Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-2-1-06 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. aprilli 2006. a kohtuotsus R.J. avalduses S.T. teovõime piiramiseks ja talle eestkostja määramiseks — RT III, 15, 141

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Väljavõte Kohtuasja number 3-2-2-1-06 Otsuse kuupäev Tartu, 18. aprill 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull Kohtuasi R. J. avaldus S. T. teovõime piiramiseks ja talle eestkostja määramiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu 20. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2/243-2053/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S. T. teistmisavaldus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Avaldaja S. T. (isikukood xxxxxxxxxxx), huvitatud isikud R. J. (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Tallinna linn Avaldaja S. T. esindaja kassatsioonimenetluses on vandeadvokaat Natalia Lausmaa Asja läbivaatamise kuupäev 27. märts 2006. a, kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 20. mai 2004. a otsus ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. 2. Teistmisavaldus rahuldada. 3. Tagastada Advokaadibüroole Natalia Lausmaa 3. jaanuaril 2006. a S. T. teistmisavalduselt tasutud kautsjon, 400 (nelisada) krooni. Asjaolud ja menetluse käik 1. R. J. esitas Tallinna Linnakohtule avalduse oma ema S. T. tunnistamiseks piiratud teovõimega isikuks ja talle eestkostja määramiseks. Avalduse kohaselt ilmnesid emal 20–25 aastat tagasi psüühikahäired, mille tundemärkideks olid üleliigne kahtlustamine ja usaldamatus kaasinimeste suhtes. Haiguse tunnused on süvenenud. Psühhiaater määras emale ravi. Viimasel ajal muutus ema eriti agressiivseks ja kõrvalinimestele ohtlikuks. Arst leidis S. T.-l skisofreenia tunnused ja ta paigutati psühhiaatriahaiglasse. Ema käitus haiglas väga agressiivselt, mistõttu paigutati ta eraldi palatisse. S. T. vajab eestkostet, sest ta ei suuda aru saada oma tegude tähendusest ja neid juhtida. 2. Linnakohus kutsus kohtuistungile asjast huvitatud isikuna Tallinna linna (Mustamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna kaudu). Asjast huvitatud isiku esindaja arvamuse kohaselt vajab S. T. eestkostet ja R. J. sobib ema eestkostjaks. 3. Tallinna Linnakohus rahuldas 20. mai 2004. a otsusega avalduse ning määras S. T. eestkostjaks tema tütre R. J. Linnakohus tunnistas S. T. valimisõiguse osas teovõimetuks ja jättis talle õiguse sooritada pisitehinguid. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt seatakse alates 1. juulist 2002. a kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 92 lg 4 kohaselt eestkoste täisealise piiratud teovõimega isiku varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitseks. Alates 1. juulist 2002. a kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 3 sätestab, et kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega. Viidatud sättest tuleneb, et kohus ei pea isiku teovõimet piirama, vaid määrama talle eestkostja, kui selleks on olemas TsÜS § 8 lg-s 3 sätestatud tingimused. Eestkostja määramine kohtu poolt tähendab, et isik on piiratud teovõimega. Kohtule esitatud saatekirjadega on tõendatud, et S. T. on kaasinimestele ohtlik. Ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist nähtub, et S. T. põeb involutsiooni paranoidi, mis on kestnud ja süvenenud aastaid ning kujundanud välja pöördumatu haigusliku isiksusemuutuse ja sügava paranoilise sümptomaatika. Seetõttu ei ole S. T. suuteline kestvalt oma tegude tähendusest aru saama ja neid juhtima. Tema seisund ei luba tal osa võtta kohtuistungist ega otsustada eestkostja kandidatuuri üle. Eksperdi hinnangust nähtub ka, et S. T. on võimeline iseseisvalt sooritama ainult pisitehinguid. S. T.-le tuleb jätta õigus pisitehinguteks ning ühtlasi tuleb ta tunnistada teovõimetuks valimisõiguse osas. Asjaosaliste põhjendused 4. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas teistmisavalduse S. T., paludes linnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises koosseisus. Avalduse kohaselt ei kaasatud avaldajat oma teovõime üle otsustamise protsessi. Linnakohus ei määranud talle ka esindajat. Kuigi eksperdiarvamuse kohaselt ei olnud avaldaja võimeline kohtuistungil osalema, ei ole see küllaldaseks aluseks, mis annaks kohtule õiguse arutada isiku teovõime piiramise küsimust ilma tema enda või tema esindaja osavõtuta. Praegusel ajal elab avaldaja iseseisvalt omaette korteris Tapal ning tuleb toime kõigi elukondlike probleemidega. Tema eestkostjaks määratud R. J. elab Tallinnas ning eestkosteülesandeid tegelikult ei täida. 