Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-16-06 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. mai 2006. a kohtuotsus A. L. karistamises liiklusseaduse § 74^19 järgi — RT III, 2006, 18, 165

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-16-06 Otsuse kuupäev 2. mai 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Väärteoasi A. L. karistamises liiklusseaduse § 7419 järgi Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 28. novembri 2005. a otsus väärteoasjas nr 4-41-05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. L. kaitsja vandeadvokaat Tõnu Meidra, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 29. märts 2006 Istungil osalenud isikud A. L. kaitsja vandeadvokaat Tõnu Meidra Resolutsioon 1. Tühistada Pärnu Maakohtu 28. novembri 2005. a otsus osas, millega jäeti muutmata Lääne Politseiprefektuuri 6. septembri 2004. a otsusega A. L. liiklusseaduse § 7419 järgi määratud karistus – rahatrahv 200 päevamäära ehk 12 000 krooni. 2. Mõista A. L. liiklusseaduse § 7419 järgi karistuseks rahatrahv 100 päevamäära summas 6000 krooni. 3. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu 28. novembri 2005. a otsus muutmata. 4. Kassatsioon rahuldada osaliselt. Asjaolud ja menetluse käik 1. Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna 6. septembri 2004. a otsusega karistati A. L. liiklusseaduse § 7419 (enne 1. oktoobrit 2005 kehtinud redaktsioonis) järgi 200 trahviühiku ehk 12 000 krooni suuruse rahatrahviga selle eest, et ta 6. augustil 2004. a kella 23.10 ajal Pärnumaal H. vallas juhtis sõiduautot Ford Focus, olles alkoholijoobes. 2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas Pärnu Maakohtule kaebuse A. L. kaitsja Indrek Sirk, kes taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. 3. Pärnu Maakohtu 25. oktoobri 2004. a otsusega kohtuvälise menetleja otsus tühistati ja tehti uus otsus, millega karistati A. L. LS § 7419 järgi rahatrahviga 100 päevamäära summas 6000 krooni. Kohus leidis, et väärteoprotokollis viidatud tõendid, millele tugines otsuse tegemisel kohtuväline menetleja, ei kinnita A. L. süüd sõiduki joobeseisundis juhtimises ega lükka ümber menetlusaluse isiku väidet, et ta tarbis alkoholi alles pärast liiklusõnnetuse toimumist. Samas leidis kohus, et asja kohtulikul arutamisel kogutud tõendid siiski kinnitavad A. L. poolt LS §-s 7419 sätestatud väärteo toimepanemist. Lisaks tunnistajate ütlustele tugines kohus joobeseisundi tuvastamise protokollile, mille kohaselt tuvastati A. L. alkoholijoove mõõteriistaga Lion. Karistuse mõistmisel arvestas kohus asjaolu, et A. L. oli viimase aasta jooksul liikluseeskirja rikkumise eest ainult ühel korral karistatud ja et rahatrahv oli tasutud, samuti seda, et A. L. esines üksnes kerge joobeseisund ning et teistele isikutele materiaalset kahju ei tekitatud. 4. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitatud kassatsiooni jättis Riigikohus menetlusse võtmata. 5. A. L. kaitsja vandeadvokaat T. Meidra esitas Pärnu Maakohtu otsuse peale VTMS § 180 p 5 alusel teistmisavalduse, taotledes otsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks. Teistmisavalduse kohaselt selgus pärast Pärnu Maakohtu otsuse tegemist, et A. L. joobeseisundi tuvastamisel kasutatud mõõteriist Lion ei olnud kalibreeritud. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2005. a otsusega asjas nr 3-1-2-1-05 Pärnu Maakohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tühistati ja väärteoasi saadeti Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalkolleegium märkis, et teistmisavaldusele lisatud Politseiameti kirjast ja vastusest teistmisavaldusele nähtub, et indikaatorvahend, mida kasutati A. L. joobe tuvastamisel, ei olnud kalibreeritud. Vastav info väljastati 29. detsembri 2004. a kirjaga. Seega on asjaolu, millele teistmisavalduses tuginetakse, saanud teatavaks pärast Pärnu Maakohtu otsuse tegemist. Kolleegium asus seisukohale, et kuna indikaatorvahendi näit on aluseks «Protokollile alkoholijoobe tuvastamise kohta indikaatorvahendi või mõõteriista kasutamisel», tingib kirjeldatud asjaolu ilmnemine vajaduse uuesti hinnata, kas joobeseisundi tuvastamise protokoll on usaldusväärne tõend ja kas rikkumise toimepanemine on tõendatud. 7. Pärnu Maakohtu 28. novembri 2005. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja 6. septembri 2004. a otsus muutmata ja A. L. kaebus rahuldamata. Maakohus asus erinevaid tõendeid kogumis analüüsides seisukohale, et A. L. poolt LS §-s 7419 ette nähtud väärteo toimepanemine on tõendatud. Muu hulgas osutas kohus asjaolule, et A. L. ei ole vaidlustanud fakti, et ta oli joobeseisundi kontrollimise hetkel tarvitanud õlut. Menetlusaluse isiku väite, et ta tarvitas alkoholi alles pärast auto teelt välja sõitmist, luges kohus teiste tõenditega kummutatuks. Kohus pidas usaldusväärseks tõendiks ka joobeseisundi tuvastamise protokolli, millest nähtub, et A. L. tuvastati sündmuskohal mõõteriistaga Lion alkoholijoove ja A. L. nõustus joobeseisundi tuvastamise tulemusega. Maakohus ei soostunud kaitsja seisukohaga, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada, kuna mõõteriist Lion oli taatlemata. Kohus märkis, et mõõteriista Lion puhul ei olnud tegemist alkomeetriga, vaid indikaatorvahendiga, millega tuvastatakse üksnes väljahingatavas õhus alkoholi sisaldumise fakt, kuid ei mõõdeta alkoholi hulka väljahingatavas õhus. Tulenevalt liiklusjärelevalve teostamise korra § 19 lg-st 2 ei ole indikaatorvahendi näol tegemist mõõteriistaga ning erinevalt tõenduslikust alkomeetrist ei laiene selle kasutamisele mõõteseaduses kehtestatud nõuded. Karistuse mõistmisel arvestas kohus asjaolu, et A. L. pani 22. veebruaril 2003. a kahel korral toime LS § 7422 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kassatsioonimenetlus poolte seisukohad 8. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. L. kaitsja vandeadvokaat T. Meidra, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja lõpetada asjas väärteomenetlus. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. Maakohus leidis, et mõõteriist Lion kui indikaatorvahend ei pidanud vastama mõõteseaduse nõuetele. Samas ei ole kohus andnud hinnangut kaebuse esitaja seisukohale, et indikaatorvahendi kasutamine on lubatud üksnes juhul, kui see on vastavalt politseipeadirektori 29. detsembri 2003. a käskkirjale nr 254 kalibreeritud. Käesolevas väärteoasjas kasutatud indikaatorvahend viidatud käskkirja nõuetele ei vastanud. Kohus rikkus väärteomenetlusõigust ka seeläbi, et ta lähtus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata jätmisel tõenditest, millele kohtuväline menetleja ei olnud tuginenud. Kassaatori hinnangul saab kohus jätta kohtuvälise menetleja otsuse tühistamata üksnes juhul, kui kohtuotsus baseerub kohtuvälise menetleja otsuses kasutatud tõenditel. Täiendavate tõendite esitamine kaebemenetluses on isiku kaitseõiguse rikkumine, kuna menetlusalusel isikul puudub võimalus kaitsta end tõendite vastu, millest ta ei saa olla teadlik. Kuivõrd Riigikohus tõendeid ei uuri, puudub isikul ka võimalus vaidlustada otsust tõendite hindamise ja kontrollimise osas. Pärnu Maakohtu 28. novembri 2005. a otsusega on lubamatult raskendatud A. L. karistust võrreldes sama kohtu 25. oktoobri 2004. a otsusega, mis tühistati A. L. kaitsja teistmisavalduse alusel ja mida kohtuväline menetleja ei vaidlustanud. 