Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-117-05 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2006. a kohtuotsus L. K. süüdistuses KarS § 151 järgi — RT III, 2006, 13, 124

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-117-05 Otsuse kuupäev 10. aprill 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi L. K. süüdistuses KarS § 151 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 13. juuni 2005. a otsus asjas nr 2-1-174/2005 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik L. K. kaitsja vandeadvokaat Li Uiga, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 8. veebruar 2006. a Istungil osalenud isikud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Marge Püss ja L.K. kaitsja vandeadvokaat Li Uiga Resolutsioon 1. Kassatsioon rahuldada. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 13. juuni 2005. a otsus L. K. kriminaalasjas ja mõista L. K. õigeks. Asjaolud ja menetluse käik 1. L. K. anti kohtu alla KarS § 151 järgi süüdistatuna selles, et ta koostas ajavahemikus 1995–1998 teksti «Meie võitlus», mis – olles suunatud juutide, kristlaste ja demokraatide vastu – õhutas sotsiaalset vaenu ja sisaldas üleskutset relvastatud terrorile. Teksti pani ta üles Tartu Ülikooli Botaanika ja Ökoloogia Instituudi arvutiserverisse vaba juurdepääsuga internetiaadressil http://moritz.botany.ut.ee/... Süüdistuses märgiti, et ««Meie võitlus» kutsub avalikult tegevusjuhendi vormis üles vihkamisele ja vägivallale seoses rahvuse, usutunnistuse ja poliitiliste veendumustega, mida väljendavad järgmised keelelised väljendid»: – «Lihtsaim ning yhtlasi ainuke kindel viis vabaneda mingist mõtteviisist on selle kandjate füüsiline hävitamine.» – «Mida juhuslikum on hävitamisele kuuluvate inimeste ja objektide valik, seda raskem on neil välja töötada vastustrateegiat.» – «Kuna kristlus peab Eestist jäägitult kaduma, on ainus võimalus selle saavutamiseks kõigi kristlaste ning juutide likvideerimine ja kirikute purustamine.» – «On selge, et niipea kui terror yhiskonnas on kasvanud massiliseks ning kyllalt palju inimesi pööranud maausku tuleb yhel hetkel minna varjatud tegevuselt yle avalikule ning likvideerida riigivõim.» – «Juhul kui selleks ajaks on ryhmitusse koondunud vähemalt 20 000 meest, kellel on piisavalt kaasaegset relvastust, pole raske ka oma jõududega kõrvaldada valitsus ning parlament.» – «Kõrvaldanud demokraatliku valitsuse valivad võitlejad enese seast, ning õnnistab maausu preester ametisse kuninga.» – «Kõik, kes ei osalenud vabadusvõitluses ning ei oma muid teeneid vabaduse saabumises kuuluvad orjusse.» – «Juhul kui yleliigset osa inimesi ei õnnestu myya mõnesse usaldusväärsesse riiki, tuleb ilmselt siingi rakendada likvideerimist.» – «Seepärast peavad esmajärjekorras langema rünnaku alla haiglad, synnitusmajad, koolid, lasteaiad.» – «Loomulikult võib kerkida küsimus, kas avalik yleskutse relvastatud terrorile pole kaartide väljamängimine valitsuse korrakaitsejõududele.» Seda süüdistust muudeti kriminaalasja arutamisel maakohtus. Muudetud süüdistuse kohaselt leidis sotsiaalse vaenu õhutamine aset ajavahemikus 1995. aastast kuni 2003. aasta maikuuni, mil ülalmainitud tekst võeti serverist maha. Lisaks märgiti muudetud süüdistuses, et oma tegevusega põhjustas L. K. avalikele huvidele olulist kahju. 2. Tartu Maakohtu 18. aprilli 2005. a otsusega mõisteti L. K. õigeks. Maakohus luges tuvastatuks, et L. K. paigutas 1995.–1996. a Tartu Ülikooli Botaanika ja Ökoloogia Instituudi arvutiserverisse oma kodulehekülje, mis sisaldas alajaotusi «Terror», «Horror», «Heresy», «Anarchy» ja «Intro». Alajaotuses «Terror» sisaldus muu hulgas 1991.–1993. a kirjutatud tekst «Meie võitlus». Tuginedes ka kriminaalasja uurimisel määratud lingvistika- ja psühholoogiaekspertiiside tulemina koostatud eksperdiarvamustele, leidis kohus, et kõnealune tekst sisaldas üleskutset vihkamisele ja vägivallale seoses rahvuse, usutunnistuse ja poliitiliste veendumustega. Samas ei lugenud kohus tuvastatuks avalikele huvidele olulise kahju põhjustamist. Maakohus leidis otsuses, et L. K. kodulehe paiknemine Tartu Ülikooli serveris ei tähenda veel iseenesest seda, et internetikasutajad oleks seostanud kodulehte Tartu Ülikooliga, mistõttu ei saa ülikooli maine rikkumist lugeda tuvastatuks. Samuti ei lugenud kohus L. K. arvamusliidriks, kes oleks olnud avalikkuse teravdatud tähelepanu all. Kohtuotsuses märgitakse, et kõnealustel tekstidel ei olnud laiemat kõlapinda, sest kodulehte külastati kuus vaid ligikaudu 30 korda. Teo subjektiivset koosseisu analüüsides leidis maakohus, et L. K. ei pannud talle süüks arvatud tegu toime tahtlikult. Kohtualune ise käsitas oma kodulehte n. ö tervikliku eneseväljenduskoguna, mille erinevate osade iseseisev analüüsimine poleks tema arvates õige. L. K. väitel oli tema eesmärk lugejat rabada ja šokeerida ning panna mõtlema. Kohus nõustus sellise arusaamaga ja leidis, et ka kodulehe tervikkujundus ja ülesehitus viitas kohtualuse soovile luua loomingulist tervikut. Kohus tugines ka kohtulikul uurimisel üle kuulatud tunnistajate ütlustele, kes kinnitasid samuti, et käsitasid kodulehel kirjapandut ilukirjandusena. 3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Raul Heido, taotledes maakohtu otsuse tühistamist, L. K. süüditunnistamist KarS § 151 järgi ja tema karistamist rahalise karistusega 100 päevamäära (32 000 krooni). 4. Tartu Ringkonnakohus tühistas 13. juuni 2005. a otsusega Tartu Maakohtu otsuse, tunnistas L. K. KarS § 151 järgi süüdi ja karistas rahalise karistusega prokuröri taotletud ulatuses. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on avaliku huvi mõistet põhjendamatult kitsendanud, ning asus seisukohale, et avaliku huvi sisuks on teatud üldine hüve, mis hõlmab ka riigi sisemist ja välist rahu. Sotsiaalset vaenu õhutav ja avalikule terrorile kutsuv tekst «Meie võitlus» kahjustas ringkonnakohtu arvates avalikku huvi, st riigi ja ühiskonna turvalisust. Arvestades kahjustamise sisu ja väljendusviisi, oli tegemist olulise kahjuga avalikele huvidele. Põhjendades L. K. tahtlust kõnealuse teo toimepanemisel, märgitakse ringkonnakohtu otsuses, et «isikul, kes sotsiaalset vaenu õhutava või terrorile üleskutsuva teksti avalikku internetti paigutab, peab olema ettekujutus sellest, mida selline tegevus võib kaasa tuua. Seejuures tuleb siin lähtuda tavalise mõistliku inimese elukogemuse tasandilt. L. K. on isik, kellel tema elukogemusest ja haridusest lähtudes pidi olema arusaadav sellise tegevuse tagajärg. Siinkohal on apellatsioonis õigesti märgitud, et kui selle teksti kohatusele juhti ta tähelepanu, ei viinud see teksti eemaldamiseni internetist süüdistatava poolt» (tl 332). Tahtluse voluntatiivset elementi analüüsides leidis ringkonnakohus, et L. K. pidi vähemalt möönma, et tema tekstist sõltuvalt võib mõni isik või isikute grupp panna toime süüteo. Samuti pidi ta ette kujutama põhjuslikku seost enda teo ja võimaliku tagajärje vahel. Kassatsioonimenetluse poolte seisukohad 5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse on kassatsiooni korras vaidlustanud L. K. kaitsja vandeadvokaat Li Uiga, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja Tartu Maakohtu otsuse jõustamist või alternatiivselt kriminaalasjas menetluse lõpetamist kuriteo aegumise tõttu. Kassaator märgib esmalt, et kuna esialgse süüdistuse kohaselt oli L. K-le süüks arvatud tegu toime pandud mingil ajavahemikku 1995.–1998. a jääval kindlaks tegemata kuupäeval ja seega enne karistusseadustiku jõustumist, oleks tulnud see kvalifitseerida KrK § 72 järgi. Seejärel konstateerib kassaator, et maakohtus muudeti L. K-le esitatud süüdistust ja loeti kuriteo toimepanemise ajaks ajavahemik 1995. aastast kuni 2003. aasta maikuuni. Seega loeti muudetud süüdistusega L. K-le süüksarvatav tegu vältavaks kuriteoks. Kassaator vaidleb L. K-le etteheidetava käitumise vältavana käsitlemisele vastu, leides, et süüksarvatud tegu oli lõpule viidud tekstide paigutamisega Internetti, seega hiljemalt 1997. a lõpuks. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millistele tõenditele tuginevalt on tuvastatud kuriteo vältavus, nagu ka see, milles täpselt kõnealuste tekstide ülesriputamisejärgsel perioodil seisnes tema kaitsealuse kuritegelik käitumine. Käsitletava süüteo sidumine Maavalla Koja ettepanekuga kodulehekülg maha võtta on olnud meelevaldne, sest ringkonnakohus pole käsitlenud selle ettepaneku tegemise eesmärki ja põhjendusi. Lähtudes veendumusest, et L. K-le süüksarvatud tegu oli lõpule viidud ülalnimetatud tekstide paigutamisega Internetti, järeldab kassaator, et tegelikult oli süüksarvatud kuritegu kriminaalmenetluse alustamise ajaks aegunud, sest teo toimepanemisest oli selleks ajaks möödunud enam kui viis aastat. Teise põhilise erinevusena esialgsest süüdistusest sisaldas muudetud süüdistus enamohtliku süüteo tunnusena olulise kahju põhjustamist avalikele huvidele. Kassaator osutab aga sellele, et teo toimepanemise ajal – sõltumata sellest, kas võtta aluseks esialgne või muudetud süüdistus – kehtinud KarS § 151 redaktsioon ei sisaldanud sotsiaalse vaenu õhutamise enamohtlikku koosseisu, mille alusel oleks olnud ette nähtud vastutus sellise sotsiaalse vaenu õhutamise eest, millega tekitatakse oluline kahju. KarS § 151 kahelõikeline redaktsioon, millega sotsiaalse vaenu õhutamise põhikoosseis muudeti väärteoks ja kuriteoks loeti vaid selline sotsiaalse vaenu õhutamine, mis on toime pandud kas teistkordselt või millega on tekitatud oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele, hakkas kehtima alles alates 1. juulist 2004. a, seega ajal, mida ei hõlma ei esialgne ega muudetud süüdistus. Kuna ajal, mil tegu süüdistuse kohaselt toime pandi, ei olnud KarS §-s 151 sellist tunnust nagu olulise kahju põhjustamine ette nähtud, ei saa L. K-le süüks arvata avalikele huvidele olulise kahju põhjustamist. Arvestades seda, et praegu kehtiva redaktsiooni järgi on sotsiaalse vaenu õhutamine raskendavate asjaolude puudumisel väärtegu, ei tohi L. K. KarS § 5 lg-st 2 lähtuvalt tunnistada süüdi kuriteo toimepanemises. Seoses muudetud süüdistuses sisalduva etteheitega, et L. K. põhjustas oma käitumisega olulise kahju avalikele huvidele, märgib kassaator sedagi, et muudetud süüdistusest ei selgu, milles seisnes avalik huvi ja mida kujutas endast sellele põhjustatud oluline kahju. Seega oli süüdistus konkretiseerimata. Kassaatori arvates ei ole ringkonnakohus suutnud kummutada maakohtu seisukohta, et L. K-le süüksarvatud teos puudub tahtlus kuriteo subjektiivse koosseisu elemendina. Kassaator peab vajalikuks märkida, et ekspertiisi määrustest lähtuvalt pidid eksperdid käsitama kõnealuseid tekste L. K. «tõsimeelse eneseväljendusena» ja ekspertidel puudus võimalus hinnata neid «kirjandusliku eneseväljendusena». 6. Kassatsioonivastuses ei nõustu prokurör kassaatori seisukohtadega ja taotleb ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. Prokurör ei nõustu kassaatoriga selles, et pärast 1. juulit 2004. a jõustunud KarS § 151 muudatusi oleks tulnud L. K-le süüksarvatud tegu lugeda väärteoks. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on õigesti lugenud L. K. käitumise vältavaks kuriteoks, sest kuritegelik seisund vältab niikaua, kuni kas tema ise või pädev asutus on sotsiaalset vaenu sisaldava teksti Internetist eemaldanud. Kuna kuritegu viidi lõpule sotsiaalset vaenu õhutava teksti eemaldamisega Internetist 2003. aastal, siis ei saa olla juttu aegumisest. Prokurör näeb vastuolu selles, et ühelt poolt heidab kassaator prokurörile ette seda, et muudetud süüdistusest ei selgu, milles seisnes avalik huvi, kuid teiselt poolt ta tunnistab, et avalik huvi oli ja on määratlemata õigusmõiste ning seetõttu ei saa kõik isikud aru, mis on avalik huvi ja kuidas on võimalik sellele olulist kahju tekitada karistusõiguse mõistes. Prokurör märgib: «Avaliku huvi kui määratlemata õigusmõiste lahtimõtestamisel on nii prokurör oma süüdistuskõnes kui ringkonnakohus oma otsuses juhindunud juriidilisest kirjandusest. Avaliku huvi sihiks on teatud avalik, s.o üldine ehk ühiskondlik hüve, mille alla kuulub ka riigi sisemine ja välimine rahu. Esitatud süüdistuse kontekstis mõistame õigusmõistet avalik huvi põhimõttena kui põhiõiguste piiramise alust, mis on vajalik riigi ja elanikkonna rahulikuks ja turvaliseks eksisteerimiseks.» Ühiskonnas ei saa olla piiramatuid põhiõigusi ja piiramatu ei saa olla ka sõnavabadus. Põhiseaduse § 12 lg 2 sätestab, et vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine sotsiaalse kuuluvuse alusel on seadusega keelatud ja karistatav. Prokurör ei nõustu kassaatori väitega, nagu oleks L. K. tegevuses puudunud kuriteokoosseisu subjektiivse külje element – tahtlus. Seejuures kordab ta sisuliselt ringkonnakohtu otsuses sisalduvat. 7. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid seaduse kohaldamisel põhimõttelist laadi eriarvamused, anti kriminaalasi 12. detsembri 2005. a määrusega läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule. 8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu istungil jäid kassaator ja prokurör vastavalt kassatsioonis ja kassatsioonivastuses esitatud seisukohtade juurde. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht I 9. Käesoleva asja lahendamiseks analüüsib kriminaalkolleegium esmalt, millal on L. K-le etteheidetav tegu toime pandud (II). Sellest sõltub, millisest seadusest tuleb L. K. teole õigusliku hinnangu andmisel lähtuda, samuti see, kas tegu on aegunud. Järgnevalt käsitleb kriminaalkolleegium küsimust, kas isikule võib omistada süüteokoosseisu tunnuseid, mida teo toimepanemise ajal kehtinud süüteokoosseis ette ei näinud (III). Lõpuks kontrollib kriminaalkolleegium kassaatori väiteid, et L. K. ei ole KarS § 151 koosseisule vastavat tegu toime pannud, käsitledes esmalt seda, kas kohtud on nõuetekohaselt tuvastanud koosseisupärase teo (IV), ning seejärel küsimust, kas nõuetekohaselt on tuvastatud teoga põhjuslikus seoses olev koosseisupärane tagajärg (V). II 10. Põhiseaduse § 23 lg 1 kohaselt võib isikut karistada üksnes sellise teo eest, mis oli karistatav teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Teisisõnu – seda, kas isiku käitumise puhul on tegemist kuriteoga, kontrollitakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Hilisemat seadust võib ja tuleb kohaldada ainult juhul, kui see kergendab isiku olukorda. Eelnevast tulenevalt tuleb tegu kvalifitseerida selle toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Karistusseadustiku rakendusseaduse § 3 lg 2 sätestab üheselt, et enne karistusseadustiku jõustumist, s.o enne 1. septembrit 2002. a toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. 11. Kohtueelse uurimise tulemina 29. septembril 2003. a koostatud süüdistuskokkuvõtte kohaselt õhutas L. K. sotsiaalset vaenu sellega, et ta kindlaks tegemata kuupäevadel ajavahemikus 1995. kuni 1998. a pani Tartu Ülikooli Botaanika ja Ökoloogia Instituudi arvutiserverisse avaliku Interneti kodulehekülje, millel esitatud ja tema enda 1990-ndatel aastatel koostatud tekstilises materjalis «Meie võitlus» kutsus avalikult tegevusjuhendi vormis üles vihkamisele ja vägivallale seoses rahvuse, usutunnistuse ja poliitiliste veendumustega. Seega käsitati süüdistuskokkuvõttes koosseisupärase teona vaenu õhutavate tekstide Internetti «ülespanemist». 12. Kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus 7. detsembril 2004. aastal esitas prokurör KrMK § 215 lg-le 2 tuginedes L. K-le muudetud süüdistuse. Selle kohaselt õhutas L. K. sotsiaalset vaenu 1995. aastast kuni 2003. aasta maikuuni (s.o kõnealuse teksti serverist mahavõtmiseni). Edasises menetluses käsitleti teo toimepanemise ajana ajavahemikku 1995. aastast kuni 2003. aasta maikuuni, lähtudes seisukohast, et tegemist oli vältava süüteoga. 13. Vältavaks nimetatakse selliseid süütegusid, mille puhul süüteokoosseisus kirjeldatud tegu seisneb mitte üksnes õigusvastase olukorra loomises, vaid ka selle säilitamises ehk taastootmises. Tüüpilisteks vältavateks süütegudeks on näiteks pantvangi võtmine (KarS § 135), vabaduse võtmine seadusliku aluseta (KarS § 136) ja mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis (KarS § 424). Esimese kahe puhul on süüteokoosseisule vastav tegu teiselt isikult vabaduse võtmine ning tegu kestab seni kaua, kui teo toimepanija, omades kontrolli toimuva üle, kannatanu vabadust piirab. Viimasel juhul on koosseisupäraseks teoks mootorsõiduki juhtimine ning seega kestab koosseisupärane tegevus juhtimise lõpetamiseni. Arvestades, et KarS §-le 151 vastab igasugune tegevus, millega on avalikult üles kutsutud vihkamisele või vägivallale seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundiga, võib ka sellele koosseisule vastav tegu olla vältav. Näiteks võib tuua avalikus kohas pikettimise sotsiaalset vaenu õhutavat sõnumit kandva plakatiga või sellise sõnumiga lendlehtede levitamist. Sellisel juhul on õigusvastane olukord loodud kohe, kui üleskutse on avalikuks tehtud – pikettimise või lendlehtede jagamise alustamisega –, kuid vaenu õhutav tegevus kestab kuni pikettimise või lendlehtede jagamise lõpetamiseni. Seega sõltub hinnang, kas tegemist on vältava deliktiga, etteheidetava teo iseloomust, olles seotud teo lõppemisega. Viimast ei tohi aga segamini ajada küsimusega, kas lõpetatud teo mõju (õigusvastane seisund) kestab. Seda illustreerib asjaolu, et ka isikule põhjustatud raske tervisekahjustus ei kao kohe pärast selle tekitamist, kummatigi ei ole alust lugeda raske tervisekahjustuse tekitamist vältavaks kuriteoks. 