Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-38-06 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. aprilli 2006. a määrus Sirli Põldoja süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi — RT III, 17, 160

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-38-06 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 27. aprill 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi Sirli Põldoja süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2006. a määrus kriminaalasjas nr 1-05-1636 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Sirli Põldoja kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske Asja läbivaatamise kuupäev 27. märts 2006, kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2006. a määrus osas, milles jäeti läbi vaatamata Sirli Põldoja taotlus vabastada ta osaliselt menetluskulude hüvitamise kohustusest. 2. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 3. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus sisuliselt muutmata, kuid lugeda Sirli Põldoja kaebuse osalise läbivaatamata jätmise õiguslikuks aluseks KrMS § 326 lõike 2 teise lause asemel KrMS § 326 lõige 2 esimene lause, § 323 lõige 2 punkt 2 ja § 318 lõige 3 punkt 4.4. Määruskaebus rahuldada osaliselt. Asjaolud ja menetluse käik 1. Harju Maakohtu 17. jaanuari 2006. a otsusega tunnistati Sirli Põldoja kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi selles, et ta ajavahemikul 6. septembrist 2004 kuni 15. septembrini 2005 omandas korduvalt edasiandmise eesmärgil ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet amfetamiini ja andis seda tarvitamiseks ebaseaduslikult edasi tuvastatud ja tuvastamata isikutele. S. Põldoja karistati 4 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistusega. Karistusseadustiku § 74 lg 2 alusel pööras kohus mõistetud karistusest kohe täitmisele 1 aasta ja 3 kuud vangistust. Ülejäänud 3-aastase vangistusaja jättis kohus KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga täitmisele pööramata, allutades S. Põldoja KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõuetele ja § 75 lg 2 p-s 2 sätestatud kohustusele. KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus karistusaja hulka 5 kuu ja 26 päeva pikkuse eelvangistusaja, lugedes kohe ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 9 kuud ja 4 päeva vangistust alates 17. jaanuarist 2006. Sama kohtuotsusega mõisteti S. Põldojalt riigi kasuks menetluskuluna välja 44 554 krooni kolme narkootiliste ainete ja kahe DNA ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud, 5060 krooni ja 35 senti määratud kaitsjale makstud tasu katteks ja 7500 krooni sundraha. Karistusseadustiku § 83 lg 1 alusel konfiskeeris kohus S. Põldojalt läbiotsimisel asitõendina ära võetud sularaha summas 3400 krooni, mille kohus määras riigituludesse kandmisele. Karistusseadustiku § 83 lg 1 alusel konfiskeeriti ka S. Põldojalt läbiotsimisel leitud kolm mobiiltelefoni. Mobiiltelefonid määras kohus hävitamisele. 2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas määruskaebuse S. Põldoja, kes palus end osaliselt vabastada menetluskulude kandmisest. Samuti vaidlustas S. Põldoja sularaha ja mobiiltelefonide konfiskeerimise. Määruskaebuse esitaja selgitas, et pärast vanglast vabanemist ei jõua ta sedavõrd suuri menetluskulusid tasuda. 3. Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2006. a määrusega jäeti S. Põldoja määruskaebus – mida ringkonnakohus käsitas apellatsioonina – kui ilmselgelt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel läbi vaatamata. Kohtukolleegium leidis, et linnakohus on S. Põldoja süüditunnistamisel ja karistamisel järginud kokkuleppemenetlust reguleerivaid norme. Asjaolu, et süüdistatav, kes on kohtus kokkuleppega nõustunud, soovib kohtuistungi järgselt kokkulepet vaidlustada, ei ole käsitatav kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao rikkumisena, mis KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt annaks aluse Harju Maakohtu otsuse apelleerimiseks. Menetlus Riigikohtus 4. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse S. Põldoja kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske, kes palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Esitatud taotlust põhistatakse määruskaebuses järgmiselt. Harju Maakohus konfiskeeris S. Põldojalt läbiotsimise käigus ära võetud kolm mobiiltelefoni kui kuriteo toimepanemise vahendid, ehkki kriminaalasjas pole tuvastatud, milliseid telefone S. Põldoja kuriteo toimepanemise vahenditena kasutas. 