Kaubandusliku meresõidu koodeks

–

Vedu ja pukseerimine ning muude teenuste osutamine ainult Eesti Vabariigi (edaspidi Eesti) sadamate vahel või sadama akvatooriumil või väljumisega Eesti sadamast ja sisenemisega samasse sadamasse toimub Eesti ja Euroopa Liidu liikmesriigi ning Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi riigilipu all sõitvate laevadega.

–

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kavandab ja viib ellu merenduse arengu ja meresõidu ohutuse poliitikat.

(1)

(2) Veeteede Ameti pädevusse kuulub

1)

2)

3)

4)

5)

6) merre uppunud vara ülestõstmise korraldamine juhul, kui see segab laevaliiklust;

7) järelevalve kaubanduslikku meresõitu reguleerivate õigusaktide, sealhulgas Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) konventsioonide, millega Eesti Vabariik on ühinenud, koodeksite, resolutsioonide ja ringkirjade täitmise üle.

8)

9)

10)

11)

12)

13)

14)

–

Laevapere õiguslik seisund, sealhulgas ka suhted laevapere liikmete vahel, mis seonduvad laeva ekspluatatsiooniga, määratakse kindlaks laeva lipuriigi seadustikuga.

Laevapere liikmete ja laevaomaniku vahelisi suhteid reguleerib laeva lipuriigi seadustik, kui nendevahelise lepinguga ei ole sätestatud teisiti.

–

–

Tunnistus laeva omandiõiguse kohta ja laevapilet võivad laevas olla ametlikult kinnitatud ärakirjana.

Laevapere koosneb kaptenist, teistest laeva juhtkonda kuuluvatest isikutest ja laeva meeskonnast.

Laeva juhtkonda kuuluvad peale kapteni tüürimehed, kapteniabid, laevamehaanikud, elektromehaanikud, raadiospetsialistid ja arstid. Laevaomanik võib juhtkonna koosseisu arvata ka teisi laevaspetsialiste.

Laevameeskond koosneb tekimeeskonnast, masinameeskonnast ja teistest laevapere liikmetest, kes ei kuulu laeva juhtkonda.

Laevapere liikme ja laevaomaniku vahelisi töösuhteid reguleerivad meretöö seadus ja teised töösuhet reguleerivad õigusaktid.

Ühtki laevapere liiget ei saa kapteni nõusolekuta laevale määrata.

Kaptenil on õigus laevapere liikmete suhtes kasutada ergutusvahendeid ja määrata distsiplinaarkaristusi.

Vajaduse korral on kaptenil õigus kõrvaldada tööülesannete täitmisest laevapere iga liige.

Laevaomanik peab hüvitama tekitatud kahju laevapere liikmete vara hävimise või kahjustuse korral laeva avarii puhul, lähtudes samalaadse ja sama kvaliteediga vara riiklikest jaehindadest ning arvestades hävinud või kahjustatud vara kulumist. Avariis süüdi olevate laevapere liikmete vara väärtus ei kuulu hüvitamisele.

Kaptenil lasub laeva üldjuhtimine, sealhulgas laeva navigeerimine, kõikide ohutu laevasõidu tagamiseks vajalike meetmete rakendamine, korra säilitamine laeval, kõige selle ärahoidmine, mis võiks olla kahjulik laevale, laeval olevatele inimestele ja lastile.

Kapteni korraldused temale antud volituste piires kuuluvad vastuvaidlematus korras täitmisele kõigi laeval olevate isikute poolt.

Kui laeval viibiva isiku tegevus on ohtlik laevale või laeval olevatele inimestele ja varale, on kaptenil õigus paigutada see isik eriruumi ja hoida teda seal kuni laeva saabumiseni esimesse Eesti sadamasse. Eriruumis ebaseadusliku kinnipidamise eest vastutab kapten seadusega kehtestatud korras.