14. Kassaatori väitel ei ole kohtud selgitanud, milles seisnes L. K. tegu 1997. aasta lõpust 2003. aasta maini. Ühtlasi leiab kassaator, et tegevusetust või passiivsust ei saa käsitada süüteo koosseisulise elemendina. Kriminaalkolleegium möönab, et süüdistus ja kohtuotsused on nimetatud küsimuses pealiskaudsed. Neist nähtuvalt vältas sotsiaalse vaenu õhutamine seni kaua, kui süüdistuses mainitud tekstid olid avalikul Interneti kodulehel kättesaadavad. Põhjendatud pole aga seda, milles seisnes L. K. tegevus mainitud ajavahemiku vältel, kuna kirjeldatud ei ole mingeid konkreetseid käitumisakte. Riigikohus ei nõustu aga kassaatoriga selles, et teo vältavust ei saa siduda passiivseks jäämisega. Nii võib ebaseaduslik vabaduse võtmine seisneda kannatanu lukustatud ruumis hoidmises. Kuigi pärast ukse lukustamist jääb teo toimepanija passiivseks, realiseerib ta siiski endiselt süüteokoosseisu senikaua, kui kannatanu kinnihoidmine on tema kontrolli all. Sarnane on olukord ka vaenu õhutava teksti Internetis kättesaadavaks tegemise puhul. Avalik üleskutsumine vihkamisele või vägivallale kestab senikaua, kui teo toimepanija kontrollib tema edastatava sõnumi kättesaadavust avalikkusele. Selline kontrollivõimalus võib säilida ka pärast sotsiaalset vaenu õhutavat sõnumit kandva teksti Internetti ülespanemist, seda eeskätt juhul, kui tekst on pandud üles Interneti kodulehele, millele isikul on vaba voli iseseisvalt infot üles panna ja maha võtta. Eelnev ei tähenda, et etteheidetav tegu esineks üheaegselt nii tegevuse kui tegevusetuse vormis. Hilisem passiivseks jäämine ei muuda delikti tegevusetusdeliktiks, kuivõrd teo raskuspunkt oli aktiivsel tegevusel –- tekstide ülespanekul Interneti kodulehele. Eelnevalt kirjeldatud olukorraga oli tegemist ka käesoleval juhul, mistõttu L. K-le süüksarvatav tegu – avalik üleskutsumine vihkamisele või vägivallale seoses rahvuse, usutunnistuse ja poliitiliste veendumustega – ei piirdunud teksti, mis kannab süüdistuse kohaselt sotsiaalset vaenu õhutavat sõnumit, oma kodulehele paigutamisega. Vastupidi, see seisnes ka mainitud teksti hoidmises oma koduleheküljel, sest tal oli võimalus otsustada, kui kaua ta sõnumit avalikkuseni viib. Seega toimus muudetud süüdistuses kirjeldatud tegevus ka karistusseadustiku kehtivuse ajal ning süüdistuses on L. K. väidetavalt toime pandud tegu põhjendatult kvalifitseeritud karistusseadustiku, mitte kriminaalkoodeksi järgi. 15. Karistusseadustiku § 81 lg-st 1 tulenevalt arvutatakse aegumistähtaega teo toimepanemise lõppemisest, milleks praegusel juhul on 2003. a maikuu. L. K-le etteheidetava teo eest võib karistada rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega, mistõttu KarS § 4 lg 3 kohaselt on tegemist teise astme kuriteoga. Teise astme kuritegude aegumistähtaeg on viis aastat, mis ei ole aga praeguseks möödunud. Seega ei ole alust rääkida L. K-le süüksarvatava teo aegumisest. III 16. Kassatsioonis väidetakse, et L. K. tegu ei ole KarS § 151 kehtiva redaktsiooni kohaselt enam kuritegu. Erinevus KarS § 151 varasema ja praegu kehtiva redaktsiooni vahel seisneb järgnevas. Kuni 1. juulini 2004. a kehtis KarS § 151 järgmises ühelõikelises redaktsioonis: «Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele või vägivallale seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundiga, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.» Seega oli enne 1. juulit 2004. a kehtinud KarS § 151 kohaselt sotsiaalse vaenu õhutamise näol tegemist teodeliktiga, mille puhul süüteokoosseisu realiseerimiseks mingi tagajärje saabumist ei eeldatud. Karistusseadustiku § 151 muudatusega, mis jõustus 1. juulil 2004. a, muudeti paragrahvi senine tekst esimeseks lõikeks, kusjuures senine sanktsioon – rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus – asendati rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga. Sellise muudatuse tulemina on varem KarS § 151 järgi kuriteona karistatav tegevus muudetud KarS § 151 lg 1 järgi karistatavaks väärteona. Alates 1. juulist 2004. a kehtiva KarS § 151 teise lõike redaktsioon on aga järgmine: «(2) Sama teo eest, kui see on toime pandud: 1) vähemalt teist korda või 2) kui sellega on tekitatud oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.» Seega on alates 1. juulist 2004. a sotsiaalse vaenu õhutamine kuriteona (KarS § 151 lg 2 järgi) karistatav vaid tingimusel, kui sotsiaalset vaenu on õhutatud vähemat teistkordselt või kui sotsiaalse vaenu õhutamine on üle kasvanud tagajärjedeliktiks. 17. Kassaator leiab, et kuna L. K. õhutas väidetavalt sotsiaalset vaenu KarS § 151 varasema redaktsiooni kehtivuse ajal ja selles sisaldunud teokirjeldusega langeb kokku KarS § 151 praeguse redaktsiooni esimene lõige, ei ole kehtiva seaduse järgi enam tegemist kuriteoga. Kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu. On enesestmõistetav, et tegu tuleb kvalifitseerida seda kõige täpsemini kirjeldava sätte järgi. See tähendab, et ka seaduse muutumise korral tuleb kontrollides, kas uus seadus kergendab isiku olukorda, hinnata, kas võrreldes varasema seadusega on kergem isikule süükspandavat tegu uues seaduses kõige täpsemalt kirjeldav norm (sarnast seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium väljendanud ka 4. aprilli 2003. a otsuses asjas nr 3-1-1-13-03 – RT III 2003, 7, 74). Süüdistuses on leitud, et L. K. tegu tõi kaasa olulise kahju avalikele huvidele ja seega on tema tegu kõige täpsemalt kirjeldavaks normiks praegu KarS § 151 lg 2 p 2, mitte aga KarS § 151 lg 1. IV 18. Karistusseadustiku § 151 näeb ette vastutuse tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele või vägivallale seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundiga. See tähendab, et karistatav on tegevus, millega ükskõik millisel moel tehakse avalikuks, s.o määratlemata isikuteringile kättesaadavaks sõnum, mille sisuks on üleskutse vihkamisele või vägivallale loetletud tunnuste alusel. 19. L. K-le heidetakse süüdistuses ette seda, et ta pani avalikult ligipääsetavale Interneti koduleheküljele üles ja hoidis seal tekste, mis sisaldasid üleskutset vihkamisele ja vägivallale seoses rahvuse, usutunnistuse ja poliitiliste veendumustega. Pole kahtlust, et sellega lõi ta määratlemata hulgale isikutele võimaluse kõnealuste tekstidega tutvuda, s.o muutis oma tekstid avalikult kättesaadavaks. 