9. Kassatsioonivastuses palub kohtuväline menetleja jätta kassatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 28. novembri 2005. a otsus muutmata. Kassatsioonivastuses märgitakse muu hulgas, et politseipeadirektori 29. detsembri 2003. a käskkiri nr 254 on internne õigusakt, mis ei too kaasa õigusi ja kohustusi kolmandatele isikutele. Seaduse, Vabariigi Valitsuse või ministri määrusega ei ole indikaatorvahendi kontrollimise protseduuri reguleeritud. Kohtuväline menetleja leiab, et maakohus pole tõendite kogumisel ja hindamisel väärteomenetluse norme rikkunud. 10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas menetlusaluse isiku kaitsja esitatud kassatsiooni ja palus selle rahuldada. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 11. Tuvastades asjaolu, et A. L. oli mootorsõidukit juhtides joobeseisundis, ei ole Pärnu Maakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul väärteomenetlusõigust rikkunud. Kohus on analüüsinud kogumis kõiki olemasolevaid tõendeid, sh joobeseisundi tuvastamise protokolli. 12. Asjaolu, et A. L. joobeseisundi tuvastamisel kasutatud indikaatorvahend Lion oli jäetud politseipeadirektori 29. detsembri 2003. a käskkirja nr 254 ja 13. veebruari 2004. a käskkirja nr 56 nõudeid eirates tähtaegselt kalibreerimata, ei muuda selle vahendiga kogutud teavet tõendina lubamatuks. Riigikohus on selgitanud, et politseipeadirektoril on õigus anda käskkirju teenistusalastes küsimustes, s.o asutuse sisemist töökorraldust, asutuse sisekorda ja teenistujate asutusesisest käitumist puudutavates küsimustes, mille hulka ei kuulu aga asutuse teenistujate hulka mittekuuluvatele isikutele õiguslikke tagajärgi kaasa toovad normid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. detsembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-121-05 – RT III 2006, 1, 3, p 8). Kriminaalkolleegium märgib, et ka politseipeadirektori 29. detsembri 2003. a ja 13. veebruari 2004. a käskkirjade näol ei ole tegemist õiguse üldaktidega, millest saaks tuleneda subjektiivseid õigusi või kohustusi kõikidele isikutele. Tegemist on internsete aktidega, mille adressaatideks on üksnes politseiametnikud, kes tegelevad joobeseisundi tuvastamisega. Seega võib joobeseisundi tuvastamisel kõnealustes käskkirjades sätestatud nõuete järgimata jätmine tuua kaasa näiteks joobeseisundit tuvastanud politseiametniku distsiplinaarvastutuse, ent ei saa muuta joobeseisundi tuvastamise tulemust ebaseaduslikuks. Samas pole siiski välistatud, et kohus arvestab indikaatorvahendi näidu usaldusväärsuse hindamisel muu hulgas ajavahemikku, mis lahutab joobeseisundi tuvastamise hetke indikaatorvahendi viimasest kalibreerimisest. 13. Asjaolu, et seadusandja pole kehtestanud nõuet, mille kohaselt peaks joobeseisundi tuvastamisel kasutatav indikaatorvahend olema taadeldud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-87-05 – RT III 2005, 32, 319) või kalibreeritud, on põhjendatav sellega, et indikaatorvahendi näit pole joobeseisundi tuvastamisel lõplikult määrava tähendusega. Nimelt jääb isikule, kes indikaatorvahendi näiduga ei nõustu, alati võimalus nõuda joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist, sh oma veres alkoholisisalduse määramist (LS § 20 lg 4 ls 2). Indikaatorvahendi näit omandab tõendusliku tähenduse üksnes olukorras, kus isik on loobunud joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. novembri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-89-04 – RT III 2004, 34, 359, p 12.1.) 