Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-20-06 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2006. a kohtuotsus I. F. süüdistuses KarS § 424 järgi — RT III, 2006, 15, 137

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-20-06 Otsuse kuupäev 20. aprill 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Peeter Vaher ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi I. F. süüdistuses KarS § 424 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-329/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik I. F. kaitsja vandeadvokaat Andres Past, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 29. märts 2006, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2005. a otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2005. a otsusega tunnistati I. F. süüdi KarS § 424 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 180 päevamäära ehk 21 240 krooni. I. F. tunnistati süüdi selles, et tema isikuna, keda oli 8. detsembril 2003. a karistatud liiklusseaduse (LS) § 7419 järgi mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobeseisundis, juhtis 6. aprillil 2005. a kella 04.27 ajal Tartu linnas Vabaduse puiesteel alkoholijoobes olles mootorsõidukit. Maakohus tuvastas, et I. F. oli süüdistuses nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukit juhtides alkoholijoobeseisundis. Seda asjaolu kinnitas ka süüdistatav. Samuti tegi kohus kindlaks, et I. F. oli 8. detsembril 2003. a karistatud LS § 7419 järgi selle eest, et ta 29. septembril 2002. a juhtis Tallinnas Süda tänaval alkoholijoobes olles mootorsõidukit. 8. detsembril 2003. a määratud trahvi tasus I. F. 22. märtsil 2004. a, kuid pärast seda karistati I. F. 20. oktoobril 2004. a LS § 741 lg 1, § 7417 ja § 7431 järgi ning 20. jaanuaril 2005. a LS § 746 järgi. Kohus märkis, et 20. oktoobri 2004. a ja 20. jaanuari 2005. a väärteokaristuste tõttu ei saabunud I. F. 8. detsembril 2003. a LS § 7419 järgi määratud karistuse karistusregistrist kustutamise tähtaeg karistusregistri seaduse (KarRS) § 25 lg 1 p 1 alusel mitte 22. märtsil 2005. a, vaid katkes vastavalt KarRS § 26 lg-le 5. Maakohus ei nõustunud süüdistatava kaitsja seisukohaga, et I. F. polnud 6. aprillil 2005. a võimalik aru saada, et tema poolt mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine on karistatav kuriteona, mitte aga väärteona. 2. Tartu maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I. F. kaitsja Andres Vutt, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja I. F. KarS § 424 järgi õigeksmõistmist. 3. Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2005. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus lähtus I. F. subjektsuse tuvastamisel õigesti KarRS § 26 lg-st 5. Karistusandmete registrist kustutamise tähtaja katkestab mis tahes uue väärteo või kuriteo toimepanemine. Kuna seadus ei sätesta, et tähtaja katkemise põhjustab ainult samaliigilise või samalaadse väärteo või kuriteo toimepanemine, siis on alust käsitleda I. F. KarS § 424 näidatud erisubjektina, sest ta pani pärast 8. detsembrit 2003 toime uued väärteod, milline asjaolu katkestas karistusandmete kustutamise tähtaja. Väärteona on karistatav vaid mootorsõiduki esmakordne juhtimine joobeseisundis, iga järgmine samasugune tegu, mis on toime pandud enne samasuguse teo eest karistusregistrist karistusandmete kustutamist, on karistatav kuriteona KarS § 424 järgi. Ringkonnakohus ei soostunud apellandi seisukohaga, et I. F. tegu ei olnud tahtlik, kuna I. F. arusaadavalt polnud tema tegevus kriminaliseeritud. Vastavalt KarS § 17 lg-le 3 ei välista seaduse mittetundmine tahtlust. Samuti viitas kohus asjaolule, et I. F. on kõrgem haridus ja tal on olnud kokkupuuteid karistusõiguse küsimustega, kuna teda on enne antud süüdistusasja korduvalt väärtegude eest karistatud. Kassatsioonimenetluse poolte seisukohad 4. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. F. kaitsja vandeadvokaat Andres Past, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja mõista I. F. KarS § 424 järgi õigeks. Oma taotlust põhistab kassaator järgmiselt. Ringkonnakohtu lähenemine I. F. karistatuse hindamisel on formaalne ja vastuolus mitmete oluliste õiguspõhimõtetega. Olukorras, kus isiku varasem karistatus moodustab erilise isikutunnuse, tähendab karistusandmete kustutamise tähtaja katkemine mis tahes liiki väärteo või kuriteo toimepanemise tõttu seda, et karistus, mis loob erilise isikutunnuse, võib jääda kehtima määramatuks ajaks. See oleks aga vastuolus õigusriigi põhimõttega, samuti karistamise eesmärgiga. Seadusega erilise isikutunnuse ajalise kehtivuse piiri sedavõrd ebaselge määratlemine on selgelt ebaproportsionaalne. Tekib olukord, kus eriline isikutunnus ei tulene mitte KarS §-s 424 nimetatud «samast teost», vaid hoopis muust teost, mille retsidiiv ei ole kriminaliseeritud. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et KarS § 424 kohaldamispraktika on olnud erinevatel aegadel erinev ja enne 2005. a kevadet lahendati käesoleva asjaga analoogilisi juhtumeid erinevalt. Erinevaid arusaamu KarS § 424 sisust kinnitavad ka erinevused karistusseadustiku kommentaaride 2002. a ja 2004. a väljaande vahel. Isegi kui vaidlustatud kohtuotsuses on seadust õigesti kohaldatud, on seadus ise põhiseadusega vastuolus. Lisaks leiab kassaator, et I. F. puudus tahtlus kuriteo toimepanemiseks, kuna KarS § 424 on mitmetimõistetav. 5. Kassatsioonivastuses leiab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Tartu I osakonna ringkonnaprokurör Kretel Tamm, et kassatsioon on põhjendamatu. Prokurör märgib, et väide, nagu oleks KarS § 424 kohaldamispraktika olnud enne 2005. aastat praegusest erinev, on alusetu, kuna kassatsioonis pole viidatud ühelegi kohtulahendile, mis kinnitaks KarS § 424 erinevat kohaldamispraktikat. Samuti leiab prokurör, et I. F. pani kuriteo toime tahtlikult. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 6. Kriminaalasjas ei ole vaidlust esiteks selles, et I. F. oli 6. aprillil 2005. a Tartu linnas Vabaduse puiesteel mootorsõidukit juhtides alkoholijoobeseisundis, teiseks selles, et I. F. tasus talle 8. detsembril 2003. a LS § 7419 järgi mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest määratud rahatrahvi 22. märtsil 2004. a ning kolmandaks ka selles, et I. F. karistati 20. oktoobril 2004. a LS § 741 lg 1, § 7417 ja § 7431 järgi ja 20. jaanuaril 2005. a LS § 746 järgi. Karistusregistri seaduse (KarRS) § 31 sätestab, et karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetest lähtutakse isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel ja et karistusregistri karistusandmed omavad õiguslikku tähendust kuni nende kustutamiseni sama seaduse §-des 25–28 sätestatud tähtaegadel. Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 1 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi või aresti täitmisest on möödunud üks aasta. Samas näeb KarRS § 26 lg 5 ette, et kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo või kuriteo, siis tähtaeg katkeb ja tähtaega arvestatakse viimase väärteo või kuriteo eest mõistetud põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude või kuritegude eest. Osutatud sätetest tulenevalt katkes I. F. 8. detsembril 2003. a LS § 7419 järgi määratud ja 22. märtsil 2004. a täidetud karistuse andmete kustumise tähtaeg viimati 20. jaanuaril 2005. a ja see lõpeb ühe aasta möödumisel 20. oktoobril 2004. a või 20. jaanuaril 2005. a määratud rahatrahvi tasumisest – eeldusel, et I. F. ei ole vahepeal toime pannud uut süütegu. Mõistetavalt ei saanud toodud asjaoludel I. F. 8. detsembril 2003. a LS § 7419 järgi määratud karistuse registrist kustutamise tähtpäev saabuda enne 20. jaanuari 2006. Järelikult vastas I. F. 6. aprillil 2005 KarS §-s 424 sätestatud erilisele isikutunnusele – tegemist oli isikuga, keda oli varem karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Sellisele järeldusele on jõudnud ka maakohus ja ringkonnakohus. 