Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-6-06 Riigikohtu halduskolleegiumi 9. mai 2006. a kohtuotsus A. K. kaebuses Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 15. juuni 2004. a otsuse nr 20041207 ja 28. juuli 2004. a vaideotsuse nr 18-04 tühistamiseks — RT III, 19, 177

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Väljavõte Kohtuasja number 3-3-1-6-06 Otsuse kuupäev 9. mai 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Kohtuasi A. K. kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 15. juuni 2004. a otsuse nr 20041207 ja 28. juuli 2004. a vaideotsuse nr 18-04 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3/514/05 Menetluse alus Riigikohtus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine 9. märts 2006 Kohtuistungil osalenud isikud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti esindaja Merilin Suurna A. K. esindaja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa Resolutsioon 1. Rahuldada Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3/514/05 ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 15. detsembri 2004. a otsus haldusasjas nr 3-2119/2004. 3. Kautsjon tagastada. 4. Määrata Advokaadibüroo Raidla ja Partnerid vandeadvokaadi abi Pirkka-Marja Põldvere poolt A. K.-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga 2623 krooni. 5. Määrata OÜ Tartu I Advokaadibüroo vandeadvokaadi Kaljo Kuusmaa poolt A. K.-le kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga 2384 krooni. Asjaolud ja menetluse käik 1. A. K. (sünd 1970) on määratlemata kodakondsusega isik, kes saabus Eestisse 1972. a. A. K. on omanud tähtajalist elamisluba 19. juunist 1996 kuni 19. juunini 2001. Harju Maakohtu 9. oktoobri 2002. a otsusega mõisteti ta süüdi KrK § 100 järgi tahtliku tapmise eest ja talle mõisteti karistuseks kaheksa aastat vabadusekaotust. A. K. kannab karistust kinnipidamiskohas 5. veebruarist 2002 ja tema karistusaeg lõpeb 5. veebruaril 2010. 2. A. K. esitas 8. septembril 2003 Kodakondsus- ja Migratsiooniametile tähtajalise elamisloa ja tööloa taotluse. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet keeldus 15. juuni 2004. a otsusega A. K.-le tähtajalise elamisloa ja tööloa andmisest. 28. juuli 2004. a vaideotsusega jättis Kodakondsus- ja Migratsiooniamet rahuldamata A. K. vaide. Elamis- ja tööloa andmisest keeldumist põhjendati järgmiselt: 1) välismaalaste seaduse (VS) § 12 lg 4 p 5 järgi ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus pole kustunud või kustutatud või andmed karistusregistrist kustutatud. A. K. on pannud toime raske isikuvastase kuriteo; 2) VS § 181 järgi ei pea Eestis vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval olema Eestis viibimiseks sama seaduse § 9 lg-s 1 sätestatud seaduslikku alust. Seega pole põhjendatud A. K.-le elamisloa andmine kinnipidamiskohas viibimise ajaks; 3) A. K. elamisloa taotluse menetlemisel ei tuvastatud erandlikke asjaolusid, mis tingiksid VS § 12 lg 5 alusel erandina elamisloa andmise. See, et A. K. soovib taotleda karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamist, pole iseenesest selliseks erandlikuks põhjuseks, mis tingiks igal juhul erandina tähtajalise elamisloa andmise; 4) riik on kohustatud tagama välismaalasele õiguse elada Eestis perekonnaelu, kuid see õigus pole piiramatu. A. K. staatust ei mõjuta, kas tal on või pole elamisluba. Elamisloa andmisest keeldumine ei mõjuta tema perekonnaelu; 5) A. K.