Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium — Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 181 lõike 3¹ põhiseaduslikkuse kontroll — RT I, 2011+03:00, 3

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-4-1-19-10 Otsuse kuupäev 31. märts 2011 Kohtukoosseis Eesistuja Märt Rask, liikmed Peeter Jerofejev, Ott Järvesaar, Lea Kivi ja Jüri Põld Kohtuasi Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 181 lõike 31 põhiseaduslikkuse kontroll Menetluse alus Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-87222 Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses 28. veebruaril 2011 RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Ringkonnakohtu taotlus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohus rahuldas 7. oktoobri 2010. a otsusega Asko Kalevi Lahtoneni hagi ja mõistis Tatjana Lahtonenilt välja kahju hüvitamiseks 140 000 krooni ning 15 627 krooni 15 senti viivist ja lisaks ajavahemiku eest alates 2. veebruarist 2010 kuni põhinõude täitmiseni viivise võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras protsendina põhinõudest. 2. Maakohtu otsuse peale esitas kostja T. Lahtonen apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Seaduse kohaselt tuleb apellatsioonkaebuses esitatud nõudelt tasuda riigilõivu 15 000 krooni. Apellatsioonkaebuselt kostja riigilõivu ei tasunud, vaid esitas menetlusabi taotluse. Apellant palus vabastada end riigilõivu tasumisest 10 000 krooni ületavas osas ning võimaldada tal tasuda selles osas riigilõivu osade kaupa: 4000 krooni kohtu määratud tähtajaks ning 6000 krooni kahes võrdses osas 10. jaanuariks 2011 ja 10. märtsiks 2011. Taotlusele lisas apellant andmed oma majandusliku seisundi kohta. 3. 24. novembril 2010 esitas apellant Tallinna Ringkonnakohtu ettepanekust juhindudes täiendavad andmed oma majandusliku seisundi kohta. 4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. detsembri 2010. a määrusega tsiviilasjas nr 2-08-87222 T. Lahtoneni menetlusabi taotluse rahuldamata. Kohus jättis apellatsioonkaebuse käiguta ja kohustas apellanti maksma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 15 000 krooni 15 päeva jooksul määruse jõustumisest. Lisaks tunnistas Tallinna Ringkonnakohus põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 181 lõike 31. 5. Ringkonnakohtu määrus saabus Riigikohtusse 8. detsembril 2010. Tallinna Ringkonnakohtu määrus 6. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas, et kuna tsiviilasja riigilõiv ei ületa apellatsiooniastmes eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, esinevad apellandi T. Lahtoneni puhul TsMS § 182 lõike 2 punktis 1 sätestatud asjaolud, mistõttu on välistatud talle menetlusabi andmine. 7. Järgmiseks leidis kohus, et TsMS § 181 on täiendatud lõikega 31, mis on kohtu arvates sedavõrd õigusselgusetu, et ei vasta PS §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõttele. Kohus leidis, et kui TsMS § 181 lõiget 31 tõlgendada viisil, et selle eesmärgiks on anda menetlusabi ka juhul, kui selle andmiseks ei ole taotleja majanduslikust olukorrast tulenevat alust, siis on see säte vastuolus TsMS § 181 lõike 1 punktiga 1, mis seab menetlusabi andmise sõltuvusse taotleja majanduslikust olukorrast. Siis on TsMS § 181 lõige 31 ületamatus vastuolus ka TsMS § 182 lõike 2 punktiga 1, sest kohustaks kohut kaaluma TsMS § 181 lõikes 31 sätestatud menetlusabi andmist isikule, kellele igasuguse menetlusabi andmine on TsMS § 182 lõike 2 punktist 1 tulenevalt keelatud. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED 8. Riigikogu õigus- ja põhiseaduskomisjoni arvates on TsMS § 181 lõige 31 põhiseadusega kooskõlas olev erinorm TsMS § 181 lõike 1 punkti 1 ja § 182 lõike 2 punkti 1 suhtes ning tegemist ei ole õigusselgusetu olukorraga PS § 10 tähenduses. TsMS § 181 lõige 31 on kohtu otsustusõigust laiendav ja menetlusosalist soodustav säte puhuks, kui menetlusabi taotluse rahuldamiseks puudub taotleja majandusliku seisundi tõttu alus. Sel viisil menetlusabi andmiseks ei pea menetlusabi taotleja vastama menetlusabi andmise tingimustele majandusliku seisundi osas, küll aga tuleb kohtul menetlusabi taotluse läbivaatamisel hinnata taotleja menetluses osalemise eeldatavat edukust, samuti asja tähtsust taotlejale ning menetluses osalemise mõistlikkust (TsMS § 181 lõike 1 punkt 2 ja lõiked 2–3). 