Kapten peab igast lapsesünni juhust laeval koostama akti kahe tunnistaja, ja kui laeval on arst või velsker, siis ka tema juuresolekul. Ka peab ta tegema vastava kande logiraamatusse.

Kapteni koostatud akt ei asenda sünnitunnistust ja kuulub esitamisele perekonnaseisuametile sünnitunnistuse saamiseks.

Kapten on kohustatud võtma hoiule laeval viibiva isiku poolt koostatud testamendi, kui testamendi koostaja seda soovib, ning säilitama testamenti kuni selle üleandmiseni notarile või Eesti välisesinduse konsulaarametnikule; testamendi sisu peab ta hoidma saladuses.

Kapten peab koostama iga surmajuhtumi kohta laeval akti kahe tunnistaja, ja kui laeval on arst või velsker, siis ka tema juuresolekul. Samuti peab ta tegema sellekohase kande logiraamatusse. Surmaakti juurde lisatakse surnu laeval oleva vara loetelu. Kapten võtab tarvitusele abinõud surnu vara säilitamiseks.

Jõudnud Eesti sadamasse, annab kapten surma kohta koostatud akti ja surnule kuulunud vara loetelu politseile, ning välisriigi sadamas, kus on Eesti konsulaarametnik, Eesti konsulaarametnikule ja rakendab abinõusid surnu matmiseks. Erandjuhtudel, kui laev peab avamerel viibima pikemat aega ja surnukeha ei ole võimalik säilitada, on kaptenil õigus matta surnu merre meretavade kohaselt, koostades selle kohta vastava akti ja tehes vastava kande logiraamatusse.

Kapten on kohustatud, kui ta saab seda teha ohustamata oma laevaperet ja reisijaid

1) abistama iga merehädalist;

2) minema nii kiiresti kui olukord võimaldab appi hädasolijatele, kui talle teatati, et need vajavad abi, ja kui sellist tegevust tema poolt võib reaalselt arvestada.

Käesolevas paragrahvis tähendatud kohustuste täitmata jätmise eest kannab kapten seadusega kehtestatud vastutust.

Laeva või sellel olevaid inimesi või lasti ähvardava ohu korral, samuti muudel erijuhtudel on kaptenil õigus kutsuda kokku laevanõukogu.

Laevanõukogu ei piira kapteni õigusi ja lõpliku otsuse teeb kapten.

Laeva toiduvarude, sealhulgas minimaalvarude lõppemisel on kaptenil õigus üldiseks jaotamiseks rekvireerida laeval olevatelt isikutelt vajalikul hulgal toiduaineid ja laeval olevat toiduks kõlblikku lasti.

Rekvireerimise kohta koostatakse akt.

Rekvireeritud toiduainete ja lasti maksumuse hüvitab laevaomanik.

Kui kapteni arvates ähvardab laeva paratamatu hukk, annab kapten pärast kõikide meetmete rakendamist reisijate päästmiseks laevaperele loa laevalt lahkuda. Kapten lahkub laevalt viimasena, võttes tarvitusele kõik temast sõltuvad abinõud logiraamatu, masinapäevaraamatu ja raadiopäevaraamatu, antud merereisi kaartide, dokumentide ja väärtuste päästmiseks.

Kapten on kohustatud sõjaohu korral tarvitusele võtma kõik abinõud laeval asuvate inimeste päästmiseks ning laeva, seal olevate dokumentide, lasti ja muu vara hõivamise vältimiseks.

Kui kaptenil tekib merereisi ajal vältimatu vajadus raha järele reisi jätkamiseks, eriti aga laeva remondiks või laevapere ülalpidamiseks, on tal õigus, kui laevaomaniku korralduse saamiseks ei ole võimalusi või aega, müüa osa tema hoolde antud varast, mis ei ole hädavajalik reisi lõpetamiseks.

Reisi jätkamiseks on kapten kohustatud valima sellise vahendite saamise viisi, mis toob kõige vähem kahju laevaomanikule ja lastiomanikule.

