Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-53-06 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2006. a kohtuotsus V. K. väärteoasjas metsaseaduse § 56^10 lg 1 järgi — RT III, 2006, 27, 246

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-53-06 Otsuse kuupäev 22. juuni 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher Kohtuasi V. K. väärteoasi metsaseaduse § 5610 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 9. veebruari 2006. a otsus väärteoasjas nr 4-05-27 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. K. kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 7. juuni 2006. a Istungil osalenud isikud kassatsioonimenetluse pooled istungil ei osalenud Resolutsioon Jätta Viru Maakohtu 9. veebruari 2006. a otsus V. K. väärteoasjas metsaseaduse § 5610 lg 1 järgi muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. Keskkonnainspektsiooni Virumaa osakonna keskkonnakaitse juhtivinspektor M. T. koostas 17. jaanuaril 2005. a V. K.le väärteoprotokolli selle kohta, et ta 31. detsembril 2004. a viibis V jahirendipiirkonnas metsas kahe laika tõugu koeraga, kes olid rihma otsast lahti. Nimelt on jahiseaduse (JS) § 26 lg 2 ja lg 3 p 3 kohaselt lõastamata jahikoertega looduses viibimine võrdsustatud jahipidamisega. V. K.l polnud esitada jahipidamiseks vajalikke dokumente. 14. veebruari 2005. a otsusega karistati V. K-d väärteoprotokollis kirjeldatud teo eest JS § 57 lg 1 järgi 20 trahviühiku, s.o 1200 krooni suuruse rahatrahviga. 2. V. K. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Ida-Viru Maakohtule (praegusele Viru Maakohtule) kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kaebaja selgitas, et ta jahipidamisega ei tegele ning jahirelva ei oma. Ta ei pidanud jahti, vaid jalutas kahe koeraga mööda teed, mis viib O asulast aiandusühistusse «V». Tegemist oli segavereliste koertega, mitte aga jahikoerte hulka kuuluvate laika tõugu koertega. Lisaks märkis V. K., et ta ei olnud teadlik, et viibib jahirendipiirkonnas ning et tal ei olnud õigust oma koertega seal jalutada. 3. Viru Maakohus rahuldas kaebuse osaliselt, tühistas kohtuvälise menetleja otsuse teo kvalifikatsiooni ja karistuse osas ning tegi uue otsuse, millega karistas V. K-d metsaseaduse (MS) § 5610 lg 1 järgi nelja trahviühiku (240 krooni) suuruse rahatrahviga. Kohus märkis, et JS § 26 lg 2 kohaselt võrdsustatakse jahipidamisega jahisaagi, jahirelva, jahikoera või püünistega looduses viibimine. V. K. viibis küll koertega metsateel jalutades looduses, kuid tegemist ei olnud jahikoertega. Seega ei vastanud tema tegevus JS § 26 lg-le 2 ning V. K. ei pannud toime JS § 57 lg 1 järgi kvalifitseeritavat väärtegu. Samas võivad MS § 32 lg 1 p 3 kohaselt olla metsas rihma otsast lahti ainult jahikoerad jahil ja teenistuskoerad teenistusülesannete täitmisel. Seega rikkus V. K. MS § 32 lg 1 p-i 3, kuna väärteoprotokolli kohaselt ei olnud koerad rihma otsas. 4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. K. kaitsja vandeadvokaat S. Politšev, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja lõpetada väärteoasjas menetlus. Kassatsioonis leitakse, et kohus rikkus VTMS § 87, väljudes asja arutamisel väärteoprotokolli piirest. Väärteoprotokolli kohaselt seisnes V. K. tegu selles, et ta pidas metsas jahikoertega jahti, omamata selleks vajalikke dokumente. Väärteoprotokollis märgitu kohaselt «olid kaks laikat lahti». See tähendab, et rihmast lahti olid kaks jahikoera. Väärteoprotokollis ei ole aga märgitud, et V. K. oleks viibinud metsas kahe koeraga, kes ei olnud jahikoerad. Kohus, olles tuvastanud, et tegemist ei olnud jahikoertega, oleks pidanud VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel menetluse lõpetamata, kuid jättis selle tegemata. VTMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt on sellisel juhul tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Samas leiab kassaator, et kuna kohtuväline menetleja ei esitanud tõendeid selle kohta, et tegemist ei olnud jahikoertega, ei oleks kohus tohtinud asuda iseseisvalt sellekohaseid tõendeid koguma, kuivõrd tõendamiskoormis on kohtuvälisel menetlejal. Kassatsioonis väidetakse, et kohus lähtus põhjendamatult tunnistajate Sarapi ja Niisukese valeütlustest. Kohtuväline menetleja oleks pidanud koguma tõendeid selle kohta, et koerad olid rihma otsast lahti, kuid seda ei tehtud. Lõpuks märgitakse, et keskkonnainspektsiooni ametnikud ei viibinud metsas seoses töökohustustega, vaid viibisid jahil, mistõttu ei olnud neil ka sel ajal õigust teha menetlustoiminguid. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 5. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus ei ole lubamatult väljunud väärteoprotokolli piirest ega rikkunud menetlusõigust. Riigikohus on oma varasemates lahendites (sh Viru Maakohtu otsuses viidatud 29. mai 2003. a otsus asjas 3-1-1-75-03 – RT III 2003, 21, 200) selgitanud, et VTMS § 87, mille kohaselt väärteoasja arutatakse väärteoprotokollis sätestatud ulatuses, tähendab seda, et kohtud on asja arutamisel seotud väärteoprotokollis sisalduva teokirjeldusega, s.o kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud. Väärteoprotokolli kohaselt seisnes V. K. tegu selles, et ta viibis metsas kahe lahtise laika tõugu koeraga. Asja arutamisel selgus, et koerad, kellega V. K. jalutas, ei olnud laikad ning tegemist ei olnud jahikoertega. Seda kõrvalekallet ei saa aga lugeda oluliseks, kuivõrd tegu, mille eest V. K-d karistati, jäi oma põhijoontelt samaks võrreldes väärteoprotokollis kirjeldatud teoga. Nii maakohtu otsuse kui väärteoprotokolli kohaselt seisnes V. K. tegu kahe lahtise koeraga metsas viibimises. 6. Kriminaalkolleegium peab aga vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et nimetatud vaidlus sai tekkida asja menetlenud kohtuvälise menetleja ametniku tegematajätmise tõttu. VTMS §-s 4 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttest tulenevalt on väärteoasjades tõendamiskoormis kohtuvälisel menetlejal, kelle asi on seega välja selgitada väärteokoosseisus kirjeldatud asjaolude esinemine. Seega oleks käesolevas asjas kohtuvälises menetluses tulnud koguda tõendeid selle kohta, kas tegemist on jahikoertega. 7. Samas ei tähenda eelnevalt märgitu, et maakohus ei oleks tohtinud kontrollida, kas tegemist on jahikoertega või mitte. Vastavalt VTMS § 123 lg-le 2 kontrollib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, s.o selgitab välja, kas isik on pannud toime teo, mille eest kohtuväline menetleja teda karistas. Seejuures tugineb kohus talle esitatud tõenditele. Tõendeid võivad kohtule esitada aga nii kohtuvälise menetleja esindaja (VTMS § 28 lg 2 p 2) kui ka menetlusalune isik (VTMS § 19 lg 1 p 4) ja tema kaitsja (VTMS § 21 lg 1 p 3). Käesoleval juhul esitas maakohtule tõendid selle kohta, et tegemist ei ole jahikoertega, menetlusalune isik. Seega on ekslik kassaatori seisukoht, justkui oleks kohus asunud ise koguma tõendeid selle kohta, et tegemist ei ole jahikoertega. 8. Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et keskkonnainspektsiooni ametnikel puudus õigus menetlustoimingute tegemiseks, sest nad ei viibinud metsas seoses töökohustustega. Keskkonnajärelevalve seaduse (KJVS) § 12 lg 2 ja 13 lg 1 kohaselt on kohaliku omavalitsuse keskkonnainspektoril tegutsemisõigus töökohajärgse omavalitsusüksuse territooriumil, kusjuures tema tegutsemisõigust keskkonna kaitsel tõendab inspektori tõend. Keskkonnainspektori õigused ja kohustused sätestab KJVS § 16, mille 1. lõike kohaselt on keskkonnainspektoril muu hulgas õigus kontrollida füüsilist isikut ja tema tegevuskohta (koht kus toimub keskkonna kahjustamine KJVS § 16 lg 7), kui isiku tegevus mõjutab või võib mõjutada keskkonda ning ohustab või võib ohustada inimeste elu, tervist või vara või kui isik varub loodussaadust. Seejuures on KJVS § 16 lg 3 p 3 kohaselt keskkonnainspektoril õigus kella 6-st hommikul kuni kella 22-ni õhtul (päevasel ajal) õigus minna tegevuskohta, kui on alust arvata, et seal toimub keskkonda kahjustav või kahjustada võiv tegevus. Füüsilise isiku kontrollimise korra sätestab KJVS § 18. Muid piiranguid seadus keskkonnainspektorile oma kohustuste täitmiseks ei sea. Väärteoasja materjalidest nähtub, et kontrollimine toimus päevasel ajal ja Ida-Virumaa territooriumil. Samas ei nähtu asja materjalidest ega kassatsioonist, et keskkonnainspektori teenistussuhe oleks 31. detsembril 2004. a olnud peatatud. Ametiasutuse (keskkonnainspektsiooni) normaaltööaja lõppemine ei tähenda, et keskkonnainspektori järelevalve volitused oleksid sellega peatunud. 9. Eelnevast tulenevalt ning lähtudes VTMS § 174 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Viru Maakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Ott JÄRVESAAR Jüri ILVEST Peeter VAHER