8. detsembril 2005. a S. Põldoja, tema kaitsja ja prokuröri abi poolt allkirjastatud kokkuleppe kohaselt kuulus DNA ekspertiisi nr GE-1139-05/2798 kulu summas 33 580 krooni S. Põldoja poolt hüvitamisele osaliselt. Harju Maakohtu 17. jaanuari 2006. a istungil jäid menetlusosalised sõlmitud kokkuleppe juurde ja palusid selle kinnitada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 3 kohaselt peab kohus menetluskulusid määrates arvestama süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. S. Põldoja on 19-aastane ja kohtu poolt esimest korda süüdi mõistetud. S. Põldojal on põhiharidus ja enne vahistamist töötas ta lühikest aega Linnakioskis müüjana. Põhiliselt on ta vanemate ülalpeetav, samuti puudub tal erialane haridus. 2002. ja 2003. a S. Põldojal maksustatav tulu puudus, 2004. a osas pole seda eeluurimisel välja selgitatud. Seetõttu on sedavõrd suurte menetluskulude jätmine süüdimõistetu kanda vastuolus seaduse mõttega. Samuti ei tohiks hävitada asitõendeid. Lisaks tuleb arvestada, et DNA ekspertiis nr GE-1139-05/2798 ei puudutanud mitte üksnes S. Põldoja, vaid veel mitmeid isikuid. Seetõttu peaks kõnealuse ekspertiisi tegemise kulu jääma riigi kanda. Pealegi ei andnud ekspertiis uurijat rahuldavat tulemust. Ka enamus narkoekspertiise on seotud S. Gavrilovi isikuga, kellele käesolevas kriminaalasjas süüdistust esitatud ei ole. Vastavalt KrMS §-le 245 ei nõua kokkulepe kohtukulude ja asitõendite menetlemisega seonduvat, vaid see on KrMS § 313 lg 1 p-de 11 ja 12 kohaselt kohtu kohustus. 5. 24. märtsil 2006. a edastas Põhja Ringkonnaprokuratuur faksi teel Riigikohtusse S. Põldoja ja tema kaitsja T. Vaske nimel koostatud avalduse, milles teatatakse esitatud määruskaebusest loobumisest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 6. Kriminaalmenetluse seadustiku § 388 lg 4 kohaselt järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel kriminaalmenetluse seadustiku 10., 11. või 12. peatüki sätteid, arvestades sama seadustiku 15. peatükis sätestatud erisusi. Kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükk ei reguleeri määruskaebusest loobumise tingimusi ja korda, mistõttu Riigikohus juhindub selles küsimuses kassatsioonist loobumise kohta sätestatust. Kriminaalmenetluse seadustiku § 358 lg 1 kohaselt on kassaatoril õigus kassatsioonist osaliselt või täielikult loobuda enne seda, kui Riigikohus lahkub istungisaalist otsust tegema. Mõistetavalt tuleb sellist loobumisõigust tunnustada ka kriminaalasja läbivaatamisel kirjalikus menetluses. Viimatinimetatud juhul peab loobumisavaldus olema Riigikohtule esitatud enne kohtuasja kirjaliku läbivaatamise algust. Arvestades asjaolu, et KrMS § 347 lg 4 kohaselt peab kassatsioon olema kassaatori poolt allkirjastatud ja kuupäevastatud, leiab kolleegium, et samasugune nõue kehtib ka kassatsioonist loobumise avalduse suhtes. Kriminaalmenetluse seadustiku § 358 lg 2 näeb ette, et kaitsja või esindaja võib kassatsioonist loobuda, kui kaitsealune või esindatav on andnud selleks kirjaliku nõusoleku. Kolleegium märgib, et kaitsealuse nõusoleku kirjalikkus eeldab, et nõusolek oleks esitatud omakäeliselt allkirjastatult. Eeltoodud põhjustel leiab kriminaalkolleegium, et kuna S. Põldoja ja tema kaitsja avaldus määruskaebusest loobumiseks esitati Riigikohtule üksnes faksi teel, s.o ilma süüdistatava ja kaitsja originaalallkirjata, ei ole see käsitatav vormikohase avaldusena määruskaebusest loobumiseks. Seetõttu jätab kolleegium jätab kõnealuse avalduse tähelepanuta. 7. Ringkonnakohtu vaidlustatud määruses on S. Põldoja kaebus jäetud läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kui ilmselt põhjendamatu. Oma seisukohta on kohus põhjendanud asjaoluga, et kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust saab apellatsiooni korras vaidlustada üksnes viitega kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao mingi sätte rikkumisele, kuid S. Põldoja kaebuses sellist viidet ei ole. 8. Kriminaalmenetluse seadustiku § 326 lg 2 esimese lause kohaselt koostab kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni apellandile KrMS § 323 lõike 2 punktides 1-3 sätestatud alustel või kui kohtuistungi alguseks on apellatsioonist loobutud. Kriminaalmenetluse seadustiku § 326 lg 2 teise lause kohaselt võib ringkonnakohus apellatsiooni määrusega jätta läbi vaatamata ka juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et hinnangu, kas apellatsioon on KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes ilmselt põhjendamatu saab ringkonnakohus anda alles seejärel, kui on tuvastatud, et apellatsiooni läbivaatamiseks ei esine vormilisi takistusi, st et puudub alus apellatsiooni läbi vaatamata jätmiseks KrMS § 326 lg 2 esimese lause alusel. Kui apellatsioonis esinevad KrMS § 323 lg 2 punktides 1-3 nimetatud puudused, tuleb see jätta läbi vaatamata KrMS § 326 teise lõike esimese, mitte aga teise lause alusel. 