Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-59-06 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2006. a määrus M. L. süüdistuses KarS § 113 ning § 263 p-de 1 ja 4 järgi — RT III, 2006, 27, 243

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-59-06 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 21. juuni 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi M. L. süüdistuses KarS § 113 ning § 263 p-de 1 ja 4 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 27. aprilli 2006. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-05-4, millega jäeti läbi vaatamata kaitsja kaebus kohtuotsuse resolutiivosa peale Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M. L. kaitsja vandeadvokaat Nigul Saare määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev 22. mai 2006. a, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta Viru Ringkonnakohtu 27. aprilli 2006. a kohtumäärus kriminaalasjas M. L. süüdistuses KarS § 113 ning § 263 p-de 1 ja 4 järgi muutmata ja kaitsja määruskaebus rahuldamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. Viru Maakohus kuulutas 17. aprillil 2006. a kriminaalasjas nr 1-05-4 kohtuotsuse resolutiivosa. Selle kohtuotsusega tunnistati teiste hulgas süüdi M. L. Teda karistati KarS § 113 järgi vangistusega kuueks aastaks ja KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi vangistusega üheks aastaks. Liitkaristuseks mõisteti M. L.le KarS § 64 lg 1 alusel 6 aastat vangistust. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistati ja M. L. võeti vahi alla. Karistusaja alguseks luges kohus M. L. kahtlustatavana kinnipidamise päeva. 2. Kaitsja N. Saar vaidlustas maakohtus M. L. vahistamise, leides, et vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine on lubatud üksnes KrMS § 130 lg-tes 4 ja 5 sätestatud alustel ja korras. Seega oleks kohus M. L. võinud vahistada üksnes juhul, kui ta oleks jäänud kohtusse ilmumata ja kohtumenetlusest kõrvale hoidunud. Vahistamiseks aluse olemasolul tulnuks kohtul M. L. vahistamiseks koostada motiveeritud määrus, mida vastavalt KrMS § 136 mõttele peab olema võimalik vaidlustada KrMS 15. peatükis sätestatud korras. Kuna kohus neid nõudeid M. L. vahistamisel ei järginud, taotles kaitsja kaebuse lahendamist KrMS § 389 lg 1 alusel. Maakohus edastas 24. aprillil 2006. a kaitsja kaebuse lahendamiseks Viru Ringkonnakohtule. 3. Viru Ringkonnakohtu 27. aprilli 2006. a määrusega jäeti M. L. kaitsja kaebus Viru Maakohtu 17. aprilli 2006. a kohtuotsuse resolutiivosa peale läbi vaatamata. Kohus leidis, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust esitada kohtuotsuse resolutiivosa peale määruskaebust. Kriminaalmenetluse seadustiku § 383 lg 1 järgi võib esitada määruskaebuse kohtueelses menetluses, esimese ja teise astme kohtumenetluses ja täitemenetluses koostatud kohtumääruse peale. Kohtuotsuse resolutiivosa saab aga vaidlustada üksnes apellatsiooni esitamiseks ettenähtud korras. Menetlus Riigikohtus 4. M. L. kaitsja N. Saar esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles taotleb Viru Ringkonnakohtu määruse tühistamist ja M. L. vahi alt vabastamist. Kaitsja leiab, et Viru Maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest süüdistatava vahistamine toimus kohtuotsuse resolutiivosaga. Kohtuotsuse resolutiivosa ei saa jõustuda iseseisva lahendina ega olla täidetav. Vastasel korral peab kohtuotsuse resolutiivosa olema iseseisvalt kaevatav. Käesoleval juhul on kohus M. L. vahistamise otsustanud kohtuotsuse resolutiivosaga, milles ei ole näidatud vahistamise alust ega esitatud vahistamise põhjendusi. Kassaator leiab, et isiku vahistamine kirjeldatud menetlusstaadiumis on võimalik üksnes KrMS § 130 lg-tes 4 ja 5 loetletud alustel ja kohtu motiveeritud määrusega. Nõuetekohase vahistamismääruseta, millele laieneks kaebeõigus, on süüdistatava vahistamine ebaseaduslik. Sellest tulenevalt ei ole kassaator nõus ringkonnakohtu määruses väidetuga, et kõnesolev isiku põhiõiguse rikkumine ei ole eraldi määruskaebe korras kaevatav ning vahistamise küsimust saab vaidlustada alles apellatsioonis. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 5. Kriminaaltoimikust nähtuvalt on Viru Maakohus 17. aprillil 2006. a tehtud kohtu resolutiivotsuse alapealkirjaks tõepoolest märkinud «Resolutiivosa». Kuid tegemist on siiski seadusliku kohtu resolutiivotsusega, mis sisaldab lisaks resolutiivosale ka sissejuhatavat osa. Kohtu resolutiivotsuse tegemise lubatavus tuleneb KrMS § 315 lg-s 7 sätestatust, mille kohaselt apellatsiooniõigusest loobumisel või apellatsiooni esitamise soovist tähtaegselt teatamata jätmisel märgitakse kohtuotsuses üksnes KrMS §-des 311 ja 313 või 314 sätestatu, ehk teiste sõnadega – kohtuotsuse sissejuhatus ja resolutiivosa. KrMS §-s 315 sätestatu süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb asuda seisukohale, et kõnealuse paragrahvi neljandas lõikes ettenähtud üksnes kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise võimalus ei tähenda seda, et selleks hetkeks saakski olemas olla vaid resolutiivosa. Kuulutada on võimalik vaid selliselt vormistatud kohtuotsust, mis on kohtukoosseisu poolt allkirjastatud ja mis seega ilma edasiste muudatusteta saaks ka jõustuda. Mõistetavalt ei saa aga jõustuda selline kohtuotsus, millel puudub sissejuhatav osa. Seega – rääkides vaid kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise võimalusest on seadusandja siiski pidanud silmas nii sissejuhatust kui ka resolutiivosa sisaldavat kohtu resolutiivotsust. Ka KrMS § 408 lg-st 2, § 410 lg-st 1 ja § 412 lg-test 1 ja 2 ilmneb üheselt, et juhul, mil pärast kohtu resolutiivotsuse vormistamist ja selle kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist kõik kohtumenetluse pooled kas loobuvad apellatsiooniõigusest või ei teavita maakohut 7 päeva jooksul selle õiguse kasutamise soovist, jõustub kohtu resolutiivotsus ja see pööratakse täitmisele. 6. Olles tuvastanud, et Viru Maakohtu 17. aprillil 2006. a resolutiivotsus on õiguslikult samatähenduslik põhistatud kohtuotsusega, tuleks järgnevalt vastata küsimusele, kas süüdistatavat tohib vahistada ka kohtuotsuse alusel või – nagu väidetakse kaebuses – üksnes kohtumääruse alusel. Põhiseaduse § 20 teise lõike kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras: 1) süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu poolt määratud aresti täitmiseks; 2) kohtu korralduse täitmata jätmise korral või seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks; 3) kuriteo või haldusõiguserikkumise ärahoidmiseks, sellises õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks; 4) alaealise üle kasvatusliku järelevalve sisseseadmiseks või tema toimetamiseks pädeva riigiorgani ette, et otsustada sellise järelevalve sisseseadmine; 5) nakkushaige, vaimuhaige, alkohooliku või narkomaani kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik; 6) ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks ning Eestist väljasaatmiseks või välisriigile väljaandmiseks. 7. Isikult vabaduse võtmine ei saa toimuda otseviitega põhiseaduse § 20 mingile punktile, sest põhiseaduse sama paragrahvi teise lõike preambula kohaselt peavad vabaduse võtmise juhud ja kord olema sätestatud eraldi ka seaduses. Kriminaalmenetluse raames isikult vabaduse võtmise (ehk tõkendi kohaldamise) alused ja kord on sätestatud eeskätt KrMS §-s 130, kusjuures menetlusseadustiku selles paragrahvis sätestatud vahistusvõimalused tuginevad põhiseaduse § 20 lg 2 p-dele 2 ja 3. Nii on kriminaalmenetluse seadustiku kõnealuse paragrahvi lõigetes 2, 3 ja 31 esitatud kohtueelse menetluse ajal kahtlustatava ja süüdistatava vahistamise alused ja kord ning kohtueelse menetluse ajal vahistuses pidamise tähtajad. Kohtueelse menetluse ajal toimub isiku vahistamine KrMS § 131 kohaselt eeluurimiskohtuniku vahistusmääruse alusel. KrMS § 130 lg-s 4 sätestatakse sellise süüdistatava vahistamise võimalus, kelle vahistamiseks kohtueelses menetluses puudus alus, kuid kes pärast kohtu alla andmist ei ole kohtu kutsel ilmunud ja kes