9. Apellant T. Lahtonen Riigikohtule arvamust ei esitanud. 10. Vastustaja A. K. Lahtonen leiab, et TsMS § 181 lõige 31 on õigusselge ja üheselt mõistetav ning vastab PS §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõtetele. Lisaks toob vastustaja välja, et ringkonnakohus on kohaldanud TsMS § 182 lõike 2 punkti 1 ning keeldunud selle alusel apellandile menetlusabi andmast. Kohus ei ole samas leidnud ühtegi TsMS § 181 lõikes 31 toodud asjaolu, et nimetatud sätet kohaldada, mistõttu ei ole tegemist asjassepuutuva normiga. 11. Õiguskantsleri hinnangul ei ole Tallinna Ringkonnakohtu taotlus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve TsMS § 181 lõike 31 põhiseadusele vastavuse üle lubatav. Õiguskantsleri arvates ei nähtu Tallinna Ringkonnakohtu määrusest, nagu oleks kohus TsMS § 181 lõike 31 kohaldamiseks asunud hindama, kas riigilõivu korraga tasumine takistas või ei takistanud konkreetsel juhul ebamõistlikult isiku õigust pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Järelikult ei selgitanud kohus välja kõiki normi rakendamiseks vajalikke asjaolusid ega asunud ka normi rakendama, mistõttu ringkonnakohtu taotlus ei ole lubatav. 12. Juhuks, kui Riigikohus asub seisukohale, et TsMS § 181 lõike 31 põhiseaduslikkuse järelevalve on lubatav, on õiguskantsleri hinnangul lisaks TsMS § 181 lõikele 31 asjassepuutuvad ka TsMS § 182 lõike 2 punkt 1, mis välistab sättes nimetatud asjaoludel füüsilisest isikust kostjale menetlusabi andmise, ning TsMS § 183 lõige 1, mis välistab üldjuhul juriidilisele isikule menetlusabi andmise. PS § 15 lõikes 1, § 24 lõikes 5 ning § 28 lõikes 2 sisalduvaid põhiõigusi riivab see, et TsMS § 181 lõikes 31, § 182 lõike 2 punktis 1 ja § 183 lõikes 1 nähakse ette piirangud menetlusabi saamisele. 13. Õiguskantsleri arvates ei saa norme pidada põhiseadusvastaseks, kui mõistliku pingutusega on tõlgendamist kasutades võimalik välja selgitada kehtiv käitumisjuhis. Õiguskantsler leiab, et TsMS § 181 lõige 31 tundub sõnastuslikult ning eesmärgilt menetlusabi taotleja jaoks soodsam ning võib tagada osal juhtudel õigluse, kuid säte ei pruugi tagada õiglust kõikidel sarnastel juhtumitel. Samuti ei soodusta säte menetlusökonoomiat ning probleemseks võib pidada ka küsimust, kas initsiatiiv sätte kohaldamiseks tuleneb üksnes kohtult või on ka menetlusabi taotlejal võimalik sätte kohaldamist taotleda. Lisaks võib mainitud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete koostoimes kohaldamisel tekkida küsimus vastandlikest eesmärkidest. 14. Õiguskantsler arvab, et juriidilise isiku puhul on põhjendatud TsMS § 181 lõikest 31 erinev, kitsam menetlusabi andmine, st menetlusabi andmine üksnes väga erandlikel juhtumitel. TsMS § 183 lõikes 1 sätestatud piirangu anda menetlusabi sätte tingimustele mittevastavale juriidilisele isikule kohaldamisel ei ole menetlusabi eesmärgid samavõrra kõrged kui TsMS § 182 lõike 2 punktis 1 sätestatud piirangu puhul anda menetlusabi füüsilisele isikule, kelle menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, millest on tehtud seaduslikud mahaarvamised. Inimese toetamisel on oluline arvestada tema sotsiaalriigi ideest tuleneva inimväärikusega, mida aga juriidilise isiku puhul arvestada ei tule. Seetõttu võib TsMS § 181 lõike 31 ja § 183 lõike 1 koostoimes kohaldamine vajada nii menetlusabi vajaja kui ka kohtu jaoks seadusandja selgemaid juhiseid. Seetõttu mõistab õiguskantsler ringkonnakohtu küsimuse püstitust normide ületamatust vastuolust ning raskustest nende kohaldamisel, seda siiski mitte niivõrd füüsilisest isikust, vaid juriidilisest isikust menetlusabi taotleja puhul. 