14. Erinevalt kassaatorist leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et juhul, kui maakohus vaatab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbi kohtuistungil, võib ta otsuses tugineda ka sellistele menetlusalust isikut süüstavatele tõenditele, millele kohtuvälise menetleja otsuses ei viidata. 14.1. Väärteomenetluse seadustiku § 125 lg 1 ls 2 kohaselt võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Seega lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, tuleb vajadusel kohtul kohtumenetluse käigus koguda ja kontrollida veel täiendavaid tõendeid (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-119-05 – RT III 2005, 42, 413, p 6). Samuti näeb VTMS § 28 lg 2 p 2 otsesõnu ette, et kohtuvälisel menetlejal on kohtumenetluses õigus tõendeid esitada. On selge, et VTMS § 28 lg 2 p-s 2 sätestatut ei saa tõlgendada kohtuvälise menetleja õigusena esitada üksnes oma vaidlustatud otsust ümberlükkavaid (st menetlusalust isikut õigustavaid) tõendeid. Samuti tuleb arvestada, et teatud juhtudel ei ole enne uue tõendi kohtulikku uurimist võimalik öelda, kas see kinnitab või kummutab kohtuvälise menetleja otsuse õigsust. 14.2. Maakohtu tuginemine menetlusalust isikut süüstavatele tõenditele, mis on kohtuvälise menetleja otsuses nimetamata, ei tähenda iseenesest veel kaitseõiguse rikkumist. Kui kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 oma otsuses tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Tõendite vahetu ja suuline uurimine tagab menetlusalusele isikule ja tema kaitsjale võimaluse esitada vastuväiteid ka nendele menetlusalust isikut süüstavatele tõenditele, mis kogutakse alles kohtumenetluse käigus. Kui kohtuistungil esitatakse mõni uus tõend, mille ümberlükkamiseks soovib menetlusalune isik või tema kaitsja koguda lisatõendeid, saavad nad taotleda asja arutamise edasilükkamist VTMS § 125 lg 1 ls 2 alusel. Seega puudub alus väita, et menetlusalune isik ei saa end kohtumenetluses kohtuvälise menetleja otsuses nimetamata tõendite vastu kaitsta. 14.3. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel kirjalikus menetluses (VTMS § 120), kus tõendite vahetut ja suulist uurimist ei toimu, võib kohus tugineda uuele tõendile üksnes juhul kui kohtumenetluse pooli on sellest tõendist teavitatud ning kumbki pool ei taotle uue tõendi uurimiseks kohtuistungi korraldamist. Sellist järeldust kinnitab ka VTMS § 120 lg 3, mis sätestab, et kui kohtumenetluse pool on koos kaebusega maakohtule esitanud uue tõendi, mille kohus vastu võtab, võib asja lahendada kirjalikus menetluses vaid siis, kui kohtumenetluse pooled ei taotle uue tõendi uurimiseks kohtuistungi korraldamist. Ehkki VTMS § 120 lg 3 räägib otsesõnu üksnes «koos kaebusega» esitatud uutest tõenditest, tuleb kaitseõiguse tagamiseks seda sätet kohaldada ka juhul, kui tegemist on kohtuvälise menetleja esitatud või kohtu enda poolt kogutud uute tõenditega. 14.4. Maakohtu õigust võtta vastu ja ise koguda kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebuse lahendamisel uusi tõendeid ei välista seegi, et sellises menetluses tehtud maakohtu otsus on vaidlustatav üksnes kassatsiooni korras. Kriminaalkolleegium märgib, et sarnane on olukord nii KrMS § 321 lg-s 6 kui VTMS § 139 lg 2 p-s 3 märgitud juhtudel, kus põhimõtteliselt on võimalik uute tõendite esitamine ka apellatsioonimenetluses. Nimetatud olukorrad ei too aga iseenesest kaasa süüdistatava või menetlusaluse isiku kaitseõiguse rikkumist. Seda põhjusel, et kohtu tehtud otsust saab kassatsiooni korras vaidlustada nii materiaalõigusliku kvalifikatsiooni kui ka menetlusnormide järgimise osas. 14.5. Eeltoodud põhjustel loeb kriminaalkolleegium kassaatori väited tema kaitsealuse kaitseõiguse rikkumise kohta alusetuks. 15. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et jättes kohtuvälise menetleja poolt A. L. LS § 7419 järgi määratud 12 000 krooni suuruse rahatrahvi muutmata, halvendas Pärnu Maakohus lubamatult A. L. olukorda võrreldes sama kohtu 25. oktoobri 2004. a otsusega. Pärnu Maakohtu 25. oktoobri 2004. a otsusega karistati A. L. 6. augustil 2004. a toimepandud joobes juhtimise eest LS § 7419 järgi rahatrahviga 100 päevamäära summas 6000 krooni. Selle kohtuotsuse vaidlustas üksnes A. L. kaitsja, kelle teistmisavalduse alusel Riigikohus maakohtu otsuse ka tühistas. Jättes väärteoasja uuel arutamisel kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses jõusse, lõi Pärnu Maakohus olukorra, kus A. L. kaitsja teistmisavalduse rahuldamine tõi kaasa A. L. karistuse raskendamise. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kirjeldatud olukord on vastuolus reformatio in peius keelu põhimõttega. Viidatud põhimõttele tugineb KrMS § 341 lg-s 4 sätestatu, mille kohaselt ei tohi esimese astme kohtu otsuse tühistamine üksnes süüdistatava apellatsiooni alusel kaasa tuua süüdistatavale apelleeritud otsusega mõistetud karistuse raskendamist. Tulenevalt VTMS §-st 2 kehtib sama reegel ka väärteomenetluses maakohtu otsuse tühistamisel menetlusaluse isiku või tema kaitsja apellatsiooni alusel. Seadusandja ei ole aga sõnaselgelt lahendanud küsimust, kas keelatud on karmistada ka karistust, mis on isikule mõistetud kohtuotsusega, mis tühistatakse üksnes isiku enda või tema kaitsja kassatsiooni või teistmisavalduse alusel. Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks peaks isikut – erinevalt tema huvides apellatsiooni esitamisest – kassatsiooni või teistmisavalduse esitamisel ähvardama oht, et tema enda kaebus võib kaasa tuua vaidlustatava otsusega mõistetud karistuse raskendamise. Arvestades eeltoodut ja VTMS §-st 2 ning KrMK § 1 p-st 4 tulenevat Riigikohtu kohustust lahendada küsimusi, mis ei ole lahendatud muudes väärteomenetlusõiguse allikates või on tõusetunud seaduse kohaldamisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-71-04 – RT III 2004, 21, 236, p 10) asub kriminaalkolleegium seisukohale, et kohtumenetluses, mis toimub pärast väärteoasja teistmist üksnes menetlusaluse isiku kaitsja avalduse alusel, ei tohi menetlusaluse isiku karistust võrreldes teistitud kohtulahendis ettenähtuga raskendada. Selle nõude eiramine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses. 16. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 8 ja § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 28. novembri 2005. a otsuse osas, millega jäeti muutmata Lääne Politseiprefektuuri 6. septembri 2004. a otsusega A. L. LS § 7419 järgi määratud karistus – rahatrahv 200 päevamäära ehk 12 000 krooni. Riigikohus mõistab A. L. LS § 7419 järgi karistuse, mis ei ületa A. L. Pärnu Maakohtu 25. oktoobri 2004. a otsusega mõistetud karistust, s.o rahatrahvi 100 päevamäära ehk 6000 krooni. Muus osas jätab kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 28. novembri 2005. a otsuse muutmata. A. L. kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Hannes KIRIS Jüri ILVEST Eerik KERGANDBERG