Müüdud lasti maksumus tuleb tema omanikule välja maksta, välja arvatud juhud, kui esilekutsutud kahju langeb üldavarii tunnuste alla või kui müük toimus ainult lasti huvides.

Kui reisil viibival laeval leiab aset tegu, millele kohaldatakse Eesti karistusseadustikku, tagab kapten võimaluste piires sündmuskoha ja sündmusega seotud esemete puutumatuse. Kapten võib nõuda sündmuse asjaolude täpsustamiseks laeval olevatelt inimestelt seletusi ning anda olustiku puutumatuse tagamiseks korraldusi.

Kapten dokumenteerib seletused, korraldused ja muud sündmusega seotud toimingud vabas vormis ning annab nimetatud dokumendid esimesel võimalusel üle prokuratuurile. Vajaduse korral võib kapten saata kuriteo toimepanemises kahtlustatava isiku ja kogutud materjalid Eestisse teise Eestis registreeritud laevaga.

Kui laeval Eesti sadamas oleku ajal leiab aset tegu, millele kohaldatakse Eesti karistusseadustikku, on kapten kohustatud selle teo toimepannud isiku üle andma kohalikele võimudele.

Eesti territoriaal- või sisemerre või majandusvööndisse või laevatatavatesse sisevetesse uppunud vara (laevad ning nende riismed, seadmed ja last, sealhulgas ka randa ja leetseljakule heidetud laevad ning nende riismed, seadmed ja last) ülestõstmine ja veekogust eemaldamine toimub käesoleva peatüki sätete kohaselt.

Uppunud vara omanik on kohustatud uppunud varast viivitamata teatama politseiasutusele ja esitama vara kohta järgmised andmed

1) uppunud vara omaniku nimi ja püsiv tegevuskoht;

2) uppunud vara asukoht;

3) uppunud vara suurus, tüüp ja konstruktsioon;

4) uppunud vara kahjustuste olemus ja suurus;

5) lasti liik, kogus ja ohtlikkus;

6) pardal olevate naftasaaduste, sealhulgas punkrikütuse ja määrdeainete liik ja kogus.

Politseiasutus edastab käesoleva paragrahvi teises lõigus nimetatud andmed ühe päeva jooksul pärast andmete saamist Veeteede Ametile.

Uppunud vara omanik, kui ta kavatseb seda vara üles tõsta, peab sellest kirjalikult teatama Veeteede Ametile ja tõendama vara omandiõigust.

Kooskõlastatult huvitatud ametkondadega määrab Veeteede Amet asjaolusid arvesse võttes kindlaks vara ülestõstmise tähtaja ja teavitab sellest vara omanikku. Vara omanik esitab pärast ülestõstmise tähtaja määramist Veeteede Ametile taotluse uppunud vara ülestõstmistööde teostamise korra ja tööde tegija kooskõlastamiseks. Veeteede Amet kooskõlastab ülestõstmistööde teostamise korra ja tööde tegija või teeb omapoolsed ettepanekud 30 päeva jooksul taotluse saamisest arvates. Enne ülestõstmistööde teostamise korra ja tööde tegija kooskõlastamist Veeteede Ameti poolt ei ole lubatud uppunud vara üles tõsta.

Uppunud vara omanik peab tarvitusele võtma meetmed keskkonnaohu kõrvaldamiseks. Kui kaasneb oht saastada keskkonda, on politseiasutusel õigus enne vara ülestõstmist rakendada meetmeid keskkonnaohu kõrvaldamiseks.