-le elamisloa andmisest keeldumine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga – kaitsta teiste Eestis elavate inimeste õigusi, mida A. K. on oma tahtliku tegevusega rikkunud. A. K. on rikkunud riigile üliolulisi väärtusi, mistõttu elamisloa andmine pole põhjendatud; 6) A. K. on välismaalane, kellel ei pea olema elamisluba, kuna ta kannab karistust kinnipidamiskohas kuni 5. veebruarini 2010. Elamisloa andmise põhjuseks ei saa olla asjaolu, et A. K. soovib taotleda karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamist; 7) VS § 131 lg 1 järgi keeldutakse tööloa andmisest, kui välismaalasel puudub elamisluba. 3. A. K. esitas nimetatud otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks kaebuse Tallinna Halduskohtule. Kaebaja põhjendused olid järgmised: 1) A. K.-le saab anda erandina elamisloa VS § 12 lg 5 alusel. Kaebajal elab elamisloa alusel Eestis vend, kellega tal on lähedased suhted. Vennanaine ja -lapsed on Eesti kodanikud. Elamisloa puudumise tõttu pole kaebajal võimalik saada luba lühiajaliseks väljasõiduks, et külastada venda. Vennalaste huve silmas pidades ei soovi perekond kohtuda vanglas. Kaebajal on alaealised pojad, kes on Eestis sündinud ja elasid Eestis kuni kaebaja kinnipidamiseni. Lapsed on ajutiselt Venemaal vanavanemate juures, sest kaebaja on kinnipeetav ja tema venna perel ei olnud majanduslikel põhjustel võimalik lapsi enda juurde elama võtta. Seega on kaebajal Eestis perekonnaelu; 2) kaebajal ei ole Venemaaga mingeid sidemeid. Ta on Eestis elanud alates eelkoolieast, siin 1991. a abiellunud ja pojad sünnitanud, omandanud õmbleja kutse. Suhted seadusliku abikaasaga on katkenud ja abielulahutus on planeeritud; 3) Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on otsuseid põhjendanud vajadusega kaitsta teiste riigis elavate isikute turvalisust. Kui kuriteo toimepanemise fakt oleks alati piisav alus eeldada, et isik kujutab teistele isikutele ohtu, mis kaalub üles õiguse perekonna- ja eraelu kaitse, siis ei oleks välismaalaste seaduses üldse sätestatud võimalust eranditeks; 4) A. K.-l on võimalik tingimisi vabaneda 5. juunil 2007. Ilma elamisloata ei saa taotleda tingimisi vabastamist; 5) vaideotsuses on ekslikult leitud, et VMS § 181 on automaatselt aluseks elamisloa mitteandmisel. 4. Tallinna Halduskohtu 15. detsembri 2004. a otsusega haldusasjas nr 3-2119/2004 jäeti kaebus täielikult rahuldamata järgmiste põhjendustega: 1) A. K.-le elamisloa andmisest keeldumisel viidati ka VS §-le 181, mille järgi Eestis vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval ei pea olema Eestis viibimiseks sama seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud seaduslikku alust. See säte ei saa olla iseenesest elamisloa andmisest keeldumise aluseks, mistõttu ei ole õige KMA väide, et elamisloa taotluse võib lugeda põhjendamatuks juba sellest sättest tulenevalt; 2) Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ei saanud käsitleda kaebaja vendadega seonduvat ega pidanudki seda tegema, sest apellandi elamis- ja tööloa taotlus ei sisaldanud mingeid viiteid vendade olemasolule ega lähedastele suhetele nendega. Lisaks ei pidanud Kodakondsus- ja Migratsiooniamet vendadega seonduvat uurima, sest nii VS § 123 kui ka PS § 27 tähenduses moodustavad perekonna eelkõige abikaasad ja alaealised lapsed. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on analüüsinud otsuses õigeid faktilisi asjaolusid ja perekondlikke sidemeid. Kaevatud otsus sisaldab kaalutlusi, miks Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ei ole pidanud võimalikuks reeglist erandit teha ja kaebajale elamis- ja tööluba väljastada. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsus on motiveeritud, kontrollitav, proportsionaalne ja lõppjäreldustes õige; 3) tööloa andmisest keeldumine on loogiline järg elamisloa andmisest keeldumisele ja viimasest vahetult tingitud (VS § 131 lg 3). Käesoleval ajal ei takista tööloa puudumine A. K.-l vanglas omandatud erialal õmblejana töötamast; 4) kuna vaidlustatud otsus on õiguspärane, siis on õiguspärane ka vaideotsus. 5. A. K. palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega tunnistada õigusvastaseks ja tühistada vaidlustatud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsus ning vaideotsus. Apellant väitis järgmist: 1) kohus on ekslikult leidnud, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ei saanud ega pidanud analüüsima A. K. Eesti elava vennaga seonduvaid asjaolusid. Halduskohus pidanuks rakendama HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet ja koguma tõendeid omal algatusel. On arusaamatu, mis uuriti omal algatusel teise, Venemaal elava venna olemasolu; 2) elamisloa ja tööloa andmisest keeldumine pole proportsionaalne. Kuriteo toimepanemise eest ei tohi täiendavalt karistada, muuhulgas seada täiendavaid piiranguid perekonnaelu elamiseks. A. K. kahetseb tehtut, tema suhtes pole kohaldatud ühtegi distsiplinaarkaristust. Kinnipidamisasutuses ei kujuta ta endast mingit ohtu teiste inimeste turvalisusele ja on arusaamatu, kuidas saab elamisloa andmine seda asjaolu muuta; 3) elamis- ja tööloa andmisest keeldumine piirab õigust elada perekonnaelu ja teha ettevalmistusi vanglast tavaellu naasmiseks. Vabanemisel soovib apellant Venemaal ajutiselt vanavanemate juures elavad lapsed tuua Eestisse; 4) kui apellant saaks vanglast teha lühiajalisi väljasõite, saaks ta venna elukohas kohtuda nii venna perekonna kui ka enda lastega; 5) erandliku asjaoluna elamisloa andmise otsustamisel tuleb tõlgendada ka kinnipeetava õigust kanda oma karistust teatud tingimustel avavanglas. Töötamine väljaspool avavangla territooriumi on võimalik üksnes tööloa olemasolul. Apellandile teadaolevalt plaanitakse Harku vanglas avavangla osakonna avamist. Elamis- ja tööloa andmisest keeldumisega võeti apellandilt sisuliselt võimalus töötada väljaspool vangla avaosakonna territooriumi ja seeläbi teha ettevalmistusi pärast vangistust normaalsesse tsiviilellu naasmiseks. 6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsuse tühistamiseks, ja tegi selles osas uue otsuse, millega tühistas Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 15. juuni 2004. a otsuse nr 20041207. Selles osas tühistati halduskohtu otsus. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus mõistis Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt välja riigi tuludesse A. K.-le osutatud riigi õigusabi tasu. Ringkonnakohus põhjendas apellatsioonkaebuse rahuldamist järgmiselt: 1) elamisloa andmisest keeldumise otsus on kaalutlusvigadega. Vaidlustatud otsusest nähtub, et elamisloa andmisest keeldumisel lähtuti muuhulgas ka sellest, et elamisluba pole VMS § 181 järgi kinnipidamiskohas oleku kestel vaja. VS § 181 sätestab küll, et kinnipidamiskohas ei pea välismaalasest kinnipeetaval olema seaduslikku alust Eestis viibimiseks, kuid sellest ei saa järeldada, et kinnipeetavatele on seatud piirangud elamisloa taotlemisel. Kinnipeetavate taotlused tuleb faktiliste asjaolude võrdsuse korral lahendada sarnaselt vabaduses viibivate isikute taotlustega. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on asja otsustamisel võtnud aluseks asjasse puutumatu. See kaalutlusviga võis mõjutada asja otsustamist kaebaja kahjuks. Kaalutlusvea tõttu otsus tühistatakse; 2) kaebuse esitaja saabus Eestisse 1972. aastal 2-aastasena. Seega tuleb teda käsitleda kauaaegse sisserändajana, kelle väljasaatmine on tulenevalt Euroopa Ministrite Komitee 13.09.2000 soovitusest Rec (2000) 15 võimalik üksnes juhul, kui isik kujutab endast tõsist ohtu riigi julgeolekule. Kaebuse esitajale elamisloa andmisest keeldumisega langeb ära tema Eestis viibimise seaduslik alus ning isik peab vanglast vabanemisel Eestist lahkuma. Euroopa Nõukogu viidatud soovituse kohaselt tuleb sellise isiku väljasaatmise üle otsustamisel muuhulgas kaaluda ka välismaalase käitumist, alalise elamise kestust, tagajärgi sisserändajale ja tema perekonnale, välismaalase ja tema perekonnaliikmete sidemeid päritolumaaga. Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõiguse järgi tuleb kuriteo toime pannud isikute puhul kaaluda õiguserikkumise iseloomu ja raskust, isiku riigis viibimise kestust, õiguserikkumisest möödunud aega ja isiku käitumist selle aja vältel, asjaomaste isikute kodakondsust ja isiku perekondlikku olukorda. Riigikohtu halduskolleegium leidis 4. aprilli 2003. a otsuse p-s 51 haldusasjas nr 3-3-1-14-03, et isiku ohtlikkus on juba oma olemuselt omadus, mis võib olla ajas muutuv; 3) vaidlustatud otsusest ei nähtu, et taotluse läbivaatamisel hinnati kaebaja ohtlikkust, arvestades tema poolt toime pandud õiguserikkumise iseloomu ja asjaolusid ning käitumist vanglas. Otsuses on üksnes arvestatud toimepandud kuritegu ja sellest lähtuvat ohtu riigi julgeolekule; 4) kaebuse esitaja on määratlemata kodakondsuseta isik. Kodakondsuse puudumine on pikaajaliselt Eestis elanud isikule tähtajalise elamisloa andmise otsustamisel oluline asjaolu. Kodakondsuse puudumine võib raskendada isiku väljasaatmist. Kuritegude toimepanemisest lähtuv oht ühiskonna turvalisusele ei sõltu sellest, millises riigis isik viibib. Kui isik on pikka aega elanud Eestis, on tal sotsiaalsete sidemete loomine teises riigis veelgi raskem. Sellises olukorras tuleb hinnata võimalust kaebuse esitajat Eestist elamisloa puudumise tõttu välja saata äärmiselt piiratuks; 5) asjaolu, et kaebaja lapsed on vanavanemate eestkoste all ja tema perekondlike sidemete kohta Eestis ei olnud otsuse tegemise ajal andmeid, ei tähenda, et elamisloa andmisest keeldumine ei tohiks rikkuda kaebaja põhiõigusi. Kaebaja on elanud kogu oma teadliku elu Eestis ja kuriteo tõttu Eestist väljasaatmine võib kujutada tõsist riivet eraelu puutumatusele (PS § 26). Seadusliku aluse eraellu sekkumiseks annab käesoleval juhul VS § 12 lg 4. Samas peab sekkumine olema proportsionaalne, st piirangute tegemiseks peab olema objektiivne ja sotsiaalne vajadus ning toiming peab olema õigustatud eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne meede. Seega eeldatakse haldusorganilt ka taotleja õiguste ja põhiseadusega kaitstud hüvede kaalumist. Esmakordselt kuriteo eest karistatud isik võib vanglas viibides oma käitumist muuta ja vanglast vabanemise järel ei pruugi temast lähtuv oht riigi julgeolekule olla kuigi suur. Harku Vangla 7. mai 2005. a iseloomustusest nähtub, et kaebuse esitaja on vanglas karistusaja jooksul näidanud end heast küljest, konflikte kaaskinnipeetavatega pole ning administratsiooniga suhtleb viisakalt, töötab õmblejana. Kuna otsusest ei nähtu, et on kaalutud, kas kasutatud vahendid on proportsionaalsed soovitud eesmärgiga, on ka see asjaolu aluseks otsuse tühistamisele; 6) kuna vaidlustatud otsuse tegemisel võeti arvesse mitteasjakohane kaalutlus ja arvestamata jäetud otsust kaebaja kasuks kallutada võivad kaalutlused, tuleb otsus tühistada. Vaideotsus iseseisvalt ei riku kaebaja õigusi, sest elamisloa ja tööloa andmisest keeldumine otsustati otsusega nr 20041207. Seetõttu ei ole vaideotsuse tühistamiseks alust. Menetlusosaliste põhjendused riigikohtus 7. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja väidab järgmist: 1) viidates VS §-le 181, pidas Kodakondsus- ja migratsiooniamet silmas seda, et kinnipidamiskohas viibival välismaalasel ei pea tingimata olema eraldi viibimisalust. A. K. viibib kinnipidamiskohas 5. veebruarini 2010. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et elamisloa andmisest keeldumisega langeb ära A. K. viibimise seaduslik alus ja ta peab vanglast vabanemisel Eestist lahkuma. Väljasaatmine on iseseisev toiming; 2) kassaator on hinnanud seda, et A. K. on kauaaegne sisserändaja, kuid leidis, et antud juhul on kaalukam riigi ja teiste inimeste julgeolek. Vangla positiivne hinnang 2005. a mai iseloomustuses ei kujunda kindlat veendumust A. K. edasise käitumise suhtes. Vangla 2004. a augusti iseloomustuses märgitakse, et A. K. käitumine on kohati ebastabiilne ja tal on vanglas olnud üks intsident. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet juhindus ka kohtuotsusest, milles tuvastati, et kuriteo toimepanemise ajal oli A. K. ülalpidamisel alaealine laps, kelle ülalpidamisega ta praktiliselt ei tegelnud, et ta kuritarvitas alkoholi ega olnud pidevat elu- ja töökohta. A. K. kuritegu oli küll esmakordne, kuid kuriteoks oli tahtlik tapmine. Teiste ühiskonnaliikmete turvalisus kaalub üles A. K. huvi elada perekonnaelu Eestis; 3) tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega pole A. K.-lt võetud õigust elada perekonnaelu viisil, mis on võimalik kinnipidamisasutuses viibides. 8. A. K. palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 9. Välismaalaste seaduse (VS) § 12 lg 4 p 5 sätestab, et elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Sellistele välismaalastele võib VS § 12 lg 5 alusel siiski erandina anda elamisloa. 10. A. K.-le on tahtliku tapmise eest mõistetud vabadusekaotus 5. veebruarist 2002 kuni 5. veebruarini 2010. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on kaalunud A. K.-le tähtajalise elamisloa andmist, kuid jätnud tema suhtes erandi tegemata ning 15. juuni 2004. a otsusega elamisloa ja sellest tulenevalt ka tööloa andmata. Ringkonnakohus leidis, et Kodakondsus- ja Migratsiooniameti nimetatud otsuses on kaalutlusviga ja tühistas selle otsuse. 11. Riigikohtus vajab lahendamist küsimus, kas Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 15. juuni 2004. a otsus, millega keelduti A. K.-le tähtajalist elamisluba ja tööluba andmast, saab rikkuda A. K. õigusi, sh õigust elada perekonnaelu Eestis. 12. Kolleegium on seisukohal, et vabadusekaotuslikku karistust kandvale isikule elamisloa andmisest keeldumine võib teatud tingimustel rikkuda isiku õigusi, sealhulgas ka õigust elada perekonnaelu Eestis. Kui aga elamisloa andmisest keeldumine ei saa mõjutada isiku õigusi, siis ei saa kaalutlusviga haldusaktis kaasa tuua haldusakti tühistamist ja asja haldusorganile uueks otsustamiseks saatmist. 13. Kolleegium on seisukohal, et A. K.-le elamisloa ja tööloa andmisest keeldumine 2004. aastal ei rikkunud A. K. õigusi alljärgnevatel põhjustel. 14. Nii haldusmenetluses kui ka kohtumenetluses on viidatud VS §-le 181, mis võeti vastu 14. aprillil 2004 ja mis jõustus 1. mail 2004. Kolleegium analüüsib kõigepealt VS §-le 181 ja sellele sättele viitamise tähendust käesolevas asjas. 