5. Vastuses teistmisavaldusele vaidles Tallinna linn sellele vastu ja palus jätta avalduse rahuldamata. Vastuse kohaselt ei ole avaldajal tsiviilkohtumenetlusteovõimet. Avaldaja eestkostjaks määratud R. J. vastuse kohaselt tuleks jätta linnakohtu otsus muutmata. R. J. leiab, et ta täidab oma eestkosteülesandeid nõuetekohaselt. Tsiviilkolleegiumi seisukoht 6. Kolleegium leiab, et teistmisavaldus on põhjendatud ja tuleb alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 702 lg 2 p 2 ja § 705 alusel rahuldada. Tallinna linnakohtu otsus tuleb tühistada ja asi saata samale kohtule uueks läbivaatamiseks S. T. eestkostja määramise otsustamiseks. 7. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 249 lg 1 kohaselt vaatas kohus hagita asju läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt vaatas kohus avalduse hagita asjas läbi kohtuistungil avaldaja ja huvitatud isiku osavõtul. Kohus peab kaasama kõik asjast huvitatud isikud ka juhul, kui avaldaja ei ole nende kaasamist taotlenud. 8. Kolleegium on oma eelnevates lahendites eestkostja määramise asjades korduvalt märkinud, et isik, kellele taotletakse eestkostja määramist, on asjast huvitatud isik ning ta tuleb kaasata asja läbivaatamisse ning kutsuda võimalusel kohtuistungile (vt nt 19. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-3-14-05 (RT III 2006, 2, 17), 26. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-3-10-05 (RT III 2005, 29, 301), 12. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-3-11-05 (RT III 2005, 26, 277), 8. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-3-8-05 (RT III 2005, 22, 227), 6. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-3-3-05 (RT III 2005, 12, 126) jt). Samas on selgitatud ka enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS §-s 259 sätestatud kohustuse eesmärki ja tähendust. Kolleegium ei pea vajalikuks eeltoodud seisukohta muuta. 9. Vaidlusaluses asjas nähtub, et kohus on enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 258 lg 1 alusel määranud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi. Eksperdiarvamuse kohaselt (tlk-d 20–21) ei ole isik, kelle suhtes eestkostja määramist taotletakse, oma psüühilise seisundi poolest võimeline kohtuistungist osa võtma ega otsustama eestkostja kandidatuuri üle. Eksperdiarvamusest nähtub, et selline järeldus põhineb eksperdile esitatud dokumentidel ja tütrelt, kelle eestkostjaks määramist taotleti, saadud andmetel. Seega isiklikult ekspert uuritavaga ei kohtunud. Lähtuvalt eksperdiarvamusest on kohus määranud avaldajale TsMS § 83 lg 3 järgi esindaja riigi kulul. Asja materjalide kohaselt oli esindaja kutsutud 13. mai 2004. a kohtuistungile (tlk 29). Kohtistungil esindaja avaldas, et ta ei ole esindatavaga kohtunud (tlk 48). Seega ei ole isikuga, kellele eestkostja määramist taotletakse, vahetult kokku puutunud ega suhelnud ei tema esindaja, ekspert ega ka kohus. 10. Menetlus, mille juriidiliseks tagajärjeks on isikuõiguste piiramine, seab kohtule nõudmise teha kõik võimalikud toimingud, et saavutada isiku istungile kutsumise või kutsumata jätmise osas veendumuse maksimaalne aste. Esiletoodud asjaoludest järeldab kolleegium, et linnakohus ei ole seda kohustust nõuetekohaselt täitnud. Sellega rikkus linnakohus enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 249 lg-t 3 ja § 259. Kolleegium on seisukohal, et menetluses, millega piiratakse isiku teovõimet, peab ekspert oma arvamuse andmiseks kõne- ja kontaktivõimelist isikut isiklikult uurima. Kohtul oli võimalus määrata TsMS § 136 alusel kordusekspertiis, selleks et ekspert saaks vahetult suheldes kujundada oma veendumuse, kas isik on võimeline kohtuistungil osalema või mitte. Ka võib kohus võimaluse korral isiku võime kohtuistungil osaleda välja selgitada, kohtudes temaga eksperdi juuresolekul. 11. Vastuseks teistmisavaldusele esitatud Tallinna linna vastuväitele, et avaldajal pole tsiviilkohtumenetlusteovõimet ja ta saab tsiviilkohtumenetluses oma õigusi kaitsta vaid seadusliku esindaja kaudu, märgib kolleegium, et avaldajal on alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 202 lg 4 järgi õigus kaitsta oma õigusi tsiviilkohtumenetluses isiklikult. Viidatud sätte kohaselt on täisealisele isikule piiratud teovõime tõttu eestkoste seadmise menetluses eestkostetaval tsiviilkohtumenetlusteovõime. Tsiviilkohtumenetlusteovõime on isikul ka teistmisavalduse esitamiseks kohtuotsusele, millega talle määrati eestkostja. Peeter JEROFEJEV Henn JÕKS Ants KULL