9. Kriminaalmenetluse seadustiku § 323 lg 2 p 2 kohaselt koostab kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni apellandile, kui apellatsiooni on esitanud isik, kellel ei ole KrMS § 318 järgi apellatsiooniõigust. Vastavalt KrMS § 318 lg 3 p-le 4 on kohtumenetluse poolel kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni esitamise õigus üksnes juhul, kui tegemist on kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete rikkumisega. Kui ringkonnakohus asub seisukohale, et kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonis pole osutatud ühelegi kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete rikkumisele, tuleb apellatsioon jätta KrMS § 326 lg 2 ls 1, § 323 lg 2 p 2 ja § 318 lg 3 p 4 alusel läbi vaatamata ja küsimust apellatsiooni ilmsest põhjendamatusest KrMS § 326 lg 2 ls 2 mõttes ei saagi tõusetuda. 10. Hinnates ringkonnakohtu vaidlustatud määruse põhistustes väljendatud seisukohta, mille kohaselt ei saanud S. Põldoja tulenevalt KrMS § 318 lg 3 p-st 4 kokkuleppemenetluses tehtud Harju Maakohtu 17. jaanuari 2006. a otsust vaidlustada, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Apellatsiooni korras on kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamine KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt tõepoolest lubatav üksnes kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete rikkumise motiivil. Ehkki üldreeglina toimub esimese astme kohtu otsuse ringkonnakohtus vaidlustamine apellatsiooni korras, sätestab KrMS § 189 lg 3, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatüki kohaselt (st määruskaebemenetluses). Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ei ole ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut. Kolleegium leiab, et kohtulahendi peale esitatud kaebuse või selles sisalduva üksiktaotluse võib jätta kaebeõiguse puudumise motiivil läbi vaatamata üksnes juhul, kui kaebus või selles sisalduv üksiktaotlus ei mahu ühegi seaduses konkreetse kohtulahendi vaidlustamiseks ette nähtud kaebuseliigi raamidesse. 11. S. Põldoja pealkirjastas ringkonnakohtule esitatud kaebuse määruskaebusena, ent ringkonnakohus menetles sama kaebust apellatsioonina. S. Põldoja poolt ringkonnakohtule esitatud kaebuse põhisisu seisnes taotluses vabastada kaebuse esitaja osaliselt menetluskulude tasumise kohustusest (kaebus kandis pealkirja: «Määruskaebus kohtukulude väljamõistmise kohta»). Ehkki samas kaebuses vaidlustati ka mobiiltelefonide konfiskeerimist ja taotleti konfiskeeritud sularaha arvestamist menetluskulude katteks, ei välista viimatinimetatud asjaolu S. Põldoja õigust vaidlustada määruskaebe korras maakohtu otsuses sisalduvat kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Kaebeõiguse piires esitatud taotlust ei saa jätta läbi vaatamata põhjusel, et see esitatakse samas dokumendis taotlusega, mille esitamise võimalust seadus ette ei näe. 12. Seetõttu leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et tulenevalt KrMS § 189 lg-st 3 ei laiene KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatud kaebepiirang S. Põldoja poolt ringkonnakohtule esitatud kaebuses sisalduvale taotlusele muuta Harju Maakohtu 17. jaanuari 2006. a otsuses ette nähtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Järelikult tuleb ringkonnakohtul S. Põldoja taotlus menetluskulude vähendamiseks lahendada lähtudes kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükis sätestatud menetluskorrast. 13. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 388 lg-st 4, § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2006. a määruse osas, milles ringkonnakohus jättis läbi vaatamata S. Põldoja taotluse vabastada ta osaliselt menetluskulude hüvitamise kohustusest. Tühistatud osas saadab Riigikohtus kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Muus osas jätab Riigikohus ringkonnakohtu vaidlustatud määruse sisuliselt muutmata, kuid loeb KrMS § 361 p 2 alusel S. Põldoja kaebuse osalise läbivaatamata jätmise õiguslikuks aluseks KrMS § 326 lg 2 lause 2 asemel KrMS § 326 lg 2 lause 1, § 323 lg 2 p 2 ja § 318 lg 3 p 4. S. Põldoja kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Peeter VAHER Jüri ILVEST Lea KIVI