Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-12-06 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2006. a kohtuotsus Ivar Meiterni süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 järgi — RT III, 14, 127

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI OTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-12-06 Otsuse kuupäev 10. aprill 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi Ivar Meiterni süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 11. novembri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/223 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Ivar Meiterni kaitsja vandeadvokaat Merike Borunova, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 15. märts 2006. a, kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Tühistada Saare Maakohtu 14. jaanuari 2005. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 11. novembri 2005. a otsus Ivar Meiterni süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ning sundraha 6725 (kuus tuhat seitsesada kakskümmend viis) krooni väljamõistmise osas. 2. Süüdi tunnistada Ivar Meitern KarS § 145 järgi ja mõista talle karistuseks üks aasta kuus kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ning lõplikuks karistuseks KarS § 145 järgi mõista Ivar Meiternile üks aasta vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Saare Maakohtu 30. septembri 2002. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – kaks aastat kuus kuud vangistust – võrra, ja lõplikuks karistuseks mõista Ivar Meiternile kolm aastat kuus kuud vangistust. 3. Karistuse kandmise aja algust lugeda Saare Maakohtu otsuse resolutsiooni kuulutamisest, s.o 14. jaanuarist 2005. a. 4. Välja mõista Ivar Meiternilt sundraha 4035 (neli tuhat kolmkümmend viis) krooni. 5. Menetluskulude väljamõistmise osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata. 6. Kaitsja kassatsioon rahuldada. Asjaolud ja menetluse käik 1. Saare Maakohtu 14. jaanuari 2005. a otsusega tunnistati Ivar Meitern süüdi KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks kuus aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra, s.o nelja aastani. Karistusele liideti KarS § 65 lg 2 alusel varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa kaks aastat kuus kuud vangistust ja lõplikuks karistuseks mõisteti kohtualusele kuus aastat kuus kuud vangistust. I. Meitern tunnistati süüdi vägistamises, mille ta pani toime kasutades ära kannatanu abitusseisundit. Kannatanu ei olnud võimeline vastupanu osutama ja toimunust aru saama. Tuvastamist leidis, et 24. märtsil 2004. a sai I. Meitern kokku 13-aastase kannatanuga, kellele ta ostis alkoholi. Kannatanu jõi pudeli veini ja natuke õlut, millest jäi tugevasse joobesse. Sellises seisundis kannatanu viis kohtualune garaažis asunud sõiduautosse, kus astus temaga suguühendusse. Vahekorra toimumise kohta andsid kohtualune ja kannatanu põhiosas kattuvaid ütlusi. Autos olid nad esmalt suudelnud, pärast mida küsis I. Meitern kannatanult, kas viimane tahab temaga seksida. Kannatanu ütluste kohaselt oli ta vastanud, et «ta ei tea», kohtualuse ütlustest tulenevalt oli kannatanu vastuseks kehitanud ainult õlgu. Hilisemalt kinnitas kannatanu, et ta ei olnud vahekorraga nõus, kuid otseselt ta seda ei väljendanud, kuna oli lihtsalt jõuetu. I. Meitern väitis, et ta käsitas kannatanult saadud vastust kui nõusolekut, võttis temalt ära riided ja astus temaga vahekorda. Vahekorra ajal teatas kannatanu, et tal on valus, pärast mida jättis I. Meitern ta rahule. Kui kohtualune püüdis mõne aja möödudes uuesti vahekorda astuda, vastas kannatanu sellele juba keelduvalt ning I. Meitern aktsepteeris seda. Otsuses tugineti ekspertide