15. VS § 181 sätestab: «Eestis vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval ei pea olema Eestis viibimiseks käesoleva seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikku alust.» 16. VS § 181 pole kolleegiumi arvates käsitatav kinnipidamiskohas karistust kandvale isikule Eestis viibimise aluse sätestamisena, sest 14. aprillil 2004 vastu võetud ja 1. mail 2004 jõustunud VS § 51 lg 1 p 7 järgi on välismaalase Eestis viibimise üheks seaduslikuks aluseks vahetult kohtulahendist tulenev kohustus Eestis viibida. Viimatinimetatuga analoogiline säte sisaldus välismaalaste seaduses ka enne 1. maid 2004 (§ 9 lg 1 p 5). Samuti pole VS § 181 käsitatav elamisloast keeldumise alusena. 17. Siiski ei ole välismaalaste seaduse täiendamine §-ga 181 seaduses tehnilise või selgitava iseloomuga muudatuse tegemine, vaid see säte omab seoses 14. aprillil 2004 vastu võetud ja 1. mail 2004 jõustunud VS § 135 p-ga 6 sisulist tähendust. VS § 135 p 6 sätestab, et elamisloa taotlus loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja jäetakse sisuliselt läbi vaatamata, kui välismaalasel ei ole nõutav elamisloa olemasolu Eestis. Seega on seadusandja lähtunud sellest, et elamisloa puudumine ei saa rikkuda kinnipidamiskohas karistust kandva välismaalase õigusi. 18. Kolleegium on seisukohal, et elamisloa puudumine saab siiski mõjutada kinnipeetava õiguslikku seisundit kinnipidamiskohas viibimise ajal ja elamisloa taotluse läbivaatamatult tagastamine võib rikkuda välismaalase õigusi. Käesolevas asjas probleemi VS § 135 p 6 ja VS § 181 koosmõjus kohaldamise, s.o elamisloa taotluse läbivaatamatult tagastamise pinnalt siiski ei teki, sest A. K. elamisloa taotlust ei jäetud läbi vaatamata. 19. A. K.-le elamisloa andmisest keeldumisel on küll viidatud VS §-le 181, kuid kolleegiumi arvates polnud VS § 181 elamisloa andmisest keeldumise põhjuseks. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on kassatsioonkaebuses väitnud, et elamisloa andmisest keeldumine ei riku A. K. õigust perekonnaelule. 15. juuni 2004. a otsuses on Kodakondsus- ja Migratsiooniamet leidnud, et kinnipidamiskohas viibimise ajal ei mõjuta A. K. staatust see, kas tal on või pole elamisluba, elamisloa andmisest keeldumine ei mõjuta A. K. perekonnaelu. 20. A. K. on erinevates kohtuastmetes esitanud erinevaid väiteid põhjendamaks õigust elamisloale ja tööloale. 21. Nii halduskohtule esitatud kaebuses kui ka apellatsioonkaebuses põhjendas A. K. vajadust elamisloa järele sellega, et ta soovib teha vanglast lühiajalisi väljasõite, et kohtuda Eestis elava venna perekonnaga. Elamisloa taotlemisel ei osutanud A. K. Eestis elavale vennale. Seega ei saanudki Kodakondsus- ja Migratsiooniamet elamisloa taotluse läbivaatamisel arvesse võtta A. K. venda, kes elab Eestis. 22. Kolleegium on seisukohal, et elamisloa puudumine pole takistuseks, et kohtuda sugulastega väljaspool vanglat. Vangistusseaduse (VangS) § 32 järgi võib vangla direktor kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale teatud tingimustel anda loa lühiajaliseks väljasõiduks. Lühiajaliseks väljasõiduks ei ole elamisloa olemasolu nõutav. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 vastu võetud Vangla sisekorraeeskirja § 84 järgi on väljasõidutunnistus väljasõidu ajal kinnipeetava isikut tõendav dokument. Alates 1. juulist 2006 on väljasõidutunnistus reguleeritud VangS §-ga 321, mille lg 2 sätestab, et väljasõidutunnistusega võib kinnipeetav väljasõidu ajal tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust ja isikut avalik-õiguslikes ja eraõiguslikes suhetes, sealhulgas perekonnaseisutoimingute ja notariaaltoimingute tegemisel. 