20. Keerulisem on aga küsimus, millist teksti saab lugeda sotsiaalset vaenu õhutavalt vihkamisele ja vägivallale üleskutsuvaks KarS § 151 mõttes. Karistusseadustiku § 151 paikneb KarS-i 10. peatüki 1. jaos «Süüteod võrdõiguslikkuse vastu». Võrdsusõiguse rikkumine eeldab seda, et rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundi alusel eristatavate gruppide puhul ühe grupi («meie») liige eitab teise gruppi («nemad») kuuluvate isikute võrdväärsust esimese grupi liikmetega. KarS § 151 koosseisu puhul seisneb koosseisupärane tegu mitte üksnes teise gruppi kuuluvate isikute võrdväärsuse eitamises, vaid ka teiste isikute sellele üleskutsumises. Eelnevast tuleneb kaks järeldust. Esiteks – kuna koosseisupärane tegu seisneb avalikus üleskutsumises – peab edastatav sõnum olema selline, millega mitte lihtsalt ei väljendata oma vaenulikku meelestatust mingi KarS §-s 151 nimetatud grupi vastu, vaid mis võiks kutsuda vihkamist või vägivalda esile ka teistes isikutes, tuua kaasa mingi sotsiaalse grupi vastu suunatud vihkamise või vägivalla levimist. Teiseks, lähtudes asjaolust, et teo ohtlikkus seisneb just sotsiaalse vaenu levimise võimaluses, saab KarS § 151 koosseisule vastavast üleskutsest rääkida ainult juhul, kui see võiks leida ühiskonnas vastuvõttu. Seega tuleb lisaks sellele, millist gruppi vihkama või koguni selle suhtes vägivalda tarvitama üles kutsutakse, vaadelda ka eristamissuhte teist, n.ö «meie» poolt. See tähendab, et üleskutse vastab KarS § 151 koosseisule ainult juhul, kui grupp, kellele üleskutse võiks mõjuda, on tõsiselt võetav nii oma arvukuselt kui ka sisuliste tunnuste poolest. Seejuures tuleb vaadelda mitte ainult konkreetset märki (sõna, fraasi, lauset, žesti, kujutist), millele üleskutsuv iseloom omistatakse, vaid ka konteksti, milles see on esitatud, ning tähendusvarjundit. 21. Nii L. K-le esitatud süüdistuses kui ka teda süüditunnistavas ringkonnakohtu otsuses on leitud, et ta kutsus üles vägivallale ja vihkamisele seoses rahvuse, usutunnistuse ja poliitiliste veendumustega ning et üleskutse oli suunatud juutide, kristlaste ja demokraatide vastu. L. K. kõnealuselt kodulehelt süüdistusse kantud tsitaatides on tõepoolest kirjas ka sellised laused: «Kuna kristlus peab Eestist jäägitult kaduma, on ainus võimalus selle saavutamiseks kõigi kristlaste ning juutide likvideerimine ja kirikute purustamine ... kõrvaldanud demokraatliku valitsuse valivad võitlejad enese seast ning õnnistab maausu preester ametisse kuninga.» Selle kõrval on koduleheküljel olnud tekstist süüdistuses esile toodud ka järgmised kaks lauset. «Kõik, kes ei osalenud vabadusvõitluses ning ei oma muid teeneid vabaduse saabumises kuuluvad orjusesse.» «Juhul kui üleliigset osa inimesi ei õnnestu müüa mõnesse usaldusväärsesse riiki, tuleb ilmselt siingi rakendada likvideerimist.» Tsiteeritu pinnalt ei ole esiteks selge, kui suur on siis ikkagi nende isikute ring, kelle suhtes vihkamisele ja vägivallale üles kutsuti. Kui esimeses tsitaadis öeldu võik olla vaadeldav juutide, kristlaste ja demokraatide vastu suunatuna, siis orjastada tuleks teksti kohaselt kõik, kes «vabadusvõitlusest» aktiivselt osa ei võtnud. Siinkohal tuleb meenutada, et KarS § 151 näeb ette vastutuse vihkamisele või vägivallale üleskutsumise eest, kui üleskutse on suunatud rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundi alusel eristatava sotsiaalse grupi vastu. Seega tuleb isiku süüditunnistamiseks selgitada välja konkreetne sotsiaalne grupp või sotsiaalsed grupid, kelle vastu üleskutse on suunatud, kohtud seda aga teinud ei ole. Samuti ei ole kohtud hinnanud, keda käsitada üleskutse adressaatidena, s.o kes võiksid moodustada eristamissuhte «meie»-poole (vt otsuse p 20). Kriminaalasja materjalidest lähtuvalt oleksid sellisesse subjektide ringi võinud kuuluda näiteks taarausulised, aga kui refereerida L. K. kodulehekülge, siis ka Vaba Oandi Jummala Kuningriigi esindajad, mille põhjapiiriks on Emajõgi ja lõuna- ning idapiiriks soome ugri keelepiir nii 9500. a paiku; mille pealinn on Tarbatu või Otepää; milles igasugune laialdane põllupidamine lõpetatakse ära ja milles orjakaubandus ja inimese ohverdamine on lubatud ja veretasu on taas tõstetud au sisse (tl-d 36–37). Ka on kohtud jätnud hindamata, kas L. K. poolt väidetavalt antud tegevusjuhend (hävitada kõik juudid ja kristlased, kasutades selleks stiihilist relvastatud terrorit, kusjuures eesmärgiks oleks absoluutse monarhia loomine, kus riigikirik oleks maausk ning kus kõik «vabadusvõitlejad» omandaksid aadlitiitli, kõik ülejäänud aga muudetaks orjadeks) võinuks leida järgimist üleskutse adressaatides. Teisisõnu, milline võis olla oht, et üleskutse leiab selle adressaatides vastuvõttu. 22. Väide, et L. K. kodulehele ülespandud tekst sisaldas üleskutset vihkamisele ja vägivallale, tugineb lingvistika- ja psühholoogiaekspertiiside tulemina koostatud eksperdiarvamustele. Kriminaalkolleegium tõdeb, et selgitamaks välja ka sotsiaalse vaenu õhutamise kui süüteo faktilisi asjaolusid, on kahtlemata võimalik kasutada kõiki lubatavaid tõendeid, kaasaarvatud eksperdiarvamusi. Käesolevas kriminaalasjas tehtud ekspertiisidega seonduvat õiguslikult hinnates peab kriminaalkolleegium aga vajalikuks märkida järgmist. 22.1. Lingvistikaekspertiisi määruses (tl 5) on eksperdilt küsitud, kas Interneti leheküljel http://moritz.botany.ut.ee/... eksponeeritav ja ekspertiisiks esitatud materjal sisaldab avalikku üleskutset vägivallale seoses rahvuse, usutunnistuse ning poliitiliste veendumustega ja millised keelelised väljendid sisaldavad avalikku üleskutset vihkamisele ja vägivallale seoses rahvuse, usutunnistuse ja poliitiliste veendumustega. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et kuna selle küsimuse pinnalt soovitakse otse ja vahetult vastust käsitletava süüteo objektiivse koosseisu täidetuse (olemasolu) kohta, on tegemist õiguslike küsimustega. KrMS §-s 95 sätestatu kohaselt on ekspert aga isik, kes rakendab kriminaalmenetluses mitteõiguslikke eriteadmisi ja KrMS § 106 lg 4 p 1 kohaselt on õiguslike küsimuste esitamine eksperdile keelatud. Kriminaalkolleegium märgib sedagi, et lingvistikaeksperdile esitati arvamuse andmiseks üksnes osa kodulehel asuvast tekstist. Samuti on ekspert lähtunud arvamuse andmisel eeldusest, et ekspertiisiks esitatud teksti puhul on tegemist tõsimeelse eneseavaldusega (tl 7). Seega on lingvistikaekspert sisuliselt andnud arvamuse kodulehe kontekstist eraldatud üksikute ja eeldatavalt tõsimeelsete sõnade tähenduse kohta. 