Keskkonnaminister — Keskkonnaministri 19. mai 2005. a määruse nr 38 „Vedelkütustele esitatavad keskkonnanõuded” muutmine — RT I, 2010+02:00, 4

Määrus kehtestatakse „Välisõhu kaitse seaduse” § 58 lõike 2 alusel.

§ 1. Keskkonnaministri 19. mai 2005. a määruses nr 38 „Vedelkütustele esitatavad keskkonnanõuded” (RTL 2005, 57, 803; 2006, 57, 1044) tehakse järgmised muudatused: 1) määruse pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Vedelkütustele esitatavad keskkonnanõuded ning biokütuste säästlikkuse kriteeriumid ja nende tõendamise kord”; 2) paragrahvi 2 lõiked 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kerge kütteõli – kütus, mille KN kaheksa numbrit on 2710 19 45 või 2710 19 49. (4) Raske kütteõli – kütus, mille KN alamrubriik on 2710 19 61 kuni 2710 19 69.”; 3) paragrahvi 2 lõike 7 punktid 1–3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) laeva diislikütus – laevakütus, mille viskoossus ja tihedus jääb määruse lisas 3 esitatud DMB ja DMC kvaliteediklassi viskoossuse ning tiheduse raamidesse; 2) laeva kerge kütteõli – laevakütus, mille viskoossus ja tihedus jääb määruse lisas 3 esitatud DMX ja DMA kvaliteediklassi viskoossuse ning tiheduse raamidesse; 3) laeva raske kütteõli – laevakütus, mille KN alamrubriigid on 2710 19 61, 2710 19 63 või 2710 19 65.”; 4) paragrahv 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 3. Bensiinile ja diislikütusele esitatavad keskkonnanõuded ning nende rakendamise tähtajad (1) Müüa võib bensiini, mis vastab määruse lisas 1 sätestatud nõuetele. (2) Kuni 31. detsembrini 2012 võib müüa maksimaalselt 2,7 massiprotsendilise hapnikusisaldusega ja maksimaalselt 5 mahuprotsendilise etanoolisisaldusega bensiini. Alates 1. jaanuarist 2013 võib müüa maksimaalselt 3,7 massiprotsendilise hapnikusisaldusega ja maksimaalselt 10 mahuprotsendilise etanoolisisaldusega bensiini. (3) Bensiinil, mille etanoolisisaldus on üle 5 mahuprotsendi ning maksimaalselt 10 mahuprotsenti, tuleb müügipunktides kasutada märgistust E10. (4) Müüa võib diislikütust, mis vastab määruse lisas 2 sätestatud nõuetele. (5) Ajavahemikul 1. detsembrist kuni 29. veebruarini peab diislikütust müüvates tanklates olema müügil talvise diislikütuse nõuetele vastav kütus. (6) Ajavahemikul 1. detsembrist kuni 29. veebruarini peab bensiini müüvates tanklates olema müügil bensiini klass E/E1 nõuetele vastav kütus. (7) Kliimatingimustest olenevate nõuete ajalisi piiranguid ei kohaldata kütuse impordil ja hulgimüügil. (8) Alates 1. jaanuarist 2011 on lubatud väljaspool teid kasutatavates liikurmasinates ning põllu- ja metsamajandustraktorites kasutada kütust, mille väävlisisaldus ei ületa 10 mg/kg (0,001% massist).”; 5) paragrahvi 4 lõike 2 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks; 6) paragrahvi 4 lõiget 2 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) alates 1. jaanuarist 2011, kui nende väävlisisaldus on kuni 10 mg/kg (0,001% massist).”; 7) paragrahvi 41 lõiked 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Alates 1. jaanuarist 2010 võib müüa ja kasutada laeva kerget kütteõli, mille väävlisisaldus ei ületa 1000 mg/kg (0,1% massist). (4) Alates 1. jaanuarist 2011 ei tohi siseveelaevades ja väikelaevades kasutatava kerge kütteõli väävlisisaldus