23. A. K. on halduskohtule esitatud kaebuses vaidlustanud elamisloa andmisest keeldumist sellega, et see võtab talt võimaluse taotleda tingimisi enne tähtaega vabastamist. Apellatsioonkaebuses ta seda väidet ei esitanud. Apellatsioonkaebuses põhjendas A. K. elamisloa ja tööloa vajadust sooviga töötada tema teada loodavas Harku vangla avavangla osakonnas väljaspool vanglat ja teha sellega ettevalmistusi normaalsesse tsiviilellu naasmiseks. Kolleegium peab vajalikuks analüüsida mõlemat väidet. 24. Karistusseadustiku (KarS) § 76 lg 2 sätestab: «Esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast.» Justiitsministri 29. novembri 2000. a määrusega nr 56 vastu võetud «Kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse läbivaatamise korra» § 3 lg-st 1 tulenevalt võib kinnipeetav esitada avalduse tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamiseks vangla direktorile kuni kaks kuud enne kuupäeva, millal kohtul tekib õigus otsustada tema tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamine. VangS § 76 lg 1 näeb ette, et vastavalt karistusseadustiku sätetele võib vangla direktor teha kohtule esildise kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks. VangS § 76 lg 3 sätestab, et enne tähtaega vabastamise esildise rahuldamata jätmisel kohtu poolt võib seda korrata mitte varem kui poole aasta pärast. Vangistusest katseajaga tingimisi ennetähtaegse vabanemise nii sätestatud võimalust ei saa kolleegiumi arvates käsitada kinnipeetava subjektiivse õigusena. Küll on aga kinnipeetaval vangistusseadusest tulenev subjektiivne õigus taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamise avalduse menetlemist vangla direktori poolt. 25. Vangistusseaduse § 76 lg 5 sätestab: «Välismaalasest kinnipeetava võib tingimisi enne tähtaega vabastada, kui talle on antud elamisluba.» Seega sõltub välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus otseselt elamisloast. Välismaalasest kinnipeetava avalduse menetluse tulemus on ette ära otsustatud, kui kinnipeetaval pole elamisluba. Seega võib elamisloa andmisest keeldumine teatud tingimustel siiski rikkuda kinnipeetava õigusi või huve. See, milliseid subjektiivseid õigusi või isiku huve võidakse kinnipeetavale elamisloa andmisest keeldumisega rikkuda, sõltub konkreetsetest asjaoludest. A. K.-le elamisloa andmisest keeldumine 2004. aastal pole iseenesest mõjutanud tema võimalusi taotleda katseajaga tingimisi enne tähtaega vabastamist, sest temal tekib võimalus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabaneda alles 5. juunil 2007. Talle võidakse uue taotluse alusel anda elamisluba enne nimetatud tähtpäeva. 26. Kolleegium märgib, et Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pole tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Kuid Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsus mitte anda elamisluba võib kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks. Kohtuvaidluse tulemusena uue otsuse tegemine ei pruugi kaitsta isiku õigusi, mistõttu pole välistatud mittevaralise kahju esitamise nõue Eesti riigi vastu. Et vältida kinnipeetava õiguste võimalikku rikkumist, oleks seadusega vaja täiustada kinnipeetavate elamisloataotluste menetluskorda. Asjaolu, et elamisloa puudumine ei riku kinnipeetava õigusi, ei tähenda, et tema elamisloa taotlus tuleb jätta rahuldamata või VS § 135 p 6 alusel läbivaatamatult