Riigikogu — Euroopa Liidu liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise seaduse muutmise seadus — RT I, 2016, 4

Euroopa Liidu liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise seaduses tehakse järgmised muudatused

1) paragrahvi 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) kultuuriväärtus – asi, mis on liikmesriigi õigusaktide kohaselt enne või pärast liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikku väljaviimist liigitatud või määratletud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 36 tähenduses kui kunstilise, ajaloolise või arheoloogilise väärtusega rahvuslik rikkus;”; 2) paragrahvi 2 punktis 2 asendatakse viide „3911/92/EMÜ (EÜT L 395, 31.12.1992, lk 1)” viitega „116/2009/EÜ (ELT L 39, 10.02.2009, lk 1–7)”; 3) paragrahv 3 tunnistatakse kehtetuks; 4) seadust täiendatakse §-ga 41 järgmises sõnastuses: „§ 41. Keskasutus (1) Euroopa Liidu liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamiseks ettenähtud ülesannete täitmist korraldab keskasutusena Muinsuskaitseamet. (2) Keskasutus täidab järgmisi ülesandeid: 1) teavitab asjaomaseid liikmesriike Eesti territooriumilt leitud kultuuriväärtusest, kui on põhjust oletada, et kultuuriväärtus on teise liikmesriigi territooriumilt välja viidud ebaseaduslikult; 2) abistab taotluse esitanud liikmesriigi pädevaid asutusi taotluses nimetatud eseme kultuuriväärtuse kindlakstegemisel tingimusel, et kontrollimine toimub kuue kuu jooksul taotluse esitamisest arvates; 3) rakendab vajaduse korral meetmeid kultuuriväärtuse säilitamiseks ja tagastamiseks liikmesriigile, välja arvatud juhul, kui käesoleva lõike punktis 2 sätestatud tähtaja jooksul ei ole taotluse esitanud liikmesriik taotluses nimetatud eseme kultuuriväärtust kindlaks teinud; 4) tagab taotluse esitanud liikmesriigile ja kultuuriväärtuse omanikule või valdajale teabe edastamise; 5) vahendab kohtuvälise kokkuleppe saavutamist kultuuriväärtuse tagastamiseks taotluse esitanud liikmesriigi ja kultuuriväärtuse omaniku vahel. (3) Käesolevas seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks ja koostööks ning teabe vahetamiseks teiste liikmesriikidega kasutab keskasutus ennekõike siseturu infosüsteemi, mida reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1024/2012, mis käsitleb siseturu infosüsteemi kaudu tehtavat halduskoostööd ning millega tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2008/49/EÜ (IMI määrus) (ELT L 316, 14.11.2012, lk 1–11). (4) Tagastamismenetluse ajal hoiule võetud kultuuriväärtust hoiab keskasutus. Kui keskasutusel ei ole võimalik või otstarbekas kultuuriväärtust hoida, määrab Kultuuriministeerium riigimuuseumi, kuhu kultuuriväärtus hoiule antakse, või annab keskasutusele nõusoleku kultuuriväärtuse hoiule andmiseks teise muuseumi, kus on hoidmiseks vajalikud tingimused.”; 5) paragrahvi 5 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks; 6) paragrahv 51 tunnistatakse kehtetuks; 7) paragrahvi 6 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutused kasutavad koostööks ja teabe vahetamiseks ennekõike käesoleva seaduse § 41 lõikes 3 nimetatud infosüsteemi.”; 8) paragrahvi 9 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Taotluse esitanud liikmesriik võib esitada hagi kultuuriväärtuse asukohajärgsele maakohtule kohtuasja algatamiseks kultuuriväärtuse omaniku või valdaja vastu kultuuriväärtuse sundvõõrandamiseks või ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ja tagastamiseks ning omanikule õiglase hüvitise määramiseks kolme aasta jooksul pärast seda, kui taotluse esitanud liikmesriigi pädev keskasutus on teada saanud kultuuriväärtuse asukoha ja selle omaniku või valdaja.”; 9) paragrahvi 10 lõige 31 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(31) Kultuuriväärtuse sundvõõrandamist kohaldatakse ka isiku suhtes, kes on kultuuriväärtuse saanud pärimise või kinke teel, ning sellisel juhul ei ole omanik soodsamas olukorras kui isik, kellelt ta kultuuriväärtuse sai.”; 10) paragrahvi 11 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kui kohus otsustab, et liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtus tuleb sundvõõrandada ja tagastada, määrab kohus kultuuriväärtuse omanikule õiglase hüvitise, kui omanik tõendab, et ta oli kõnealust kultuuriväärtust omandades hoolas.”; 11) paragrahvi 11 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses: „(21) Hoolsuskohustuse hindamisel käesoleva seaduse tähenduses võetakse arvesse kõiki asja omandamise tingimusi, eelkõige asja päritolu käsitlevaid dokumente, taotluse esitanud liikmesriigi õigusaktidega nõutavaid ekspordilubasid, poolte tegevuse iseloomu, makstud hinda, seda, kas omanik kasutas varastatud kultuuriväärtuste kohta loodud registreid, millele tal oli juurdepääs, muud asjakohast teavet, mida ta oleks saanud mõistlikul viisil hankida, või tegi muid toiminguid, mida iga mõistlik isik oleks samas olukorras teinud. (22) Hüvitise määramisel arvestab kohus Muinsuskaitseameti arvamust ning seda, kas omanik on kultuuriväärtuse omandanud heauskselt, kas ta on kultuuriväärtuse hoidmisse suhtunud heaperemehelikult ning kui suuri kulutusi ta on teinud kultuuriväärtuse säilitamiseks.”; 12) seaduse normitehniline märkus muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/60/EL, liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise kohta ja millega muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012 (uuesti sõnastatud) (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L 159, 28.05.2014, lk 1–10; ELT L 147, 12.06.2015, lk 24).”.