22.2. Psühholoogiaekspertiisi määruses (tl 12) on eksperdilt küsitud, millist mõju võib Interneti leheküljel http://moritz.botany.ut.ee/... eksponeeritav materjal avaldada seda lugevale inimesele. Selline ekspertiisiülesanne on menetlusõiguslikult täiesti korrektne, sest kahtlemata saab mingi teksti võimalikku toimet hinnata muu hulgas ka psühholoogiaeksperdi arvamusele tuginedes. Psühholoogiaekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamuses (tl 13) möönab ekspert teksti mitmesuguseid laiemaid sotsiaalpsühholoogilist laadi mõjusid, kuid konkreetselt käesolevasse kriminaalasja puutuvalt märgib, et vägivallale saab kõnealune tekst kutsuda vaid väga erandlikel juhtudel ja väga vähese haridusega inimesi, näiteks selliseid, kellele elu esimeseks loetud raamatuks oli «Kommunistliku Partei Manifest». Kohtuliku arutamise raames on psühholoogiaekspert vastuseks L. K. küsimusele aga selgitanud, et tema ei tea ühtegi inimest, kellele «Kommunistliku Partei Manifest» oleks olnud esimeseks loetud raamatuks. Sarnaselt lingvistikaeksperdiga esitati ka psühholoogiaeksperdile arvamuse andmiseks üksnes osa kodulehel asuvast tekstist, mistõttu ei saa sellegi eksperdiarvamuse alusel teha järeldusi süüdistuses märgitud tekstiosade võimaliku toime kohta kogu kodulehe konteksti arvestades. 23. Käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis analüüsitut kokkuvõtvalt märgib kriminaalkolleegium, et põhimõtteliselt on võimalik sotsiaalse vaenu õhutamise kui süüteo teatud faktilisi asjaolusid tuvastada ka lingvistika- ja psühholoogiaekspertiisidele tuginevalt. Kõne alla võiks tulla ka näiteks semiootikaekspertiisi määramine. Teatud juhtudel võib erinevate teadusvaldkondade piirialadel paiknevate küsimuste selgitamisel olla otstarbekas määrata ka kompleksekspertiise. Kuid mingil juhul ei saa sotsiaalse vaenu õhutamise kui süüteo dispositsiooni eripärale tuginevalt eirata ekspertiiside määramise üldisi menetlusõiguslikke nõudeid. Samuti peab kahtlemata ka selle süüteo faktiliste asjaolude tuvastamisel arvestama KrMS §-s 61 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt ühelgi tõendil, sealhulgas ka eksperdiarvamusel ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Kriminaalkolleegiumi arvates ei saa sotsiaalse vaenu õhutamise kui süüteo faktiliste asjaolude tuvastamisel jätta arvestamata seda üldtuntud asjaolu, et sõnade tähendus ja kokkuvõttes ka teksti sõnum ning võimalik toime sõltuvad sõnakasutuse kontekstist. Nõnda ei saa lugeda vaenu õhutajaks ajakirjanikku, kes probleemartiklis mingit üleskutset kajastab, või kedagi, kelle esitatud üleskutsest on võimalik aru saada, et see on mõeldud sarkastiliselt. Seetõttu tulnuks kohtutel analüüsida süüdistuses märgitud teksti kodulehe kogu kontekstis. Siinjuures märgib kriminaalkolleegium, et nii L. K. kui ka tema kaitsja on kriminaalmenetluse erinevatel etappidel korduvalt ja igati põhjendatult taotlenud kodulehe alajaotuses «Terror» sisalduva teksti «Meie võitlus» hindamist kodulehe kui terviku raames, mitte kontekstiväliselt. Tartu Maakohus jättis selle taotluse objektiivse koosseisu hindamisel arvestamata ja leidis, et tekst «Meie võitlus» on vaadeldav eraldiseisva üksusena. Kuid teo subjektiivse koosseisu hindamisel tegi maakohus täiesti vastupidise järelduse ja leidis, et kuna kodulehe kujundamisega taotles L. K. loomingulist tervikut, siis ei ole ta pannud tegu toime tahtlikult. Ringkonnakohus eitas aga kodulehe terviklikkust eeskätt põhjendusega, et kodulehel sidus tekste vaid teatud maailmavaade ja maausu temaatika. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et see põhjendus ei ole veenev ning maailmavaateline side ei kuulu kindlasti nõrkade vaimsete sidemete hulka. Kuna L. K. käitumisele hinnangu andmisel ei ole süüdistuses märgitud ja väidetavalt sotsiaalset vaenu õhutavat teksti vaadeldud kodulehe kui terviku kontekstis, ei ole kohtud saanud anda ka korrektset hinnangut sellele, kas selle teksti sõnum on käsitatav üleskutsena vihkamisele või vägivallale. Ka on jäänud tuvastamata, milline oleks see sotsiaalne grupp, mis võiks asuda üleskutset kodulehel kirjeldatud moel realiseerima. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on need minetused toonud endaga kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse. V 24. Kui esialgses süüdistuses heideti L. K-le ette üksnes sotsiaalse vaenu õhutamist, siis muudetud süüdistuses veel seda, et ta põhjustas vaenu õhutamisega avalikele huvidele olulist kahju. Süüdistuse sellisel muutmisel lähtus prokurör tõenäoliselt kriminaalasja uurimise ajal tehtud seadusemuudatusest, (vt otsuse osa III), mille kohaselt on alates 1. juulist 2004. a sotsiaalse vaenu õhutamine kuriteona (KarS § 151 lg 2 järgi) karistatav vaid tingimusel, kui sotsiaalset vaenu on õhutatud vähemalt teistkordselt või kui sotsiaalse vaenu õhutamine on üle kasvanud tagajärjedeliktiks, st kui sellise tegevusega on saavutatud KarS § 151 lg 2 p-s 2 kirjeldatud tagajärg – oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele. 25. Kui prokurör ei oleks 7. detsembril 2004. aastal esitanud L. K-le uut süüdistust, tulnuks L. K. KarS § 5 lg-st 2 lähtuvalt õigeks mõista isegi siis, kui süüdistuse kohase teo toimepanemine oleks loetud tuvastatuks. Seda põhjusel, et alates 1. juulist 2004. a ei olnud sotsiaalse vaenu õhutamine teodeliktina enam karistatav kuriteona, vaid väärteona. Isiku karistamine väärteo eest on aga kriminaalmenetluse raames välistatud. 