15. Seega leiab õiguskantsler pärast TsMS § 181 lõike 31, § 182 lõike 2 punkti 1 ja § 183 lõike 1 koostoimes kohaldamise võimalikkuse analüüsimist, et kuna algidee – igaühel peab olema võimalik oma õigusi kohtus kaitsta ning riigi kohustuseks on selle õiguse tegelik tagamine – menetlusabi andmise võimaluste loomisel on kõigi kolme sätte puhul sarnane, on võimalik tõlgendada ja kohaldada TsMS § 181 lõiget 31 koostoimes § 182 lõike 2 punktiga 1 põhiseadusega kooskõlas oleval viisil. See on kooskõlas menetlusabi taotleja põhiõigustega ning ei muuda norme sisutühjaks. 16. Justiitsminister leiab, et TsMS § 181 lõige 31 on piisavalt määratletud ja vastab õigusselguse põhimõttele ning on sellest tulenevalt põhiseadusega kooskõlas. 17. TsMS § 181 lõige 31 on asjassepuutuv säte, kuna ringkonnakohus tuvastas esiteks, et apellandi puhul esinevad TsMS § 182 lõike 2 punktis 1 sätestatud asjaolud, mistõttu on välistatud talle menetlusabi andmine, mille järel asus ringkonnakohus teiseks analüüsima, kas apellandi puhul on võimalik kohaldada TsMS § 181 lõikes 31 sätestatut. Juhul kui TsMS § 181 lõige 31 on põhiseadusega kooskõlas, on ringkonnakohtul võimalik kaalutlusõiguse alusel otsustada, et apellandile tuleb menetlusabi anda, võimaldades tasuda riigilõivu osamaksetena. 18. Vaidlustatud normi eesmärk ja kohaldamine tuleneb selgelt normi sõnastusest, selle süstemaatilisest asukohast seadustikus ning seaduseelnõu seletuskirjast. Justiitsministri hinnangul on TsMS § 181 lõige 31 erinorm TsMS § 181 lõike 1 punkti 1, § 182 lõike 2 ja § 186 suhtes – TsMS § 181 lõige 31 sätestab viidatud normidest erandi menetlusabi andmiseks isiku majandusliku seisundi hindamisel. Justiitsminister toob välja, et seadusandja eesmärgiks TsMS § 181 lõike 31 kehtestamisel oli võimaldada kohtul määrata menetlusabi taotluse läbivaatamisel hagiavalduse või apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu tasumine ajatamisega ka juhul, kui taotleja majanduslik olukord ei võimalda talle menetlusabi anda, kuid riigilõivu korraga tasuma kohustamine on kohtu hinnangul asjaolusid arvestades ebaõiglane või ebamõistlik. Kohtul on TsMS § 181 lõike 31 kohaldamisel seejuures kaalutlusõigus ning mingeid kindlaid kriteeriume selle kohta, kuidas hinnata, kas riigilõivu korraga tasumine takistab ebamõistlikult isiku õigust pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks, seadusandja ette ei näinud. Justiitsminister lisab, et TsMS § 181 lõike 31 kehtestamisega taotlust esitama õigustatud isikute ringi ei laiendatud. Seega on kohtul seadusandja mõtet arvesse võttes võimalik kohaldada TsMS § 181 lõiget 31 juhul, kui ta vaatab läbi lubatavat taotlust. See tähendab, et taotlejaks on füüsiline isik, kui menetlus ei ole seotud tema majandus- või kutsetegevusega, või juriidiline isik, arvestades TsMS §-s 183 sätestatud piiranguid. Juhul kui menetlusabi taotleb isik, kes ei ole selleks õigustatud – nt äriühing, kelle suhtes ei ole pankrotti välja kuulutatud, – tuleks normi väljatöötajate hinnangul kohtul, nii nagu ka enne TsMS § 181 lõike 31 jõustumist, jätta menetlusabi taotlus läbi vaatamata, sest TsMS § 183 lõike 1 kohaselt ei ole sättes nimetamata juriidilistel isikutel õigust menetlusabi taotleda. Kui isikutel puudub õigus menetlusabi taotleda, ei saa selliste lubamatute taotluste alusel menetlusabi anda ka TsMS § 181 lõike 31 järgi. Justiitsminister rõhutab, et seadusandja eesmärgiks oli võimaldada TsMS § 181 lõike 31 kohaldamist üksnes juhul, kui kohus vaatab läbi lubatud menetlusabi taotlust, ning seetõttu eraldi taotlust TsMS § 181 lõike 31 kohaldamiseks ei esitata. PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE 19. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 2005, 26, 197; RT I 2010, 26, 128) § 181 lõige 31 sätestab: „§ 181. Menetlusabi andmise tingimused [---] (31) Kui menetlusabi taotluse läbivaatamisel ilmneb, et taotleja majandusliku seisundi tõttu puudub alus talle menetlusabi andmiseks, kuid kohus leiab, et tasumisele kuuluva riigilõivu korraga tasumine takistab konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult isiku õigust pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks, võib kohus menetlusabi korras määrata, et hagiavalduselt või apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluv riigilõiv tasutakse osamaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul.” KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 20. Kolleegium hindab esiteks TsMS § 181 lõike 31 asjassepuutuvust (I) ja seejärel sätte õigusselgust (II). I 21. Kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks on kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 esimene lause) ehk otsustav tähtsus kohtuasja lahendamisel (Riigikohus järjepidevalt alates 22. detsembri 2000. a otsusest üldkogu asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10). Asjassepuutuvust on Riigikohus sisustanud järgmiselt: „Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral.” (Esmakordselt 28. oktoobri 2002. a otsuses üldkogu asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15). 22. Tallinna Ringkonnakohus otsustas 6. detsembri 2010. a määrusega nr 2-08-87222 apellatsioonkaebuse alusel küsimust, kas apellandil T. Lahtonenil on õigus saada menetlusabi ja tasuda apellatsioonkaebuselt hagihinnaga 140 000 krooni riigilõivu 15 000 krooni asemel osamaksetena 10 000 krooni. Asjas on põhivaidluseks seega menetlusabi saamise võimalus. Ringkonnakohtu kohaldatavad sätted peavad seega olema asjassepuutuvad küsimuse puhul, kas apellandil on võimalus kaebusele käigu andmiseks saada menetlusabi, sh riigilõivu osamaksetena tasuda. 23. Sätte asjassepuutuvuse üle otsustamine eeldab mõnel juhul ka selle hindamist, kas konkreetse normikontrolli algatanud kohus on õigesti tõlgendanud põhiseadusvastaseks tunnistatud normi, samuti norme, mis määratlevad põhiseadusvastaseks tunnistatud sätte kohaldamise tingimused ja ulatuse. Seejuures on asjassepuutuvuse hindamiseks vajalik, et asja lahendav kohus oleks välja selgitanud nii vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud (Riigikohtu 9. detsembri 2008. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-15-08, punkt 17) kui ka kohaldatava õigusnormi (Riigikohtu 25. novembri 2003. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-9-03, punkt 12). 24. TsMS § 181 lõike 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Tallinna Ringkonnakohus kohaldas füüsilisele isikule menetlusabi andmist piiravat TsMS § 182 lõike 2 punkti 1, mille kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud eeldatavasti ei ületa menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud ja sundkindlustuse maksed ning seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Ringkonnakohus hindas apellandi taotluses esitatud andmeid tema majandusliku seisundi kohta ning leidis, et kuna menetluskulud, mille tasumiseks apellant menetlusabi on taotlenud (15 000-kroonine riigilõiv), ei ületa menetlusabi taotluses esitatud andmeid aluseks võttes TsMS § 182 lõike 2 punktis 1 nimetatud summat (selles asjas 22 250 krooni), on menetlusabi andmine välistatud. 25. Kuigi TsMS § 182 lõike 2 punkt 1 välistab praeguse kaasuse asjaoludel menetlusabi andmise, sätestab TsMS § 181 lõige 31, et olenemata taotleja majanduslikust seisust võib kohus lubada tasuda riigilõivu osamaksetena kohtu määratud tähtajaks. Seda juhul, kui kohus leiab, et riigilõivu korraga tasumine takistab kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult isiku õigust pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. 