastal.

(2) Hüvitise kasutamise otsustab kohaliku omavalitsuse üksus.

Keskkonnatasude jaotuspõhimõtte muutmise kompensatsioon

(1) Kaevandamisõiguse tasude muutmise kompensatsiooni arvutamisel on võetud aluseks kaevandamisõiguse tasu ja tasandusfondi eraldise arvestuslik muutumine 2017. aastal võrreldes 2013. aastaga. Kohaliku omavalitsuse üksusele, kellel kaevandamisõiguse tasu arvestuslik muutumine on negatiivne ja tasandusfondi eraldise arvestuslik muutumine vähenemist ei kata, kompenseeritakse lisas 2 toodud vahest 2017. aastal 95%, 2018. aastal 85%, 2019. aastal 75%, 2020. aastal 65%, 2021. aastal 55%, 2022. aastal 45%, 2023. aastal 35% ja 2024. aastal 25%.

(2) Kompensatsiooni kasutamise otsustab kohaliku omavalitsuse üksus.

(1) Kohalike teede hoiu toetus jaotatakse kohaliku omavalitsuse üksuste vahel proportsionaalselt kohalike maanteede ja tänavate pikkusega, seejuures tänavate pikkus korrutatakse viiega. Teede pikkuse andmed saadakse teeregistrist.

(2) Toetust kasutatakse kohalike teede hoiuks.

(1) Jäätmehoolduse arendamise toetuse kohaliku omavalitsuse üksuste vahel jaotamisel lähtutakse jäätmeseaduse §-st 72.

(2) Keskkonnaamet esitab hiljemalt toetuse jaotamisele eelneva aasta 15. detsembriks Rahandusministeeriumile nimekirja kohaliku omavalitsuse üksustest, kes on täitnud jäätmeseaduse § 72 lõigetes 4 ja 7 nimetatud tingimused. Mitme veopiirkonnaga kohaliku omavalitsuse üksuste kohta esitatakse nende geograafiliste aadressiobjektide arv, mille puhul on tingimused täidetud.

(1) Riigieelarve seaduse § 48 lõike 6 alusel kehtestatavas Vabariigi Valitsuse korralduses määratakse toetused ja hüvitised euro täpsusega.

(2) Toetusfondi vahendite rahavoolise kasutamise aasta jooksul otsustab kohaliku omavalitsuse üksus.

(3) Käesoleva määruse alusel arvestatud kindlaks määratud toetusi vähendatakse proportsionaalselt, kui vastava aasta riigieelarves ette nähtud toetusfondi summa on väiksem käesoleva määruse alusel jaotatavast summast.

(1) Määrust rakendatakse 1. jaanuarist 2015. a.

(2) 2015. aasta vajaduspõhise peretoetuse maksmise hüvitise arvutamiseks korrutatakse 2014. aasta vajaduspõhise peretoetuse maksmise kulud kümnega ja lahutatakse saadud tulemusest eelmistel aastatel vajaduspõhise peretoetuse maksmiseks saadud vahendite jääk.

(2¹) Vajaduspõhise peretoetuse maksmise korraldamise kulude hüvitiseks antakse 2015. aastal toetust § 4 lõike 1 punktis 4 toodud määra kolmekordses suuruses.

(3) Määruse § 3 lõiget 1 rakendatakse 1. jaanuarist 2016. a.

(4) Määruse § 81 lõiget 2 rakendatakse 1. detsembrist 2017. a.

[Käesolevast tekstist välja jäetud.]