ületada 10 mg/kg (0,001% massist).”; 8) paragrahvi 5 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Müüa võib biodiislikütust, mille KN alamrubriik on 3824 90 99 ja mis vastab standardi EVS-EN 14214 nõuetele.”; 9) määrust täiendatakse §-dega 51 ja 52 järgmises sõnastuses: „§ 51. Biokütuste säästlikkuse kriteeriumid (1) Biokütuste säästlikkuse kriteeriumid on järgmised: 1) biokütuse kasutamise elutsükli jooksul energiaühiku kohta tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine on vähemalt 35%; 2) biokütus ei ole valmistatud toorainest, mis on saadud kõrge loodusrikkusega maa-alalt, juhul kui ei ole tõendatud, et asjaomase tooraine tootmine ei olnud looduskaitse-eesmärkidega vastuolus käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 2 kohaselt, ning välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et tooraine kogumine on vajalik lõike 2 punktis 3 nimetatud rohumaa seisundi säilimiseks; 3) biokütus ei ole valmistatud toorainest, mis on saadud suure süsinikuvaruga maa-alalt, välja arvatud juhul, kui tooraine hankimise ajal iseloomustas maa-ala sama seisund kui 2008. aasta jaanuaris; 4) biokütus ei ole valmistatud toorainest, mis on saadud maa-alalt, mis oli 2008. aasta jaanuaris turbaraba, juhul kui ei ole tõendatud, et selle tooraine viljelus ja kogumine ei too kaasa varem kuivendamata pinnase kuivendamist; 5) biokütuse tootmiseks Euroopa Liidus kasvatatud põllumajanduslik tooraine on saadud vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks (EÜT L 30/16, 31.01.2009, lk 16–98), II lisa punktis A pealkirja all „Keskkond” ja nimetatud lisa punktis 9 loetletud nõuetele ja standarditele ning vastavalt nimetatud määruse artikli 6 lõike 1 kohaselt määratletud heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste miinimumnõuetele. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud kõrge loodusrikkusega maa-ala on käesoleva määruse mõistes maa-ala, mida 2008. aasta jaanuaris või pärast seda iseloomustas üks järgmistest seisunditest, olenemata sellest, kas see seisund on säilinud: 1) loodusmets ja muu metsamaa, st looduslike liikidega mets ja muu metsamaa, kus ei ole selgelt nähtavaid märke inimtegevusest ja kus ökoloogilised protsessid ei ole olulisel määral häiritud; 2) maa-ala, mille asjakohane pädev asutus on määranud õigusaktide alusel looduskaitsealaks või haruldaste, ohustatud või väljasuremisohus ökosüsteemide või liikide kaitsealaks, mida on tunnustatud rahvusvahelistes lepingutes või mis on kantud valitsusvaheliste organisatsioonide või Rahvusvahelise Loodusvarade ja Looduskaitse Ühingu poolt koostatud loeteludesse, kui ei esitata tõendeid, et asjaomase tooraine tootmine ei olnud nende looduskaitse eesmärkidega vastolus; 3) liigirikas rohumaa, mis inimsekkumiseta jääks rohumaaks ja mis säilitab loodusliku liigikoosseisu ja ökoloogilised omadused ning protsessid, või tehisrohumaa, mis inimsekkumiseta ei jääks rohumaaks ja mis on liigirikas ja rikkumata, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et tooraine kogumine on vajalik rohumaa seisundi säilimiseks. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud suure süsinikuvaruga maa-ala on käesoleva määruse mõistes maa-ala, mida 2008. aasta jaanuaris iseloomustas üks järgmistest seisunditest, kuid mida see seisund enam ei iseloomusta: 1) märgala, see tähendab pidevalt või suurema osa aastast veega kaetud või veest küllastunud maa-ala; 2) püsivalt metsane ala, see tähendab üle ühe hektari suurune maa-ala, millel on üle viie meetri kõrgused puud, mille võrade liitus on üle 30%, või mis suudavad nimetatud künnisteni jõuda; 3) üle ühe hektari suurune maa-ala, millel on üle viie meetri kõrgused puud võrade liitusega 10 kuni 30%, või puud, mis suudavad nimetatud künnisteni jõuda, juhul kui ei esitata tõendeid selle kohta, et maa-ala süsivesinikuvaru enne ja pärast kasutuselevõttu on niisugune, et kui kasutada direktiivi 2009/30/EÜ, millega muudetakse direktiivi 98/70/EÜ seoses bensiini, diislikütuse ja gaasiõli spetsifikatsioonidega ja kehtestatakse kasvuhoonegaaside heitkoguste järelevalve ja vähendamise mehhanism ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 1999/32/EÜ seoses siseveelaevades kasutatava kütusespetsifikatsioonidega ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 93/12/EMÜ (EÜT L 140, 5.06.2009, lk 88–113), lisa IV osas C sätestatud metoodikat, on käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimused täidetud. (4) 23. jaanuaril 2008 tegutsenud käitises toodetud biokütusele kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud säästlikkuse kriteeriumit alates 1. aprillist 2013. (5) Biokütuse vastavust käesolevas paragrahvis sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele tõendab pädeva sõltumatu hindaja koostatud ekspertiis või analüüs. Aktsiisist vabastatud biokütuse puhul võib käesolevas lõikes nimetatud ekspertiisi või analüüsi kokkuvõtte esitada Maksu- ja Tolliametile käesoleva määruse lisa 4 kohases vormis. § 52. Vedelkütuste metallilisandite kohta esitatavad nõuded (1) Alates 1. jaanuarist 2011 ei tohi kütustes kasutatava metallilisandi metüültsüklopentadienüülmangaan trikarbonüüli (MMT) sisaldus ületada 6 mg mangaani liitri kohta. (2) Alates 1. jaanuarist 2014 ei tohi lõikes 1 nimetatud metallilisandi sisaldus ületada 2 mg mangaani liitri kohta. (3) Märgistus kütuse metallilisandi sisalduse kohta paigaldatakse kõikidesse punktidesse, kus metallilisandiga kütus tarbijatele kättesaadavaks tehakse. (4) Märgistusel peab olema tekst: „Sisaldab metallilisandeid”. (5) Märgistus kinnitatakse selgelt nähtavana kohta, kus on esitatud teave kütuseliigi kohta. Märgistus peab olema piisavat suur, et olla selgelt nähtav ja kergesti loetava kirjaga.”; 10) paragrahvi 6 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesoleva määruse § 3 lõigetes 1 ja 4 bensiinile ja diislikütusele esitatud nõuetele vastavuse seire toimub standardis EVS-EN 228 ja standardi EVS-EN 590 artiklites 3 ja 5 kehtestatud katsemeetodeid kasutades.”; 11) määruse esimese normitehnilise märkuse lõppu lisatakse täiendus järgmises sõnastuses: „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta, millega muudetakse direktiive 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ (EÜT L 140, 05.06.2009, lk 16–62); Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/30/EÜ, millega muudetakse direktiivi 98/70/EÜ seoses bensiini, diislikütuse ja gaasiõli spetsifikatsioonidega ja kehtestatakse kasvuhoonegaaside heitkoguste