arvamusele, mille kohaselt ei olnud kannatanu teo toimepanemise hetkel isiksuse psüühilisest eripärast (hirm, isiksuse tüübi eripära, poistega suhtlemise kogemused) tulenevalt võimeline osutama aktiivset suulist vastupanu, füüsilisest seisundist (alkohoolne joove, kehakaalu erinevus) tulenevalt ei olnud ta võimeline ka aktiivseks füüsiliseks vastupanuks. Tulenevalt joobest ja individuaalsest eripärast sai ta aru küll olukorra välisest küljest, kuid ei olnud võimeline seda analüüsima ja nägema ette toimunu tagajärgi. Tema analüüsi- ja sünteesivõime oli alanenud ning see tekitas raskusi ümbritseva adekvaatsel mõistmisel; saades küll aru, et tegemist on suguaktiga, ei osanud ta selle toimumise tõenäosust eelnevalt hinnata. Kohus märkis, et I. Meitern on seksuaalelu kogemust omav täiskasvanu. Noorema kui neljateistkümneaastase isiku võime suguelu mõista on aga piiratud, mistõttu temalt nõusoleku saamine (väljameelitamine) sisaldab juba eelduslikult alati ärakasutamist. Kohus asus seisukohale, et I. Meiternil puudus alus tema poolt eelnevalt ostetud alkoholist tugevalt purju jäänud lapseealise vaikimise käsitlemiseks nõusolekuna vahekorraks. Seega oli tegemist tahtevastase vahekorraga, kus kasutati ära kannatanu seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Seetõttu kvalifitseeris kohus I. Meiterni käitumise lõpuleviidud vägistamisena KarS § 141 lg 2 p 1 järgi. 2. Maakohtu otsuse peale esitas I. Meiterni kaitsja vandeadvokaat M. Borunova apellatsiooni, milles palus otsuse tühistada ja kvalifitseerida kohtualuse käitumine KarS § 145 järgi, s.o suguühendusena lapseealisega. 3. Tallinna Ringkonnakohtu 11. novembri 2005. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kohus ei soostunud kaitsja väitega, et kannatanu tahtevastasus vahekorraks ei olnud kohtualusele arusaadav. Tuvastamist leidis, et kannatanu oli alles kolmeteistkümneaastaseks saanud laps, kellel puudusid igasugused varasemad seksuaalvahekorra kogemused ja üldised elukogemused meesterahvastega suhtlemisel, kes oli tugevas alkoholijoobes, kontaktivõimetu ega olnud võimeline iseseisvalt liikuma. Kohus soostus maakohtu järeldusega, et kannatanu viibis seisundis, milles ta ei olnud võimeline osutama vastupanu ega adekvaatselt mõtestama seksuaalkäitumist. Asjaolu, et ta sellises seisundis ei keeldunud garaaži ja autosse minekust, ei anna alus väita, et ta oli nõus suguühendusse astumisega. Kohtualune nägi kannatanu seisundit ja tal ei olnud seega alust mõista kannatanu vaikimist nõusolekuna seksuaalvahekorraks. Asjaolu, et suguühenduse ajal I. Meitern allus kannatanu soovile tegevuse katkestamiseks ja pärast suguühet suhtus kannatanusse hästi, ei anna alust tuvastada et suguühendusse astumine oli kannatanu tahe. Menetlus Riigikohtus 4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. Meiterni kaitsja vandeadvokaat M. Borunova, kes palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning kvalifitseerida kohtualuse käitumine ümber KarS § 145 järgi, s.o suguühendusena lapseealisega. 5. Kassaator leiab esmalt, et ei ole tõendatud vägistamise objektiivne koosseis. Vägistamine eeldab käesolevas kriminaalasjas kannatanu võimetust osutada vastupanu või toimunust aru saada. Vastupanu osutamise all tuleb mõista adekvaatseid meetmeid, mis oleks peatanud I. Meiterni suguühendusse astumast. Kassatsioonis mööndakse, et võib-olla poleks kannatanu suutnud osutada füüsilist vastupanu, kuid kriminaalasja tehioludest tulenevalt puudus selleks igasugune vajadus. Kannatanu ja kohtualuse ütlustega on tuvastatud, et I. Meitern katkestas suguühenduse kohe, kui kannatanu seda soovis. Seega ei ole õige väita, et joove ja alaealisus takistasid kannatanul vajalike ning piisavate