26. Olles tuvastanud, et apellandi T. Lahtoneni puhul esinevad TsMS § 182 lõike 2 punktis 1 sätestatud asjaolud, mistõttu on välistatud talle menetlusabi andmine, asus ringkonnakohus uurima TsMS § 181 lõikes 31 sätestatut, et analüüsida, kas apellandi puhul on võimalik seda sätet kohaldada. Apellant taotles nimelt menetlusabi ka riigilõivu osamaksetena tasumiseks. Kohus ei jõudnud aga selle hindamiseni, kas praegusel juhul takistab riigilõivu korraga tasumine kohtusse pöördumist ebamõistlikult, kuna ta leidis enne, et kõnealune säte on sõnastatud sedavõrd ebaselgelt ja vastuoluliselt, et selle sisu ei ole võimalik üheselt mõista. 27. Hinnates, mida täpselt TsMS § 181 lõige 31 nõuab, et seda kohaldada, asus Tallinna Ringkonnakohus tegelema normi hüpoteesi sisustamisega. Seetõttu saab lugeda asjassepuutuvaks sätteks TsMS § 181 lõike 31, mille kohaldamise eeldusi kohus püüdis sisustada. On loogiline, et ringkonnakohus ei saanud enne normi kohaldamise tingimuste kindlaksmääramist asuda normi kohaldama ehk hindama seda, kas riigilõivu korraga tasumine takistas või ei takistanud konkreetsel juhul ebamõistlikult isiku õigust pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. 28. Seega oleks ringkonnakohus saanud vaidlusaluse sätte põhiseadus­pärasuse korral teha teistsuguse otsuse kui sätte põhiseadusvastasuse korral. Eeltoodu tõttu on TsMS § 181 lõige 31 asjassepuutuv norm ehk norm, mida kohus oleks tegelikult võinud kohaldada (vt ka Riigikohtu 8. juuni 2010. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5-10, punkt 14). Tallinna Ringkonnakohtu põhiseaduslikkuse järelevalve asja algatamise taotlus on seetõttu lubatav. II 29. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatanud Tallinna Ringkonnakohtu määruses põhjendatakse TsMS § 181 lõike 31 põhiseadusvastasust õigusselgusetusega. Seega on praegusel juhul küsimuseks, kas füüsilisele isikule menetlusabi andmise lisavõimalus on õigusselge, seda nii õiguse rakendaja kui ka taotleja jaoks. 30. PS § 13 lõikest 2 tuleneva õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, mida üks või teine tegu kaasa toob (esmakordselt Riigikohtu 15. detsembri 2005. a otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-16-05, punkt 20). Õigusselguse põhimõte kehtib ka normide koosmõju kohta (Riigikohtu 17. juuni 1998. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5-98, punkt V). Kolleegium märgib, et põhiseaduses nõutav normi määratluse ehk õigusselguse aste ei ole kõikide normide puhul sama. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja isikule peale panna kohustusi (Riigikohtu 20. märtsi 2006. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-33-05, punkt 22). TsMS § 181 lõige 31 on aga menetlusosalise õigusi suurendav norm. 31. Arvestades, et seadust ei tohi tõlgendada viisil, mis muudaks seaduse või selle sätte mõttetuks (Riigikohtu 2. novembri 1994. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr III-4/A-6/94, punkt 1), tuleb esimese sammuna püüda norme koostoimes tõlgendada ja normide omavahelist vastuolu välistada. Riigikohtul puudub alus seaduse või muu põhiseadusest alamal seisva õigusakti põhiseadusvastaseks tunnistamiseks, kui normi on võimalik tõlgendada põhiseaduskonformselt, st kui mõistliku pingutusega on tõlgendamist kasutades võimalik leida põhiseaduspärane käitumisjuhis. Kui võimalikud on erinevad tõlgendusvariandid, siis tuleb eelistada sellist tõlgendust, mis on põhiseadusega kooskõlas ehk tagab erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurema kaitse (Riigikohtu 22. veebruari 2005. a otsus üldkogu asjas nr 3-2-1-73-04, punkt 36). 32. Riigi menetlusabi andmist menetluskulude kandmisel reguleerib TsMS § 180, mille lõike 1 punkti 2 järgi võib kohus määrata menetlusabi saaja taotlusel menetlusabina, et menetlusabi saaja võib tasuda riigilõivu, kautsjoni või muud kohtukulud või menetlusdokumentide või kohtulahendi tõlke kulud osamaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul. TsMS § 180 lõike 1 punkti 1 kohaselt võib kohus menetlusabi saaja menetlusabina vabastada täielikult või osaliselt riigilõivu või kautsjoni maksmisest või muude kohtukulude või menetlusdokumentide ja kohtulahendi tõlke kulude kandmisest. Menetlusabi andmise tingimused on sätestatud TsMS §-s 181. Viidatud sätte lõike 1 järgi antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui ta ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena (punkt 1) ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas (punkt 2). 