järelevalve ja vähendamise mehhanism ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 1999/32/EÜ seoses siseveelaevades kasutatava kütusespetsifikatsioonidega ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 93/12/EMÜ (EÜT L 140, 5.06.2009, lk 88–113).”; 12) määruse lisa 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „NÕUDED OTTOMOOTORITEGA SÕIDUKITES KASUTAMISEKS MÜÜDAVATE KÜTUSTE KOHTA Bensiin Näitaja Mõõtühik Nõue1 min max Oktaaniarv, määratud uurimismeetodil, (RON) 95,02 – Oktaaniarv, määratud mootorimeetodil, (MON) 85,02 – Pliisisaldus mg/l – 5,0 Tihedus (temperatuuril 15 °C) kg/m3 720,0 775,0 Väävlisisaldus mg/kg – 10,0 Mangaanisisaldus mg/l – 6,0 (2,0)3 Oksüdatsioonistabiilsus min 360 – Solvent-uhutud vaikude sisaldus mg/100 ml – 5 Korrosiivsus, määratud vaskplaadikatsel (3 h temperatuuril 50 °C) klass klass 1 Välimus läbipaistev ja selge Süsivesinike sisaldus – alkeenid – aromaatsed süsivesinikud mahu% – – 18,0 35,0 Benseenisisaldus mahu% – 1,00 Hapnikusisaldus massi% – 2,7 (3,7)4 Hapnikuühendite sisaldus: – metanool – etanool – isopropüülalkohol – isobutüülalkohol – tertsiaarne butüülalkohol – eetrid (5 ja enama C-aatomiga) – muud hapnikuühendid mahu% – – – – – – – 3,0 5,0 (10,0)4 10,0 (12,0)5 10,0 (15,0)5 7,0 (15,0)5 15,0 (22,0)5 10,0 (15,0)5 Lenduvusklassid suveperioodil6 klass B Aururõhk (DVPE) kPa 45,0 70,0 Temperatuuril 70 °C aurustunud osa, E70 mahu% 20,0 48,0 Temperatuuril 100 °C aurustunud osa, E100 mahu% 46,0 71,0 Temperatuuril 150 °C aurustunud osa, E150 mahu% 75,0 – Keemise lõpptemperatuur, FBP °C – 210 Destillatsioonijääk mahu% – 2 Aurulukuindeks VLI (10 VP + 7 E70) indeks – – Lenduvusklassid talveperioodil6 klass E/E1 Aururõhk (DVPE) kPa 65,0 95,0 Temperatuuril 70 °C aurustunud osa, E70 mahu% 22,0 50,0 Temperatuuril 100 °C aurustunud osa, E100 mahu% 46,0 71,0 Temperatuuril 150 °C aurustunud osa, E150 mahu% 75,0 – Keemise lõpptemperatuur, FBP °C – 210 Destillatsioonijääk mahu% – 2 Aurulukuindeks VLI (10 VP + 7 E70) indeks – E – Aurulukuindeks VLI (10 VP + 7 E70) indeks – E1 1200 1 Nõuetele vastavuse kontrollimisel ja lahkarvamuste lahendamisel tuleb kasutada kehtivas standardis EVS-EN 228 sätestatud katsemeetodeid ja tingimusi. 2 Tavalist pliivaba bensiini võib turustada kõige väiksema mootorimeetodil määratud oktaanarvuga (MON) 81 ja kõige väiksema uurimismeetodil määratud oktaanarvuga (RON) 91. 3 Alates 1. jaanuarist 2011 ei tohi kütustes kasutatava metallilisandi metüültsüklopentadienüülmangaan trikarbonüüli (MMT) sisaldus ületada 6 mg mangaani liitri kohta. Alates 1. jaanuarist 2014 ei tohi MMT sisaldus ületada 2 mg mangaani liitri kohta. 4 Kuni 31. detsembrini 2012 võib müüa maksimaalselt 2,7 massiprotsendise hapnikusisaldusega ja maksimaalselt 5 mahuprotsendise etanoolisisaldusega bensiini. Alates 1. jaanuarist 2013 võib müüa maksimaalselt 3,7 massiprotsendilise hapnikusisaldusega ja maksimaalselt 10 mahuprotsendilise etanoolisisaldusega bensiini tähistusega E10. 