Riikliku matusetoetuse seadus

(1) Seadus sätestab valla- või linnavalitsusele makstava riikliku matusetoetuse saamise tingimused ning määramise ja maksmise korra.

(2) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

(1) Riiklik matusetoetus (edaspidi matusetoetus) on valla- või linnavalitsusele Eesti territooriumil matuse korraldamiseks ettenähtud ühekordne toetus, mida makstakse Eestis registreeritud surma korral ja Eesti alalise elaniku või tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elava välismaalase või välismaalaste seaduse § 51 lõikes 2 nimetatud isiku või Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 30 lõikes 3 nimetatud isiku väljaspool Eestit registreeritud surma korral.

(2) Matusetoetust ei maksta

1) isiku surnuks tunnistamise korral;

2) kui matuse korraldamise kulud on hüvitatud mõne teise seaduse alusel.

(3)

Matuse korraldamise kulud on surnu transportimise, tuhastamise või matmise ning leinatalituse kulud.

(1) Matusekorraldaja käesoleva seaduse mõttes on valla- või linnavalitsus, kellel on õigus saada matusetoetust riigieelarvest juhul, kui ta kannab surnu matuse korraldamise kulud.

(2)

(3) Valla- või linnavalitsus korraldab matuse siis, kui surnud isik on tundmatu või omasteta.

Riiklikku matusetoetust finantseeritakse riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi eelarve kaudu.

(1) Matusetoetuse suuruse kehtestab Riigikogu igaks eelarveaastaks riigieelarvega.

(2) Järgmiseks eelarveaastaks kehtestatava matusetoetuse suurus ei või olla väiksem kehtivast matusetoetuse suurusest.

(3) Valla- või linnavalitsusele makstakse matusetoetust matuse korraldamise tegelike kulude suuruses, kuid mitte rohkem kui käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kehtestatud suuruses.

(1) Matusetoetuse taotlemiseks esitab matusekorraldaja Sotsiaalkindlustusametile avalduse, millele lisab

1) valla- või linnavalitsuse esindaja volikirja ja isikut tõendava dokumendi;

2)

3) matuse korraldamise kulusid tõendavad dokumendid;

4) politseiasutuse või muu pädeva asutuse dokumendi, mis tõendab isiku surmast teadasaamise aega, kui matusekorraldaja saab matmata või tuhastamata isiku surmast teada rohkem kui 15 päeva pärast surmapäeva.

(2) Avalduses kinnitab matusekorraldaja, et talle ei ole hüvitatud matuse korraldamise kulusid teiste seaduste alusel.

(3) Riikliku matusetoetuse avalduse vormi .

(4)

(1) Matusetoetuse määramise otsuse teeb Sotsiaalkindlustusamet.

(2) Matusetoetus määratakse, kui matusetoetuse avaldus on esitatud kuue kuu jooksul surmapäevast arvates, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul.

(3) Kui matusekorraldaja saab isiku surmast teada rohkem kui 15 päeva pärast surmapäeva, määratakse talle matusetoetus, kui ta on sellekohase avalduse esitanud kuue kuu jooksul isiku surmast teadasaamise päevast arvates.

(1) Sotsiaalkindlustusamet teeb otsuse matusetoetuse määramise või määramata jätmise kohta hiljemalt matusetoetuse taotlemiseks vajalike dokumentide saamise päevale järgneval tööpäeval.

(2) Matusetoetuse määramata jätmisest teatatakse matusetoetuse taotlejale kohe. Toetuse taotlejale saadetakse otsus toetuse määramata jätmise kohta, kus peab olema nimetatud toetuse määramata jätmise põhjus koos viitega vastavale seadussättele, viie tööpäeva jooksul. Toetuse taotlejale tagastatakse originaaldokumendid ja tutvustatakse edasikaebamise korda.

Matusetoetust ei määrata, kui

1) käesoleva seadusega matusetoetuse saamiseks kehtestatud nõudeid ei ole täidetud;

2) toetuse taotleja esitab valeandmeid;

3) käsitletava surmajuhtumi korral on matusetoetus juba eelnevalt määratud;

4) toetuse taotleja ei kõrvalda puudusi ega esita täiendavaid dokumente ettenähtud tähtajaks.

(1) Matusetoetus makstakse ühekordse maksena maksja kulul matusekorraldaja arvelduskontole.

(2) Matusetoetus kantakse matusekorraldaja pangakontole kolme tööpäeva jooksul matusetoetuse määramise otsuse tegemisest arvates.

(1) Kui matusetoetuse taotleja ei nõustu Sotsiaalkindlustusameti otsusega, on tal õigus esitada vaie Sotsiaalkindlustusametile haldusmenetluse seaduses sätestatud korras.

(2) Vaie lahendatakse 30 päeva jooksul, arvates vaide registreerimisest Sotsiaalkindlustusametis.

(3) Vaideotsusega mittenõustumise korral on toetuse taotlejal õigus pöörduda halduskohtusse 30 päeva jooksul, arvates vaideotsuse teatavaks tegemise päevast.

(1) Matusetoetust saanud isiku poolt teadvalt valeandmete esitamise tõttu alusetult makstud matusetoetus nõutakse tagasi Sotsiaalkindlustusameti põhjendatud otsuse alusel. Otsus saadetakse viie tööpäeva jooksul matusetoetust saanud isikule koos ettepanekuga jõuda kokkuleppele alusetult makstud toetussumma tagasimaksmises. Kui kokkuleppele ei jõuta, on Sotsiaalkindlustusametil õigus teha teadvalt valeandmeid esitanud isikule ettekirjutuse talle alusetult makstud matusetoetuse summa tagasi maksmiseks.

(2) Kui matusekulud hüvitatakse matusekorraldajale mõne teise seaduse alusel, on matusekorraldaja kohustatud saadud riikliku matusetoetuse summa Sotsiaalkindlustusameti arvelduskontole tagasi maksma viie tööpäeva jooksul matusekulude hüvitise saamise päevast arvates.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustuse täitmata jätmise korral võib pensionamet rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud sunniraha ülemmäär on 130 eurot.

Enne 2009. aasta 1. veebruari määratud matusetoetus makstakse alates 2009. aasta 1. veebruarist välja käesoleva seaduse §-s 11 sätestatud korras.

(1) Matusetoetus määratakse ja makstakse kuni 2009. aasta 1. juulini kehtinud riikliku matusetoetuse seaduse kohaselt, kui isik on surnud enne 2009. aasta 1. juulit ja matusetoetuse avaldus on esitatud kuue kuu jooksul surmapäevast arvates. Kui matusekorraldaja sai isiku surmast teada rohkem kui 15 päeva pärast surmapäeva, siis määratakse ja makstakse matusetoetus, kui matusekorraldaja on avalduse esitanud kuue kuu jooksul isiku surmast teadasaamise päevast arvates, kuid mitte hiljem kui 2009. aasta 31. detsembril.

(2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata valla- või linnavalitsusele.

Seadus jõustub 2001. aasta 1. märtsil.