kohtu arvates võib jätkuvalt kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda. Silmas peetakse siin vahistamist kohtuotsuse tegemise eelsel ajal ja see saab mõistetavalt toimuda vaid asja lahendava kohtukoosseisu vahistusmääruse alusel.KrMS § 130 lg-s 5 aga on sätestatud sellise süüdimõistetu vahistamise võimalus, kellele ei mõistetud karistuseks koheselt ärakandmisele kuuluvat vangistust ja kes seetõttu viibib vabaduses, kuid on hoidunud või võib hoiduda kõrvale kohtuotsuse täitmisest ning kui on olemas üks KrMS § 429 lg-s 1 loetletud tingimustest. Kuna kõnealusel juhul on tegemist kohtuotsuse täitmise staadiumiga, toimub süüdimõistetu vahistamine täitmiskohtuniku vahistusmääruse alusel. 8. Kuna KrMS §-s 130 silmaspeetavad isiku vahistamised leiavad aset kohtumääruse alusel, siis – tulenevalt KrMS § 383 lg-st 1 ja §-st 385 on kõik need kohtumäärused vaidlustatavad KrMS XV peatükis sätestatud määruskaebe korras. 9. Kaebuses on õigustatult osutatud asjaolule, et KrMS §-s 130 ei reguleerita vangistusega karistatud süüdistatava vahistamist süüdimõistva kohtuotsuse alusel. Kõnealuse – vangistusega karistatud isiku kohese vahistamise põhiõiguslik alus sisaldub põhiseaduse § 20 teise lõike p-s 1. Põhiseaduse selle sätte analoog Euroopa Inimõiguste Konventsioonis (EIÕK-s) on artikli 5 esimese lõike punkt «a». Euroopa Inimõiguste Kohus on EIÕK selle sätte kohaldamisel asunud seisukohale, et isiku vahistamiseks süüdimõistva kohtuotsuse alusel peab esiteks olemas olema asjakohane ja kehtiv ning karistusena vangistuse kohaldamise võimalust ettenägev siseriikliku karistusõiguse norm. Teiseks peab olemas olema kõnealuse isiku vahistamisvõimalust ette nägev menetlusõiguse säte. 9.1. M. L. tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 113 järgi tapmise eest vangistusega kuueks aastaks ja KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi avaliku korra raske rikkumise eest vangistusega üheks aastaks. Liitkaristuseks mõisteti talle KarS § 64 lg 1 alusel 6 aastat vangistust. Karistuseks KarS § 113 järgi on võimalik mõista vangistus kuuest kuni viieteistkümne aastani ja KarS § 263 järgi rahaline karistus või vangistus kuni viieks aastaks. Vastavalt KarS § 64 lg-le 1 mõistetakse samaliigiliste põhikaristuste korral liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Eeltoodust nähtub, et M. L.le põhiseaduse § 20 teise lõike p-st 1 lähtuva vabaduse võtmise materiaalõiguslik alus oli olemas ja talle nii iga kuriteo eest eraldi mõistetud karistused kui ka liitkaristus on kooskõlas karistusseadustikus sätestatud tingimustega. 9.2. Vangistusega karistatud isiku suhtes tõkendi küsimuse lahendamise kohustus ja ka tema kohese vahistamise menetlusõiguslik võimalus aga tuleneb otseselt KrMS § 306 lg 1 p-st 9 ja § 313 lg 1 p-st 8. Nendest sätetest nähtub, et tõkendi küsimus üldisemalt ja sealhulgas ka vahistamine vormistatakse kohtuotsuse resolutiivosas ning eraldiseisva vahistusmääruse koostamiseks puudub seetõttu igasugune alus. 10. Kuigi KrMS § 189 lg-s 3 on erandlikult sätestatud võimalus vaidlustada väga piiratud ulatuses – kohtukuludesse puutuvalt – määruskaebe korras ka kohtuotsust, on kõnealuse sätte näol tegemist ainsa ja otseselt seaduses sätestatud erandiga. Rohkem võimalusi kohtuotsuse määruskaebe korras vaidlustamiseks kriminaalmenetluse seadustikus ette ei nähta ja maakohtu otsuse kõiki ülejäänud küsimusi saab vaidlustada KrMS XI peatükis ettenähtud apellatsioonimenetluse raames. 11. Eeltoodu alusel ja juhindudes kuni 25. maini 2006. a kehtinud (määruskaebus saabus Riigikohtusse 11. mai 2006. a) KrMS § 388 lg-st 4 ja § 361 p-st 1 leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Viru Ringkonnakohtu kohtuniku 27. aprilli 2006. a kohtumäärus, millega jäeti kaitsja kaebus läbi vaatamata, on põhjendatud ja seaduslik. Seetõttu jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu määruse muutmata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata. Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG Peeter VAHER