26. Muudetud süüdistuses sisalduv täiendav etteheide – avalikele huvidele olulise kahju põhjustamine – võimaldas kriminaalmenetluse esemeks olevast süüteost põhimõtteliselt taas rääkida kui kuriteost. Kuid tulenevalt KarS § 12 lg-st 2 ei piisa isiku süüditunnistamiseks tagajärjedelikti toimepanemises pelgalt süüdistuse formulatsiooni täiendamisest ja tagajärje väidetava saabumise deklareerimisest. Isiku süüditunnistamine tagajärjedelikti toimepanemises eeldab vältimatult lisaks koosseisupärase teo tuvastamisele ka selle tuvastamist, et on saabunud teost nii ajaliselt kui ruumiliselt eraldatud tagajärg, mis on käsitatav kas konkreetse välismaailma muudatusena või sellise põhjendatult ootuspärase muudatuse ärajäämisena. Samuti peab isiku süüditunnistamiseks tagajärjedelikti toimepanemises olema tõendatud, et koosseisupärased tegu ja tagajärg on omavahelises põhjuslikus seoses. Viimati märgitust tuleb kahtlemata ilma eranditeta juhinduda ka isiku süüditunnistamisel KarS § 151 lg 2 p 2 järgi. 27. Tuleb nõustuda kassaatoriga, et muudetud süüdistuses ega L. K. süüditunnistavas ringkonnakohtu otsuses ei ole KarS § 151 lg 2 p-s 2 nõutavat koosseisupärast tagajärge kajastatud nõuetekohaselt, põhjusliku seose analüüs puudub ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses aga sootuks. Ringkonnakohus on püüdnud esmalt uue süüdistuse teksti täiendades selgitada, kuidas tuleks avalikku huvi teoreetiliselt mõista. Käesolevasse kriminaalasja puutuvalt märgitakse ringkonnakohtu otsuses järgmist: «Eestit kui riiki on korduvalt süüdistatud juutide tagakiusamises. Sotsiaalset vaenu õhutav ja avalikule terrorile kutsuv tekst «Meie võitlus» kahjustas avalikke huve, riigi ja ühiskonna turvalisust ning arvestades selle sisu ja väljendusviisi nõustub ringkonnakohus apellatsiooniga, et tegemist on olulise kahjuga avalikele huvidele. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et sellise teksti ülespanek internetti, kus see on kättesaadav määratlemata hulgale isikutele, võib kaasa tuua riigi maine kahjustamise teiste riikide hulgas.» Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et tsiteeritud tekst ringkonnakohtu otsusest ei kirjelda mitte teo tagajärge, vaid tegu ennast. Nii teksti ülespanek Internetti kui ka selle teksti iseloom on süüteokoosseisu mõttes tegu, mitte tagajärge kirjeldavad tunnused. Kahtlemata mõjustavad teo toimepanemise konkreetsed asjaolud lõppkokkuvõttes isiku süüd, kuid sellegipoolest jäävad need vaid teo ebaõigsust mõjutavateks teguriteks. Karistusseadustiku selle paragrahvi esimese lõike dispositsioonis kirjeldatud ja sotsiaalse vaenu õhutamise sisuks olev tegevus võib olla toime pandud erineval viisil ja erinevaid vahendeid kasutades ning seetõttu saab õhutada sotsiaalset vaenu kas suurema või väiksema intensiivsusega. Kuid see ei tähenda mingil juhul, et isegi maksimaalselt intensiivset sotsiaalse vaenu õhutamist ennast saaks käsitada sotsiaalse vaenu õhutamise kui tegevuse tagajärjena KarS § 151 lg 2 p 2 mõttes. Tagajärje tuvastamatusele viitab ka fraas ringkonnakohtu otsuses, mille kohaselt teksti ülespanek Internetti mitte ei toonud kaasa tagajärge, vaid hüpoteetilis-tulevikuliselt «võib kaasa tuua riigi maine kahjustamise teiste riikide hulgas.» 28. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kuna tuvastatud ei ole seda, millist olulist kahju millistele avalikele huvidele põhjustati L. K-le süüksarvatud teoga, siis ei ole objektiivne süüteokoosseis täidetud. Oluline on seejuures, et kooskõlas Riigikohtu praktikas märgituga oleks kohus saanud objektiivset süüteokoosseisu nõutaval kujul lugeda tuvastatuks vaid siis, kui see oleks piisava selguse ja täpsusega olnud kajastatud ka süüdistuses. Puudulikult esitatud süüdistuse korral ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada (vt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus nr 3-1-1-24-05, p 14 – RT III 2005, 39, 379, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-76-05, p 18 - RT III 2005, 27, 283). VI 29. Tulenevalt eelmärgitust ja lähtudes KrMS § 361 p-st 7, § 362 p-dest 1 ja 2 ning § 309 lg-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse ja mõistab L. K. talle KarS § 151 järgi süüksarvatud kuriteos õigeks. Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG Hannes KIRIS Lea KIVI Peeter VAHER Eriarvamus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2006. a kohtuotsuse nr 3-1-1-117-05 kohta L. K. süüdistusasjas 1. Meie arvates ei tulene kohtuotsuse p-s 20 esitatud käsitlus KarS § 151 sättest ega ka mõttest. Leiame, et pole vajalik sotsiaalse seisundi alusel eristatava grupi «meie» väljaselgitamine, sest sotsiaalse vaenu õhutamiseks (edaspidi vaenu õhutamine või õhutamine) piisab täiesti grupi «nemad» määratlemisest. Õhutamise täideviija võib taotleda kindlat sihtgruppi, kellele oma üleskutse suunata, kuid sel juhul peab ta seda ka kindlalt väljendama. Vastasel korral kattub mõiste «meie» mõistega «kõik need, kes ei ole «nemad»». Kui vaenu õhutatakse üldiselt, adressaati valimata, pole vajadust ka õhutatavate sihtgrupi määratlemiseks. Seega – õhutades vaenu kristlaste vastu, konkretiseerimata, kes peaksid seda vaenu tundma, pole tähtis kas adressaadiks on moslemid, budistid, uus-meremaalased, notarid, korstnapühkijad, alaealised või keegi teine. Eeltoodu põhjal ei nõustu me väitega, et üleskutse vastab KarS § 151 koosseisule vaid juhul, kui grupp, kellele üleskutse võiks mõjuda on tõsiseltvõetav nii arvukuse kui ka sisuliste tunnuste poolest. Sellise teooria jaatamine tähendaks, et KarS § 151 peaks kaitsma ainult sellise ulatusega konflikti eest nagu rass rassi vastu, rahvus rahvuse vastu, sugu soo vastu jne. Meie arvates on seadusandja mõte olnud märgatavalt laiem – kaitsta võrdsusõigust igasuguste kallalekippumiste vastu, nii sotsiaalsete gruppide, väiksemate inimkoosluste kui ka üksikindiviidide poolt. 