33. Seega hinnatakse menetlusabi taotluse lahendamisel TsMS § 181 lõike 1 kohaselt menetlusabi taotleja majanduslikku seisundit ning menetluses osalemise edukust. Taotleja majanduslikku seisundit hinnatakse kahes etapis. Kõigepealt hinnatakse taotleja majanduslikku seisundit TsMS § 182 järgi ja seejärel, kui menetlusabi on § 182 järgi lubatud, siis konkreetse menetlusabi liigi valikul TsMS § 186 järgi (vt Riigikohtu 13. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-06, punkt 12; 20. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-07, punkt 8). 34. TsMS § 182 lõike 2 punktide 1–2 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi juhul, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud ja sundkindlustuse maksed ning seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile; või kui menetlusabi taotleja saab menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, millele saab seaduse kohaselt pöörata sissenõude. 35. 14. juunil 2010 jõustus tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja asjaõigusseaduse muutmise seadus, millega täiendati TsMS § 181 lõikega 31. Selle kohaselt, kui menetlusabi taotluse läbivaatamisel ilmneb, et taotleja majandusliku seisundi tõttu ei ole alust talle menetlusabi anda, kuid kohus leiab, et tasumisele kuuluva riigilõivu korraga tasumine takistab kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult isiku õigust pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks, võib kohus menetlusabi korras määrata, et hagiavalduselt või apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluv riigilõiv tasutakse osamaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul. 36. Kolleegium tõdeb, et TsMS § 181 lõike 31 ühesugune mõistmine koostoimes tsiviilkohtumenetluse seadustiku teiste menetlusabi reguleerivate sätetega, eriti TsMS §-ga 182, on raskendatud. TsMS § 182 lõike 2 punktid 1 ja 2, mis sätestavad menetlusabi andmise piirangud sõltuvalt füüsilisest isikust taotleja majanduslikust seisundist, on üldnormina sõnastatud imperatiivselt menetlusabi andmist välistavalt. Säte lähtub sellest, et kui eeldatavad menetluskulud ei ületa taotleja kahe kuu sissetulekut, siis suudab ta menetluskulusid kanda. Ehk teisiti öeldes, taotlejal ei peaks sellisel juhul olema majandusliku seisundi tõttu takistusi oma rikutud õiguste kaitseks kohtusse pöördumisel. TsMS § 181 lõike 31 kohaldamine eeldab aga just menetlusliku takistuse olemasolu, s.o suutmatust pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks. Seadusandja, tahtes leevendada menetlusabi andmise piiranguid, oleks saanud seda teha selgemalt, menetlusabi regulatsiooni vajalikul määral süsteemselt ümber kujundades. 37. Kohtu ülesandeks on ka seaduste tõlgendamine ning seaduses olevate vastuolude ja lünkade ületamine. Igasugune seaduse ebaselgus ei tähenda tingimata põhiseadusvastasust. Praegusel juhul on seaduse süstemaatilise tõlgendamise abil võimalik järeldada seadusandja tahet sätestada füüsilistele isikutele üldisest menetlusabi andmise korrast erand riigilõivu ajatamiseks. Riigikohtu hinnangul on kohtul võimalik TsMS § 181 lõiget 31 kohaldada. Riigikohus on sätte ka varem kahel korral kohaldatavaks hinnanud (vt tsiviilkolleegiumi 9. novembri 2010. a määrus nr 3-2-1-95-10, punkt 9; 21. detsembri 2010. a määrus nr 3-2-1-147-10, punkt 10), seda küll juriidiliste isikute suhtes. 