kaitsemeetmete kasutamist. Ta ei olnud abitus seisundis, kuna oli võimeline osutama sõnalist vastupanu, mis osutus ka piisavaks. Kaitsja ei soostu ka teise objektiivse koosseisu elemendi – arusaamisvõimetuse – esinemisega. Ei ole tõendatud, et kannatanu ei saanud aru seksuaalvahekorra olemusest. Kannatanu püüdis end näidata tegelikkusest kogenenumana, mistõttu ta esialgselt vahekorraga ka soostus. Ta keeldus vahekorra jätkamisest alles siis, kui see põhjustas talle valu. Lisaks on selle koosseisutunnuse tuvastamisel kohtud lubamatult lähtunud mitte vahetult pärast sündmust antud kannatanu ütlustest, vaid tema hilisematest seisukohavõttudest ekspertiisi käigus. Ekspertiisiaktis on seejuures märgitud, et uuritav on hakanud kasutama kaitsemehhanisme, mistõttu osa informatsioonist on blokeeritud. 6. Kohtud ei ole kassaatori arvates tuvastanud ka süüteokoosseisu subjektiivset külge. See nõuaks tuvastamist, et I. Meitern sai aru, et kannatanu ei soovi temaga vahekorda astuda ning ta teadvalt soovis toimida kannatanu tahte vastaselt. Aga nagu nähtub kannatanu ja kohtualuse kokkulangevatest ütlustest, soovis I. Meitern omapoolse küsimusega («kas sa tahad minuga seksida?») välja selgitada kannatanu tegeliku tahte. I. Meitern on kogu aeg andnud ütlusi, et tema tunnetuse järgi oli kannatanu toimuvaga nõus ja kohtud ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks vastupidist. Kannatanu ei vihjanud millegagi, et toimuv olnuks talle vastumeelne ning ei ole tuvastatud, millist kannatanupoolset eitavat vihjet oleks kohtualune eiranud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kassatsiooni ja kriminaalasja materjalidega, leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb I. Meiterni süüditunnistamise ja karistamise osas KarS § 141 lg 2 p 1 järgi tühistada. 8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole käesolevas kriminaalasjas I. Meiterni käitumises tõsikindlalt tuvastatud tahtlus panna toime vägistamine, so vägistamise subjektiivne koosseis. Soostudes kassaatori poolt esitatud argumentidega (vt p 6), märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium täiendavalt järgmist. 9. Süüteo subjektiivne koosseis peab katma kõik objektiivse koosseisu asjaolud. Käesolevas kriminaalasjas tähendaks see tuvastamist, et I. Meitern sai kannatanuga vahekorda astudes aru, et viimane ei ole vahekorraga nõus või ta ei saa toimunust aru, kuid vaatamata sellele arusaamale ja seda olukorda ära kasutades astus siiski kannatanuga sugulisse vahekorda. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et maakohus on kannatanu tahtevastasuse tuvastamisel vääralt tõlgendanud materiaalõigust. Vaagides, kas esines kannatanu nõusolek vahekorraks, sedastab kohus, et «nooremalt kui neljateistkümne aastaselt isikult nõusoleku saamine (väljameelitamine) sisaldab juba eelduslikult alati ärakasutamist» (tlk 97). Karistusseadustiku § 147 kohaselt loetakse arusaamisvõimetuks aga isik, kes on noorem kui kümneaastane. Ei ole välistatud, et arusaamisvõimetus esineb ka vanemas eas kannatanul, kuid sellisel juhul tuleb see igakordselt eraldi tuvastada, st arusaamisvõimetust ei saa eeldada. Situatsioonis, kus iga vahekord noorema kui neljateistkümne aastase isikuga loetaks toimepanduks arusaamisvõimetust (ja õiguslikult mitteaktsepteeritavat nõusolekut) ära kasutades ning see kvalifitseeritakse vägistamisena KarS § 141 järgi, oleks võimatu realiseerida KarS § 145 koosseisu, mis sätestab iseseisvalt vastutuse vahekorda astumise eest noorema kui neljateistaastase isikuga. 