2. Ei saa nõustuda p-s 22.1 märgituga, et lingvistikaekspertiisi määruses toodud küsimuste pinnalt soovitakse otse ja vahetult vastust käsitletava süüteo objektiivse koosseisu täidetuse kohta ning seega on sellise küsimuse esitamine keelatud. Mööndes, et ekspertiisimääruse sõnastus on mõnevõrra kohmakas ja ebaõnnestunud, arvame ometi, et lingvistikaekspert on eriteadmistega isikuna võimeline kõige täpsemalt lahti seletama sõnade üldist (ja teatud kontekstis ka konkreetset) tähendust. Seega kui seadusandja on konstrueerinud mõne delikti objektiivse tunnuse mõiste «sotsiaalse vaenu õhutamine» kaudu, on kõigiti kohane, et lingvistikaekspert võrdleb seda mõistet talle esitatud tekstiga ning teeb lingvistikateadusele tuginedes järeldused. Asjaolu, et need järeldused on sarnased induktsiooniga, mida kasutab kohus teo objektiivse tunnuse õiguslikul sisustamisel, ei tähenda õigusküsimuse lahendamist eksperdi poolt, kuna ekspert väljendab vaid eriteadmiste pinnalt tulenevat faktiliste asjaolude (esitatud teksti) vormilist ja tähenduslikku olemust. Õiguslikud järeldused eksperdi arvamuse tähendusest teeb ikkagi kohus. 3. Nõustume maakohtu seisukohaga, et koduleheküljel avaldatud ja eraldi pealkirjastatud tekst «Meie võitlus» on vaadeldav eraldiseisva üksusena. Kui isik paigutab koduleheküljele kogu oma loomingu või kõik tema poolt allkirjastatud dokumendid, millest üks on sotsiaalset vaenu õhutav, pole mingit vajadust seda ühte analüüsida kõikide ülejäänute kontekstis. Seetõttu ei ühine me käesoleva kohtuotsuse IV jaos tehtud järeldustega ning leiame, et L. K. on KarS § 151 lg-s 1 kirjeldatud teo toime pannud. 4. Nõustudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi käesoleva otsuse p-des 26–28 toodud põhistustega selle kohta, et oluline kahju pole piisava konkreetsusega tuvastatud, tulnuks eeltoodu põhjal siiski kaaluda L. K. karistamist KarS § 151 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest. KarS § 86 lg 3 kohaselt aegub väärtegu, kui selle toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. L. K. tegu lõppes süüdistuse kohaselt 2003. a maikuus. Neil asjaoludel ei ole praegu seaduslikku alust L. K. karistamiseks ka väärteo eest. Lea KIVI Jüri ILVEST Eriarvamus Nõustun Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu poolt kohtuasjas nr 3-1-1-117-05 tehtud otsuse (edaspidi Otsuse) resolutiivosa ja ka enamike põhistustega. Konkureeriva arvamuse korras pean siiski vajalikuks märkida järgmist: 1. Mul on raske nõustuda Otsuse punktis 14 märgituga, et L. K-le süüksarvatut saaks põhimõtteliselt käsitada vältava süüteona. Minu arvates ei ole võrdlus ebaseadusliku vabaduse võtmisega päris asjakohane. Ebaseaduslik vabaduse võtmine on minu arvates vältav kuritegu eeskätt põhjusel, et kelleltki ebaseaduslikult vabaduse võtmisega alanud põhiõiguse rikkumine kestab (vältab) kahtlemata kuni tema vabastamiseni ja seda ka siis, kui vabaduse võtja jääb isiku «luku taha panemise» järgselt n.ö passiivseks, kui ta enam kordagi lukustatud uksele ei lähene. Midagi samalaadselt vältavat ei leia aga minu arvates aset pärast mingi väidetavalt sotsiaalset vaenu õhutava teksti paigutamist Internetti. Lisaksin siia, et meie kohtupraktikas valitsevast arvamusest lähtuvalt ei ole lubatav süüteo vältavuse saavutamiseks «liita kokku» aktiivset tegevust (näiteks teksti Internetti paigutamist) ja hilisemat tegevusetust (kõnealuse teksti mahavõtmata jätmist). Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtuasjas nr 3-1-1-71-02 (RT III 2002, 21, 247) tehtud otsuses märkinud, et «maakohtu süüdimõistvas otsuses sisalduv formeering «tegevus ja tegevusetus on põhjuslikus seoses tagajärjega», ei ole õige. Põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel tähendab seda, et kõigepealt tuleb tuvastada vahetult tagajärje saabumisele eelnev tegu. Ei ole võimalik, et selline vahetult tagajärjele eelnev tegu on ühtlasi nii tegevus kui tegevusetus.» 2. Internetikeskkonda tavatsetakse üldtunnustatult nimetada virtuaalseks maailmaks, millekski selliseks, mis vastandub tavalisele maailmale, ka tavalisele avalikkusele. Käesolevas kriminaalasja menetlemisel on aga peetud enesestmõistetavaks seda, et mingi teksti Internetti paigutamine tähendab selle tavalist avalikustamist. Selline järeldus võib iseenesest ka õige olla, kuid karistusõiguse määratletuse nõudest lähtuvalt on põhjust küsida, et kas sellist järeldust ei oleks ikka pidanud tegema seadusandja. Eesti seadusandja ei ole seni pidanud vajalikuks või võimalikuks anda süstemaatilist hinnangut internetikeskkonna õiguslikule olemusele ja sealhulgas ka sellele, kas ja kuivõrd on riik suuteline seda keskkonda kontrollima. Tegeliku kontrolli puudumine mingi keskkonna üle võib aga vältimatult viia riigipoolse valikulise repressiivse sekkumiseni. Sellele, et Eesti õiguskaitseasutustele ei ole internetikeskkond olnud vähemalt mitte tavaliseks avalikuks keskkonnaks viitab asjaolu, et selles keskkonnas taluti ligikaudu kaheksa aastat sellise teksti toimimist, mis hiljem kvalifitseeriti sotsiaalse vaenu õhutamiseks. Käesoleva kohtuasja kontekstis oleks minu arvates tulnud arvestada sedagi, et kõnealused – väidetavalt sotsiaalset vaenu õhutavad tekstid – paigutati Interneti ajal, mil selle keskkonna kasutamise reeglistik oli veelgi puudulikum kui täna. 3. Olen ka seda meelt, et Otsuse punktis 17 esitatud seisukoht ei ole kooskõlas PS § 23 lg-s 1 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda on tagasiulatuv jõud. Karistusseadustiku § 151 muudatusega, mis jõustus 1. juulil 2004. a, muudeti paragrahvi senine tekst esimeseks lõikeks, kusjuures senine sanktsioon – rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus – asendati rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga. Sellise muudatuse tulemina on varem KarS § 151 järgi kuriteona karistatav tegevus muudetud KarS § 151 lg 1 järgi karistatavaks väärteona. Karistusõiguse teoorias valitsevast nn konkreetsest käsitlusviisist lähtuvalt oli 1. juulil 2004. a jõustunud KarS § 151 muudatus L. K. jaoks kergendavaks karistusseaduseks. Järelikult – tulenevalt PS § 23 lg-st 1 ja KarS § 5 lg-st 2, poleks pärast 1. juulit 2004. a olnud enam mingit alust süüdistada L. K.t kuriteo toimepanemises. Eerik KERGANDBERG