38. TsMS § 181 lõige 31 võimaldab seega kohtul riigilõivu ajatada juhul, kui riigilõivu korraga tasumine takistaks kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult isiku õigust pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. TsMS § 181 lõige 31 näeb ette erikorra võrreldes menetlusabi andmise üldise korraga. Sätte sõnastuse kohaselt on tegemist menetlusabi korras määratava abiga, mis seisneb konkreetse menetluskulu – riigilõivu – ajatamises. Säte näeb ette ka eraldi korra majandusliku seisundi hindamiseks: kohus leiab pärast majandusliku seisundi tuvastamist, et taotleja majandusliku seisundi tõttu ei ole alust menetlusabi anda, kuid hindab samas, et tasumisele kuuluva riigilõivu korraga tasumine takistab kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult isiku õigust pöörduda kohtusse. Kolleegiumi arvamust, et TsMS § 181 lõiget 31 saab käsitada erinormina TsMS § 181 lõike 1 punkti 1 ja § 182 lõike 2 punktide 1 ja 2 suhtes, toetab ka sätte eelnõu seletuskiri. Kohtul on võimalik TsMS § 181 lõiget 31 kohaldada juhul, kui ta vaatab läbi füüsilise isiku lubatavat taotlust. Seejuures hindab kohus ka TsMS § 181 lõike 1 punkti 2 ja lõigete 2–3 järgi kavandatava menetluses osalemise edukust ja eriti asja tähendust taotlejale ning menetluses osalemise mõistlikkust (vt ka Riigikohtu 21. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-10, punkt 10). 39. Menetlusabi taotluse läbivaatamisel TsMS § 181 lõike 31 alusel menetlusabi korras riigilõivu osamaksetena maksmise määramiseks on kohtul kaalutlusõigus, otsustamaks, kas avalduselt või kaebuselt hagihinna alusel korraga tasumisele kuuluva riigilõivu summa korraga maksmise kohustus takistab kohtuasja asjaolusid hinnates isikul ebamõistlikult tema eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks kohtusse pöördumist, ning otsustusõigus lubada sellises olukorras riigilõivu ajatamist. 40. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist (Riigikohtu 13. juuni 2005. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5-05, punkt 16) ega kaalutlusõiguse sätestamist (Riigikohtu 21. juuni 2004. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-9-04, punkt 16). Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on vältimatu, et paljud seadused on sõnastatud, kasutades termineid, mis on suuremal või vähemal määral ähmased ning mille tõlgendamine ja kohaldamine on praktika küsimus (Euroopa Inimõiguste Kohtu täiskogu 26. aprilli 1979. a otsus asjas Sunday Times vs. Ühendkuningriik, punkt 49). Kolleegiumi hinnangul on seetõttu põhiseaduspärane, et kohtul tuleb riigilõivu ajatamise kaalumisel seadusandja juhise kohaselt hinnata ja sisustada määratlemata õigusmõiste "takistab konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult". 41. Kolleegium möönab, et norm ei anna kriteeriume, milliseid kohtuasja asjaolusid tuleks kohtul kaalutlusõiguse alusel hinnata. Kolleegiumi arvates on asja tähendus menetlusosalisele erinev sõltuvalt sellest, kui suure õigushüve üle vaieldakse. Kohtuasja asjaolusid tuleks hinnata laiemalt kui ainult vaidluseseme asjaolusid. Kindlasti on õige hinnata ka kohtuasja menetlemisega seotud asjaolusid. Seega tuleks arvestada ja hinnata põhjusi, mis võivad takistada riigilõivu korraga tasumist, ka siis, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, arvestades seadusega lubatud mahaarvamisi. Isik ei tarvitse suuta tasuda riigilõivu korraga erakorraliste väljaminekute tõttu, mis võivad olla ajutised või ka püsivad. Näiteks võivad menetlusabi taotleja igakuised kulud vajalikele ravimitele olla tavapärasest tunduvalt suuremad, mis ei võimalda mõistlikku kokkuhoidu selleks, et riigilõivu korraga tasuda, kuid TsMS § 182 lõige 2 punkt 1 ravimikulusid menetlusabi taotleja sissetulekust maha arvata ei luba. 42. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et vaidlusaluse normi kehtetuks tunnistamine õigusselgusetuse tõttu ei ole põhjendatud. TsMS § 181 lõige 31 on põhiseadusega kooskõlas, sest seda normi on võimalik põhiseaduskonformselt tõlgendades kohaldada. Seetõttu tuleb Tallinna Ringkonnakohtu taotlus jätta PSJKS § 15 lõike 1 punkti 6 alusel rahuldamata. 43. Kolleegium ei pea vajalikuks hinnata TsMS § 181 lõike 31 vastavust põhiseaduse muudele nõuetele. Märt Rask, Peeter Jerofejev, Ott Järvesaar, Lea Kivi, Jüri Põld