5 Sulgudes on maksimaalse lubatud hapnikuühendite sisalduse nõuded bensiinides alates 1. jaanuarist 2013; 6 Suve- ja talveperioodid vastavalt standardi EVS-EN 228 Eestit käsitlevale lisale.”; 13) määruse lisa 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „NÕUDED DIISELMOOTORITEGA SÕIDUKITES KASUTAMISEKS MÜÜDAVATE KÜTUSTE KOHTA Diislikütus Näitaja Mõõtühik Nõue1 min max Tsetaaniarv – 51,0 – Tsetaaniindeks 46,0 – Tihedus temperatuuril 15 °C kg/m3 820,0 845,0 Polütsükliliste aromaatsete süsivesinike sisaldus massi% – 11 Väävlisisaldus mg/kg – 10,0 Leekpunkt °C üle 55 – 10%-se destillatsioonijäägi koksiarv massi% – 0,30 Tuhasisaldus massi% – 0,01 Veesisaldus mg/kg – 200 Tahkete osiste sisaldus mg/kg – 24 Korrosiivsus, määratud vaskplaadikatsel (3 h temperatuuril 50 °C) klass klass 1 Rasvhapete metüülestrite (FAME) sisaldus mahu% – 7,0 Oksüdatsioonikindlus g/m3 h – 20 25 – Määrimisvõime, korrigeeritud kulumisjälje diameeter (wsd 1,4) temperatuuril 60 °C µm – 460 Viskoossus temperatuuril 40 °C mm2/s 2,00 4,50 Destillatsiooni-karakteristikud 250 °C juures destilleerub mahu% – 350 °C juures destilleerub mahu% 85 – 95 mahuprotsenti destilleerub temperatuuril °C 360 Kliimast olenevad nõuded suveperioodil2 klass C CFPP °C – –5 Kliimast olenevad nõuded talveperioodil2 klass 1 CFPP °C, max – –26 Hägustumispunkt °C, max –16 Tihedus temperatuuril 15 °C kg/m3 800,0 845,0 Viskoossus temperatuuril 40 °C mm2/s 1,50 4,00 Tsetaaniarv 49,0 – Tsetaaniindeks 46,0 – Destillatsiooni-karakteristikud 180 °C juures destilleerub mahu% – 10 340 °C juures destilleerub mahu% 95 – 1 Nõuetele vastavuse kontrollimisel ja lahkarvamuste lahendamisel tuleb kasutada standardis EVS-EN 590 sätestatud katsemeetodeid ja tingimusi. 2 Suve- ja talveperioodid vastavalt standardi EVS-EN 590 Eestit käsitlevale lisale.”; 14) määrust täiendatakse lisaga 4 järgmises sõnastuses: „Keskkonnaministri 02.12.2010. a määruse nr 64 «Vedelkütustele esitatavad keskkonnanõuded ja säästlikkuse kriteeriumid» lisa 4 KINNITUS BIOKÜTUSE SÄÄSTLIKKUSE KRITEERIUMITELE VASTAVUSE KOHTA Jrk nr Kinnitus biokütuse säästlikkuse kriteeriumitele vastavavuse kohta Vastab (Jah) 1 Biokütuse elutsükli jooksul energiaühiku kohta tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguse vähenemine on vähemalt 35% 2 Biokütus ei ole valmistatud toorainest, mis on saadud kõrge loodusrikkusega maa-alalt, juhul kui ei ole tõendatud, et asjaomase tooraine tootmine ei olnud looduskaitse-eesmärkidega vastuolus, ning välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et tooraine kogumine on vajalik liigirikka rohumaa seisundi säilimiseks 3 Biokütus ei ole valmistatud toorainest, mis on saadud suure süsinikuvaruga maa-alalt, välja arvatud juhul, kui tooraine hankimise ajal iseloomustas maa-ala sama seisund kui 2008. aasta jaanuaris 4 Biokütus ei ole valmistatud toorainest, mis on saadud maa-alalt, mis oli 2008. aasta jaanuaris turbaraba, juhul kui ei ole tõendatud, et selle tooraine viljelus ja kogumine ei too kaasa varem kuivendamata pinnase kuivendamist 5 Biokütuse tootmiseks Euroopa Liidus kasvatatud põllumajanduslik tooraine on saadud vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 73/2009 II lisa punktis A pealkirja all „Keskkond” ja nimetatud lisa punktis 9 loetletud nõuetele ja standarditele ning vastavalt nimetatud määruse artikli 6 lõike 1 kohaselt määratletud heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste miinimumnõuetel.” § 2. Käesolevat määrust kohaldatakse tagasiulatuvalt 5. detsembrist 2010. a.