tagastada. Elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi. Isiku õigused ja avalik huvi ei saaks kahjustatud, kui välismaalaste seadust rakendataks mõistlikul moel. Kolleegium on seisukohal, et ka kehtiva õigusega ei satutaks vastuollu, kui Kodakondsus- ja Migratsiooniamet lükkaks kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemise edasi ja teeks kaalutletud otsuse ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimise ennetähtaega vangistusest vabastamiseks. Kinnipeetaval peab aegsasti olema teada, kas ta saab taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamist. 27. Avavanglasse paigutamist reguleerib vangistuseadus, mille § 20 lg 1 sätestab: «Kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse.» Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 vastu võetud «Vangla sisekorraeeskirja» § 13 ja § 16 lg 2 järgi tehakse avavanglasse paigutamise otsus Justiitsministeeriumis vangla direktori taotluse alusel. Avavanglasse paigutamine on seega kaalutlusotsus, mis tehakse kinnipeetava nõusolekul. Ka siis, kui Harku vanglas oleks avavangla osakond, ei saaks A. K.-d sinna paigutada, sest VangS § 20 lg 2 keelab avavanglasse ümber paigutada kinnipeetavaid, kes on toime pannud raskeid isikuvastaseid kuritegusid. 28. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebuses esitatud väited välismaalase väljasaatmise eraldi otsustamise kohta on küll formaalselt korrektsed, kuid kolleegiumi arvates tegelikkust siiski mittearvestavad. Elamisloa andmise otsustamine ja väljasaatmise otsustamine toimub tõepoolest eraldi menetluses ning elamisloa andmisest keeldumisel ei otsustata veel isiku väljasaatmise üle. Kuid arvesse tuleb võtta VangS § 75 lg-t 5, mis sätestab täiesti ühemõtteliselt järgmist: «Välismaalasest kinnipeetav, kellel ei ole elamisluba, saadetakse vabastamisel Eestist välja. Kui Eestist välja saatmine ei ole kohe võimalik, paigutatakse välismaalane vabastamisel väljasaatmiskeskusesse.» Lähemalt reguleerib väljasaatmist ja väljasaatmiskeskusse paigutamist, samuti seadustamisettekirjutuse tegemist väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus. Kolleegium märgib, et kaua aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isiku väljasaatmiskeskusse paigutamise õiguspärasus ja kooskõla inimväärikusega on problemaatiline. Riikide pädevuses on immigratsioonireeglistiku kehtestamine ja üldjuhul ei kohusta rahvusvaheline õigus ühel riigil andma elamisluba teises riigis kaua aega elanud kodakondsuseta isikule. Välismaalaste seaduse regulatsioon, mis lubab ka kaua aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isikule anda elamisloa üksnes erandkorras, võib paraku kaasa tuua olukorra, kus väljasaatmiskeskuses peetakse isikut, kelle suhtes on selge, et teda ei saa ühtegi riiki välja saata sellepärast, et puudub riik, kes peab sellise isiku vastu võtma. 29. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebus rahuldatakse. A. K.-l on õigus uuesti taotleda elamisluba ning Kodakondsus- ja Migratsiooniametil on hea halduse põhimõttest tulenevalt kohustus see taotlus läbi vaadata enne tähtpäeva, mil A. K. saab esitada avalduse ennetähtaegseks vabastamiseks. 30. Ringkonnakohus määras A. K.-le Advokaadibüroo Raidla ja Partnerid vandeadvokaadi abi Pirkka-Marja Põldvere poolt apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga 2623 krooni. Riigikohtus on A. K.-le OÜ Tartu I Advokaadibüroo vandeadvokaadi Kaljo Kuusmaa poolt osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga 2384 krooni. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Jüri PÕLD