Kui uppunud vara takistab üldkasutataval veeteel laevaliiklust, meretööndust või hüdrotehnilisi töid või ohustab inimeste elu või tervist või keskkonda või on randa või kaldale uhutud või ulatub osaliselt veest välja, on Veeteede Ametil õigus kooskõlastatult politseiasutusega määrata asjaolusid arvesse võttes kindlaks vara ülestõstmise tähtaeg ja teha uppunud vara omanikule ettekirjutus vara määratud tähtaja jooksul üles tõsta. Ettekirjutusest teavitab Veeteede Amet uppunud vara omanikku. Uppunud vara omanik esitab 30 päeva jooksul pärast ettekirjutuse saamist Veeteede Ametile taotluse ülestõstmistööde teostamise korra ja tööde tegija kooskõlastamiseks. Veeteede Amet kooskõlastab ülestõstmistööde teostamise korra ja tööde tegija või teeb omapoolsed ettepanekud 30 päeva jooksul taotluse saamisest arvates. Enne ülestõstmistööde teostamise korra ja tööde tegija kooskõlastamist Veeteede Ameti poolt ei ole lubatud uppunud vara üles tõsta. Uppunud vara omanik peab tarvitusele võtma meetmed keskkonnaohu kõrvaldamiseks.

Kui uppunud vara omanik ei ole teada, avaldab Veeteede Amet teate uppunud vara ülestõstmise tähtaegade kohta väljaandes Teadaanded meremeestele, Veeteede Ameti Teatajas, Veeteede Ameti veebilehel ja ühes üleriigilises ajalehes.

Kui sealjuures on teada uppunud laeva lipp, saadab Veeteede Amet vastava teate ka Eesti Vabariigi Välisministeeriumile.

Kui uppunud vara omanik ei ole Veeteede Ameti ettekirjutuses määratud tähtaja jooksul vara üles tõstnud, on Veeteede Ametil õigus rakendada asendustäitmist või sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha ülemmäär füüsilisele isikule on 3200 eurot ning juriidilisele isikule 32 000 eurot.

Kui uppunud varal puudub omanik, on Veeteede Ametil õigus rakendada vajalikke meetmeid vara ülestõstmiseks, vajaduse korral aga selle hävitamiseks või muul viisil eemaldamiseks.

Veeteede Amet võib uppunud vara omanikul keelata vara ülestõstmise omaniku või tema poolt valitud ülestõstmistööde tegija vahenditega, kui uppunud vara asub merealas, mille kohta Eesti seadustikuga on kehtestatud erikord. Sel juhul korraldab Veeteede Amet vara ülestõstmise vara omaniku arvel.

Kui ülalnimetatud merealas uppunud varaga kaasneb oht saastada keskkonda, korraldab politseiasutus enne vara ülestõstmist keskkonnaohu kõrvaldamise.

Kui uppunud vara on üldkasutataval veeteel vahetult ohtlik laevaliiklusele, inimeste elule või tervisele või keskkonnale, peab uppunud vara omanik viivitamata korraldama uppunud vara ülestõstmise ja võtma tarvitusele meetmed ohu kõrvaldamiseks. Kui uppunud vara omanik ei täida kohustust oht viivitamata kõrvaldada, on Veeteede Ametil ja keskkonnaohu puhul politseiasutusel õigus rakendada asendustäitmist asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.

Keeldumine uppunud või ülestõstetud varast ei vabasta selle omanikku kohustusest hüvitada Veeteede Ameti kulud ja kahjud juhtudel, mis on ette nähtud käesoleva koodeksi §-des 112, 113, 114 ja käesolevas paragrahvis.

Kultuuriväärtusega uppunud vara kaitse, uurimine ja ülestõstmine toimub muinsuskaitseseaduses sätestatud korras.

Veo ja pukseerimise ning muude teenuste osutamise eest ainult Eesti sadamate vahel või sadama akvatooriumil või väljumisega Eesti sadamast ja sisenemisega samasse sadamasse laevaga, millel puudub vastav õigus, –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.

Uppunud varast teatamata jätmise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 3200 eurot.

Käesoleva koodeksi §-des 373 ja 374 sätestatud väärtegudele kohaldatakse karistusseadustiku üldosa ja väärteomenetluse seadustiku sätteid.

Paragrahvides 373 ja 374 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on politseiasutus.