10. Käesolevas kriminaalasjas on tehiolude kohta andnud kannatanu ja kohtualune sarnaseid ütlusi. Kannatanult küsiti nõusolekut vahekorraks, millele ta vastas «ei tea» või siis õlakehitusega. Vahekorraga ta nõus ei olnud, kuid otseselt ta seda ei väljendanud. Kui kannatanu vahekorra ajal teatas, et tal on valus, katkestas kohtualune vahekorra, hilisemalt vastas kannatanu vahekorda astumise katsele juba eitavat ning I. Meitern katkestas enda tegevuse. Toodud asjaoludel on kriminaalasja menetlenud kohtud olnud ebakindlad juba küsimuses, kas vahekorraks oli kannatanu nõusolek või mitte. Esimese astme kohus on seda eitanud muuhulgas asjaoluga, et kannatanu oli lapseealine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangut sellele argumendile p-s 9). Ringkonnakohus on selle küsimuse lahendamisel sedastanud, et «asjaolu, et I. Meitern allus kannatanu soovile tegevuse katkestamiseks ja pärast suguühet suhtus kannatanusse hästi, ei anna alust tuvastada, et suguühendusse astumine oli kannatanu tahe» (tlk 170). Nimetatud asjaolude käsitlemisel ei ole kriminaalõigusliku etteheite tegemisel vaetud aga süüdistatava, vaid kannatanu tahet vahekorraks. Heitmaks kohtualusele ette vägistamist, peab olema tuvastatud just tema arusaam objektiivselt eksisteerinud tahtevastasusest ning sellele arusaamale tuginev teadlik käitumine. Kohtud on seejuures leidnud, et I. Meiternil ei olnud alust mõista kannatanu vaikimist nõusolekuna vahekorraks. Millegagi ei ole aga tuvastatud, et kohtualune kannatanu ütlust «ei tea» ja vaikimist (või õlakehitust) kogu eelnevat sündmustikku silmas pidades (nt vahekorrale eelnenud suudlemine autos) seda sellisena siiski ei mõistnud. Kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et «vaieldamatult saab isiku teoeelne ja -järgne käitumine anda teavet lisaks objektiivsetele tehioludele ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta». Seejuures tuleb arvestada sündmuste käiku tervikuna ning anda neile üldhinnang. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb seejuures vaieldamatult tähelepanu pöörata sellistele tuvastatud asjaoludele nagu eelneva nõusoleku küsimine, vahekorra katkestamine kannatanu nõudmise peale ning ka hilisemalt seksuaalset laadi käitumise katkestamine. Ei ole ümber lükatud kohtualuse järjekindlad ütlused, et kannatanu vaikimist käsitas ta nõusolekuna seksuaalvahekorraks. Asjaolu, et tegelikkuses nõusolekut vahekorraks ei olnud, kuid kohtualune ekslikult sellest siiski lähtus, on hinnatav süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmisena KarS § 17 mõttes. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest (KarS 17 lg 1 ls 2). Seadus ei näe aga ette vastutust ettevaatamatusega toimepandud vägistamise eest. 11. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab seaduse ühesuguse kohaldamise tagamiseks vajalikuks lisada veel järgmist. Karistusseadustiku § 141 lg 1 esimene alternatiiv on nn liitkoosseis ehk kaheaktiline süütegu – lisaks tahtevastasele vahekorrale tuleb tuvastada ka selle läbiviimiseks (kannatanu tahtevastasuse murdmiseks) rakendatud vägivald. Vägistamise süüteokoosseisu teine alternatiiv – abitusseisundi ärakasutamine – vägivallategu aga ei eelda. Sund ammendub sellisel juhul teadvalt sellise kannatanuga suguühenduses olemises, kes ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Seega erinevalt KarS § 141 esimesest alternatiivist on teine alternatiiv üheaktiline delikt, mis nõuab ainult abitusseisundi ärakasutamist. Abitusseisund tähendab, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Mõistmaks isikut süüdi vägistamises ei piisa aga pelgalt selle objektiivse abitusseisundi konstateerimisest, selle objektiivse olukorra peab teo toimepanija teadlikult enda tegevuse eesmärgil ära kasutama. Sellele viitab kasvõi KarS § 141 lg 1 dispositsioonis kasutatud sõnastus «... ära kasutades tema