7. Maakohtu ja ringkonnakohtu järelduse vastavust karistusregistri seadusele möönab sisuliselt ka kassaator, leides samas, et karistusregistri seadus ei ole põhiseadusega kooskõlas. Kolleegium märgib, et I. F. poolt toime pandud kahe joobeseisundis juhtimise vahele jääv ajavahemik (29. septembrist 2002 kuni 6. aprillini 2005 ehk vähem kui kolm aastat) oli suhteliselt lühike. Samuti olid need väärteod, mis katkestasid I. F. LS § 7419 järgi määratud karistuse andmete registrist kustutamise tähtaja, liiklusalased, viidates seega I. F. kestvale soovimatusele järgida ohutu liiklemise reegleid. Sellistel asjaoludel ei saa rääkida I. F. KarS § 424 järgi süüditunnistamisega kaasneva põhiõiguste riive legitiimse eesmärgi puudumisest või ebaproportsionaalsusest. Kohus saab konkreetse normikontrolli raames hinnata kriminaalõigusnormi põhiseadusele vastavust vaid menetletava kriminaalasja asjaolude põhjal (vt ka Riigikohtu üldkogu 14. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-77-02 – RT III 2002, 32, 345, p 23). Eeltoodud põhjustel ei anna käesoleva kriminaalasja asjaolud alust rääkida KarRS §-st 31 ja § 26 lg-st 5 tuleneva väärteoprejuditsiooni ajalise kehtivuse ulatuse põhiseadusevastasusest, kolleegiumil aga puudub võimalus hinnata nende normide põhiseaduspärasust abstraktse normikontrolli vormis. 8. Õiguslikult ei ole arvestatav kaitsja seisukoht, et I. F. ei pannud kuritegu toime tahtlikult, kuna tal polnud 6. aprillil 2005. a joobeseisundis mootorsõidukit juhtides võimalik seaduse pinnalt piisava selgusega mõista, et tema tegu ei ole karistatav mitte väärteona, vaid kuriteona. Kolleegium selgitab, et tahtluse välistab üksnes koosseisueksimus (KarS § 17). Koosseisueksimusega on tegemist siis, kui isik ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-95-05 – RT III 2005, 36, 347, p 8). Käesolevas asjas ei ole I. F. ega tema kaitsja osutanud kriminaalmenetluse kestel ühelegi KarS §-s 424 sätestatud kuriteokoosseisule vastavale faktilisele asjaolule, millest I. F. poleks 6. aprillil 2005. a tegu toime pannes teadlik olnud. Samuti pole väidetud, et I. F. kujutas tegu toime pannes ekslikult ette faktilisi asjaolusid, mis välistanuks tema tahtliku teo õigusvastasuse (KarS § 31 lg 1). Lisaks koosseisueksimusele ja eksimusele õigusvastasust välistavas asjaolus (eksimused faktilistes asjaoludes) tunneb karistusseadustik ka õiguslikku eksimust – eksimust teo keelatuses (KarS § 39), mis vältimatuse korral välistab isiku süü, välditavuse korral võib aga anda aluse KarS § 60 kohaldamiseks. Karistusseadustiku § 39 lg 1 kohaselt on eksimusega teo keelatuses ehk keelueksimusega tegemist juhul, kui isik ei saa aru oma teo keelatusest. Keelueksimuse puhul on tegemist eksimusega mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-95-05, p 8). Olukorras, kus isik arvab, et tema tegu ei ole karistatav mitte kuriteona, vaid väärteona (nagu see kaitsja väitel I. F. puhul oli), puudub alus väita, et isik ei saa aru oma teo keelatusest KarS § 39 mõttes. Eksimusele toimepandava süüteo liigis karistusseadustik aga õiguslikku tähendust ei anna. Selline eksimus ei välista ei teo koosseisupärasust (sh tahtlikkust), õigusvastasust ega süülisust. Seega pole I. F. karistusõigusliku vastutuse seisukohalt oluline, kas ta arvas 6. aprillil 2005. a joobeseisundis mootorsõidukit juhtides, et talle 8. detsembril 2003. a LS § 7419 järgi määratud väärteokaristus on kustunud või mitte, st kas ta pidas toimepandavat tegu väärteoks või kuriteoks. 9. Seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks meenutab kriminaalkolleegium väljaspool kassatsioonimenetluse piire Riigikohtu üldkogu seisukohta, et liikluskuriteos süüdimõistetult võib kohus jätta juhtimisõiguse ära võtmata üksnes väga erandlikel juhtudel (vt Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05 – RT III 2005, 24, 248, p 50). Käesolevas asjas ei ole prokurör I. F. suhtes KarS § 50 lg 1 kohaldamist taotlenud ja maakohus ei ole seda ka omal algatusel teinud. Samas ei nähtu kohtuotsusest ühtegi erandlikku asjaolu, mis õigustaks I. F. juhtimisõiguse äravõtmata jätmist. Mõistetavalt ei olnud ringkonnakohtul ega ole ka Riigikohtul alust selles küsimuses maakohtu otsust muuta, kuna otsuse on vaidlustanud üksnes süüdistatava kaitsja. 10. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2005. a otsuse asjas nr 2-1-329/05 muutmata ja I. F. kaitsja kassatsiooni rahuldamata. Ott JÄRVESAAR Peeter VAHER Lea KIVI