seisundit ...». Sarnaselt vägivalla rakendamisele (KarS § 141 lg 1 alt 1) peab ka sellisel juhul esinema nn finalistlik seos abitusseisundi ja vahekorda astumise vahel, olukord peab takistama kannatanul vastupanu osutamist ning soodustama või üldse võimaldama teo toimepanijal plaani (vägistamise) elluviimist. Ehk teisisõnu, teo toimepanija peab tahtlikult ära kasutama tegu võimaldava või lihtsustava kannatanu seisundi, et selle abil ületada kannatanu tahtevastasus vahekorraks. Järelikult tuleb tuvastada tahtlus ka nende objektiivsete koosseisuliste tunnuste suhtes. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et isegi kui soostuda kohtute seisukohaga, et objektiivselt abitusseisund eksisteeris, on täielikult analüüsimata I. Meiterni tegevuses tahtlus selle objektiivse asjaolu kohta. Pole tuvastatud, et I. Meitern, saades aru kannatanu abitusseisundist (joobeseisund, hirm tema ees), otsustas olukorda ära kasutada ning seega kannatanu tahte vastaselt temaga vahekorda astuda. Maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb seetõttu tühistada ka süüteokoosseisu ebapiisava analüüsi põhjendusel. 12. I. Meitern on kogu kriminaalmenetluse käigus kinnitanud, et ta teadis, et kannatanu oli kolmteist aastat vana, st lapseealine. Seetõttu soostub Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatori seisukohaga, et I. Meiterni käitumine tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 145 järgi suguühendusena lapseealisega ja mõista talle uus karistus. Karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süü, arvestades seejuures kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke. Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub maakohtu motiveeringuga, et kuigi I. Meitern ei ole kunagi tunnistanud kannatanu vägistamist, on ta sündmuse kohta algusest peale andnud tõepäraseid ütlusi ning avaldanud juhtunu üle kahetsust, mida tuleb arvestada karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Karistuse mõistmisel on maakohus ühe asjaoluna arvestanud ka kannatanu enda osa toimunus. Seega on karistuse mõistmisse õigustatult kaasatud ka süüteo toimepanemise tehiolud, mis moodustavad ühe osa KarS § 56 lg-s 1 kasutatavast süü laiast tähendusest. Nimetatud argumentide alusel on I. Meiternile mõistetud karistus KarS § 141 lg 2 p 1 sanktsiooni alammääras. Riigikohtu kriminaalkolleegium, vaagides nimetatud asjaolusid, leiab, et I. Meiternile tuleb mõista vabadusekaotuslik karistus sanktsiooni keskmises määras, s.o üks aasta kuus kuud vangistust. Arvestades seda, et käesolevat kriminaalasja menetleti eelnevalt lühimenetluse korras, tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel mõistetud karistust vähendada ühe kolmandiku võrra ning lõplikuks karistuseks KarS § 145 järgi mõista I. Meiternile üks aasta vangistust. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel tuleb mõistetud karistust suurendada Saare Maakohtu 30. septembri 2002. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – kaks aastat kuus kuud vangistust – võrra, ja lõplikuks karistuseks tuleb I. Meiternile mõista kolm aastat kuus kuud vangistust. Välja mõista I. Meiternilt riigituludesse sundraha 4035 krooni. Menetluskulude väljamõistmise osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata. 13. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused I. Meiterni süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi, tunnistades kohtualuse süüdi KarS § 145 järgi ja mõistes talle uue karistuse. Samuti tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtuotsused sundraha 6725 krooni väljamõistmise osas, sest erinevalt KarS §-st 141 on KarS § 145 teise astme kuritegu. Eerik KERGANDBERG Ott JÄRVESAAR Lea KIVI